Maarja Vaino: „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 260 lk.

 

Anton Hansen-Tammsaare (AHT) on tõeline Eesti klassik. Hiljaaegu ei andnud liberaalse turudemokraatia kriitiline realism talle enam teispoolsuseski rahu, vaid tiris kirjaniku parteivankri ette. Klassikut ei unustata!

Kuigi akadeemiline kirjanduslugu, kooliõpikutest rääkimata, püüab juba aastakümneid kogu Tammsaare loomingut kriitilise realismi tuhamägede vormi suruda, sisendavad mõningat lootust Jan Kausi koostatud vastsed gümnaasiumiõpikud. Need rõhutavad vaatepunktide vabadust ning ei ole vooluloolises lähivaatluses jäigalt kinni.

Maarja Vainot puudutab eespool öeldu otseselt, sest pea XXI sajandi algusest saati on ta olnud Kadriorus museaalse klassiku koduhoidja, viimased neli aastat kultuuriuuringute doktorina ka tema vaimu- ja ihuarst. See raamat ongi välja kasvanud Vaino doktoritööst, mis tunnistati valdkondadeüleselt aasta (2011) parimaks tööks. Trükis oma arvamust avaldanud oponent Arne Merilai pidas väitekirja läbimurdeliseks ja nentis kokkuvõtvalt: „…dissertandi argumentatsioon on veenev, detailides lahtilugevalt põhjendatud, üldistavates järeldustes selgitusjõuline.”[1]

Raamatu tarbeks on autor üht-teist täpsustanud (pealkirja varasem mitmeti­mõistetavus kaasa arvatud), muutnud kirjapaneku stiili paiguti lugejasõbralikumaks ning lisanud omaette sissejuhatuse, kaks varem „Loomingus” ilmunud hingestatud uurimust Tammsaarest („Koerad ja suremine”, „Ema jälg”) ja huumorisädemega „Väikese mõistesõnastiku”. Irma Vainuga („Elu ja armastus”) seotud märksõnapaar VAIN/VAINU annab seal märku, et kaude arvab autor ise­ennast­ki AHT tegelaste seltsi.

Peen huumor on tänuväärt nähtus, niiviisi looritatult hakkavad ka tõsised asjad paremini silma. Teadusele hinnaalandust doktor Vaino ei tee, eelkäijaid maha ei salga. Seda näitab kas või 216 nimetusega viiteregister raamatu lõpus.

 

Minu Tammsaare

 

Nii on Maarja Vaino pealkirjastanud teose sissejuhatuse. Siinkirjutajale toob see kohe meelde Tammsaare noortejutu „Meie rebane” (1932). Vabadust ihkav rebane Mossa sobib Kadriorgu oma kunagise ellukutsuja ning  nüüdse toanaabri (autori määratlus) seltsi hästi. „Kett on alles, aga rebane läinud,” tõdetakse loo lõpus. Vaba vaim ei püsi ketis, ja nii on ka „võitlus maaga” ning tõsine realism kusagil alles, ent Maarja Vaino ja tema „kangelane” asuvad juba teisal.

Mossa jooksis metsa, seega õigupoolest pöördus tagasi oma algkoju. Kirjanik Tammsaare ise otsib kõikjal olemasoleva algpõhjusi, „tema vaimulaadi iseloomustab omapärane tagasikerimisanalüüs” (lk. 18). Sellega kaasneb teadlik intertekstuaalsus ja arusaam eesti kultuuri võrdväärsusest teiste kultuuridega. Kuid „elamine nõuab julgust” ja sealtkaudu jõuabki selle raamatu autor hirmufilosoofia ja eksistentsialismi kaudu „oma Tammsaare” irratsionaalsuseni.

Paeluvaks teeb raamatu autori ehtnaiselik lähenemisviis, mis ei jäta varju ka proua Hansenit ega kirglikku Tammsaaret. „Armastus ja armastamise võime on Tammsaarele inimese mõõdupuu,” leiab autor. Veelgi enam; „See on osa Tammsaare teoloogilis-vaimsest SÜNTAKSIST (minu esile­tõst — A. O.), mis tema mõtlemist rütmistab.” (Lk. 26.) Küllap nii ongi, sest armastamise võimeta ei maksa tehtud töö või nähtud vaev punast krossigi. Paraku on kirjaniku loome senised uurijad sest võimest pinnapealselt üle libisenud.

