Mihkel Mutt: „Kooparahvas läheb ajalukku”.

„Fabian”, 2012. 462 lk.

Mihkel Mutt tuli mõni aeg tagasi lagedale teooriaga, mille järgi iga kirjaniku elus on 10—15-aastane periood, mil ta on n.-ö. tipus. See on siis aeg, mil kõik teda loevad ja temast räägivad. Kirjaniku elu ise kestab muidugi sootuks kauem kui 10—15 aastat ja loomulikult ei istu kirjanik ka edaspidi, käed rüpes, ikka on tal midagi valmimas ja midagi pooleli, aga nii suurt ühiskondlikku resonantsi kui varem tema hilisemad teosed enam ei tekita. „Parim enne” on möödas ja uued „ässad” peale kasvanud. Mood muutub nii rõivaäris kui kirjanduses.

Kui pidada Muti enda tipp-ajaks neid kauneid aastaid, mil ilmusid muuhulgas „Hiired tuules” ja „Keerukuju”, siis peab loomulikult tõdema, et värskeim romaan „Kooparahvas läheb ajalukku” kuulub juba tähetunni-järgsesse perioodi. Aga see kõik on suhteline, sest on olemas veel selline mõiste nagu „vana kuld”. Näiteks Rolling Stones, mis tähistas möödunud aastal oma 50. sünnipäeva, ei kuulu ühelt poolt ju kindlasti hetke kuumimate nimede sekka. Ta pole mõni edetabeleid vallutav verisulis poistebänd või äsja õide puhkenud piiga, kelle kohta sobib laulda Singer-Vingeri sõnadega: „Elu esimene pidu on peet, jää jumalaga puberteet!” Ei, rollingute vanad ja kortsus nässid on pidanud juba rohkem kui musttuhat pidu, käinud läbi vasktorudest ja lakkunud sisse tsisternide kaupa alkoholi, aga kui nad tuurile lähevad, toovad nad ikka veel staadionid rahvast täis. Edetabelid ja kõikvõimalikud top-kümned nende puhul ei kehti, nad on neist uhkelt üle. Klassik mööbeldab iga ilmaga. Ja vähemalt minu silmis kuulub Mutt eesti kirjanduses üsna samasse ritta.

Teine asi on see, et „Kooparahvas läheb ajalukku” on oma olemuselt Muti senise loomingu järg, tema kuldajal ilmunud romaanide lisapeatükk, ning seega on teda isegi raske päris iseseisva teosena võtta. Muidugi, see kehtib taas ennekõike minu kohta, kes ma olen Muti loominguga koos üles kasvanud ning oodanud tema järjekordseid üllitisi samasuguse äreva õhinaga, nagu eesti rahvas ootas vanasti 31. detsembri telekava — et näis, mida nad siis seekord teevad. Kuidas suhtub Muti uude raamatusse lugeja, kes pole tema varasemaid tekste kätte võtnud, seda ei oska ma kuidagi ära arvata. Ega mul küll pole selliste inimestega ka mitte mingit pistmist.

Niisiis, minu meelest on „Kooparahva” puhul tegemist klassikalise järjega. Olen seda ammu oodanud, sest vahepeal tegeles Mutt mälestuste kirjapanemisega, mis polnud ka pahad, aga siiski tsipa kuivad ja steriilsevõitu. Huvitav, leidub ju ka neid autoreid, kelle ilukirjanduslik looming üsna külmaks jätab, kuid kes oma mälestustesse sukeldudes ning „päris” elust pajatama asudes leiavad oma tindipotist järsku kõik seni puudunud mahlad ning maitsed ja suudavad senise higimaitselise ja pöidlast väljaimetud fiktsiooni asemele pakkuda tõeliselt muhedat materjali. Mutiga on vastupidi. Oma mälestustes jääb ta korrektseks ning faktitruuks, muutudes ühes sellega ka pisut igavaks, aga niipea, kui ta fantaasia vabaks laseb, on tulemuseks „päris” maailm kogu oma eheduses. Mutt kirjeldas ju ka oma mälestustes Kuku klubi, aga ilmselt on säärase barokse nähtuse ammendavaks iseloomustamiseks tarvis appi võtta ka muinasjutt, elutõest ei piisa. Luuletaja tabab mõnigi kord tänu lopsakatele liialdustele reaalsust paremini kui arveametnik oma joonlauaga.

„Koopast” on Mutt kirjutanud muidugi ka varem, tegelikult kogu aeg. (Mis sellest, et vahel on „kammitud” ka teisi kõrtse, nii Tallinnas kui Tartus, laias laastus on see ikkagi sama maailm.) Mutt on ju üldse üks neid autoreid, kes läbi aegade kirjutavad ühte ja sama romaani, ei kujuta ette teda eksimas näiteks mõnele heeringalaevale või Karl Suure õukonda. Tegelasedki korduvad. „Kooparahva” loost vilksatavad näiteks läbi vanad sõbrad Pepe ja Kirill ning ega Rui nimi Muti loominguga kursis olevale inimesele samuti võõras pole.

