6 2024

Prantsusmaa „uus kirjandushooaeg”, la rentrée littéraire, on kahtlemata üks sealse kirjanduselu kesksemaid sündmusi: massilisele raamatute ilmumisele augusti keskpaigast oktoobri keskpaigani — seekord 426 algupärast romaani, neist 69 debüütromaanid — järgneb tähtsamate kirjandusauhindade jagamine oktoobri lõpus—novembri alguses. See, et potentsiaalsed auhinnaraamatud ilmuvad lühikeses ajavahemikus, on kirjastuste teadlik poliitika, just need teosed on žüriidel värskelt silma ees ja…

3. detsembril linastus Tartu Linnaraamatukogus Veera Saare samanimelise romaani põhjal valminud mängufilm „Ukuaru” (1973). Filmile eelnenud vestluses osalesid näitleja Elle Kull, filmi stsenarist Mats Traat ja toimetaja Maris Balbat. 4. detsembril oli Tartu Kirjanduse Majas Rein Tootmaa autoriõhtu „Filtrita „Camel””, kus esitati novelle samanimelisest ilmuvast raamatust (Eesti Keele Sihtasutus). Näitlejatena astusid üles autor, Sigrid Salutee…

Toomas Liiv: „Tekst teeb oma töö. Arvustusi, esseid ja artikleid 1976—2009”. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2011. 479 lk.   Mõninga liialdusega saab väita, et Toomas Liiv oli oma ajajärgu Gustav Suits. Luuletaja ja teadlane, eesti kirjanduse mõtestaja ning õpetaja. Peiarprofessor, kelle kaanoneid lõhkuvad vembud ning luulelise vaimu ilmingud tõsimeelses tekstis lähendasid tudengeid raamatuile, ent ajasid…

„Mitte-Tartu”. „Topofon”, Tartu, 2012. 304 lk.    Mitte-Tartut ma õigupoolest ei tunne. Ei tunne hästi seda Päris-Tartutki. Kuigi mõned korrad viimase aasta sees olen sattunud sääl kummalistele piirialadele: näiteks kuskile Karlova servale veidrasse noortehotelli, mille tagant jõe äärde minnes sattus paika, kus vanad torssis näoga kalurid pahuralt oma paate putitasid, samas kui nende veel pahuramad…

Urmas Vadi: „Tagasi Eestisse”. „Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 279 lk.   Kirjanikke võiks laias laastus jagada kaheks: nendeks, kes kirjutavad endast ja omaenda kogetust, ning nendeks, kes mõtlevad nii tegelased kui ka sündmustiku välja. Senise põhjal, eriti kui meenutada eelmist raamatut „Kirjad tädi Annele” (2010), läheks Urmas Vadi kõigi näitajate järgi esimesena mainitute hulka. Ikka jutustab…

Marko Mägi: „Maitsestatud kanad”. „Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 80 lk.   1 „Maitsestatud kanadest” on raske kirjutada. Loomulikult on tegu huvitava teosega, mis haakub hästi kirjastuses „Jumalikud ilmutused” ilmuva aforistliku, absurdi kalduva, keelemängulise ja ajastutundliku luulega. Marko Mägi asetub siin mõneti samasse voolusängi Kaupo Meieli, Siim Pauklini ja Jüri Kolgiga. Minu raskused on seotud pigem teksti…

Lastel on head kõrvad. Vanemad inimesed võivad omavahel juttu ajada ja arvata, et laps on süvenenud oma mängudesse. Nad räägivad oma vanainimesejutte, mis üldjuhul pole lastele tõesti huvitavad. Siis aga äkki — laps kikitab kõrvu. Küllatulnud tädi (harvemini onu) jutustab midagi jubedat. Laps jätkab mängimist, aga see muutub väliseks, mehaaniliseks tegevuseks. Enamasti ei teeskle ta…

Keha on keemialaboratoorium, igal inimesel ainukordne. Liiga vähese või üleküllase serotoniini tulemuseks on erinevad meeleolud. Seda teab iga arst, kes näiteks Prozaci abiga võib inimese meeleolusid suunata. Enamjaolt toimib inimkeha ja -psüühika aga üpris viletsalt. Kui see konstruktsioon on jumalikku päritolu, siis peab selle autoriks olema mõni mitte eriti asjatundlik, üpris algaja jumal. Kas luuletaja…

Sõnajalg   Meil jalus sõnajalgu on ja verbijuuri, neid rutjub tald ja tihti tasakaal on ohus, kui püüad idandada lausungeist kultuuri, võid jääda põlu alla roostekarva rohus.   Võid jääda põllu alla väetise või väena, et pigem palendada pinnasest poeese, sest kandes sõnajuuri nähtamatu käena, nad ise moodustavad tabamatuid teese.   Kui peitud huumusena sõnajalajuurde,…