6 2024

    Lahkunud on Madis Kõiv, üks eesti suurvaime. See määratlus kõlaks Kõivu enda jaoks ilmselt väga piinliku ülepaisutusena, tema tagasihoidlikkus oli nii suur, et praegune järelehüüegi peaks tema soove arvestades õieti olemata olema. Nii mõnegi tema teksti või vestlustes pillatud lause järgi võiks oletada, et ta eelistanuks kaduda ilma igasuguse järjeta teispool surma. Võib…

    4. septembril esitles kirjastus „Petrone Print” Tartu Linnaraamatukogus Mailis Hudilaineni raamatut „Minu Peterburi: optimismi lühikursus”. 6.—7. septembrini toimusid Kavastus kirjastuse „Ji” kolmandad suvepäevad. Ettekannetega esinesid Yvelin Karu-Veskioja, Hannu Oittinen, P. I. Filimonov, Veiko Märka ja Lauriito Meriloo. Kirjastaja (:)kivisildnik andis Marko Mägile üle Tõelise Juhan Liivi Luulepreemia 2014. Oma loomingut esitasid (:)kivisildnik, Lauriito…

    Jürgen Rooste: „Suur sume, suur tume.” „Verb”, 2014. 80 lk.   Lugesin Rooste luulekogu läbi ühe hingetõmbega. Paks raamat see ju pole. Mõnikord võiksid luuletajad ka pakse luuleraamatuid teha, võiks ikka vahel üle 100 lehekülje julgelt olla, eriti kui luuletused on väiksed, sest mõnikord on 80 lk. ikkagi liiga vähe, et saada kätte……

    1 August, mädakuu süda. Pool veel toores, pool käärib; klaas kord tühi, kord täis.   Üks kaalub kaalulangust, teist närib näljahäda, mädakuu südamepõhjast plahvatav pahahais.   Aeg on rabe ja reetlik. Habras herilaspesa sumiseb surmanõelust.   Aeglane, ettevaatlik tuleb nüüd olla, tasa, pingsalt  hingata  tõelust.   Kohe on algamas saade.   Räägi, Šeherezade,…

    7. septembril lahkus jäädavalt meie hulgast Eesti kultuuriruumi üks mitmekülgsemaid ja eredamaid loomeinimesi — luuletaja, kirjanik, helilooja ja dirigent, endine metsavend, soomepoiss ja poliitvang — Ottniell Jürissaar. See andekas mees jõudis ära elada pika 90-aastase elu, milles oli raskeid katsumusi ja kannatusi, aga lõpuks ka palju rõõmu oma unistuste täitumisest ja loometööst. Ottniell…

    Meie hulgast on lahkunud Harri Jõgisalu. Koolimees, kirjamees, öeldi hiljuti lugupidavalt ta juubelil. Lisan siia: suur, väga suur töömees, kes elas pika värvika elu ning jõudis sellest palju edasi anda. See läbielatu, kogetu on nüüd rohkem kui kahekümne viies raamatus. Erilise soojusega kujutab ta vanu inimesi, toonitades nende elu- ja töötarkust. Nii on…

    Tõnis Vilu: „Ilma”. „Tuum”, 2014. 59 lk.   Berit Vari ütles „Sirbis” Tõnis Vilu luuleraamatut arvustades: „Nagu debüütkogus kujutab Vilu seegi kord üht võõrast territooriumi, mil pole päris maailmaga suurt pistmist…”[1] ning tõesti-tõesti — teost lugedes tabasin end mitu korda mõttelt, nagu loeksin ulmeteost. Read, nagu „hall meri on muutunud liiga abstraktseks” (lk.…

    „Ärge siis unustage, kuidas neid tablette võtta. Üks pärast hommikusööki ja teine pärast õhtusööki. Ja kui ennast ikka halvasti tunnete, helistage kabinetti. Doktor Malleus võtab teid kindlasti jutule, kui on vaja.” „Aga teie? Kuhu teie siis lähete?” Tema vastas istuv noor kõhn naine vaatas Ludwigile kurbade, ehmunud silmadega otsa. „Mina lähen erru. Aitab…

    1 Meest ei olnud, ainult rasedus oli. Kui tulid hommikused iiveldused, sõitsin linna ja läksin apteeki, seda nüüdsel ajal tehakse. Küsisin sellist kriipsudega pulka, mis näitab, kas on sedapsi või ei. Apteegineiu oli lobisemishimulise ja õpetliku iseloomuga ning kippus muudkui küsima ja seletama. Ütles, et ega pulk otsekohe ära ei näita, enne peavad…