Tiia Toomet, kellelt on alates 1975. aastast ilmunud üle kolmekümne raamatu, on kirjutanud: „Olin mõelnud, et tahaksin kunagi kirjutada jutu, kus mitte midagi ei juhtuks, aga ma polnud kindel, kas ma suudan.” Seda lugedes tundub, nagu peegelduks nendes sõnades igatsus tabada korraga maailma keerulisust ja lihtsust. Lugejatena võime seda vaid aimata, aga kuidas vaatab kirjanik ise tagasi seni kirjutatule – luulele ja lastelugudele, jutustustele ja lapsepõlvemälestustele?

Meie teed ristusid rohkem kui kaks aastakümmet tagasi, mil ma noore tudengina mänguasjamuuseumi uksest sisse astudes sattusin Tiia ja ta mõtte­kaaslaste loodud maailma. Mingil hetkel hakkasin aimama, et neid temaga seotud maailmu on hoomamatu hulk ja nad on omavahel läbi põimunud nagu koe- ja lõimelõngad ühes korralikus triibuvaibas. Annan endale aru, et üheainsa intervjuuga nende maailmade kaarti joonistada ei saa, aga võib ju proovida kas või kobamisi mõnd väiksemat pinnavormi visandada.

MARGE PÄRNITS: Esimene sinu raamat minu mälestuses on see, mille peal on maia näoga karu ja pannil särisev pannkook. Selline isuäratav, nagu vanaema küpsetatud. Raamat „Kuidas panna nööpe. Lugusid väikestele poistele ja tüdrukutele” on ilmunud 1979. aastal, nii et ilmselt olin seda vaadates kolme- või nelja-aastane. 1990-ndate lõpul sinuga päriselt tutvudes selgus, et see pann­koogiga pilt polnudki raamatu esilehel ja isegi mitte teisel… Ometi tunnen siiani, et just see räsida saanud ja kaanteta raamat on olnud hiljem minu mõjutajaks nii lugejana kui ka kirjutajana. Millised on sinu enda esimesed raamatumälestused ja mis on sind mõjutanud väiksena?

TIIA TOOMET: Lapsepõlve raamatumälestustest võiksin lõputult rääkida. Lugema õppisin nelja-aastaselt ja sestpeale sai minust tõeline raamatuneelaja. Mida muud õhtuti ja vihmastel päevadel kodus eriti teha oligi. Vend oli minust mitu aastat vanem, temal olid oma sõbrad ja tegemised.

Minu õnneks oli meil kodus palju lasteraamatuid. Olen selle eest oma vanematele tagantjärele tõeliselt tänulik. Mu ema ja isa abiellusid 1937. aastal, nad mõlemad olid pärit kodust, kus nappis nii raha kui ka raamatuid. Nende esimene laps, minu vend, sündis detsembris 1940, mina seitse aastat hiljem. Looduse kirjastuse lasteraamatusarjad „Rõõmus raamat”, „Kuldne kodu”, „Targad tähed” ja „Looduse lasteraamat” pidid aga emal-isal olema meie jaoks koju valmis varutud juba 1930-ndate lõpul. Kui minu lugemisaeg 1950-ndate alguses kätte jõudis, lugesin neid kõiki. Sain teada, kuidas Eha-Mai poodi pidas, kuidas jänesepoeg luuletas, kuidas oravalapsed Suurpea, Vilgas ja Tippjalg ilma emata hakkama said ning mis juhtus Öömori okaslinnas. Imetlesin ka Richard Kiviti värvipilte. Kui ilus oli Piibelehe-neitsi! Koolilaste lugemisvaraks mõeldud „Minu raamatu” sarjal, mis samuti koduses raamatukapis leidus, olid illustratsioonid mustvalged, need mulle nii väga ei meeldinud, kuid see-eest olid raamatud ise paksud ja põnevad: „Väike lord Fauntleroy”, „Prints ja kerjus”, „Onu Tomi onnike”, „Väikesed naised”, „Väikesed mehed”, „Robinson Crusoe” – kes neid kõiki üles lugeda jõuab, aga läbi lugeda jõudsin küll, isegi mitu korda.

