Ingrid on just tööle jõudnud, lülitab arvuti sisse ja ühe käega mantlit seljast ajades vajutab teisega harjunult, peaaegu mehaaniliselt pisikest rohelist ikooni ekraani alumises servas. Ta riputab mantli kappi, istub kontoritooli ja klõpsab niisama harjunud liigutusega kaamerapildi uuesti kinni, kui miski sunnib teda tagasi pöörduma. Ingrid veeretab end koos tooliga lauale lähemale ja haarab hiire kindlameelselt pihku. Hiireklahv tiksatab tema sõrme all ja pilt avaneb uuesti.

Ingrid istub liikumatult ja silmitseb ekraani. Kulub mitu sekundit, enne kui ta taipab, mis täpselt ei klapi. Ta kummardub lähemale, keerab pea viltu ja uuesti otse, vajub siis vastu seljatuge ja vaatab ainiti ekraanile.

Laseb mõttel nähtule järele jõuda. See, mida ta näeb, tundub täiesti jabur ja võimatu.

Kiiresti laseb Ingrid peast läbi eelmise päeva sündmused. Hommikupoolikul käis saalis koristaja, pärastlõunal oli seal joogatund, ta ise lamas koos teistega tunni lõpus põrandal, vahtis lakke ja püüdis lõdvestuda. Ta mäletab, et see oli raske, sest mõttes vormus nimekiri asjadest, mis tuli veel selle ja järgmise päeva jooksul korda ajada, et ülejärgmisel päeval toimuv kirjandusauhindade üleandmistseremoonia läheks korda nagu tavaliselt. Tal oli kriipiv tunne, et on midagi tähtsat unustanud, kuigi see oli peaaegu võimatu, ta oli nii palju aastaid seda pidu korraldanud. Ja ikkagi: äkki just seekord oli ta midagi eriti olulist kahe silma vahele jätnud? Pisikesi apsakaid tuli ikka ette: ühel aastal oli kellegi nimi diplomile valesti trükitud, teine kord oli diplomi sõnastusse lipsanud emakeelepäeva kohta eriti piinlik kirjaviga ja kõik tuli uuesti trükkida. Eelmisel aastal oli ühel laureaadil laps kaasas ja kätte antud auhinnamuna jõudis terve olla täpselt kolm minutit. Isegi lilled oli tal meeles olnud tellida kõik ühesugused, et ei tuleks ütlemist, kõigile ühesugused punase-kollasekirjud tulbikimbud, igas kümme õit, väikese varuga kokku seitsesada viiskümmend lille.

Igatahes oli joogatunni ajal kõik tavaline, selles on Ingrid kindel.

Ta haarab lauanurgalt võtmed ja jookseb kahe korruse jagu trepist üles. Saali ust lukust lahti keerates saab ta aru, kui tobe on uskuda seda, mida ta arvab end näinud olevat, asi peab olema kaameras, sellist asja ei saa olla. Ta peatub ja on juba peaaegu võtit lukuaugust välja tõmbamas, aga teeb siiski ukse lahti ja läheb sisse.

Ingrid seisab, pea kuklas.

Pole võimalik, see lihtsalt ei ole võimalik. Ta kõnnib saali keskele, aga vaatepildis ei muutu midagi.

Ta vaatab ringi. Kõik muu on nagu ikka.

Ingrid kuuleb trepil samme ja kiirustab ukse juurde. Ta astub välja, lükkab ukse kinni ja jääb, selg vastu ust, tulijat ootama.

Tulija on kõigest ajakirja toimetuse Hugo, kelle kabinet on samas koridoris otse tema oma vastas. Ingrid hingab kergendustundega.

Hugol on ühes käes Ingridi mobiil, teises lauatelefon.

„Need helisesid võidu. Ma tulin vaatama, kus sa oled. Kas juhtus midagi? Sa oled näost valge, nagu oleksid tonti näinud,” ütleb Hugo.

Ingrid tõstab pilgu ja vaatab Hugole otsa.

Telefon Hugo käes hakkab helisema. Hugo ulatab selle Ingridile, kes võtab telefoni oma kätte, aga heidab pilgu ekraanile ja katkestab kõne.

„Sa ei võta vastu?”

