Kuldsete lehtede peal. „Loomingu” kirjanduslugu 4

„Mis sul on kodu?”

„Lilled… Heinamaa… Päikesepaiste…”

Oskar Luts, „Kevade”

Uus kümnend „Loomingu”-põhises ajaarvestuses algab taas pöördesündmusega. 1953. aasta 5. märtsil sureb diktaator Jossif Stalin. Järgneb Nikita Hruštšovi võimuletõus ning 1956. aasta, kui ta peab partei XX kongressi salajasel istungil oma kuulsa isikukultuse-kõne. Nõukogude Liidus algab ajajärk, mida Ilja Ehrenburgi jutustuse „Оттепель” (1954) järgi on nimetatud sulaks. Aeg, mille jooksul nõukogude võim suurendab senist vabaduse pisimäära, kuigi korduvate tagasilöökidega, ning loosungiks saab naasmine Lenini juurde. Üllatavalt käib suuresti samal ajal üleminekuaeg ka Lääne-Euroopas ja USA-s, keskmeks ühiskonna lahti haakimine sõjast ja sõjajärgsetest piirangutest.

Aga külm sõda ei kao, see muutub üha jäisemaks. 1955. aastal asutatakse vastukaaluks 1949. aastal loodud NATO-le Varssavi Lepingu Organisatsioon. 1956 saab Lääne-Saksamaa iseseisvaks riigiks. Sama aasta oktoobris toimub Ungari ülestõus, mille mahasurumine saadab Ida-Euroopale selge märgi, et nõukogude võim ei kõhkle ja lääs appi ei tule. 1961 alustatakse Berliini müüri ehitamist, millest saab ida-lääne vastasseisu sümbol, ja 1962. aastat ilmestab muu hulgas Kuuba kriis, mil õhus hõljub tugev uue maailmasõja hingus. Ning mõlemad vaenupooled toodavad hoogsalt kontinentidevahelisi rakette…

Samas kannavad seda aega mitmed suured avastused ja piiridele jõudmised, mis sünnitavad legende. Aastal 1953 vallutavad Edmund Hillary ja Tenzing Norgay 8848 meetri kõrguse Mount Everesti ning 1960 sukelduvad Jacques Piccard ja Don Walsh batüskaafiga 10 916 meetri sügavusse Mariaani süvikusse Vaikses ookeanis. 1953 avaldavad James Watson ja Francis Crick artikli DNA struktuuri kohta ja 1957 lennutab Nõukogude Liit orbiidile esimese Sputniku. 1961. aasta 12. aprillil lendab aga Juri Gagarin esimese inimesena kosmosesse ja temast saab maailma megastaar.

Populaarkultuur, eriti muusika, hakkab tõusma maailmamõjutajaks. 1956. aasta veebruaris ilmub USA muusikaedetabelitesse Elvis Presley „Heartbreak Hotel” ja algab roki hiilgeaeg. Samal ajal jõuab kõrgpunktini ka Ameerika folkmuusika taaselustamine (folk revival), mille edetabelistaarideks saavad teiste hulgas Harry Belafonte ja Kingston Trio. Aga perioodi otsekui raamivad esimene James Bondi romaan (1953) ja esimene Bondi-film „Dr. No” (1962), peaosas Sean Connery.

Maailma kirjandus

See on muutuste aeg ka maailma kirjanduses. Sõja mõtestamine hakkab taanduma ja asenduma oma aja probleemidega, mis kergitab esile uued teemad ja autorid.

Modernism tõstab taas pead. USA-s kuulutavad biitnikud vaimset ja seksuaalset vabadust, võitlust puhta planeedi ja põlisrahvaste õiguste eest. Ilmuvad Allen Ginsbergi „Ulg” (1956), Jack Kerouaci „Teel” (1957), William S. Bur­roughsi „Alasti lõunasöök” (1959). Nende ideed mõjutavad tõusvat kontra­kultuuri ja hilisemat hipiliikumist.

Prantsusmaal saab mõjukaks „uus romaan” (Nouveau Roman, Michel Butor, Nathalie Sarraute, Claude Simon, Alain Robbe-Grillet), mis soovib jätta kõrvale klassikalise süžee, tegelased jms ja tuua asemele maksimaalselt objektiivse visuaalsete piltide rea. Saksamaal saavutab kirjandusliku võimu Gruppe 47 (Hans Magnus Enzensberger, Siegfried Lenz, Heinrich Böll, Günter Grass jt), keda iseloomustab ennekõike terav ja tugev poliitiline hoiak. Suuri laineid lööb Günter Grassi „Plekktrumm” (1959). Inglismaal avaldab William Golding antiutoopia „Kärbeste jumal” (1954), Lawrence Durrell oma Alexandria kvarteti romaanid (1957–1960) ja Anthony Burgess „Kellavärgiga apelsini” (1962).

