5 2024

  2. juunil oli Londonis Tõnu Õnnepalu romaani „Raadio” (Radio, „Dalkey Archive Press”, tõlkija Adam Cullen) ingliskeelse tõlke esitlus. 3. juunil esitles Mika Keränen Tartu Kirjanduse Majas oma soomekeelset romaani Maaliviivalla („Väravajoonel”) ja Liina Tammiste oma poeemi „Väike must kleit” („Näo Kirik”). 4. juunil korraldasid Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ning Tartu Ülikool seminari…

    Mina Johnny B minevikus myyriga poksija ja pea lõhkuja vastu tohutut myyri nyyd sellesama myyri varjus istuja ja selja sygaja vastu myyri tulevikus myyri harjal troonija tähtis vastik ja paks Nõnda kõlab üks luuletaja Johnny B. Isotamme poeetiline enesemääratlus, kirjutatud kunagi tema luuletamise kõrgajal 1960. ja 1970. aastate vahetusel. Mõnes teises enesekõnetuses tolsamal…

    Sveta Grigorjeva: „Kes kardab sveta grigorjevat?”. „Värske Rõhk”, [Tartu, 2013]. 88 lk.   Sveta Grigorjeva on vene nime ja eesti emakeelega luuletaja, kelle biograafia guugeldamine — EKL-is teda pole — annab tulemuseks, et tegemist on 26-aastase naisega, kelle lapsepõlvekodu asub Lasnamäel, ning et oma akadeemilise eriala ehk koreograafia on ta omandanud Tallinna Ülikoolis.…

    Berk Vaher: „Sõnastamatu lend sõnades. Kirjutusi kirjandusest I”. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2014. 310 lk.   Tunnistagem kõigepealt: Berk Vaher ilukirjanikuna on üksjagu hermeetiline, jääb mulje, et ta kirjutab endale ja veel kellelegi, kuid mitte lugejale. Olen uudishimust aetuna lehitsenud tema proosaraamatuid, nautinud mõnda lauset, otsinud „Pilvedest asfaldil” teadlikult ja leidnudki ootuspäraselt —…

    Elo Viiding: „Nõelad”. „Tuum”, 2013. 80 lk.   1 Elo Viidingu isikupärane ilukirjanduslik looming on kutsunud aeg-ajalt esile kriitikute nurinat ja manitsusi. Mõni aasta tagasi arvustas Viidingu raamatut „Meie paremas maailmas” Lauri Sommer: „Kirjeldagem veidi Elo Viidingu hoiakut. Lyhidalt öeldes on kõik kas nyri või halb.” Kokkuvõtvalt nimetab Sommer Viidingu loomingut „mugavaks hädatsemiseks”,…

    Livia Viitol: „Jutte ja novelle”. „Libri Livoniae”, Tallinn, 2014. 135 lk.   Seda teost lugedes tuleb paljugi tuttav ette. Leidub nii Eeva Pargi ja Maimu Bergi lühiproosast tuttavaid nostalgilisi stseene nõukogudeajast (kummaline küll, osaliselt on need seotud okupatsiooniaegse elu närususe ja alandusega, kuid mõjuvad ikkagi soojalt — ilmselt hakkan vist ise vanaks jääma)…

    Raamatukogu on nagu tempel. See on muidugi tüdimuseni korratud ja juba igivana troop, kuid praegusel ajal väga huvitavate konnotatsioonidega. Nimelt meenutavad mõned käimasolevad arutelud raamatukogude ja lugemise tuleviku üle vägagi varauusaegseid meeleolusid, kui üritati puhastada usku üleliigsest ja pühakodasid igasugustest kujutistest. Peamiseks argumendiks oli XVI sajandil mõistagi asjaolu, et ükski formaalne rituaal või…

    1 „Hõu!” Ta võpatas. Sellest hoolimata, et neil oli juba silmkontakt ja ta nägi, kuidas mees oma pilgu tema omasse haakis, mingist suuremast bussipeatusesse kogunenud seltskonnast irdus ning veidralt, külg ees, tema poole liikuma hakkas. „Hõu, tere!” Ustus ei mõistnud, miks pidi see alati temaga juhtuma. Mis see oli, mille tõttu igasugune kahtlane…

  *   selle maja esimesel korrusel milles elasid bergman ja strindberg on üks väga vana kohvik kus on tolmune lämbe ja hea võib-olla on muutunud ainult et piimakohv on nüüd kirjas latte’na ja magusate suhkrukookide sisse pannakse liiga palju troopilisi vilju või et maja ees laia allee keskel tohib nüüd parkida ja üks volvo…