Ingrid pistab telefoni jakitaskusse, teeb ukse lahti ja ütleb Hugole:

„Tule vaata.”

Hugo läheb tema kannul saali.

Nad seisavad saali uksel ja vahivad lakke.

„Ütle mulle, mis asi see on?” küsib Ingrid.

Hugo sügab põske.

„Müstika…”

„Mis asi see on?” kordab Ingrid.

„Värv? Kellegi nali?” vastab Hugo asjalikult. Ingrid vaatab talle mõistmatul pilgul otsa. „Kas uks oli kinni?”

Ingrid noogutab.

Hugo kõnnib edasi-tagasi ja uurib lage.

„Kuidas keegi üldse sinna üles sai?”

„Kust mina tean,” vastab Ingrid.

„Redeliga?” jätkab Hugo.

„Millise redeliga, ütle palun?” küsib Ingrid vastu.

„Ehitusredeliga?”

„Siin ei ole selliseid redeleid! Meil on keldris üksainus väike klappredel ja sellega ei ulata isegi minu kabinetis pirni vahetama.”

„Aa. No siis ma ei tea. Mustkunst!”

„Ülehomme on pidu.”

Hugo nägu tõmbub uuesti tõsiseks.

„Ingrid, ma tõesti ei oska midagi öelda. Ma soovin südamest, et me mõlemad näeksime sama und. Aga nii see vist ei ole. Mis ma teha saan? Ma aitan, kui sa ütled, mis ma tegema pean.”

Ingrid jõuab otsusele.

„Paneme ukse lukku. Keegi ei tohi teada. Sa ei tohi kellelegi rääkida, kuuled? Kui Mart tööle jõuab, siis arutame.” Ingrid masseerib otsaesist. „Ma ei taha mõeldagi, mis saab… Ma olen lubanud endale, et hoian teda, päris selliseid majandusinimesi ei leia ju enam… Ülehomme on pidu,” oigab ta sinna lõppu veel korra, „mis musta laega saal, kui lagi on…?” Ingrid naeratab närviliselt ja tema käed värisevad nii, et Hugo peab temalt võtme võtma ja ise ukse lukku keerama. Nad astuvad trepist alla.

Ingrid kaob oma tuppa ja lükkab ukse, mis on alati sõbralikult paokil, tihedalt kinni. On kuulda, kuidas ta kabinetis edasi-tagasi käib ja pastakat tiksutab.

Hugo toob endale kööginurgast tassi kohvi, istub oma kabinetis laua taha ja vaatab hoovi. Õigupoolest ta ei usu, mida äsja nägi. Juba praegu tundub see absurdne ja ebareaalne, olgu peale, et neid oli seal nägemas kaks. Kollektiivne illusioon. Ajaloost leiab sadu näiteid. Ja kui nii, mõtleb ta edasi, oletades, et see värv seal nüüd püsib ja ülehomme on saal rahvast täis, siis on lahenduski lihtne: kui leidub kriitiline arv neid, kes kinnitavad, et laega ei ole midagi juhtunud, see on endiselt must, nagu olema peab, siis hakkab ju inimene esiteks kahtlema endas ja teiseks kahtlustama, et tema kulul tehakse nalja, sest kui eesti kirjanduselus märgilise tähendusega must lagi on äkki muutunud vikerkaarevärviliseks, ei saa seda võtta muu kui illusiooni või naljana.

 

Ingrid mõtleb samal ajal, kuidas seda kõike Mardile serveerida. Aeg-ajalt peatub ta laua juures ja vaatab kaamera pilti. Vanalinna majade tagant välja tulnud päike on põrandale viltused aknaraamid joonistanud. Mustvalgel pildil tundub lae impressionistlik värvidepaljus nüüd veel heledam kui tegelikkuses. Mustvalge Konrad Mägi, mõtleb ta ja turtsatab närviliselt.

Üks ööpäev on aega, liigub Ingridi mõte edasi. Homme samal kellaajal saalivad saali vahet juba catering’i poisid, toovad laudu ja toole, veinikaste, küünlajalgu, lilleseadeid. Siis ei ole enam midagi teha.

