3. detsembril 2015 kuulutati Moskva hotellis „Zolotoje Runo” välja Vene Bookeri võitja. Selle sai Aleksandr Snegirjov romaani „Vera” eest. Vera, lihtsa nimega noor vene naine, kelle vanemad üksteist ei armasta, otsib oma kohta elus. Tema unistuseks on leida kindel mees. Ta sõidab Ameerikasse ning naaseb pettunult, seejärel püüab luua peret Kremli tšinovniku, siis pankuri ja lõpuks protestimeelse lavastajaga. Kuid igatsetud abikaasa jääbki leidmata; kriitikud näevad Veras Venemaa võrdkuju.

Snegirjov (s. 1980) kuulub n.-ö. verinoorde põlvkonda, kes tasapisi hakkab „vanade” asemele kerkima. Ta on lõpetanud Moskva Rahvaste Sõpruse instituudi politoloogiamagistrina, kuid töötab praegu ehituse ja disaini alal, kuna kirjandusega tegelemine Venemaal tema sõnul erilist sissetulekut ei taga (ehk on see poolteist miljonit Vene rubla, mis Vene Bookeriga kaasas käib, temalegi meeldiv erand). Vene Booker on vanim Venemaa kirjanduspreemia — see anti välja kahekümne neljandat korda. Snegirjoviga konkureerisid tänavu lõppvalikus veel Alissa Ganijeva „Pruut ja peigmees” (Жених и невеста), Vladimir Danihnovi „Hällilaul” (Колыбельная), Juri Pokrovski „Inimeste seas” (Среди людей), Roman Sentšini „Üleujutustsoon” (Зона затопления) ja Guzel Jahhina „Zuleiha avab silmad” (Зулейха открывает глаза).

Neil autoritel ja pealkirjadel tasub silma peal hoida, sest mingil määral hõlbustab see tänapäeva vene kirjandusturul orienteerumist. Vaevalt küll tänases Eestis leidub inimest, kes on originaalis lugenud kõiki Bookeri-romaane, kuid elu näitab, et nii mõnigi lõppvalikusse jõudnud autor pääseb ajapikku ka eesti keeleruumi. Vene Bookeri puhul ei räägi me siinkohal üksiti eestivene kirjanike Andrei Ivanovi ja Jelena Skulskaja teostest — nende olemasolu eestikeelsena on loomulik —, vaid ka Viktor Pelevinist, Mihhail Šiškinist, Ljudmila Ulitskajast, Mihhail Jelizarovist jt.

Mis puutub ingliskeelsesse maailma (mille eeskujul preemia ju omal ajal asutati), siis sealgi on tõlgitud vene kirjandusel kaunis tagasihoidlik koht. Tõsi, viimastel aastatel on Vene Bookerile lisandunud nüanss — lõpp­nimekirja autoreist valitakse välja üks, kes saab toetuse ingliskeelse tõlke ilmumiseks Suurbritannias. Tegu on suhteliselt uue algatusega, seniajani on sel moel trükivalgust näinud vaid üks romaan, Margarita Hemlini The Investigator („Uurija”, Дознаватель), mis viimaste jõulude paiku ilmus vene kirjanduse väljaandmisele spetsialiseerunud kirjastuses „Glagoslav Publications”. Kirjanik ise ei jõudnud seda tõlget paraku näha, ta suri ootamatult 55-aastasena möödunud aasta oktoobris. Kahju muidugi — Hemlin oli võrratu autor, kelle raamatute „ebausaldusväärne jutustaja” pajatab müstilise mekiga lugusid 1950-ndate Ukrainast. Hemlini esimeses romaanis „Klotsvog” (Клоцвог) on jutustajaks Kiievis elav inimestest irdunud matemaatikaõpetaja; „Uurijas” leidub Kafka „Protsessi” väärilist absurdi.

Loetletud nimede reast tasuks meelde jätta ka Guzel Jahhina (s. 1977). Tema debüütromaan „Zuleiha avab silmad” võitis samuti suure kirjanduspreemia — kümnendat aastat välja­antava Bolšaja Kniga, see tehti teatavaks mullu 10. detsembril. Tänaseks on teada, et 2016. aastal ilmub Jahhina romaan 16 keeles — ka eesti keel kuulub nende hulka.

Raamat põhineb isiklikul perekonnalool, peategelase prototüüp on autori tatarlannast vanaema — kolmekümneaastane naine, kes kulakluse paljastamise kampaania käigus küüditatakse 1930-ndatel Siberisse. Kuna autor on lõpetanud Moskva filmikooli stsenaristide kursused, oligi romaan algselt kirjutatud filmistsenaariumina ning alles hiljem „vormistatud” raamatuks. „Ma tahtsin, et Zuleihat mõistetaks, ja sellepärast püüdsin panna temasse kõik, mida ma tean tatari naisest,” on laureaat öelnud Vene telekanalile „Kultura”. „Tunnen tatari külaelu läbi ja lõhki — see polegi saja aasta jooksul eriti muutunud —, kuid laagrikogemust kirjeldada oli minu jaoks keerulisem.”

Erinevalt Vene Bookerist, mille žürii on viieliikmeline, määrab Bolšaja Kniga preemiad suur žürii, nn. Kirjandusakadeemia, mis koosneb 109 inimesest: kirjanikest, ajakirjanikest, ettevõtjatest, kirjastajatest, kriitikutest ja ühiskonnategelastest. Lisaks peapreemiale (3 miljonit rubla) antakse välja ka teine (1,5 miljonit rubla) ja kolmas preemia (1 miljon rubla). Tänavu sai teise preemia Valeri Zalotuhha „Küünal” (Свечка) ja kolmanda koha Roman Sentšini juba Bookeriga seoses mainitud „Üleujutustsoon”. See on lugu Siberi vanade külade elanikest, kelle elupaika tahetakse rajada hüdro­elektrijaam. Autor on pühendanud romaani Valentin Rasputinile, kelle „Lahkumine Matjorast” räägib sisuliselt samast asjast, ainult aastakümneid varem.

„Kui finalistide järgi hinnata, siis on toimumas traditsioonilise vene klassikalise romaani tagasitulek, milles mahuka materjali taustal uuritakse üksikasjalikult isiksuse — silmas ei peeta kuulsaid isiksusi — rolli ajaloos,” on öelnud kokkuvõtteks Mihhail Butov, kes juhatab Bolšaja Kniga ekspertnõukogu. Nagu sellistel puhkudel ikka, on hinnang äärmiselt üldsõnaline ega ütle tegelikult midagi peale selle, et ka uued vene romaanid kirjutatakse aina paksemad.

Ja see, nagu tunnistab Aleksandr Genis värskelt eestindatud „Raamatusõbra kamasuutras” („Loomingu Raamatukogu” 2016, nr. 2—5), ei pruugi olla sugugi tore — kõik, mis XIX sajandi vene autorite puhul vaimustab ja aina uuesti üle lugema kutsub, ajab XXI sajandi autorite puhul oma pretensioonikuse ja ülespuhutud väljendusviisiga pigem närvi. Siiski olen tõlkijana tajunud, et vene kirjanduses on üha autoreid, kelle raamatud kõnetavad eesti lugejat ning on tema jaoks olulised. Ja seesinane kokkupuude õigustab täiel määral ka selliseid pealtnäha üsna formaalseid asju nagu kirjanduspreemiad.