Nende kõrval ilmub sel perioodil suuri bestsellereid, nagu J. R. R. Tolkieni „Sõrmuste isand” (1954–1956), Vladimir Nabokovi „Lolita” (1955), Boriss Pasternaki „Doktor Živago” (1957), Harper Lee „Tappa laulurästast” (1960) või J. D. Salingeri uued lühijutud.

Ka luule hakkab muutuma. Kümnendi keskel sünnib konkreetne luule, mis hakkab rakendama tüpograafilisi võtteid, ja sellele otse vastandlik hääleluule (häälutus), milles on oma roll ka Ilmar Laabanil. Ja 1960. aastal sünnib potentsiaalse kirjanduse ja keelemängude rühm Oulipo.

Eestisse jõudis sellest tol ajal väga vähe. Aga midagi siiski. Tekkisid võimalused näha raudse eesriide tagust maailma (millest kõige varem said osa kirjani­kud ja teadlased). Tavalisele inimesele kujunes aknaks maailma 1957. aastal alustatud reisiraamatute sari „Maailm ja mõnda”. Tänavatele ilmusid kirevaid lipse kandvad ja džässi kuulavad noored, kelle Juhan Smuul nimetas Wiedemannilt laenatud sõnaga lõngusteks. Folkkvarteti Brothers Four lauldud nostalgiline „Green Fields” sai hitiks ka eesti keeles (ja üldse lauldi palju tollast ameerika estraadi). Suurem osa maailma bestselleritest ja mõjuraamatutest jõuab eesti keelde siiski üle 30 aasta hiljem. Sel perioodil sai tuttavaks hoopis kompartei organiseeritud kampaania Nobeli auhinna saanud Pasternaki hukkamõistmiseks, mis sünnitas klassikaks saanud lause: „Не читал, но осуждаю!” („Pole lugenud, aga mõistan hukka!”)

Eesti kirjandus

Kirjandust tõlgendas nõukogude võim endiselt ideoloogilise võitluse areenina ja kirjanikke ideoloogiarinde võitlejatena. Samas vähenes märgatavalt kultuuri juhtimine partei otsuste alusel. Nüüd piirdus partei pigem üldiste suunistega (Hruštšov võttis neil teemadel küll pidevalt sõna).^[1] Suur osa juhtimisest anti kirjanike kätte, mis tõstis kirjanike kongresside, liidu juhtide ja parteilastest literaatide rolli.^[2]

Eesti kirjanduse kese on endiselt paguluses. Klassikud on lõpetanud ja avangardist Laaban avaldab dadaismist inspireeritud minikogu „Rroosi Selaviste” (1957). Aga see on suurte pagulasluuletajate tippaeg – pagulus, rahvuslus ja modernism ühendatakse omapäraseks eesti rahvusmodernismiks. Ilmub üks eesti luuleloo suuri kogusid, Kalju Lepiku „Muinasjutt Tiigrimaast” (1955) ja selle järel „Kivimurd” (1958); Ivar Grünthal ja Arno Vihalemm avaldavad põhiosa oma luulest.

Samal ajal ei ole see suure proosa aeg. Päris tippu kuulub vaid Karl Ristikivi „Hingede öö” (1953). Tihedalt hakkab romaane avaldama Bernard Kangro, kelle Tartu-sarja esimene ja parim raamat „Jäälätted” ilmub 1958. Tähele­panu­väärset on muidugi veel, olgu näiteks Valev Uibopuu „Janu” (1957) või Karl Rumori „Krutsifiks” (1960).

Aga ka pagulasproosa muutub, olmelise realismi kõrvale ilmub killuke modernismi ja eksistentsialismi, mille kaudu proovitakse üle saada sõja­traumast ning jõuda inimese olukorra tõlgendamisel sügavamale. Peale Ristikivi näiteks August Mälgu „Tee kaevule” (1952–1953), Gert Helbemäe „Õekesed” (1955). Ilmar Mikiveri sõnul küsivad kirjanikud: „Olles saatusest määratud enklaavi – on’s põrgu kõik, mis on jäänud? Või on veel alternatiive?”^[3]

Sel perioodil hakkab pagulaskirjandus liikuma ideoloogiliselt neutraalsema väliseesti kirjanduse poole. Üsna selgelt kujunevad kaks leeri, suletum-konservatiivsem-rahvuslikum ja Kodu-Eestile avatum, liberaalsem-modernsem. Kui esimese esindaja võib olla ajakiri „Tulimuld”, siis teise tribüüniks saab 1957. aastal asutatud „Mana”.

Teisalt hakkab muutuma ka Eesti NSV ametlik arusaam pagulastega suhtlemisest. 1958. aastal asutatakse nädalaleht „Kodumaa” ja 1960 luuakse välis­eestlastega sidemete arendamise ühing VEKSA, sisuliselt julgeoleku käepikendus. Algavad tihedamad kontaktid kodu- ja väliseestlaste, muu hulgas kirjanike vahel.