 

Irratsionaalsus, realism, poeetika

Maarja Vaino meelest on irratsionaalsus AHT mõttemaailma kese ning ta ise keskendub sellele, milliseid võtteid ja korduvaid kujundeid on Tammsaare kasutanud. Kuna  irratsionaalsus avab kirjaniku siseilma, on mõtteteadus ja tavateadvus tema ees võimetud. Appi tuleb Freudi ja Jungi psühhoanalüüs, mis uurib teadvusetuse (Vainol mitte­teadvus) sfääri salvestatut ja võib viia „kosmilise teadvuseni”, nagu on Tammsaare puhul täheldanud Elem Treier.

Mõistetavatel põhjustel toob autor eraldi esile XX sajandi alguse vene mõtlejate Vladimir Solovjovi ja Nikolai Berdjajevi mõju noorele Tammsaarele. Kirjanik oli toona Vene tsaaririigi alam ja vaba mõte liikus seal just nende meeste kaudu. Omaette probleemiks on ses seoses suurromaani „Tõde ja õigus” pealkiri. Mihhail Lotmanile viidates näikse Vainogi kahtlustavat mõistete istina ja pravda kokkukuuluvusest kirjutanud Berdjajevi otsest mõju pealkirja valikule.

Muidugi oli Tammsaare kõnealust artiklit lugenud, kuid tuletagem meelde, et Berdjajevi juba 1910 ilmunud kirjatöö täpne pealkiri oleks eesti keeles „Filosoofia tõde ja intelligentsi õigus”. Kardan, et Eesti külaühiskonnas polnuks kummagagi suurt peale hakata ja AHT oli nii tark küll, et eestlase tõde ja õigus ise kokku seada, mitte seda ammuselt Venemaalt laenata.

Tammsaare realismist rääkides võtab Vaino kasutusele prantsuse mõttetarga Michael Löwy termini irrealist, mida too on kasutanud mitmetest suurtest sõnameistritest (Kafka, Joyce jt.) kirjutades. Löwy näitab veenvalt, et realism kirjanduses „ei ole idealiseerimata tegelikkuse tõepärane kujutis”, vaid hõlmab reaalsust märksa mitmekihilisemalt. Irrealist võib ühes teoses segada mitme kirjandusvoolu sugemeid (näiteks realism ja romantism AHT „Kõrb­oja peremehes”), samuti võib tavarealism sealt üldse puududa või avaneb tavaliste sündmuste varjus teine, teose sisemine süžee.

Vaino näitab, et nii Tammsaare kui ka tema vene hingesugulane Dostojevski mõistsid realismi samamoodi. Mõlemad püüdsid kirjeldada „inimest ja elu nii tõepäraselt kui võimalik”, kuid pelgalt elust mahakirjutamisega seda ei saavuta.

Mängu tulevad saatuslikud jõud, just Tammsaaret iseloomustav moira-kultus. Samas väljendub AHT kujutamislaadis Maurice Maeterlincki hoiak, kelle arvamust mööda koosneb Õnne valem sügavaist tundeist.

Väärib märkimist, et kas tsiteerituna või kaudselt on Maeterlincki „Tarkuse ja saatuse” (e. k. 1936) tõeterad Vainoga terve raamatu kestel kaasas ja aitavad eri aegadest pärit „toanaabreil” edukalt ühele lainele häälestuda. Ta ei pinguta üle paratamatute kõrvutustega, ka Tammsaare ja Dostojevski puhul. Temalt ei saa me kuulda ega lugeda ammu leierdatud refrääni: ütled „tõde”, mõtled „kuritöö”, ütled „õigus”, mõtled „karistus”.

AHT on kunagi ütelnud, et „keel on kirjandusele see, mida värvid maalijale”. See tõdemus puudutab otseselt poeetikat, mis ei tegele pelgalt värsiloomega, vaid  käsitleb teose ülesehitust ja kujundusvõtteid. Nii uuribki Maarja Vaino raamat peatükkide kaupa, mil viisil kirjanik oma lugusid jutustab.