Ega mu lugemus lapsena ainult Eesti-aegse kirjavaraga piirdunud, sama­suguse innuga neelasin ka vene keelest tõlgitud nõukogude lastekirjandust. Üks lemmikuid oli Valentina Ossejeva triloogia „Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad” esimene osa. Elasin kogu hingest kaasa Vasjoki, Saša, Petja, Kolja ja teiste ühe Moskva kooli neljanda klassi laste ettevõtmistele, nende omavahelistele suhetele, tülidele ja leppimistele ning olin igati nõus raamatu moraaliga, et sõpru tuleb hoida ja aidata. Teine raamat, mis meelde jäänud, oli Frida Vigdorova „Minu klass”. Selles jutustas noor õpetaja järgemööda kõigist oma õpilastest ning avastas neid lähemalt tundma õppides ka kõige halvemini käituvates rübli­kutes midagi head või sai vähemasti aru, miks nad on sellised, nagu on. Nüüd tundub kummaline, et ma ei pannud tookord just nagu üldse tähele kogu seda ideoloogilist sousti, mida nii need kui ka teised nõukogude lasteraamatud paksult täis olid. See voolas minu pealt maha kui hane seljast vesi, mind huvitas vaid, mis lastega toimus.

Lapsepõlve lugemiste hulka kuulusid kindlalt ka muinasjutud, mis 1940.–1950. aastatel ilmusid ahvatlevalt paksude kogumikena, nagu „Kuldvokk”, „Võlupeegel”, „Tuulesõlmed”, „Sõbralikud vennad”, „Eesti rahva ennemuistsed jutud”, viimane Günther Reindorffi võrratute illustratsioonidega. Võiksin samas vaimus veel kaua jätkata, aga ehk nüüd aitab, muidu ei jõuagi millestki muust rääkida.

M. P.: Mäletan, et lapsena kadestasin sind lausa pööraselt, sest olid elanud nii huvitaval ajal, nagu sinu „Vana aja lugudes” räägitud. Eriti panid mind kadedust tundma Jaan Tammsaare joonistatud kommid, mis tundusid hoopis isu­äratavamad kui minu kommikausis leiduvad kõvad iirised. Kui palju sa ise heldisid neid lugusid kirjutades ja kas sind üllatas, kui palju sa mäletad?

T. T.: Ma arvan, et asi pole mitte niivõrd huvitavas ajas, vaid pigem selles, millise prisma läbi minevikule tagasi vaadata. Tagantjärele mõeldes, mis siis minu tollastes tegemistes ikka nii väga huvitavat oli, tavaline agulilapse elu 1950. aastate ENSV-s! Õnneks ei määra aeg ja koht, kuhu oled elama sattunud, kaugeltki kõike või määrab mõnikord isegi üsna vähe. Tähtis on läbielamiste intensiivsus. Lapsena vaatad kõike värske pilguga, kõik juhtub esimest korda, seepärast ongi huvitav, seepärast jääbki meelde. Isegi klaasikillud, kassid ja… kommid. Muide, kommid olid 1950-ndatel tõesti hoopis ilusamate paberitega ja ka maitselt mitme­kesisemad kui praegu. Vähjakaelad näiteks, ma pole nii­suguseid komme hiljem enam kohanud. Ja siis veel need seibikujulised värvilised klaaskommid, lilleõis südamikus, just nagu millefiori tehnikas helmed. Ja suured ümmargused Tšehhi vahvlid, mille plekk-karpi kasutan siiani niidi­rullide tarbeks. Aga lapsepõlve tagasi minna ma siiski ei tahaks, isegi kommide pärast mitte.

M. P.: Mäletamise rõõmuga kaasneb ka mõningane nukrus või isegi kurbus selle pärast, mida ei tea, ei mäleta või mida ei saa enam mitte kelleltki küsida. „Mamma, papa ja nende lapsed” on minu meelest sellise poolnukra igatsuse väga ilus näide. Konkasõit, säärvandiga tuba, voorimehed ja gaasilaternad. Kunagise aja mõrumagus nukrus, aja muutumine, kohtade muutumine, kohtade lõplik kadumine…