Mutt ise on teatavasti suur Oskar Lutsu austaja ning seetõttu, kui juba jätkuromaanist rääkida, tekib kohe kiusatus tõmmata paralleele Tootsi-lugude sarjaga. „Kooparahvas läheb ajalukku” oleks sellisel juhul muidugi „Sügis”, pettumuste ja resignatsiooni ajajärk. Rõõmsad tembutused ja armuvalu on jäänud minevikku, Toots on vana ning haige. „Hiired tuules” oleks sellisel juhul „Suvi”, ja „Kevadet” Mutt kui lapsepõlve suhtes kriitiline isik muidugi kirjutanud polegi. Huvitav on ka see, et niihästi „Suve” kui ka „Hiirte” tegevustik leiab aset võõra võimu all, mõlema romaani trööstitud järjed aga juba iseseisvuse tingimustes. Imelik, et just omas riigis kipub nii Lutsu kui Muti tegelaste jaks raugema! Aga eks küsimus ole lihtsalt kirjanike eluaastates, mõlemad mehed on sattunud elama huvitaval ajal, mil üks maailm asendus teisega. Ja ehkki see teine, see uus, võib mõistusega võttes rohkem meeldida, kisub süda ikka nooruse poole… Parimad aastad jäid ju sinna! „Kooparahvas” on varjamatult nostalgiline raamat ja Mutt läheb isegi nii kaugele, et kuulutab tundmatuks jääva Dissidendi suu läbi:

„Saage ometi aru, kes te Nõukogudemaal tegelikult olite — kõige õnnelikumad inimesed, kes seal üldse võimalikud olid! Mehed pidasid teist lugu ja naised armastasid teid — armastasid, ilma et oleks midagi vastu nõudnud. See oli kõige ehtsam romantiline armastus, teid armastati teie endi pärast. Kas seda on vähe? Seepärast ärge võrrelge end parteilastega. Tegelikult ei olnud nõukaaeg parteilaste, vaid kunstnike paradiis.”

See on kõva sõna ja originaalne lähenemine, eriti kui võrrelda näiteks hetkel seniidis seisva Oksaneniga, kelle loomingus domineerib pilt okupeeritud Eestist kui trööstitute kannatuste maast. Miski pole sellest kaugem kui Muti stseenid lõputut pidu pidavatest boheemidest ja rõõmsalt vintis kunstnikest, kes mööda „koobast” teineteise kukil ringi ratsutavad ning kellel on rublasid nii palju, et kui raha kogemata lõkkesse pudeneb, siis ei viitsita seda üles tõsta.

Muidugi väljendub ka selles, esmapilgul nii roosilises vaatepildis, nõukogude võimu ebanormaalsus. Üksnes ebaloomulikes tingimustes said eksisteerida säärased kultuuriinimesed nagu Muti romaanides. Mutt kirjeldab elu kupli all, kus ühest küljest ei pääsetud küll välja värske õhu kätte, kuid teistpidi kaitses kuppel oma floorat ning faunat ka vabas maailmas levivate mikroobide eest. Kui kuppel ära võeti, saidki need pisikud kogenematutele organismidele saatuslikuks. Muti raamatu teises pooles järgneb surm surmale nagu mõnes Shakespeare’i verises tragöödias.

On veel üks romaanide sari, millega tahaks „Kooparahvast” võrrelda. Need on Dumas’ „Kolm musketäri” ja tolle järjed. Taas allakäik, mandumine, jõuetu võitlus pisikese argipäevaga, mis asendab ideaalidest laetud minevikku. Vananemine. Muide, ka „Kolme musketäri” tegevus toimub ju teatud mõttes diktatuuri tingimustes — vägevale kardinal Richelieule ei maksaks tegelikult midagi neli uljaspead puruks litsuda, kuid ta siiski säästab neid, lubab end karistamatult trotsida nagu mõni sõbralikumat sorti julgeolekumees Kuku klubis. Seevastu romaani „Kakskümmend aastat hiljem” tegevusajaks on suur kardinal surnud ja Prantsusmaal levib omamoodi „laulev revolutsioon” ehk fronde. Kuningas on alaealine, uus peaminister nõrk. Nüüd oleks justkui võimalik teha suuri tegusid, nüüd pole enam kedagi keelamas, aga millegipärast läheb kõik teisiti, vastupidi, nüüdsest hakkab kõik äparduma. Ja Dumas’ musketäride-sarja viimases osas „Kümme aastat hiljem” leiab juba aset kõigi lootuste täielik kokkuvarisemine, on saabunud pudukaupmeeste ajastu ning vanadel musketäridel pole seal kohta. Enam ei vajata isepäiseid kangelasi, vaid käbedaid õukondlasi. Üksteise järel kaovad nad areenilt, lähevad ajalukku nagu kooparahvaski. Hiiglane Porthos mattub kaljude alla ja kuulus kirjanik Tõusumäe Mati joob end surnuks.

