Mälestused on salakiri, mida peab dešifreerima. Mälestuste ainus mõte on kirjutavas käes.
Ene Mihkelson, „Ahasveeruse uni”

Elu pole mitte see, mida sa elasid, vaid see, mida sa mäletad ja kuidas sa
mäletad ja siis sellest jutustad.
Gabriel García Márquez, moto Käbi Laretei raamatus
„Otsekui tõlkes. Teema variatsioonidega”

Sageli küsitakse minult, miks tegelda minevikuga. Miks uurida valu? Kas see sind ennast haigeks ei tee? Tõepoolest, miks õigupoolest on vaja mäletada ja miks ometi mäletada seda, mis teeb haiget, võib-olla traumeerib ning mis on ehk isegi vajanud unustusehõlma.
Nüüdisaegsest traumateooriast ning psühhoanalüüsist teame, et trauma ja inimeste traumaatilised läbielamised ei ole sisuliselt midagi muud kui lahti- ja läbirääkimata kogemused. Need on toimumise hetkel olnud nii hirmutavad, kohutavad või mõistetamatud, et neid ei ole saadud korralikult mõtestada. Samuti teame, et kõik see, mis ei ole teadvustatud ja mõtestatud, ei ole sugugi lõplikult vajunud unustusehõlma, vaid mõjutab inimest tema teadmata ning sageli kahjuks ka väga häirival moel.
2006. aastal oli mul mineviku mõtestamise teemadel võimalus vestelda ühe mind enim mõjutanud eesti kirjaniku Ene Mihkelsoniga. Tema tollal välja öeldu on mind positiivses või ütleme siis produktiivses mõttes jäänud häirima tänaseni. Ma usun, et otsin ikka veel selle täit tähendust.
Mihkelson ütleb selles intervjuus järgmist:
„Kommunistlik totalitarism kestis meil 50 aastat, Venemaal veelgi kauem ning see jõudis välja arendada mingi homo soveticus’e tüübi. Inimestel kujunesid välja stereotüübid, kuidas hulludel aegadel hakkama saada. Kui need ei ole mõtestatud, siis lähevad need alateadlikult järgmistele põlvedele üle. Mida see õieti tähendab, seda on oluline nähtavaks teha. [—]
Suur osa teadvustamatust ja manipuleerimist võimaldavat alget tuleb stereotüüpidena eelmisest ajastust kaasa ja on seetõttu inimesele ohtlik, kuna võimaldab ka edaspidi teadvustamatut käitumist, mille puhul saab öelda, et olud olid sellised ja muid võimalusi polnud. Kui matta varem olnu maha ja sellest mitte rääkida ja seda mitte mõtestada, võib mahamaetu end salalikult liigutama hakata ja ikkagi inimesega manipuleerida. Usun, et kui inimene tahab olla oma isikliku ja ainulise elu peremees, siis peab ta vaatama läbi ka oma pimekambrid. Ja seda mitte põhimõtte pärast, vaid vabaduse ja enda austamise pärast. Et olla õnnelik, peab olema ärkvel.” („Sirp” 12. V 2006.)

Kui see on 1944. aastal, kohe pärast Saksa okupatsiooni, sisuliselt juba okupeeritud Nõukogude Eestis sündinud ja 50 aastat kommunismis elama pidanud inimese seisukoht — ja ma ei ütle seda üldse hinnanguliselt, vaid tõdedes koos Mihkelsoni endaga, et just nii on —, siis olgu siinkohal võrdluseks toodud Käbi Laretei mõttekäigud umbes samast ajast. Nende autor sündis 1922. aastal Eesti Vabariigis ja elas alates 1940. aastast Rootsis sundemigratsioonis.
Raamatus „Otsekui tõlkes” kirjutab Laretei: „Pärast nii pikka aega mitme okupatsiooni all olid inimesed harjunud kasutama iga võimalust, et hoiakute ja sõnadega üksteist haavata või alandada, just nagu saaksid nad sellest mingit rahuldust: väikesed portsjonid võimu tähendasid ikkagi võimu, ja kui õnnestus kedagi teist pisutki maha suruda, saavutati sellega võit ja võidi endale lubada teisest tänaval mööda vaadata ja mitte teretada. Võim oli peaasi, seda oli õpetanud Nõukogude kord.” (Lk 297.)
