Margo Vaino: „Makilint mälus”.

„Ji”, 2015. 187 lk.

Raamatu pealkiri, ja vahest ka algus — „ma ärkasin / pea lõhkus paku / otsas puid” — võib jätta mulje, nagu oleks tegu järjekordse enesevaatlusega me enesevaatlustest tiinel ajastul, mil kirjandus pole enam inimkonda, rahvust ega ajastut defineeriv kunstiliik, vaid üha enam autoteraapiline tegevus, mille puhul lugejast olulisem on autori enese kaif. Ometi pole see nii. Jah, muidugi vaatleb Margo Vaino siin teoses iseennast. Jah, muidugi on autori positsioon oluline. Kuid see raamat püüdleb ka iseloomustama ühte ajastut. Või vähemasti ühe ajastu ühte subkultuuri.

Kõige lihtsamalt öeldes on Margo Vaino „Makilint mälus” eepos. Vabavärsiline eepos. Sellel on algus, keskpaik ja lõpp. Siin on korduvad tegelased (minategelane, tema ületöötanud ema ning sadistlike kalduvustega alkohoolikust isa, retsidivist vello, endine pinginaaber peeter, kahtlased sõbrad kaido, väino, parm endel jt) ja läbiv narratiiv, ning kuigi sisukorra järgi koosneb raamat neljateistkümnest tekstist ja lisast pealkirjaga „slängist, ajastu märkidest”, on need neliteist teksti pigem peatükid või laulud — neis esineb omavahelisi ristviiteid, ka on neil kronoloogiline järgnevus, mis ulatub 1982. aastast 1985. aastani. Terviklikkusetunnet kinnitab tõik, et kõik tekstid on valminud suhteliselt lühikese aja jooksul: vahemikus 9.—28. juulini 2014. Iga tekst on niisiis dateeritud ning võimaldab lugejal jälgida autori mõttekäigu hüplemist. Kuigi teose esimene tekst „Tääk 1982” pärineb kõige varasemast ajast, 9. juulist, ei ole järgnevad esitatud mitte kirjutamise, vaid sündmuste toimumise järjekorras. Nõnda saab lugeja osa kangelase seiklustest 1980-ndate Eesti NSV-s, kust väljutakse vaid korra väikesele loomavedamistretile Kesk-Aasiasse tekstis „Loomad 1982”: „õhtul selgus et rongi koosseisus / on ka peediveini vagun // läks rajuks ning peagi klapiti / kokku ämbritäis agdami peeti” (lk 27).

Kui jätkata eepose narratiivi, siis kõik kirjeldatud seiklused on kangelase — või pigem küll antikangelase, elektrooniku paberitega, ent alailma purjus ja pohmas peaga sporaadiliselt tööl käiva („nüüd olin ma langenud kommunaari / kleeptallatsehhi / liinitööliseks ja peksin hallidesse saapapealsetesse / sisse naelu mis hiljem saapakandjaid ahistasid / aga täna mu palgapäeval / ostsime petsiga paar pudelit gabrieli / ja mõned õlled”, lk 146) ning pidevas ja sugugi mitte põhjendamatus vallandamishirmus elava jutustaja — puhastumise lugu. Nagu tõeline eeposekangelane, peab ta alles saama selleks meheks, kelleks ta peab saama. Võime aimata, et see keegi, kes ta veel pole, aga kelleks ta võiks saada, on laulik, luuletaja. Sellele viitavad pikemate tekstide sees olevad tsitaadid, nagu: „tagasiteel eestisse kirjutasin: / sinakaslillakas lühis / taevast valla / vabastab / veed” (lk 37). Kuid laulikuks saamine pole kerge ja seda tõdeb jutustajahääl juba esimese teksti lõpus (või äkki tõesti laulu, kui eepose narratiivi juurde jääda?): „mu ülesanne tundus lihtne / ma pidin sellest seltskonnast / vabanema aga selle teostamine / osutus mu elu esimeseks / suurimaks katsumuseks” (lk 10).