Kui välisuks lõpuks käib ja koridori otsast kostab tuttav köhatus, sööstab Ing­rid kabinetist välja. Ta ei ütle midagi, ei viipa, lihtsalt seisab ukseavas ja ootab, kuni teine temani jõuab. Mardil paistab olevat aega küll.

„No tere-tere,” ütleb Mart lõbusalt.

Ingrid ei hakka terele hingeõhku kulutama.

„Sul on saali tagaukse võti?” küsib ta hoopis.

„Mes? Ikka,” kõlistab Mart võtmekimpu.

„Lähme. Pole vaja suurest trepist minekuga tähelepanu äratada. Ära küsi praegu midagi.”

Ta astub ees tagumise trepi poole, koos lähevad nad kolmandale korrusele. Igal mademel plõksatab põlema uus tuli ja iga kord Ingrid ehmatab. Mitte kunagi varem ei ole need tuled, see kola täis trepp, see keldrist tõusev läppunud hais ja need endisaegsed pooletoobised lambid teda seganud, aga praegu tahaks ta haugatada: kas saab siin ükskord korra majja, närvidele käib! Aga see ei oleks õiglane, ta on niigi mures, kuidas Mart varsti avaneva vaatepildi vastu võtab.

Väike osa Ingridist loodab, et midagi ei ole, kõik on nagu eile ja nagu ikka, ta loodab seda isegi siis veel, kui nad endale saali lavaaugu eesriiete vahel kobamisi teed rajavad.

Mart jõuab esimesena saali ja Ingrid, kes on ikka veel eesriide voltide vahel, kuuleb ainult ebamäärast hüüatust, mida raske, tolmu järele lõhnav kangas summutab. End kardina seest välja võideldes soovib ta eelkõige seda, et Mart poleks minestanud, sest siis oleks temal juba järgmine probleem.

Kui Ingrid, juuksed sassis ja elektrit täis, eesriide vahelt nähtavale ilmub, seisab Mart klaveri juures, ta on ühe küünarnuki mustale kaanele toetanud, nagu kavatseks iga hetk laulu üles võtta.

„See oli selline, kui ma hommikul tulin,” ütleb Ingrid.

Mart maigutab suud, ta näebki välja nagu laulaks, ainult hääl on maha keeratud, jõuab Ingrid mõelda, aga siis puhkeb Mart äkki naerma ja tühjas saalis, eriti tänases ümbruses, kajab see kuidagi hullumeelselt.

Ingrid vaatab teda ja lihtsalt ootab. Inimese reaktsioonid pingeolukorrale on ettearvamatud, isegi kui oled teisega aastaid koos töötanud. Kirjanike liidu sekretärina võib ta end lausa keeruliste isiksuste asjatundjaks pidada. Kõigiga on kuidagi toime tuldud, püsivaid tormikahjustusi ei ole jäänud.

Ingridi mõte hüppabki korraga sellele, kas just praegu on käärimas mõni konflikt, kas see laemaaling võiks olla kellegi seisukohavõtt, kättemaks. Kuid talle ei meenu midagi erilist. Ja kui aus olla, ei kujuta ta ette, et ükski neist murelastest või sotsiopaatidest — oleneb, kuidas neid nimetada, ja Ingrid eelistab neid nimetada nende õigete nimedega —, kes viimasel ajal on areenil olnud, suudaksid sellise töö teostada nii puhtalt ja endast jälgi jätmata. Mõne roppuse kriidiga pühasse lakke sodida, seda veel, aga katta terve lagi impressionistliku maalinguga — selleks läheb vaja aega, annet ja aukartustäratavat arvu teostajaid. Hugo pakutud „müstika” tundub palju usutavam versioon.

Ingridi mõttelõng katkeb, kui Mart korraga minema tormab ja talle trepilt hüüab: oota, ma kohe tulen! Natuke aega on kõik vaikne, siis kuuleb ta kolinat ja natukese aja pärast on Mart tagasi, kaasas klappredel ja koristaja mopp.

Ta seab klappredeli seina äärde.

„Mida sa teed?” küsib Ingrid.

„Ma tahan teada, mis värv see on.”

Mart ronib vankuvale redelile ja püüab kikivarvule tõustes mopiga laeni ulatuda. Redel kiigub ohtlikult. Ingrid sööstab redelit kinni hoidma.

