6 2024

    Mehis Heinsaar: „Unistuste tappev kasvamine. Jutte ja novelle, muinasjutte ja nägemusi siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid”. „Menu”, 2016. 232 lk.   Kui härra Paul tuttavaid vanamehi näppamast tüdines, hakkas ta kroonikaid kirjutama ning käis ära iseenda teises otsas, kus sügaval elu hämaras kohtas rändaja õnne. Ent õnn, teadagi, on muutlik ja pime! Ühtäkki…

    Merike Õim: „Kõiksuse jälg: luuletusi alates kaheksakümnendatest”. „Menu”, 2015. 152 lk.   Merike Õimu teine kogu „Kõiksuse jälg” on arvustajale paras pähkel, kuivõrd luule ise arvustamisele hästi ei allu ning kõiksusest kirjutatut on arvustada pea sama raske kui seda ammendavalt kirjeldada. Lakooniline valge raamat on jagatud neljaks osaks: „Hüpe ajatusse”, „Igavene hetk”, „Ristteeline”…

    juunil esitles kirjastus „Petrone Print” Tartu linnaraamatukogus Terhi Pääskylä-Malmströmi raamatut „Minu Tallinn. Kalevitüdruku kroonika”. Külas oli autor. 3., 7. ja 9. juunil luges Taavi Eelmaa Von Krahli Teatri pööningul luuleõhtul „Megaton” h3inrich Halo luulet. juunil tähistati Elva vanas koolimajas ja Tartu Kirjanduse Majas Ain Kaalepi 90. sünnipäeva. Esinesid Karl Muru, Liia Hänni, Hando…

    Veronika Kivisilla: „Cantus Firmus”. „Näo Kirik”, 2015. 109 lk.   Esimesel lugemisel jäin pidama Veronika Kivisilla kauni kujundusega luulekogu vahelehtede soonelistesse labürintidesse ning keskaegsetesse muusikapartituuridesse. Pean ka (üles) tunnistama, et sellel esimesel, värskusnäljasel lugemisel jätsin vahele kiilumärgistatud rütmilises proosakirjutuses joonealused ja keskendusin seotud kõnes tekstidele. Harjumusest (ehk ülekohtuselt) kuulasin vaid ühte häält —…

      *   SÕNA SÖÖSTAB VERRE, tabab tabamatus kerguses südamelööke, meelekohad meloodiliselt vasardavad, veri vemmeldab verd, paus pausi ja vemmalvärss vemmalvärssi. Sõna sööstab verre, sest viimase hingetõmbeni on veel paljugi ütelda, vemmalvärsist verega kirjutatud vanneteni. Ja vat meitel vemmeldatakse seni, kuni mõttekriipsudki kahest otsast lõkendama löövad — kirjuta see üles, nüüd kirjuta ülesse!…

    Tere, Rein Mul on läinud Sulle vastamisega aega ja läheks ilmselt veelgi, kui ma ennast nüüd ikkagi kokku ei võtaks. Asi pole sugugi kirjavahetuses, mis teeb mulle igapidi rõõmu. Aga kirjutamine ja mõtete rittaseadmine iseenesest on praegu väga vaevaline. Mul on tegelikult üsna pikk päevikupidamise tava, visandan päevaraamatusse ilma erilise hoole ja vormistamiseta…

    Oma vana sõbra 80. sünnipäevaks kirjutas Ain Kaalep väikese tähtpäeva­essee „Jaan Krossi kuus luuletust” („Eesti Päevaleht” 19. II 2000). Selle lähtekoht on „saksa poeedi Gottfried Benni niisugune mitte millegagi põhjendatud, aga väga võluv seisukoht, et luuletaja kirjutab oma elus kuus head luuletust”. Kaalep lisab omalt poolt: „Miks just kuus, seda ta ei põhjenda,…

    Doris Kareva: „Perekonnaalbum”. „Verb”, 2016. 88 lk.   Esimene tunne pärast Doris Kareva uue luuleraamatu läbilugemist oli üllatus. Nagu keegi oleks võitnud maailmameistrivõistlused ühtaegu males ja iluuisutamises. „Perekonnaalbumi” kaante vahel saavadki kokku mitu „ala”, mitu kunstiliiki. Seetõttu on raamatu täpset žanrilist kuuluvust keeruline määratleda. Teose proloogis on öeldud: „Nelikümmend pilti ühes vaatuses, /…

    Paša Matšinov: „Gogoli disko”. „Lepp ja Nagel”, 2015. 144 lk.   Eestimaisest evangeeliumist: [—] 3. Talvekartul toodagu talumehelt, kellel olgu peldikus ajalehed. Kaup olgu aus. (Valdur Mikita, „Lindvistika ehk Metsa see lingvistika”) Ei ole mõtet teeselda, nagu poleks arvustuse kirjutaja teadnud, et selle ilmumise ajaks on „Gogoli disko” pärjatud nii Kultuurkapitali proosa­auhinna kui…