6 2024

  • Fiktsionaalne rahvas: tegelased, tegelinskid, kangelased

        Eelmisel aastal ilmus ligi sadakond proosateost, ühtekokku kakskümmend kaks ja pool tuhat lehekülge! Selle on välja arvutanud proosaülevaate autor Janika Kronberg. Osalesin kahes žüriis, romaanivõistluse ja kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade žüriis, nii et pooleteise aasta kohta kogunes vähemalt viiskümmend läbi loetud romaani või jutukogu. Ränk kogemus. Kui iga raamatu kohta tuleb keskmiselt kaheksa kuni…

  • Teeleasumine

        Silvia Urgas: „Siht/koht”. „Elusamus”, 2015. 44 lk.   Selle aasta algul raamatulettidele jõudnud Silvia Urgase esikkogu „Siht/koht” oli 2015. aastanumbrit kandvatest luuledebüütidest kõige tugevam. Minu andmeil on Urgas ka noorim, kes jõudis mullu oma esimese luuleraamatu avaldamiseni. 1990-ndatel sündinud Urgase raamatust leiame 41 tänapäevase tunnetusega tugevat vabavärsilist teksti, mis on stiililiselt väga ühtlased…

  • luule

      * Kus Eesti kaardi nurgas Sa ka pikutaks, aastaaeg ei kysi sellest midagi. Õhk on hakkama pandud. Mõte heliseb nii Petrakuudis, Ylejõel kui Lollidemäel. Loojangud vajutavad klahve aadamate hinges. Linnulaul on seadistamisel ja iga eeva häälestab oma virginaaliumi, et kord vaiksel suveõhtul mängida kylatänaval mööda jalutava lehmakarja tasasesse myygimisse. Õnnelik peaks olema see, kes…

  • KIRJANIKE LIIDU UUSI LIIKMEID

    18. märtsil võeti Eesti Kirjanike Liidu juhatuse koosolekul loomeliitu vastu neli uut liiget: Ljudmilla Gluškovskaja (häältega 9 poolt, 2 vastu, 1 erapooletu; soovitajad Maimu Berg ja Igor Kotjuh), Peep Ehasalu (häältega 9 poolt, 2 vastu, 1 erapooletu; soovitajad Maimu Berg ja Jan Kaus), Mart Kangur (häältega 11 poolt ja 1 erapooletu; soovitajad Maarja Kangro ja…

  • Kroonikat

    1. aprillil esines Kristiina Ehin Eesti Rahvusraamatukogus merekultuuri­aasta elamusõhtute sarjas üritusel „Lapike lõpmata merd”. 2. aprillil kuulutas Eesti Lastekirjanduse Keskus välja XIII Nukitsa konkursi võitjad — laste lemmikkirjaniku ja lemmikillustraatori 2014. ja 2015. aastal ilmunud lasteraamatute põhjal. Esikoha ja Nukitsa pronkskuju pälvisid kirjanik Ilmar Tomusk („Kriminaalne suvevaheaeg”, „Kriminaalsed automatkajad” ja „Kriminaalne pangapresident” sarjast „Kriminalistid”, kirjastus…

  • Absurdi pedaal tuleb lõpmatuseni vajutada

      Donald Tomberg: „Veelkord Vladimirist, Kazimirist ja teistest”. „Verb”, 2015. 144 lk. Donald oli lugenud nimetatud teose kohta juba mitut arvustust. Need andsid noormehele küll palju teadmisi, aga ei teinud teda sugugi targemaks. Kohati tundus, et maailm saab temast suurepäraselt aru, samas ei mõista teda aga üldse. „No lugege siis ometi, inimesed!” hüüdis Donald. Aga…

  • Ühtegi tõestisündinud lugu pole olemas

      Jim Ashilevi (s 1984) on avaldanud kaks näidendit ja kaks romaani. Tema esimene näidend „Nagu poisid vihma käes” võitis Eesti Teatri Agentuuri (tollal Eesti Näitemänguagentuur) 2005. aasta näidendivõistlusel II koha ja pälvis 2006. aasta Kultuurkapitali näitekirjanduse preemia; raamatuna ilmus 2007 („Värske Rõhk”). Teine näidend „Portselansuits”(2007) nägi trükivalgust Eesti Draamateatri näidendiraamatute sarjas ning pälvis uue…

  • Cornelius Hasselblatti kanoniseerimine

        Cornelius Hasselblatt: „Eemalt vaadates. Veerand sajandit eesti kirjandusega”. (Studia litteraria Estonica, 15.) Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015. 512 lk.   Cornelius Hasselblatt on filoloog. Rahvuselt sakslane ja kutsumuselt estofiil, kes on umbes 30 aktiivse aasta jooksul teinud kõike, mida estofiilid teevad: tõlkinud, propageerinud, arvustanud jne. Aga ennekõike uurinud. Ma arvan, et suurem osa kirjandusuurijaid…

  • Võigas värk!

      Margo Vaino: „Makilint mälus”. „Ji”, 2015. 187 lk. Raamatu pealkiri, ja vahest ka algus — „ma ärkasin / pea lõhkus paku / otsas puid” — võib jätta mulje, nagu oleks tegu järjekordse enesevaatlusega me enesevaatlustest tiinel ajastul, mil kirjandus pole enam inimkonda, rahvust ega ajastut defineeriv kunstiliik, vaid üha enam autoteraapiline tegevus, mille puhul…

  • Hauptwachtmeister Ludwiki järglased

      Nad valisid esimese ettejuhtuva nupu, Angela vajutas, ja ilma et keegi neilt midagi pärinud oleks, kostis surin, mis teatas, et uks on lahti. „Siin veel usaldatakse inimesi. Väikelinna võlud,” käis Ulrichil läbi pea, kuigi ega ta päriselt teadnud, kas see asustatud koht üldse linna tiitlit kannab. Trepikoda haises. Välisukse ees, seespool, vedeles porine kalts,…

Looming