„Mart, jäta järele, sa ei ulata!”

„Lava taga peaks olema üks väike taburet, mine too see.”

„Mart.”

„Ära nüüd raiska aega.”

Ingrid toob tabureti ja annab selle Mardile.

„Vaat nüüd sa võiksid küll kinni hoida…” ähib Mart.

Ingrid haarab otsustavalt tabureti jalgadest ja pigistab, nii et sõrmenukid valged. Ta püüab mitte vaadata, kuidas tabureti kõik jalad on viimase klapi servadest mõni millimeeter üle. Ja ta ei vaata ka üles, ainult kuuleb Mardi puhkimist pea kohal, kui teine mopiga lage nühib.

„Maha seda igatahes ei pese,” ütleb Mart redelilt alla ronides.

„Ma ei saa aru. Mis asi see on? Uksed olid lukus. Mingeid jälgi ei ole. Kes sellist asja teeks?”

Mart mühatab.

„Sellega pole küll praegu aega tegelda.”

„Äkki peaks ikka politseisse helistama?” pakub Ingrid.

„Ja mida ütlema?”

„Ma ei tea…”

„Ma lähen helistan,” teatab Mart.

„Kuhu?”

„Pressile ikka.” Ingridi nägu nähes lisab ta: „Maalritele. Kurat, missugune jama. Siia on ju vaja ma ei tea mis tellinguid, seinad ja põrandad tuleb ära kiletada, klaver sisse pakkida, ooh, ma ei taha mõeldagi. Ja see peab kuivada jõudma… Kuule, hak­kame tegutsema. Kõik uksed hoiame kinni, kedagi sisse ei lase… Esimehele tuleb ilmselt öelda, teda ei saa pimedas hoida, teistel pole vaja teada.”

„Hugo käis enne siin üleval minu juures. Ma arvasin, et ma olen… segi läinud.”

„Ma räägin temaga.”

„Mart…” alustab Ingrid. „Oled sa kindel, et see ei ole… hallutsinatsioon?”

„Jajah.”

„Oled sa kindel, et muud lahendust ei ole kui… ülevärvimine?”

„On sul teisi ettepanekuid?”

„Mis juhtuks, kui jätaksimegi nii?”

Mart vaatab Ingridile otsa, ei vasta.

„Ma ei tea. Ja ma ei usu, et me tahame teada. Aga las pealik ütleb.”

 

Paar tundi hiljem istuvad nad esimehe kabinetis.

„Kui keegi mulle sellise loo räägiks, siis peaksin ma seda heaks väljamõeldiseks,” ütleb esimees. „Aga nüüd tuleb meil paraku tagajärgedega tegelda. Me ei saa seda lage nii jätta. Mart?”

Mart köhatab. Siis järgneb avaldus.

„Täna ei saa mitte keegi tulla. Õigemini, ainult maalritest poleks ju kasu. Tellinguid on vaja, neid ei saa enne homset. Aga hea uudis on see, et meile lubati, et saaks alustada homme kella seitsmest eeltöödega ja kaheksast värvimisega, üheteistkümneks oleks saal puhas, kuivamise ja lõhna pärast ei pea muretsema. Catering’i poisid saaksid seni oma asjad eesruumi tassida, nii et teoreetiliselt peaks asi kontrolli all olema.”

„Siis on kena. Ärme praegu mõtle, mis see kõik maksma läheb…”

„Palju,” poetab Mart vahele.

„…vaid keskendume sellele, et asjassepühendatute ring oleks võimalikult väike…”

„Nad saadavad kümme meest,” suskab Mart uuesti vahele.

„Korjame telefonid kokku või?” küsib Ingrid. „Me ei saa ju.”

„Need on tavalised töömehed,” ütleb esimees.

„Mitte keegi pole tavaline,” vastab Ingrid. „Mina ei usalda enam kedagi.”

„Rahu. Meie käed on praegu natuke seotud. Peab usaldama.” Esimees paneb käed ideaalsele ristkülikule oma kirjutuslaua sümmeetriliste raamatuvirnade vahel. „Siis on vist kõik, sõbrad.”