T. T.: „Mamma, papa ja nende lapsed” on hoopis teistsugune lapsepõlveraamat kui „Vana aja lood”. Need pole minu isiklikud mälestused, vaid katse taasluua üht saja aasta tagust lapsepõlve, millest minuni jõudsid vaid üksikud killud. Igatsus taastada kadunud aega on minus alati olemas olnud, kuigi annan endale aru, et see pole päriselt võimalik, ka raamatus mitte. Samas polegi mu igatsus ehk nii erandlik, sest olen kuulnud paljusid vanemaid inimesi kahetsemas, et nad ei mõistnud õigel ajal oma vanematelt ja vanavanematelt nende varasema elu kohta küsida. Mina jõudsin oma isalt enne ta surma õnneks üht-teist küsida ning ka oma onu ja tädide käest. Kirjutasin need mälupudemed toona üles ja panin hiljem kokku raamatuks, sest mulle tundus, et see pole mitte ainult minu esivanemate isiklik lugu, vaid sisaldab midagi tervele ühele eestlaste põlvkonnale tüüpilist. Mu vanaema ja vanaisa kuulusid nende paljude noorte inimeste hulka, kes tulid XX sajandi alguses maalt linna tööd ja õnne otsima, lõid siin pere ning üritasid raskusi trotsides ja paremale tulevikule lootes oma lastele kooliharidust võimaldada. Mu isakodu oli praeguste standardite järgi vaene, aga selles jagus nii kodusoojust ja emahoolt kui ka kõike muud, mis lapsepõlve juurde kuulub. Isa lugude taustal üritasin raamatus kirjeldada natuke ka oma sünnilinna Tallinna muutumisi saja aasta jooksul, millega mul endal samuti vahetut kogemust pole.

M. P.: Tartu Mänguasjamuuseumi ühe loojana oled kirjutanud ja koostanud suure hulga raamatuid, mis jutustavad mänguasjade lugusid, ja need on paljuski sellised jutud, mis sobivad nii suurtele kui ka väikestele. Kui nüüd õpikud ja töövihikud kõrvale jätta, siis ülejäänud osa sinu loomingust saab jagada lugudeks lastele ning luuletusteks ja juttudeks täiskasvanuile. Need lood on kuidagi hästi loomulikult kõrvu käinud – mõne aasta eest ilmusid näiteks üsna samal ajal väikestele ja suurtele mõeldud raamatud: lastejuttude kogumik „Vingus näoga klouni pihtimus” ning sootuks teistsuguse tunnetusega maguskurblik „Vanaduse võlud”. Oled sa pidanud selgitama ja õigustama, miks kirjutad lastele? Või hoopis sedapidi, et miks kirjutad suurtele, kui oled hoopis lastekirjanik?

T. T.: Mulle endale tundub, et olenevalt sihtrühmast on mul vähemasti kolmes erinevas võtmes kirjutatud raamatuid. Kõigepealt muidugi päris laste­raamatud. Need on pisut muigel suuga kirja pandud lookesed väikelastele ja natuke suurematele. Sageli on need saanud inspiratsiooni mu oma lastest ja nende sõpradest, aga mitte ainult, on ka vigurijutte ja mõttemänge nagu „Supersünnipäeva” kogumikus.

Teine grupp võiks ehk mahtuda üldnimetuse alla kodulooline tarbekirjandus ja selle hulka kuuluvad ka mänguasjadest rääkivad raamatud, mida mainisid. Nendega on selline lugu, et kui alustasin tööd mänguasjamuuseumis, leidsin õige varsti, et eesti keeles pole mänguasja teemal praktiliselt midagi lugeda. Üritasin siis viga jõudumööda parandada ja kirjutasin üksteise järel Eesti rahva­pärastest mänguasjadest, nukuajaloost, mängukarudest, rituaalnukkudest, Eesti mänguasjade lugudest XX sajandil jne – kokku sai neid vist üheksa raamatut. Nautisin nende tegemist täiega ja püüdsin anda vajaliku info piisavalt kerges stiilis, et lugeda oleks lahe. Olen aru saanud, et selliseid raamatuid on hinnanud ennekõike mu enda taolised marginaalsetest asjadest rõõmu tundvad veidrikud, olgu nad siis natuke isemoodi huvidega lapsed, lapse­meelsed täiskasvanud või hoopis kunstiinimesed.

Samas olen ma tõepoolest kogu aeg kirjutanud ka nn päris kirjandust ehk luuletusi ja proosat täiskasvanutele, mis on ilmunud kahes luulekogus ja jutukogudes „Maailma keskpunkt” ning „Vanaduse võlud”. Need avavad seda külge minust, mida ma igapäevasuhtluses palju välja ei näita või näitan vaid vähestele, aga mis mulle endale on väga oluline. Luuletustes-juttudes olen püüdnud sõnastada oma maailmanägemist ja elutunnetust nii täpselt ja ausalt, kui olen suutnud, ilma stiilivigurite ja hinnaalanduseta. Vahel mõtlen, et oleksin pidanud püüdma teha hoopis rohkem just sellist kirjandust, mitte peitma end kergemate ja mõnusamate teemade varju.