Kodu-Eesti kirjanduses iseloomustavad seda aega sulamine, ideoloogilised võitlused ja sideme taastamine sõjaeelse kirjandusega.

Aastail 1954–1956 pääsevad Siberisse saadetud, vangi või põlu alla pandud kirjanikud vabadusse ja vahepeal välja visatud võetakse taas kirjanike liitu. Ühtlasi hakkab liit eemalduma puhtakujulise ideoloogilise rühmituse kuvandist, kuni 1958. aastal muudetakse ka tema nimi. Eesti Nõukogude Kirjanike Liidust saab neutraalne ENSV Kirjanike Liit.

Sotsialistlikus realismis tähendas sulaperioodi algus normide lõdvenemist ja ždanovlike arusaamade osalist hukkamõistmist.^[4] Aga mingist kirjandusdoktriini suurest muutumisest rääkida ei saa. Lihtsamalt öeldes: tekkis teatud võima­lus kujutada elu ka nii, nagu see on, mitte ainult nii, nagu see olema peaks. Käis pidev võitlus, milles ühe leeri moodustasid taganevad stalinistid (Endel Sõgel, Eduard Päll, Ants Saar, Max Laosson jt), teise poole paljud pisileerid, kusjuures samad kirjanikud võisid eri küsimustes kuuluda eri leeridesse.1950. aastate lõpuks oli selge, et Nõukogude Liit jääb püsima. Intellektuaalid seisid küsimuse ees, kuidas vastupanu-mugandumise-koostöö teljel ennast pikemaajaliselt positsioneerida.

Kõige kiiremad ja selgemad muutused toimusid luules, kuhu ilmus taas lüürika, armastus, lähedus kodu ja loodusega, mõtisklused jms. Oluline oli sidemete taastamine 1930. aastate kirjandusega, ennekõike arbujate uussümbo­listliku luuletraditsiooniga. Kuigi lüürikasse sugeneb ka vahepeal keelatud kurbust (mida stalinistid endiselt vaenavad), kannavad seda aega ennekõike helged meeleolud ja optimism, loomulikkuse ihalus, toetumine „lihtsale heale”. Ka endised stalinistlikud luuletajad hakkavad avaldama kogusid, mille uus tonaalsus paistab välja juba pealkirjades: Minni Nurme „Juured mullas” (1957), Ralf Parve „Avatud värav” (1958) ja perioodi olulisim kogu, Debora Vaarandi „Unistaja aknal” (1959).

Oluline võitlus käib nn kodanikulüürika ümber, mille kõrgpunktiks on vabavärsipoleemika, vallandajaks Hermelini paroodia „Porikuu sonaat-fantaasia opus 13” Jaan Krossi, Ellen Niidu ja Ain Kaalepi ainetel.^[5] Vabavärss oli antud juhul sümbol (seda oli luules taas kasutatud juba 1956. aastast).^[6] Probleemiks oli hoopis muu. Vanameelsed nägid uuendajate luuleviisis taganemist realismist ja kommunistlikest ideedest, kangelasliku kaasaja puudumist, autorite „mina upitamist” jms.^[7] Tagantjärele paistab olukord osalt teistsugune. Tolle aja ­kodanikuluules tõstetakse kõrgele just positiivne vaade: maailma avardumise paatos, töö poetiseerimine, kosmose vallutamine jms.

Olulise haruna ilmub platsile satiir, käsuks paljastada nõukogude ühiskonnas veel esinevaid „üksikuid väärnähtusi” (bürokraatiat, väikekodanlikku mõtteviisi jms), lääne imperialismi, sõjaõhutamist jms. 1957. aastal asutatakse ajakiri „Pikker”, mis hakkab pilkama bürokraate, majavalitsust ja rumalaid ülemusi. Satiiri kirjanduslikuks tippnimeks saab luuletaja Uno Laht.

Aga kokkuvõttes on see siiski vaheperiood. Uus tippaeg algab luules 1962, kui ilmuvad Betti Alveri „Mõrane peegel. Kuus poeemi” ja Paul-Eerik Rummo „Ankruhiivaja”.

Proosas algab aegamisi võitlus keelatud teemadega ja vaateviiside ringi laiendamise nimel.^[8] Tekstidesse ilmuvad tegelased, kelle käitumine ei ole enam määratud klassikuuluvusega (nn ankeediga): laisad kehvikud, karjeristidest kommunistid jmt. Ka siin ei saa rääkida ametliku kirjandusdoktriini kiirest muutumisest ja nüüdsesse kirjanduskaanonisse ei jää sellest perioodist suurt midagi. Tippsaavutus on kindlasti Rudolf Sirge „Maa ja rahvas” (1956). Selle kõrval Aadu Hindi „Tuulise ranna” kaks köidet (1954, 1960), Juhan Smuuli osalt juba eelmisel perioodil ilmunud „Kirjad Sõgedate külast” (raamatuna 1955) ja reisipäevik „Jäine raamat” (1959), vahest ka palju vaidlusi tekitanud Lilli Prometi „Meesteta küla” (1962).