Monograafia ja muusika

Ühele isikule või probleemile keskendunud, raamatu mahus teadustekst on monograafia, nii ka vaadeldav teos. Ehkki autor ise seda otsesõnu ei märgi. Kui aga üks isiklikest kogemustest lähtuv ning Jean-François Lyotard’i teooriast tuge leidev luksfilosoof arvab, et monograafia on fetiš ja fetišist pervert,[2] siis on see tema isiklik asi.

Tammsaare irratsionaalsuse poeetikast kirjutatud monograafias on esimene lähianalüüsile pühendatud peatükk saanud pealkirjaks „Saladused sündmuste käivitajana” (minu sõrendus — A. O.) ja see tekitab algul tõrke. Mis jälle käima ei lähe? Millist salastarterit kirjanikule pihku surutakse? Ent teksti süvenemise järel saab pealkirja mõte selgemaks. Inimene iseenesest on saladus (Dostojevski) ja hea kirjanik omaette sisepõlemismootoril töötav hing, kes energia laadimiseks ja irratsionaalsete sisemaastike avamiseks vajab mõttelist stiimulit.

Veenvate tsitaatide varal näitab Vaino, et Tammsaare teoste õhustiku loojaks on saatuslik ja vahel müstiline salapära, tõe lahutamatu kaaslane. Kaasa mängib tegelasi ümbritsev ruum, milleks tihti on erinevad maastikud. „Maastik on oluline komponent, mille kaudu Tammsaare loob teose õhustiku,” nendib monograafia autor lk. 86. Ta eritleb reaalseid ja irreaalseid, väliseid ja tubaseid, ka unenäolisi maastikke, samuti linnamaastikke (eeskätt Tallinn). Omaette alapeatükid on Vargamäe, Kõrboja ja Põrgupõhja sakraalmaastikest. Esimene neist seostub igavesti mässava inimesega, teine ootuse ja ideaalidega, kolmas transtsen­dentse piiripealsusega. Neid kõiki ühendavad kirjaniku sisemaastikud, ja seejuures tuleb ilmsiks, et AHT ei olnud sugugi nii talupojakeskne, nagu „Tõest ja õigusest” on püütud välja lugeda.

Oma Troojamäe triptühhoni algul on kirjandusloolane Toomas Haug nimetanud Koitjärve maastiku kohal helisevat „Kõrboja peremehe” sfääride muusikat. Nüüd, kombates kirjaniku eneseväljenduse piire, avab Maarja Vaino sama teema laiemalt ja sügavamalt. Kõige aluseks on MUUSIKA kui niisugune, „jumalikku algupära kosmiline nähtus”, mis saatis Tammsaaret kogu elu. Isegi AHT kristlik armuõpetus põhineb Vaino nägemust mööda muusika (eriti viiulimängu) lunastaval mõjul. Sealt jõuame juba mõistusülese sfääride muusika, polüfoonilise romaani ja Tammsaare irratsionaalsuse poeetikat kandva kosmilise helisemiseni. Kõike kirjapandut on huvitavalt põhjendatud, erilist esiletõstmist väärib viiulimüstika analüüs eesti kirjanduse tervikkontekstis. Ühele küsimusele ei anna siiski vastust ei monografist ega võrguavarused: kes õieti oli too müstiline N. A. D’Essar, kelle „Kadunud armastuse laulu” peetakse AHT esimeseks tõlkeks (1901)? Tal on prantsuspärane nimi, aga kahe initsiaali märkimine selle ette viitab selgelt vene algupärale… Vaino on tõlkega tuttav, kuid temagi suudab üksnes kinnitada, et teoses „on olulisel kohal Beethoveni Üheksas sümfoonia” (lk. 116).

Tammsaare ja Jumal

Niisugust peatükki selles raamatus ei ole, kuid pole tarvidustki — niikuinii on Jumal igas alapeatükis kohal. Pealegi on õnnis Toomas Liiv sama pealkirja juba trükis otsesõnu lahti rääkinud.[3]

Liivile osutab ka Vaino, kuid alustab sootuks kaugemalt, Piibli mõjust ja piibellikest metafooridest AHT loomingus. Ta toonitab, et meie klassik juurdles palju usu üle ja arvustas kirikudogmasid, kuid ei olnud mingi ateist, veel vähem võitlev ateist. Lisagem: võitleva ateismi välja vahetanud võitlev feminism jõudis siiamaile alles hiljaaegu, kuid nagu ühest teisest doktoritööst[4] nähtub, jõudis Michel Foucault’ diskursuste seljas ratsutades Tammsaarenigi.