Ei maksa muidugi arvata, et kui lähteülesanne on püstitatud, siis algabki sirgjooneline rühkimine etteantud suunas. Tutkit, brat, kui rääkida raamatu keeleregistris. Leheküljele number kümme järgneb sada seitsekümmend lehekülge kõige ilgemat, iiveldama ajavamat ja rõvedamat süvaalkoholismi ning sellega kaasneva isiku- ja varavastase kuritegevuse, seksuaalroimade, igapäevase amoraalsuse ja mõttelageduse kirjeldamist. Raua „Musta pori näkku”, Jerofejevi „Moskva—Petuški” või Sauteri „Pori” on selle kõrval lapse lalin, aadlidaamide keskustelu mõisapargis, lihtsalt roosa unenägu. Margo Vaino toorus, armutus iseenda mälestuste ja hingehaavade lahti kiskumisel ning seejuures täpsus — sest just täpsus, heas mõttes kokkuhoidlik sõnadega ümberkäimine, liigsest hoidumine, rõhumine hoolikalt valitud üksikasjale ning võime tabada emotsiooni, situatsiooni ja karakterit vaid mõne eriti tabava väljendiga on ju see, mis teeb luulest luule — muudab „Makilindi mälus” unustamatuks elamuseks, õudusunenägude materjaliks, mine tea, äkki isegi hoiatavaks elamuseks.

Samas on kõigel selge sovetlikkuse pitser. Mitte et see kuidagi vabandaks, isegi distantsi ei aita see enamasti luua, ent rõhutab ometi autori võimet tabada ajastut, selle spetsiifikat ja reaale. Olgu neiks siis edukas ärapanemine miilitsatele, kes lasevad purupurjus margo vainol (sest just nii, läbivalt väikese tähega, esinevad nimed siin raamatus) minna: „ment hakkas tõmblema / ning küsis oma seltsimeeste / käest kas karlil on noori / ja napsutavaid sugulasi / da jest! / kostis keegi / tarkpea ja siis / saabus hauavaikus” (lk 134—135), või ilge seksistseen raske vaimse ja füüsilise puudega invaliidide palatis: „ma võtsin teda / otse idiootide voodite vahel / mu pilgud kohtusid isegi / korraks sinisilmse idioodi / anna omadega kui / ragnet tagant panin” (lk 177).

Jah, raske on see kangelase tee. Ja raskemgi veel antikangelase oma! Lool on mingis mõttes õnnelik lõpp, kuid see kõik on üks kohutav mudas sumpamine, mis ei jäta loomulikult kedagi haavade ega armideta. Teose lõpus avanev pilt meenutaks justkui sõjatandrit, suur hulk inimesi on kadunud, teised langenud ning need, kel on õnnestunud eluga pääseda, pole enam endised: „peeter ja vello olid vahepeal kinni pandud / kaido nagu tinatuhka kadunud / katiga ma enam ei suhelnud / parm endel oli aga end surnuks joonud” (lk 169—170). Näib, nagu ütleks elu ise margo vainole, et aeg on keerata uus lehekülg. Teose viimane tekst kannabki pealkirja „Pääsemine 1985” ning kirjeldab seda, kuidas jutustaja leiab lõpuks erialast tööd ja viinakuratki ei kimbuta teda. Kummitama jääb siiski küsimus: kes ikkagi kelle eest pääses? Ja mis hinnaga? Ja miks see nõnda kaua aega võttis, eriti kui eelnevate aastate kirjeldused ajavad ühemõtteliselt iiveldama: „eriti jäi mulle meelde vann / mis oli seest kaetud roheka / limakorra ja hallitusega / ja selle haisva olluse sees ujusid…” (lk 143). Nojah, las igaüks loeb ise edasi. Olgu siisiki öeldud, et siia arvustusse valitud tsitaadid on ühed ontlikumad… Veel kord — painav lugemine, millega Margo Vaino tõendab oma võimet sukelduda inimloomuse süvakihtidesse, tehes seda näilise kerguse, keelelise täpsuse ja tohutu sisendusjõuga. Võigas värk!