Kes jäävad? Need, kes alanduvad täitma uusi reegleid ja uute isandate tujusid, nagu näiteks romaani minajutustaja Juku, kes omal ajal tõlkis vana-iraani keelest, nüüd aga töötab seltskonnaajakirjanikuna. Omal kombel üritab ta küll nüüdki „kooparahva asja ajada”, sokutades seltskonnaüritustel ja kokteilipidudel kohmetuid kultuuriinimesi rahameeste ja poliitikute kõrvale, et noodki sel kombel pildile pääseksid. Üldse kõik, mida endised koopainimesed uues maailmas ette võtavad, mõjub Mutil halenaljakalt. Justkui oleks karule kleit selga pandud. Tõeliselt sirgeselgsed vana aja inimesed tapavad end ära või joovad surnuks. See on ainuke viis oma väärikust säilitada. Sest matused on alati ilusad, sinna kogunevad kõik, kes veel elus; tulevad kadunukeste vanemad ja uuemad pruudid ning hetkeks on kõik taas nii nagu enne…

Alles jääb veel ka Teedu Tärn, tõepoolest meisterlikult voolitud tegelaskuju, kellesarnast me Muti varasematest romaanidest ei leia. Sest varem Mutt lihtsalt ei pannud sääraseid inimesi tähele! Parteitarikatest polnud midagi kirjutada, see hall mass liikus mööda omi radu ja konutas igavatel pleenumitel, uljalt huilgav kultuuriinimene, kes oli tulnud Kuku klubist välja värsket õhku hingama, ei kinkinud säärasele tühisusele pilkugi. Aga kui ajad muutuma hakkasid, ilmnes seesuguste tegelaste hämmastav kohanemisvõime. Tahke keha ei võta teatavasti selle anuma kuju, kuhu ta asetatakse, tema jääb ikka iseendaks ning puruneb, kui teda liialt kitsast pudelisuust sisse üritatakse toppida, aga tatt mahub igalt poolt vabalt läbi ja sobitub kõigega. Nii ka Teedu Tärn. Alles on ta parteiajaloo õppejõud, siis aga juba Eesti Vabariigi parlamendisaadik. Ning iseenesest pole Teedu üldse paha inimene. (Ma ei saa midagi parata, jällegi kerkib vastukaaluks silme ette Oksaneni „Tuvide”-raamatu ilge Edgar Parts, ainult kõikvõimalikest pahedest koosnev peletis.) Ei, Teedu on hoopis tagasihoidlik ja pelglik nagu metskits. (Oma lihtsameelsuses meenutab ta ehk koguni „Elu allikate” Arved Mahtrat.) Tema ei tee kellelegi paha, ta ei tee üldse mitte midagi ja tänu sellele elus edasi hõljubki nagu kaalutu võililleseeme.

Ja lõppude lõpuks jääb alles ka Pekka, kooparahva kodusoomlane, kes tõi suletud kupli alla kummalisi lõhnu ja helisid kusagil kaugel-kaugel eksisteerivast „päris elust”, kus riik ei maksnud luuletajale priskeid summasid ning raamat tuli tihtipeale välja anda oma kulu ja kirjadega. Kooparahvale tundus asjade säärane korraldus absoluutselt ebamoraalne, Pekkale aga täiesti tavaline. Nüüd, kui Eesti Vabariik on eksisteerinud rohkem kui 20 aastat, võiks loota, et selliseid kainelt mõtlevaid Pekkasid hakkab tekkima meilgi. Mutt neist veel, tõsi küll, ei kirjuta. Tema klaarib arveid oma põlvkonnaga ja tõmbab sellele joone alla. Tal on möödunud hiilgusest kahju, seda on tunda, aga samas poleks ta Mihkel Mutt, kui ta sellesse ühtlasi irooniliselt ei suhtuks. Sest kui vabamõtleja Illimar hakkab aastate möödudes üha enam aadete ja ideaalide asemel hakklihast ja tumedast õllest kirjutama, kas see ongi nii suur õnnetus? Kui nüüd Lutsu tegelaste seast analooge otsida, muutub Arno Tali aja jooksul lihtsalt kellamees Libleks. Aga ka Lible oli ju tore mees.

Mutt on oma kaasteelised üles tähendanud, ja see, mis leiab aset näiteks Noku klubis või „Mustas puudlis”, pole enam tema teema. Ka Luts ei kirjutanud Paunvere uuest põlvkonnast ja Dumas lõpetas oma suurromaani d’Artagnani surmaga. Rolling Stones’ilt ei oodatagi stiilimuutust, Mick Jagger teeb laval ikka samu trikke ja Keith Richards ei võta kunagi sõrmest pealuuga sõrmust. Vana kuld jääb vanaks kullaks.

Ja Mutt on ikka Mutt. Jumal tänatud.