Kirjaniku enda jumalaotsingud on otseselt seotud jumalaotsijatega vene kultuuris, kõige nimekam neist muidugi Dostojevski. Ent kahjuks kipub täna unustusse vajuma vene sümbolismi ühe alusepanija Dmitri Merežkovski (1865—1941) nimi. Mehe tausta moodustavad ajalugu, diktatuurikäsitlused ja religioonifilosoofia. Tammsaaret puudutab see niipalju, et 1913 tõlkis AHT eesti keelde Merežkovski triloogia „Kristus ja Antikristus” I osa „Jumalate hukk. Julianus Taganeja”. Ehk said just sealt hoo sisse tõlkija aktiivsed jumalaotsingud? Triloogia järgmised, realistlikumad köited Tammsaaret ei huvitanud, aga vene sümbolistide võimalik mõju tema varasele kujutamislaadile on siiani uurimata teema.

Usuküsimusi üldistades sedastab Vaino juba teose algul: „Tammsaare looming on kristliku alltekstiga, mistõttu irratsionaalsus võib olla isikustatud ja viitamisi seotud Jumalaga” (lk. 39). Pentaloogiat „Tõde ja õigus” teljestab ilmselgelt tegelaste suhe Jumalaga.

Naised, narrid ja lunastajad

Pikkade väljavõtetega Tammsaare naistegelaste mõtteavaldustest tõestab autor, et just „targa südamega naised” päästavad tema teostes mehed intellektuaalsest kriisist ning lunastavad nad uuele elule. Otsekui Gretchen Goethe „Faustis” või Sonja Dostojevski „Kuritöös ja karistuses”.

Klassikute loomeaja tava järgi eristab ka Maarja Vaino kahesuguseid naisi:  neitsilik-lunastav femme fragile (Angela draamas „Kuningal on külm”) ja saatuslik femme fatale (Juudit või Kõrboja Anna). Irratsionaalsus seltsib mõlema tüübiga, aga Tammsaare poeetika ulatub sügavamale. Näiteks elavad „Tõe ja õiguse” Tiinas ühteaegu nii jumalik olevus kui ka surmaingel! Siin astub mängu „igavene naine”, kes müstikfilo­soof Vladimir Solovjovi sõnul on „maise ja kosmilise maailma ilmutuslik vahendaja”. Ja niisugused enamasti ongi Tammsaare naised. Siit jõuame välja ürgnaiselikkuseni, mida kohtame suurepärases lisaloos „Ema jälg”.

Otsi kokku tõmmates näitab autor põhjaliku ajalooekskursi kaudu, et narr toimib kirjanduses ennekõike mõistuslikkuse õõnestajana, on irratsionaalne provokaator ratsionaalsuse majas. Peab nentima, et Maarja Vaino ise toimib oma monograafias samamoodi. Ta kirjutab tõsiselt võetavat argumenteeritud teadusteksti, kuid hakkab viimases otsas triksteriks, kutsub Oru Pearu kaardilauda ja ehitab Mati Unti appi võttes kõigele ümber provotseerivalt teatraalse raami. Selle varjus etendub sketš „Teadlane teatris”, mis sujuvalt sulab ühte teaduslike argumentidega.

Kui see ongi narrus, siis meenutagem: narr pole loll, pigem hull, justkui Faust või Põrgupõhja Vanapagan. Seda Tammsaare luigelauluromaani nimetati veel autori eluajal hullumeelseks romaaniks, nagu märgib ka Maarja Vaino. Tema uudse lähenemisviisiga monograafia lõppjäreldus irratsionaalsuse poeetikast kui avatud eluhoiakuga AHT unikaalsest loomemustrist ent väärib omaette küünlaid!

^[1]  A. Merilai, Irratsionaalne Tammsaare. „Keel ja Kirjandus” 2012, nr. 5, lk. 383.

 

^[2]  L. Luks, Miks avaldada monograafiat? „Keel ja Kirjandus” 2015, nr. 12, lk. 837.

 

^[3]  T. Liiv, Tammsaare ja Jumal. „Eesti Kirik” 29. III 2006.

 

^[4]  M. Hinrikus, Dekadentlik modernsuskogemus A. H. Tammsaare ja nooreestlaste loomingus. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011. 326 lk.