„Ma…” alustab Ingrid.

„Jah?”

„Ma lihtsalt mõtlesin. Kuna see kõik on nii seletamatu… Kuidas me saame kindlad olla, et see ei… kordu, noh? Et ei tule mingeid uusi üllatusi?”

„Et homseks on uus maaling?” küsib Mart.

„Jah!” vastab Ingrid. „Kuidas me saame kindlad olla, kui see ühe korra juba juhtus?”

Mart turtsatab, aga esimees kohendab lipsu ja ütleb:

„Sul on õigus…”

Samal hetkel kostab koputus ja kui esimees vastab: sisse!, läheb uks lahti ja sisse astub Hugo.

Ingridi ja esimehe pilgud ristuvad korraks — nii pikk on nende koostöö küll, et mõnda asja ei olegi tarvis välja öelda.

Hugo köhatab.

„Ma… tegin ühe huvitava avastuse…”

Mart ja Ingrid tõusevad nagu kokkuleppe peale, aga Hugo jätkab:

„Ei, jääge-jääge, ma usun, et ka teil on huvitav teada… Ma nimelt… Mulle tundus, et ma olen sellist faabulat kusagil kohanud: et ühel hommikul musta laega saali lagi ei olegi enam must… Läks aega, aga leidsin.”

„Mida sa leidsid?” küsivad kõik kolm toas olijat nagu ühest suust ja kõik nad kuulevad ka seda, mida nende küsimus tegelikult tähendab: palun anna meile lõpuks seletus!

Hugo astub toa keskele, teeb lahti käes oleva ajakirja, kõik näevad, et see on „Looming”, esimees püüab endamisi meenutada, millal muutus kaunis, vanaaegne kujundus selleks igavaks oranžiks, mis püsis väikeste variatsioonidega aastaid. 1972? 1973?

Mehed olid värvimisega peaaegu poole peale jõudnud ja istusid pleenumilaual, kõlgutasid jalgu ja tegid suitsu, kui uks avanes ja lävel seisis pikk kõhn naisterahvas, ühes käes hari, teises veeämber.

Naine pani veeämbri maha ja vaatas neid üle tooliridade.

„Vabandust, kodanikud, kas võib küsida, mida te teete?”

Mõlemad mehed libistasid end laualt maha ja peitsid sigaretiga käe selja taha.

„Ei midagi!” vastasid nad kooris.

„Mida te teete siin saalis, öösi?” kordas naine. „Kes te olete?”

„Kas te ei tunne meid siis ära?” küsis pikem mees.

„Ei mina kõiki inimesi tunne. Ei ole näind teid ennem.”

„Me oleme tuntud inimesed! Mina olen Arthur ja tema on — vabariigi esikirjanik.”

„Seda ta küll ei ole. Ma tean Smuuli väga hästi, tema ei ole Smuul. Mina ei ole teid kumbagi ennem näind, nii et paluks lahkuda, ma pean koristama.”

Pikem mees, kes oli end Arthurina tutvustanud, toetas küünarnuki kõnepuldile, vaatas oma kaaslasele otsa ja teatas naisele:

„Kuulge seltsimees. Meil on missioon.”

„Misse — mis teil on?”

„Missioon. Eks ole, meil on missioon?”

Arthuri kaaslane laiutas käsi.

„See on käsk kõrgemalt poolt.”

„Aga mina pean koristama, see on ka käsk kõrgemalt poolt.”

„Kuule, las ta teeb oma asjad ära,” ütles lühem mees ja kohendas närviliselt oma sarvraamidega prille.

Naine tuli lähemale, pani ämbri esimese pingirea juurde maha ja vajutas tuled põlema. Kõik kolm vaatasid korraga lakke, sest nüüd, valguse käes, ei olnud seda võimalik mitte näha.

Kostis kiljatus, korraga kukkusid põrandale nii naine kui hari ja mehed jälgisid lummatult, kumb esimesena põrandani jõuab, jälgisid sinna tekkinud kujundit ja seda, kui napilt oli naise keha jätnud tabamata plekkpange, kus vesi ainult natuke võbeles.

„Ma ütlesin, et see ei ole hea mõte,” ütles lühem mees ja võttis prillid üldse eest.

