Sirje Kiin kirjutab („Looming” 2014, nr. 1, lk. 116—117): „Ühe korra sai ta siiski Saksa DV-s käia ühenduses mingi filmiga, kus eestlasi pandi nagu ikka saksa fašiste mängima.”

Filmi „Naeratage, noored” (Ulõbnis, rovesnik!, Soviel Lieder, soviel Worte, režissöörid Julius Kun, Michael Englberger, Mosfilm/DEFA) episoodid jäädvustati korduvkutsetega 1974. aasta suvel Berliinis. Muusikalise komöödiafilmi tegevus (heliloojad Uve Schikora, Gennadi Podelski) toimub ülemaailmse noorsoofestivali ajal. Väide, et Juhan Viiding pandi fašisti mängima, on väär.^[1]

Sirje Kiin („Looming” 2014, nr. 5, lk. 702): „Rängalt mõjus lähima sõbra ja kaasnäitleja Tõnis Rätsepa koondamine, kelle Juhanile lähedane vaimsus ei sobinud enam uue aja kommertslikku teatrisse.”

Kui Juhan Viiding suri (21. II 1995), olin üha Eesti Draamateatri koosseisus näitleja ametikohal. Minu töö­leping lõppes 31. augustil samal aastal ja see võimaldas mul 1. septembril 1995 asuda tööle Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli. Nii on kirjas minu tööraamatus, sissekanded nr. 8 ja 9.

Sealsamas: „Kui Tõnis Rätsep leidis tööd äsjaloodud Eesti Humanitaarinstituudi juures asutatud teatriõppetooli õppejõuna, kutsus ta sinna ka Juhani…”

Lembit Peterson ja Juhan Viiding olid teatriõppetooli asutajaliikmed, mind kaasati hiljem, kuivõrd olin aktiivselt Draamateatriga seotud.

Lk. 705: „1989. aastal järgnes Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa viimane lavakava „Öötöö”, mis anti välja ka helikassetina, „Öötöö” saatus polnud paraku enam niisama menukas, kui olid olnud 1980. aastate suletud ühiskonnas etendunud lavakavad.”

Lavakava ÖÖTÖÖ osutus menukaks. 1988. aastal mängisime seda lavakava Soomes, 1991. aastal Berliinis. Viimane lavakava „Kallis õhtu” etendus Rakvere teatri kohvikus 1994. aastal.

Sealsamas, tsitaat Rein Ruutsoolt: „Tõnis Rätsep, aga ka David Vseviov, on rääkinud kurnavatest ringreisidest, esinemisest peaaegu tühjadele saalidele kusagil Eestimaa kolgastes.”

Et Juhan Viiding oli Kirjanike Liidu liige, siis olid meil kasutada Kirjanike Liidu Kirjanduse Propaganda Büroo tee­ned, s. o. reklaam, piletimüük, eelne­vad kokkulepped raamatukogudega, raa­matuklubidega, koolidega, rahvamaja­dega, teatritega, kontsertsaalidega ja muidugi ka musta laega saal Tallin­nas. Väljasõitudeks kasutasime büroo väikebussi.

Olime huvitatud kohtumistest Eesti­maa erinevais paigus. Mõiste „kolgas” ei kuulunud meie mõtteilma. „Maailm on provintside kogusumma,” ütles Juhan. „Iga paikkond on mõne teise jaoks provints.” Et võisime esineda täissaalidele, siis selle eest tuleb tänada nimetatud bürood ja muidugi meie külalisi kõigis esinemispaikades. On, mida mäletada.

Kui büroo tegevuse lõpetas, asus etendusi korraldama minu ja Juhani loodud Eesti Teatriliidu kooperatiiv TÜHI RUUM (1988), mille põhikirjale andis viimase lihvi Lennart Meri!

Lõpetuseks. Koolitöös näen, et Juhan Viidingu luule ainulaadsus leiab üha suuremat armastust ja tunnustust. Kas saame tõdeda, et ka Juhan Viidingu tähendus võib ilmneda veel hoopiski aimamatus olulisuses?