Mulle on tagantjärele kõige huvitavam hoopis Smuuli jutustus „Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol” (joonealusena „Sirbis ja Vasaras” 1955, raamatuna 1957). See on gogolliku absurdi piiril liikuv lugu, milles muhulased, lõngused ja Saatan seiklevad nõukogude Tallinnas. Aga see on ka tollaste kirjanduslike võitluste kontsentraat. Smuul tõstab esile tõsised töö­inimesed, kolhoosnikud ja meremehed, paneb negatiivsesse rolli stalinismi põhimõtetest kinnihoidjad, astub vastu ankeedikesksele maailmale, irvitab „hea ja parima” võitluse üle kirjanduses ning parodeerib didaktilist luulet, mis labastab Majakovski ideid.

Kirjandusuurimises ilmuvad sel perioodil esimesed suuremad marksistlikud tööd. Siia kuuluvad Endel Sõgla juhtimisel koostatud ja vanematele klassidele mõeldud kirjandusõpikute sari („Eesti kirjanduse ajalugu” 1–4) aastal 1953 ja selle muudetud väljaanne aastail 1956–1957. Lisanduvad Daniel Palgi tõlgitud ja eesti näidetega varustatud Leonid Timofejevi ja Natan Vengrovi „Kirjandusteaduslike terminite lühisõnastik” (1957) ning Bernard Söödi õpetajatele ja üliõpilastele mõeldud kompilatiivne „Kirjandusteooria lühikursus” (1959).Kõik need esindavad tegelikult stalinistlikke vaateid.^[9]

„Looming”

„Looming” saab 1953. aastal kolmkümmend aastat vanaks ja on jõudnud otse öeldes katastroofilisse seisu. Ajakiri on tühi ja paljas. Otsekui piirimärgina seisavad 1953. aasta 3. ja 4. number, täis Stalinit, vennasrahvaid ja suuri sõnu (juht, isa jms).

Järgneval kümmeaastakul algab ajakirja muutmine, mille minu jaoks võtab kokku märksõna taastamine. „Loomingut” hakatakse uuesti üles ehitama, et teha temast taas eesti kirjandusajakiri, kusjuures tähtsad on siin nii ajakiri, eesti kui ka kirjandus.

Sellesse perioodi jääb kolm peatoimetajat (August Alle surma järel juulis 1952 oli kuni jaanuarini 1953 peatoimetaja kohusetäitjaks Oskar Urgart). Aastail 1953–1957 juhtis ajakirja kehvapoolne kirjanik Ilmar Sikemäe, 1957–1960 kriitik ja algaja kirjanik Paul Kuusberg ning 1960–1968 endine kommunistlik poliitik ja ajakirjanik, 1951. aastast ajakirja vastutava sekretärina töötanud Anton Vaarandi.^[10] Muutuste taga on nähtud Kuusbergi, Vaarandi ja ka Rudolf Sirge mõju, kes aastail 1951–1958 töötas ilukirjanduse osakonna juhatajana.^[11]

Lagunenud ajakirja tuuakse tagasi süsteemsus. 1954. aastal ärkab uuesti ellu ringvaade, kuhu ilmuvad kirjanike liidu tegemised, üritused ja uued liikmed. Suhteliselt järjekindlalt hakkavad ilmuma kirjanduse aastaülevaated. Taas tulevad Johannes Semperi ajal algatatud ankeedid, muidugi nõukogulikus soustis. Ka ajakirja maht ja trükiarv suurenevad. Maht on 1953. aastal kaheksa trüki­poognat ja see suureneb 1956. aasta neljandast numbrist kümne poognani. Tiraaž aga kasvab pidevalt, jõudes 1953. aasta 3200 pealt 1962. aastal 5000-ni.

Taastamise märgid on ka mitmete klassikute tekstide esmaavaldamine ja juubelite erinumbrid (kuigi vaid killuti). Nii ilmuvad 1953. aasta septembris A. H. Tammsaare „Põrgupõhja uue Vanapagana” proloog ja epiloog.^[12] Sama aasta novembris järgnevad Juhan Liivi varem avaldamata luuletused, sh „Ärge küsige mult luuletusi”.^[13] Ja detsembrinumber on tervenisti pühendatud F. R. Kreutzwaldile. Edaspidi leiab näiteks 1961. aasta veebruaris Tuglase ja 1962. aasta märtsis Semperi tekste. Aga tagantjärele mõjub kõige huvitavamana August Kitzbergi 100. sünniaastapäeva tähistamine 1955. aasta viimases numbris, mille puhul taasavaldatakse tema Tiibuse Mari paroodiad siurulaste kohta (!), sealhulgas Henrik Visnapuud parodeeriv „Siruli” („Siruli olen, siruli makkan, / siruli, siruli…”). Muidugi koos järelmärkusega, milles Paul Rummo kuulutab originaali „äärmiseks vormiveiderduseks”.^[14] Kommenteerija hilisemat suhet Visnapuu luulega teades paistavad siit ilusasti välja need võtted, mida hakatakse edaspidi võimude silmis ebasoovitavate kirjanike mängu toomisel kasutama.