„See on suurepärane mõte, Friedebert. Küll ta toibub. Selleks ajaks kui ta ärkab, on kõik lõpetatud. Jätkame.”

Ja nad lükkasid käised üles, võtsid pintslid hambusse, värvipotid ühte kätte ja ronisid mööda triibulisi kardinaid üles nagu kaks ämblikku. Musta jäi laes aina vähemaks ja vähemaks…

Hugo lõpetab lugemise ja toas valitseb vaikus. Kui kappkell toanurgas lööma hakkab, võpatavad kõik, isegi Hugo.

„Mis sellest… naisest sai?” küsib Ingrid. „Vabandust. Täitsa inimlikult küsin.”

„Hea küsimus,” vastab Hugo ja naeratab Ingridile. „Ma tean, et see pole hea aeg mälumänguküsimusteks, aga ikkagi: kas keegi oskab äkki autorit pak­kuda?”

Mart keerutab pöidlaid.

„See on sul 72. aasta number, Tuglas järelikult ei saa olla. Valton?”

„See pole Valtoni stiil… Krossi ka mitte, mina ausalt ei tea,” ütleb esimees.

„Mina ammugi mitte,” ütleb Ingrid.

„Hea küll, aitab kah mälumängust,” ütleb Hugo. „See on Tuglase viimane novell, ilmus postuumselt 1972 Mihkelsoni nime all, kuigi pole teada, kas ta seda üldse avaldamiseks kirjutas. Raske öelda, kuidas see „Loomingusse” sattus ja miks Kuusberg selle avaldas, pole enam kelleltki küsida ka. Igatahes seal loos värvivad selle lae ära kaks härrasmeest, kes kõigi märkide järgi ei ole teps mitte elavate kirjas.”

Toas olijad seedivad kuuldut.

„Tohib, ma…” küsib esimees.

Hugo ulatab talle ajakirja.

„Palun. Ainult et see on arhiivist, juhtus olema ainuke, nii et…”

„Mõistan.”

Ingrid ja Mart tõusevad, Ingrid vaatab esimehele otsa ja köhatab.

„Õigus. Hugo,” alustab esimees.

„Mis? Ma ei kõssa kellelegi.”

„Muidugi mitte. Me mõtlesime. Sa ju elad siinsamas… Kui me tooks sulle külaliskorterist välivoodi ja tekid ja — kas sa oleksid nõus selle ühe öö üleval saalis magama? Valvama või nii? Et ei tuleks mingeid uusi üllatusi?”

„Ja sul on koer,” lisab Ingrid kähku. „Sest ma ütlen ausalt, mina küll ei julgeks siia ööseks jääda.”

„Jah, võta koer kaasa,” ütleb ka esimees.

„Hea küll,” vastab Hugo. „Ikka saab.”

„Aitäh. Kell seitse on töömehed platsis, nii et sellega on su vahetus läbi.”

„Selge.”

 

Fjodori küüned klõbisevad parketil, kui ta saalis ringi nuusib. Lõpuks sätib ta ennast kuskile varjudesse tukkuma.

Hugole pimeda saali valgus meeldib. Välivoodist paistab Raekoja torni udune halo, kusagil une ja ärkveloleku piiril kujutleb ta hoopis sellist lugu, kus vana Toomas ronib Raekoja tornist alla ja võõpab öösiti naljaviluks saali lage. Aga ei, see ei ole nii hea jutt kui Tuglase oma, mõtleb ta. Ega ma ilmaasjata kirjandusteadlane ja tõlkija ole, originaalsed mõtted ei ole minu rida.

Fjodor niitsub unes ja Hugo virgub. Varjud on ikka veel sügavad, ta püüab kella sihverplaati valguse poole tõsta, aga silm ei seleta hästi. Neli, oletab ta, ja mõtleb millegipärast: hunditund, kõige sügavam pimedus enne valgust.

Ta näeb unes, kuidas kaks meest mängivad Fjodoriga palli, Fjodor hüppab aina kõrgemale, et palli kätte saada, aga mehed naeravad ja ronivad lõpuks mööda kardinaid nagu ämblikud, loobivad ikka veel teineteisele palli, Fjodor haugub nende peale.