Vastates aga sinu küsimusele, siis üldiselt on mind vist seni kõige rohkem võetud ikka lastekirjanikuna. Põhjus selleks on vaid mus endas, mingit välist sundust kirjutada ainult ühes või teises žanris pole ma küll kunagi tundnud.

M. P.: Sinu raamatutes on tublisti su enda ja su laste lugusid. Põlvede pesemine ja nööpide panemine, heade ja halbade asjade ritta seadmine, triibuvaipade kudumine, ajaloos jalutamine. Millised on need rääkimata lood või luuletused, mis kuklas kummitavad?

T. T.: Kõik, mida kirjanik kirjutab, tuleb paratamatult temast endast ja kirjutamata jääb alati rohkem, kui ära kirjutada jõuad. Ma olen vahel mõelnud, et oleks hea, kui oleks olemas paralleelsed elud, esimeses neist ma siis elaksin ja teises kirjutaksin. Mina olen valinud enamasti esimese elu, aga paraku ei ole ka see teine kunagi päriselt rahu andnud. Kardan küll, et mul jääbki palju kirjutamata. Aga nimetada, millised need kirjutamata lood on, ei saa, sest kuni miski pole sõnadesse pandud, pole seda veel olemas.

M. P.: Sinu luuletused ja lood täiskasvanuile on lihtsad ja targad. Mind paneb imestama, kuidas sa näiteks kuuekümnendail või kaheksakümnendail kirjutatud luuletustes suutsid peegeldada seda elutarkust, mis teoreetiliselt peaks küpsenud olema alles vanas inimeses. Vanaemas. Esiemas. Kummaline on ehk öelda, et midagi pole muutunud, aga ma näen tegelikult ka hilisemates proosatekstides ikka sedasama õrna ja tarka naist, kes kirjutas read „millal need päevad läksid / ma seda ei märganud / üks lapsuke hüüab öös / kõik emad on ärganud”.

T. T.: Võib-olla on see mingi eluterviku tajumise võime, mis on minus just nagu alati olemas olnud, nii kaua, kui ennast mäletan. Olen sellest ka varem rääkinud, kuidas kirjutasin teismelise koolitüdrukuna pärast „Kristiina Lauritsa­tütre” läbilugemist ülbe enesekindlusega päevikusse: „Nüüd tean ma elust kõike.” Imelikul kombel see oligi mingis mõttes tõsi, kuigi muidugi mitte igas mõttes. Luulekogus „Argipäeva õhtu” on mul üks tüdrukupõlves kirjutatud ­luuletus paljasjalgsest plikast, kes pea kohal liikuvaid pilvi vahtides ei pane tähelegi, kuidas ta juuksed halliks muutuvad ja elu mööda läheb. Debora Vaarandi, kes oli siis, kui teda kohtasin, juba elatanud naine, ütles mulle kord, et tema teab seda tunnet hästi, ta oleks võinud selle luuletuse ise kirjutada. Aga ta ei imestanud, et ka minusugune noor inimene võib samamoodi tunda. Võib-olla mäletas ta seda omast käest.

M. P.: Kõigi su juttude hulgast on mulle eriliselt sümpaatne „Kodud”. See on nagu piilumine teiste eludesse, aga ka ülevaade ühe inimese eluringist. Mida ta näeb, kellega ta kohtub, kuidas inimesed sünnivad ja surevad, argipäev ja muinas­jutt segunevad. Ehk on väga veider küsida, aga millist oma lugu sa ise kõige kallimaks pead? Kas on mõni lugu, mis on tulnud su juurde nii ootamatult, et oled isegi üllatunud?