Harulduseks jääb 1957. aasta neljas number, kus ilmuvad Ivo Iliste „Teatajas” avaldatud artikli katked ja mõni pagulasluuletus, sealhulgas eesti sürrealismi mustertekst, Ilmar Laabani „Autoportree” („Ma olen kanatiib mille on kulland raju”).^[15] Edaspidi leiab pagulaste kohta peamiselt sõimu, olgu selle autoriks Ralf Parve või Endel Sõgel ise.

Selle perioodi „Looming” tehakse eesti- ja klassikakeskseks. 1954. aasta jooksul kaob ajakirja veergudelt suurem osa nõukogude kirjanduse suvalisevõitu esindajaid. Asemele tuleb ennekõike luuleklassikuid, enamjaolt üks autor numbri peale (Byron, Heine, Majakovski, Homeros, Goethe, Ovidius, Blake jne).^[16] Tõlkeproosat (jättes kõrvale kohalikud venekeelsed kirjanikud) ilmub väga harva, 1955. aasta mais näiteks katkend Mihhail Šolohhovi „Ülesküntud uudismaast” ja tõelise haruldusena 1957. aasta septembris katkend Väinö Linna „Tundmatust sõdurist”, mis tervikuna anti Eestis välja alles 1996.

Kolm asja tuleb eraldi ära märkida. Vladimir Majakovski 60. sünniaastapäeva eel ilmub tema 1926. aastal avaldatud modernse luuletehnika miniõpik „Kuidas teha värsse?”.^[17] 1956. aasta veebruarinumbris tuleb „Jevgeni Onegini” esimene peatükk Betti Alveri hiilgavas tõlkes ning selle avaldamine jätkub osahaaval läbi aastate. Ja 1955. aasta teise poolaasta luuletõlked pöörasid arvatavasti paljude stalinistide silmad rohkem kui pahupidi. Nimelt ilmub seitsmendas numbris Walt Whitman, kaheksandas Bertolt Brecht, üheteistkümnendas Aleksandr Blok ja aasta viimases numbris valimik soome luulet, kuigi vasakpoolset (Elvi Sinervo, Arvo Turtiainen jt).

Eesti oma kirjandust vaadates on näha, et nagu ikka pöördeaegadel, muutub esmalt luule. Ka sellel perioodil on oma püsiavaldajad: nende seas on vähem vanemaid autoreid (Kersti Merilaas, Ralf Parve, Debora Vaarandi, Minni Nurme) ja rohkem uusi nimesid (Vladimir Beekman, Ain Kaalep, Manivald Kesamaa, Jaan Kross, Adolf Rammo, Paul Rummo, Muia Veetamm). Lisaks on ajakiri tihedalt täis algajaid poeete, kelle nimed tänapäeval ütlevad vähe või ei ütle üldse midagi.

Luule muutumist märgib mingil määral aasta 1956, kui ajakirja ilmuvad teiste seas Ain Kaalep ja Jaan Kross. Aga murdeaasta on 1957. Selle aasta märtsinumbris näeb trükivalgust ajajärgu emblemaatiline luuletus, Debora Vaarandi „Lihtsad asjad” („Astusin lihtsate asjade juurde, / toetusin lihtsale heale…”). Ja viiendas numbris lisanduvad Kersti Merilaasi „Rannapääsuke” ning kaks ­lauluna hiigelmenukaks saanud teksti: „Põhjarannikul” („Rannik kui hüppel, / rünnakuhoos: / manner ja meri / siin sülitsi koos.”) ja „Kas kuulete kevade kutset”.^[18]

Muuseas, tol perioodil ilmub mitmeid luuletusi, mis jäävad mällu lauludena. Kas või Krossi kaunis armastusluuletus „Me oleme lendaval saarel” või Kaalepi naljalaululik „Ristsed” („Kõva kolmkümmend aastat möödas on sest, / kui ristiti kord üht lapsukest.”).^[19]

Vabavärsivaidluse südamikku viib 1960. aasta septembrinumbris ilmunud Ain Kaalepi „Lõikuskuu sonaat”, kohati alliksaarelik korduvate konstruktsioonidega tekst („Ja iga töötõde on ühtlasi teadusetõde ja luuletõde. / Ja iga teadusetõde on ühtlasi töötõde ja luuletõde.”). Muuseas, otsekui selle väitluse kommentaarina kõlab kaks aastat hiljem Paul-Eerik Rummo „Ebasümmeetria ülistus”.^[20] Kui aga otsida pateetilist ja samas modernset nõukogude aja ning kosmosevallutuse ülistust, siis sobib kõige paremini Jaan Krossi „Kuupaiste oratoorium”, kus uksed on valla ja lõpus ilmub Gagarin ise.^[21]