„Fjodor!”

Koer klõbistab üle parketi Hugo juurde ja lakub tema nägu. Juba on valgem.

Fjodor paneb pea käppadele, aga saba käib rütmiliselt vastu põrandat. Koer lõriseb vaikselt.

„Mis on?”

Hugo tõuseb istuma ja sügab Fjodori kaela. Koer rahuneb. Käekell näitab pool kuus.

Hugo viskab veel korraks pikali, vaatab ukse kohal olevat seinakella ja näeb, et see näitab endiselt neli minutit neli läbi. Tema pilk rändab lakke ja jääb sinna tükiks ajaks pidama. Vaatepilt on nii tavaline, et läheb aega, enne kui ta saab aru, mida ta näeb.

 

„Ma ei tea. Mina olen igatahes sõnatu. Ma arvan, et mul oleks õige aeg Paldiski maanteel kontrollis käia.”

Hugo istub esimehe diivanil ja segab kohvikruusis suhkrut.

„Ole nüüd, sel juhul on meil kõigil sama haigus,” vastab esimees.

„Fjodor oli rahulik, paar korda haugatas võib-olla, ja niutsus, aga ta näeb ikka und, see pole midagi ebatavalist. Ma ise ärkasin ka mitu korda üles, ei saa ju olla, et…”

„Ei saa.”

„Aga mure on lahendatud,” püüab Hugo nalja teha.

„Seda küll.”

„Trahvi peame maksma,” ütleb Mart. „Ma arvan, et see firma meile enam midagi tegema ei tule.”

„Mart,” ütleb Ingrid etteheitvalt.

„Ma lihtsalt ütlen. Ja teate mis. Eks vaatame, mis siin edasi juhtub, aga minu meelest kõige lihtsam on mõelda, et üks, kaks, kolm, neli inimest ja üks koer on kollektiivselt und näinud. Ja nii ongi. Kui üldse kusagil, siis selles majas võiks see tõenäoline olla.”

„Jah,” ütleb esimees. „Mardil on õigus nagu alati.”

 

Natuke pärast kella nelja õhtul istuvad nad kõik saalis. Nemad neli, ja üheksakümmend kaks peokülalist. Pianist astub poodiumile, kummardab ja istub klaveri taha. Tema sõrmede alt hakkab voolama Liszti „Un Sospiro”. Ingrid vaatab naist, laseb end muusikal üleni vallata. Prožektor paistab kuklasse, üle üheksakümne inimese hingab suletud ruumis ja saal, mis on muidu natuke jahe, on soe, isegi umbne. Ta võtab kiiresti viimase sõõmu vahuveini ja püüab keskenduda laval esinevale naisele. Aga kuidas Ingrid ka ei püüa, silmade ees hakkavad tantsima mullikesed. Väsimus, pinge, tühi kõht, mõtleks ta muidu, sest ta ju tunneb ennast, aga ta ei jõua selleni, pilk liigub laenurka kõrgel naise pea kohal, ta vaatab peaaegu prožektorisse, nagu vaataks otse päikesesse, aga ei, ta näeb sealt mööda, ta näeb, kuidas lae must värv hakkab laiali valguma, aega­misi, aga kindlalt, juba on lapike natuke suurem, ajalehe- ja siis veel suurema ajalehe suurune. Ingrid vaatab kähku ringi, aga keegi pole midagi märganud, esimees naeratab talle üle laua ja noogutab, Ingrid ei saa selle noogutuse mõttest päris hästi aru, aga naeratab vastu ja suleb siis silmad.

Samal ajal on Mart märganud saali kõige tagumises pooltühjas lauas kahte meest, keda seal hetk varem veel ei olnud, selles on ta päris kindel. Üks neist kohendab sarvraamidega prille ja kustutab parajasti sigareti tuhatoosi — tuhatoosi! mõtleb Mart, tuhatoosi! — ja teine, pikem ja kõhnem, vibutab sõrme, nagu lööks esinejale takti või pintseldaks midagi vaba randmega.

Uksele kõige lähemas lauas istuv Hugo tõstab pilgu kellale ja märkab, kuidas koha peal tammunud sekundiosutile elu sisse tuleb. Neli null viis.