T. T.: Ma pole kunagi osanud vastata kõige-küsimustele. Pole vist hierarhiate inimene. Mis puutub juttu „Kodud”, mida sa mainid, siis see koosneb kahest täiesti erinevast osast. Esimene neist on nagu kõrgelt ja kaugelt nähtud kiir­rännak läbi kõigi mu elukohtade, läbivaks niidiks soov leida üles oma päriskodu ja kurb arusaamine, et seda polegi olemas. Teist osa võiks väikese reservatsiooniga ehk tõepoolest nimetada üllatavaks, ja seda ka minu enda jaoks. See lugu hakkas tõesti jooksma nii, nagu ma selles jutus kirjeldasin, justkui iseenesest, ilma mingi plaanita, lause järgnes lausele, kujutluspilt kujutluspildile, miks just nii, ei tea, alustades polnud mul aimugi, kuhu välja jõuan. Olen vahel mõelnud, et ehk on kusagil minus peidus veel teisigi selliseid välja toomata lugusid, aga jäägu nad pealegi sinna.

M. P.: Laenasin raamatukogust hiljuti üle lugemiseks su üheksakümnendate alguses ilmunud kogu „Vaba valik” ja keegi usin lugeja oli lugedes alla kriipsutanud värvide nimetusi. Vaatasin seda uudishimulikult ja püüdsin aru saada, millise töö või kirjatüki tarbeks ta seda oli teinud. Mida sa ise kõige rohkem tahaksid alla kriipsutada ja rõhutada? Võib-olla pole see veel üldse kirja pandudki?

T. T.: Arvatavasti oli värvinimetuste allakriipsutajal mingi lootus nende kaudu luuletusi interpreteerida. Mäletan, et kui ma ise kunagi ammu kirjutasin arvustuse Viivi Luige luulest, siis püüdsin samuti leida sealt korduvaid märksõnu ja oma rõõmuks leidsingi. Korrektsuse mõttes ütlen siiski, et mina ei sodinud raamatut, vaid kirjutasin sõnad paberile. Igatahes on niisugusel kirjaniku keele lahtimuukimisel oma võlu ja ma arvan, et küllap leiaks hea tahte korral midagi ka minu tekstidest.

Ise olen mõelnud, et kui suudaksin, tahaksin kirjutada loo, milles kõik laused oleksid valed, aga terviktekst mõjuks õigena. Minu meelest on maailmas asju, mille jaoks polegi olemas õiget sõna, neist saabki rääkida vaid ümber öeldes, teisiti öeldes, valesti öeldes, vihjates. Saan aru, et selline jutt võib tunduda väga segane, seepärast soovitan uudishimulikul lugejal tegelda pigem ikka värvinimetustega.

M. P.: Kuna sa oled kunagi ise esitanud sellise suurejoonelise küsimuse, siis on mul suur kiusatus seda korrata: „Ma küsin, kas tõesti sellises viletsas kliimas tulebki meil valmis teha oma Suur ja Ilus Elutöö?” Selge see, et praegune sünni­päev pole mingi märk Suure ja Ilusa Elutöö valmimisest, aga ehk jõuab selles viletsas kliimas veel midagi kirja panna või ette võtta?

T. T.: Selle mu kunagise luulerea taga on lihtne arusaamine, et me keegi ei saa valida aega, kohta ega isegi mitte oma isiksust, kuhu ja kellena me sünnime. Kõik, mida me teeme, tuleb teha siin ja praegu ja iseendana.

Mis minusse puutub, siis tahaksin veel kirjutada küll. Ja pigem ikka täis­kasvanud lugejale mõeldud tekste. Aga mine tea, ehk ka mõne lastelookese, mul ju väikseid järeltulijaid hulgi. Kas neist plaanidest midagi välja tuleb, ei tea, minu vanuses kipub aeg kiiresti käest kaduma. Viimastel kuudel on see kulunud põhiliselt Jaan Kaplinskist jäänud pärandiga tegelemisele. Kui kogu tema materjal ükskord kirjandusmuuseumisse üle antud saab, jääb rohkem aega ka enda tegemistele mõelda.

M. P.: Nõnda siis jääb mul üle sulle sünnipäevaks vaid aega soovida. Kirjutamiseks, tegutsemiseks ja mõtlemiseks. Saan praegu aru, et ma ei küsinudki, kas sul on midagi sahtlis pooleli või päris valmis. Las see uuest rääkimine jääb järgmisele küsijale või siis hoopis su enda välja hõigata.

Palju aega, Tiia!

 

Tiia Toomet on kirjutanud oma esikkogus „Argipäeva õhtu”: „tõepoolest mina ei tea / miks meil on palju vaja / tänasest päevast piisaks / olla õnnelik eluaja”. Mulle tundub, et juba tollal neid ridu kirja pannes teadis ta vastuseid kõigile maailma küsimustele.