Klassika vaatenurgast leiab „Loomingust” kõik selle perioodi olulisimad luuletused, mille pealkirjad on saanud kirjandusloos märksõnadeks. Lisaks juba mainitud Vaarandi ja Merilaasi luuletustele Juhan Smuuli uut tulemist tähistav „Kisendav kivi” (1960), August Sanga „Võileib suudlusega” (1960) ja Vaarandi „Vaalade elu” (1962).

Stalinistide pahameelel oli muidugi alust. Uus luule on valdavalt hoopis teistsugune kui eelneva perioodi ranged nelikud. Aga siiski on see mingil pool­tabamatul moel traditsiooni kuuluv. Päris välja viib sellest vaid mõni üksik tekst. Ennekõike Jaan Kross, ilunäiteks „Köietrikk” oma paralleelselt paigutatud fraasidega. See ei ole silmanähtavalt enam eelnev eesti luule.^[22] Laiemaid muutusi ennustavad aga 1962. aasta noorte poeetide rubriigid, kus ilmutavad ennast Paul-Eerik Rummo (nr 8), Arvi Siig (nr 1), Mats Traat (nr 10) jt.

Proosa käib teist teed. Esimeseks murranguks on siin olukirjelduste taandumine, kuigi päriselt ära nad ei kao. Nende asemele ilmuvad mälestused (näiteks Tuglase memuaarid ja mõttepäevik) ning reisikirjad (Aira Kaal Indias, Paul Ariste Norras jms). Aga olulisem on see, et esiplaanile tõuseb ilukirjandus.

Selle perioodi proosa-osa valitsevad romaanid, mida eelmisel kümnendil esines väga harva. Enamasti täidabki ajakirja proosaruumi mõni romaani järje­jupp, võttes enda alla suure osa numbri mahust. Peaaegu kõik tolle aja olulised romaanid ilmuvad „Loomingus”, autoriteks Rudolf Sirge, Erni Krusten, Paul Kuusberg, Aadu Hint, Villem Gross, Juhan Smuul jt. Novelle on vähe ja veel vähem on nende seas selliseid, mis hiljemgi mälusse jäänud. Kuigi perioodi lõpus avaldatakse järjepanu novellivõistluste paremaid töid, teiste seas korduvalt auhinnatud Raimond Kaugverilt. Mainida tuleb kindlasti Tuglase 1957. aastal avaldatud novelli „Keiserlik kokk”, mille autor võttis ka oma kitsisse kaanonisse.^[23] Aga tuleviku nimedest tasub märkimist ehk vaid Arvo Valton, kelle palade hulgas ilmub novellikogule pealkirja andnud „Veider soov”, lugu reporterist, kes soovib tunnustatud eesrindlase asemel kirjutada hoopis talle meeldima hakanud töökast noormehest.^[24]

Ka ajakirja teises pooles on oma püsiautorid. Seal avaldavad ennast kirjandus­ellu naasnud ja nüüd üsna mittestalinistlik Nigol Andresen, stalinismi piiridel liikuvad Aira Kaal, Endel Nirk, Ralf Parve, Lembit Remmelgas, Rudolf Sirge. Aga ka Tammsaare uurimise uuendaja Leenu Siimisker ja Juhan Peegel, kes toob „Loomingu” veergudele uudse teema, eesti ajakirjanduse ajaloo.

Nagu eelmisel perioodil, nii leiab ka nüüd „Loomingust” hulgi kirjutisi kongresside jms ametlike ürituste eel ja järel, kus võetakse sõna nõukogude kirjanduse ülesannete kohta ning rõhutatakse kirjanike seotust leninismi ja partei leninliku keskkomiteega. Näiteks 1959. aasta esimene number avaldab ENSV Kirjanike Liidu IV kongressi otsuse ja tervitused EKP Keskkomiteele, 1960. aasta aprillinumber on pühendatud tervikuna Leninile tema juubeli puhul, 1961. aasta novembrinumber kõneleb partei XXII kongressist. Jne.

Selle lähenemise kvintessentsina mõjub Ralf Parve oopus aastast 1958, mis kuulutab vankumatut seismist õigetel ideelistel positsioonidel ning nõuab võitluse tugevdamist kodanliku ideoloogia vastu. Noortele heidab ta ette püüet teha „igaviku kirjandust”, virisemist, udutamist, raugalikku pessimismitsemist. Lisaks teatab Parve, et „Looming” käsitleb vähe kaasaja põletavamaid probleeme, avaldab vääraid teoseid ja ei tegele piisavalt kirjandusteooria ning marksistlik-leninliku esteetikaga.^[25]

Aga 1956. aastal tulevad selle kõrvale vaikselt jutud loominguvabadusest ja hakkab korduma sõnapaar leninlikud printsiibid ennekõike stalinismivastases tähenduses. Uued märksõnad võib paljuski koondada kahe nime ümber, kes esindavad kahte olulist suundumust.