Ja veidi edasi ütleb ta: „Eesti on vägistatud maa. Väljendamata valu ja mahasurutud lein tekitavad kergesti süütundeid. Sellest ei räägita. Ühes teleintervjuus Urmas Otile rõhutasin, kui tähtis on rääkida, ja et inimesed üksteist usaldak­sid ja endast jutustaksid. Aga seda kõige tähtsamat — vägistamist ja alandusi — ei puudutata kunagi. Millal hakatakse meil aru saama, et psühholoogia ei ole ainult vaimuhaigustega tegelev teadus?” (Lk 298.)
Nendest kahe naise seisukohavõttudest on möödunud üle kümne aasta, kuid minu hinnangul ei ole kummagi sõnad kaotanud aktuaalsust. Mulle näib, et postsovetlike inimestena me otsime ja õpime üha võimalusi, kuidas alanduse ja valuga toime tulla ning kuidas sellest rääkida.
2016. aastal avaldas Maarja Kangro romaani „Klaaslaps”, milles ta vaatab julgelt otsa mitmele ühiskonnas valitsevale tabule ning käsitleb neid avameelselt. Tegemist on väga isiklikku laadi tabudega (väärarenguga loode, abort, lastetus), aga üldistus, mille Kangro teeb valu ja tema jaoks hirmutavate teemadega tegelemise kohta, on julgustav. Ta ütleb, et hirmutavale ja kohutavale tuleb julgeda otsa vaadata seni, kui see enam ei kohutagi nii väga, kuni see lahustub.
Kuid kas me inimeste ja kirjanikena oskame vaadata, näha ja ära tunda seda, millest kõnelevad Mihkelson ja Laretei? Kas me oskame näha nõukogude aja mõjusid ning (järel)mõjusid meis endis ja meie ühiskonnas? Isegi kui me intuitiivselt mõistame, et enesetappude suur arv, alkoholism, nagu ka vägivaldsus lähi- ja tööalastes suhetes on suuresti kontrolli- ja hirmuühiskonna tagajärjed, ei ole meil minu hinnangul just kuigivõrd kogemusi ja rääkimisviise, kuidas valgustada seoseid (kollektiivse) mineviku ja (nii individuaalse kui kollektiivse) oleviku vahel.
Laialdast rahvusvahelist tähelepanu pälvinud romaanis „Raskemeelsuse füüsika” („Физика на тъгата”, 2011; „The Physics of Sorrow”, 2015) püüab 1968. aastal sündinud bulgaaria kirjanik Georgi Gospodinov jõuda jälile postsotsialistliku inimese raskemeelsuse ja melanhoolia põhjustele ja tõdeb, et see on teatud mõttes kurbus selle pärast, mida ei olnud või mis ei olnud võimalik. Teatud äraspidine kinnijäämine minevikku, teadvustamata kurbus ja lein selle pärast, mida ei olnud, ning samal ajal suutmatus elada täisväärtuslikuna praegu ja siin ehk kaasajas. Ka Gospodinov tõdeb, et üle ei jää muud kui oma kõikehõlmava raskemeelsuse ja melanhooliaga silmitsi seista, sest selle eest põgenemine ei aita.
Nii Gospodinov „Raskemeelsuse füüsikas” kui Mihkelson „Ahasveeruse unes” on püüdnud jõuda jälile, mis juhtub inimesega, kui ta satub piltlikult öeldes laupkokkupõrkesse oma perekonna mineviku ja selles peituvate rääkimata ning mahavaikitud lugudega.
Kuivõrd Mihkelsoni ja Gospodinovi romaanide lugudesse sukeldumine vajaks palju põhjalikumat psühhoanalüüsi ja poeetilist tundlikkust, kui siinne kirjatöö võimaldab, siis pöördugem uuesti Käbi Laretei loomingu poole. Laretei on üsna otsesõnu lahti ja läbi kirjutanud oma isiklikud traumad ning sel viisil avanud ühe inimese ja tema loomingu võimalikke tagamaid ning seoseid.