Üks on kirjanike liidu sekretär, kriitik ja tõlkija Lembit Remmelgas, kes võtab sõna igas suunas. Olulisim on tema seisukohavõtt stalinistliku kirjandusmõistmise vastu ja kunagiste „dekadentide” ehk nooreestlaste ja siurulaste kaitseks 1956. aasta novembrinumbris.^[26] Remmelgas esindab suuresti sotsialistliku kirjanduskäsitluse pehmemat joont ning võetakse 1960. aastal liidu sekretäri kohalt maha süüdistatuna parteilisuse printsiibi unustamises, kodanliku ideoloogia mõju alahindamises jms.^[27]

Teine on Leonid Stolovitš, venekeelne juudi päritolu filosoof-esteetik ja Tartu ülikooli õppejõud, kes hakkab kirjutama järjekindlalt esteetika teemadel, kaasaegsest ja igavesest kunstis jms. See on ilu kui sellise taastoomine ideologiseeritud maailma, loomulikult marksismi klassikute abiga.^[28] Seejuures toetub Stolovitš väga avarale eruditsioonile, eesti kaasaegsest kirjandusest Immanuel Kantini.

Muuseas, Stolovitš, nagu ka Juri Lotman, oli juudivaenamise eest Tartusse pagenud õpetlane. Nad mõlemad hindasid Tartu akadeemilist rahu kui võimalust süveneda igavikulisematesse teemadesse. Just sel perioodil avaldasid nad oma töid ka eesti keeles ja ennekõike „Loomingus”. Mõlemad autorid kaovad perioodi lõpus nagu lõigatult ja ilmuvad ajakirja veergudele uuesti alles 1980. aastatel.

1950. aastate keskpaiku peetakse „Loomingus” olulisi diskussioone. Esimene ja tähtsaim neist käib Sõgla juhtimisel tehtud kirjandusloo esimese trüki üle. Seda peeti kooliõpikuna kõlbmatuks ja kritiseeriti teravalt.^[29] Kriitikal on vähemalt mingi mõju olemas. Kirjandusloo uues väljaandes on karmilt ideoloogilised arusaamad ühiskonna ja kirjanduse arengust ja loomusest esitatud juba palju pehmemal kujul ning erinevalt esimesest variandist saavad ka „dekadendid” (Tuglas, Suits, Ridala, Under) kokku vähemalt viis-kuus lehekülge lühimärkusi. Proletaarse kirjanduse osa ja räiget sõnavara on tugevalt vähendatud.

Teatud määral näitavad muutumisi ka võitlused kirjandusliku meetodi ja kitsamalt realismi tõlgendamise ümber.^[30] Aga nende võitluste kese jääb järgmisesse perioodi.

Kokkuvõtteks. Stalini-järgse perioodi „Looming” on silmanähtav katse taastada purustatud kirjandus ja ajakiri, äratada mõlemad uuesti ellu, tuua juurde võimalikult palju noori. Ja kuigi tagantjärele mõjub see mingil määral punnitamisena, on esialgne taastamine toimunud. Päris murrang on alles ees.

---

^[1] Vt: N. Hruštšov, Kirjandus ja kunst olgu tihedasti seotud rahva eluga. „Looming” 1957, nr 9, lk 1286–1301.

^[2] S. Olesk, Kolm kongressi. ENSV Kirjanike Liidu ajaloost aastatel 1954–1966. „Keel ja Kirjandus” 2015, nr 3, lk 153–162.

^[3] I. Mikiver, Eesti proosa 1956–1968. „Aja Kiri” 1979, nr 4, lk 16–17.

^[4] Vt: Mõnedest nõukogude kirjanduse arenemise küsimustest. Sekretariaadi aruanne NSVL Kirjanike Liidu juhatuse III pleenumil. „Sirp ja Vasar” 24. V 1957.

^[5] Vt: P. Lepik, Mälestusi „kuuekümnendate põlvkonna” stardiepisoodidest. „Akadeemia” 2015, nr 2, lk 195–238.

^[6] Vabavärsi tõid sõjajärgsesse luulesse Ralf Parve ja Vladimir Beekman, Ain Kaalep avaldas teoreetilisi käsitlusi. Vt: A. Kaalep, Teoreetilisi märkmeid vabavärsist. „Keel ja Kirjandus” 1959, nr 5, lk 257–273.

^[7] Vt: L. Remmelgas, Mis on uus ja mis on vana. „Sirp ja Vasar” 24. II 1961.