Oma raamatus „Peotäis mulda, lapike maad” („En bit jord”, 1976, e.k 1989) püüab Käbi Laretei selgusele jõuda asjaolus, mis on see, mis takistab tal pärast oma diplomaadist isa Heinrich Laretei surma klaverit mängida ja esineda. Sellel puudub selge ja objektiivne põhjendus, ent ometi tunneb ta, justkui oleks tema ja klaveri vahele kerkinud nähtamatu sein. Alles Tuneesias, eemal kõikidest oma lähedastest, hakkavad Laretei ette kerkima mälestused lapsepõlvest, kaotatud ja raudse eesriide taha jäänud Eestimaast. Tasapisi mälus sügavamale kaevudes, oma vanemate elu ja nende eluvalikute ning võimaluste üle järele mõeldes jõuab Laretei arusaamisele, et mingil kummalisel moel püüdis ta vanematele oma tubliduse, töökuse ja andega kompenseerida kaotatud Eestimaad. Iseäranis isale, kelle diplomaadikarjäär katkes 1940. aastal järsult, kes kodumaal tagaselja surma mõisteti, ning kes oli sunnitud oma edasise elu elama sissepoole pöördunult.
Loomulikult on eduka kontsertpianisti karjäär Lareteile võimalus tõestada ka oma uuele eksiilikodumaale Rootsile, et ta on väärt parimat. Sest 1940. aastal ei olnud Lareteil välismaalasena võimalik jätkata õpinguid Stockholmi riiklikus konservatooriumis, kuna välismaalasi sinna lihtsalt ei võetud.
Nii võib öelda, et Laretei kompenseerib oma hiilgava karjääriga seda, mis tema vanematel, eeskätt isal, ei olnud võimalik. Ilma et see mingilgi määral vähendaks Laretei kui interpreedi ja pianisti väärtust, on tema karjäär samal ajal rajatud teatavale kompensatoorsusele. Ja see on taganud talle maailmaedu. Menust hoolimata võib ühel päeval tekkida olukord, kus esmapilgul seletamatutel põhjustel on inimesel tunne, justkui oleks tal vaip jalge alt ära tõmmatud. Nii juhtus Lareteiga 1973. aastal. See on hetk, kui isiklik elu ja isiklikud teadvustamatused kohtuvad välise maailmaga. See on mineviku teadvustamatus, teadlik mõtestamatus, mis võib mõjuda halvavalt. Alles mäletamise ja meenutamise abil saab Laretei teadlikumaks sellest, mis temaga toimus, ning sellest rääkimise-kirjutamise kaudu oli ta võimeline halvatust ületama. Kuidas nii? Sest ega meenutamine ei muuda ju asjaolu, et Laretei on oma ande ja karjääriga püüdnud vanematele (aga ka iseendale) asendada puuduvat kodumaad, ammugi ei asenda puuduva meenutamine puuduvat ennast. Küll aga andis see talle sõnad ja keelelise väljendusvõimaluse, kuidas oma kaotusvalule otsa vaadata ja seda aktsepteerida.
Kui pöörduda tagasi küsimuse juurde, miks rääkida ja kirjutada valust, siis võib öelda, et enese peitmine valu eest jätab inimese ilma väärtuslikest kogemustest, mälestustest, perekonnaloost, rääkimata sellest, et „väljendamata valu ja mahavaikitud lein tekitavad süütundeid”, nagu ütleb Laretei. Ja nad võivad oota­matul hetkel, nii nagu juhtus tema endaga, inimese elu mõjutama hakata, ilma et me ise esmapilgul mõistaksime, mis meiega toimub.
Ma usun siiralt, et kirjandus suudab pakkuda võimalusi, kuidas minevikku ja minevikuga tegelemise võimalusi näitlikustada, selle keerukust lavastada ja läbi mängida. Ma usun, et see mõjub julgustavalt.
Valu ei maksa karta, nagu on öelnud Viivi Luik. Lihtsalt „iseendaga peavad asjad klaarid olema”.