^[8] Neid avardumisi on kirjeldatud kõigis kirjanduslugudes, näiteks: C. Hasselblatt, Eesti kirjanduse ajalugu. Tõlkinud M. Tarvas, M. Saagpakk, A. Mattheus. Tartu–Tallinn, 2016, lk 505–530.

^[9] Vt: T. Hennoste, Kirjandus kui vastupanu Nõukogude Eestis Teise maailmasõja järgsel perioodil. „Ajalooline Ajakiri” 2018, nr 2/3, lk 225–251.

^[10] Vastutav sekretär oli ennekõike tehniline toimetaja, kelle ülesandeks oli ka suhtlus tsensuuriga.

^[11] 1958. aastal sündisid „Loomingu” kõrvale taidluskultuuri ajakiri „Kultuur ja Elu” ning „Keel ja Kirjandus”, mis jätkas 1941. aastal suletud „Eesti Keele ja Kirjanduse” liini, kuid ei loe ennast selle järglaseks.

^[12] A. H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan. Proloog; epiloog. „Looming” 1953, nr 9, lk 1100–1106.

^[13] J. Liiv, Ärge küsige mult luuletusi. „Looming” 1953, nr 11, lk 1319–1320.

^[14] Tiibuse Mari ajalikkudest lauludest. „Looming” 1955, nr 12, lk 1502–1504.

^[15] Piiritagusest eesti kirjandusest. „Looming” 1957, nr 4, lk 621–624.

^[16] Lisaks ilus kurioosum: Mao Tse-dung, Neli luuletust. „Looming” 1959, nr 9, lk 1390–1392.

^[17] V. Majakovski, Kuidas teha värsse? [Tõlkijanimeta.] „Looming” 1953, nr 6, lk 725–754. Oleks huvitav uurida, kas see mõjutas ka luuletamist.

^[18] D. Vaarandi, Lihtsad asjad. „Looming” 1957, nr 3, lk 331–332; K. Merilaas, Ranna­pääsuke, Põhjarannikul, Kas kuulete kevade kutset. „Looming” 1957, nr 5, lk 716–717. Viimastel aastatel on kuulutatud üha jõulisemalt legendi eestlastest kui metsarahvast. Tegelikult sobib see heal juhul lõunaeestlaste iseloomustamiseks, kellel merest suuremat aimu ei ole. Kõnesoleva perioodi luules võib näha selget joont: keskne on meri, eesti kirjanduse ammune vabaduse sümbol, mitte sünge ja kuri mets.

^[19] J. Kross, Me oleme lendaval saarel. „Looming” 1962, nr 3, lk 327; A. Kaalep, Ristsed. „Looming” 1962, nr 4, lk 537.

^[20] A. Kaalep, Lõikuskuu sonaat. „Looming” 1960, nr 9, lk 1349–1351; P-E. Rummo, Ebasümmeetria ülistus. „Looming” 1962, nr 8, lk 1207.

^[21] J. Kross, Kuupaiste oratoorium. „Looming” 1962, nr 6, lk 889–890.

^[22] J. Kross, Köietrikk. „Looming” 1960, nr 10, lk 1498.

^[23] F. Tuglas, Keiserlik kokk. „Looming” 1957, nr 3, lk 325–333.

^[24] A. Valton, Veider soov. „Looming” 1962, nr 8, lk 1151–1153.

^[25] R. Parve, Seisame vankumatult oma ideelistel positsioonidel. „Looming” 1958, nr 4, lk 566–574.

^[26] L. Remmelgas, Vigadest ja väärhinnangutest. „Looming” 1956, nr 11, lk 1598–1609.

^[27] Vt: Sm. Remmelga ebaõigest käitumisest. „Kultuur ja Elu” 2002. Võrgufail.

^[28] L. Stolovitš, Kunstipärasuse kriteerium. „Looming” 1956, nr 4, lk 493–506; Kaasaegne ja „igavene” kunstis. „Looming” 1960, nr 1, lk 137–150.

^[29] Vt: „Looming” 1954, nr 5, lk 623–633, nr 7, lk 875–881, nr 8, lk 1014–1017. Kriitikud (Heldur Niit, Villem Alttoa, Eerik Teder jt) ei heida otseselt ette stalinistlikku kontseptsiooni, vaid segadust terminitega, valefakte jms. Sõgla vastus ja kokkuvõte mõttevahetusest: „Looming” 1954, nr 11, lk 1372–1389.

^[30] M. Laosson, Kas kirjandusajalugu võib käsitada realismi arengu ajaloona? „Looming” 1956, nr 8, lk 2056–2067; A. Vinkel, Romantismist kirjanduses. „Looming” 1958, nr 5, lk 757–769; H. Peep, Märkmeid meie kirjanduse loomingulisest meetodist. „Looming” 1962, nr 12, lk 1885–1891.