Kelly Turk: „Reaalne elu”.

„Värske Rõhk”, 2014. 76 lk.

 

Kelly Turgi debüütluulekogu pealkiri sobiks oma pretensioonilt rohkem mõne tegelikkuse tõetruu vahendamise illusiooniga kaubitseva meediaväljaande reklaamlauseks kui ilukirjandusteose pealkirjaks. Kuid „Reaalse elu” tekstid kannavad tiitlis sisalduva lubaduse päris hästi välja: noore luuletaja esikraamat on samavõrd kroonika kui kirjandus.

Ligemale veerandsajast luuletusest koosneva „Reaalse elu” tuumiku moodustavad antropoloogilised lühiportreed stereotüüpsetest isikutest, kelles meie kaasaeg ilmekalt vastu peegeldub. Žanrimääratluselt võiks neid tekste pidada vabavärsis kirjutatud följetonideks. Turgi autorihoiakut defineerib kulturoloogi kliinilist täpsust taotlev pilk, tema kirjanduslikus käekirjas on stenografisti kiretust, tekstide trükitindis ei leidu peaaegu üldse autori enese südameverd. Turgi hääl avaldub pigem vormivõtete valiku kaudu kui konkreetsetes sõnades; filmikunstist kujund­likku paralleeli tuues võiks öelda, et ta on rohkem kaameramees ja montaažikunstnik kui stsenarist või näitleja, rohkem dokumentalist kui lavastaja.

Peaaegu kõik „Reaalse elu” luuletused on sisemonoloogid. Esitades karaktereid ja situatsioone, mis oleks otsekui elust maha kirjutatud, otsib Turk rohkem üldist kui eripära. Tema esikkogus portreteeritavate tegelaste galeriist leiab lugeja näiteks: säästubrändide sümboolse kapitali kõrgeks isiklikuks enesehinnanguks konverteerinud moetibi; hip-hop Rambo; buliimiasümptomitega kaalulangetaja; meeleheitliku püüdlikkusega paralleelselt nii live’is kui virtuaalis elava peotibi; materiaalse maailma režiimi passiivselt kukutava uushipi; eestlannast isehakanud Julia egiptlasest Romeole; enesekriitika­vabas geeniusemullis elava noorpoeedi ning Eesti ehitustöölise Soomes, kes on „elama hakkamise” lükanud 30 aastat edasi, ajale, mil kõik järelmaksud peaksid olema lõplikult tasutud. Seejuures on märkimisväärne, et Turgi tekstide subjektiks on peaaegu eranditeta noored inimesed, autori eakaaslased.

Iga karakterit „Reaalse elu” tegelaste galeriis määrab mõni väärtusotsustust sisaldav hoiak või maksiim. Nagu näiteks: „meie kallis koer on kadunud / [—] / aga no kurat / koer läks maksma / ikka kopsaka summa / ja kui mingi lontrus ta leiaks / täitsa tasuta / ajaks ikka närvi küll / enne jäägu tead auto alla” (lk. 11), „õnn peitub asjades / odavalt saadud kallites vidinates” (lk. 19), „iseseisvus on koledatele naistele [—] armastus on nõrkadele” (lk. 20), „kõik normaalsed / tõsiseltvõetavad / teevad bändi” (lk. 36), „kõik diibid vennad joovad” (lk. 37), „minu raha kulub ainult / kanepile / sest see on tervisele kasulik” (lk. 38) jne.

Pisutki nüansseerituma esitusviisi korral võiks autor seda laadi käibe­tõdede pildumisega testida lugeja moraalset tarkvara, ehmatada ärkvele tema aksioloogilist meelt. Kuid Kelly Turgi tekstid jäävad selle tarvis natuke liiga üheplaaniliseks — neis puudub vähimgi sisemine saladus või dünaamiline vastuolu. Autori armsaim võte on absolutiseerida mõnd inimlikku iseloomujoont, panna see plakatlikul moel isikut määratlema. Kuid need iseloomu­jooned (materiaalsus, edevus, tunnustusvajadus, empaatiavõimetus jms.) kipuvad kogus häbitul moel korduma. Mäng kaotab suure osa oma ilust ja võlust, kui palli tambitakse luuletusest luuletusse ühesuguse tehnikaga vaid ühte väravasse.

Valdav enamik „Reaalse elu” tekste tõukub minidraamast minategelase hinges. Peaaegu kõik Turgi kirjanduslikud kangelased on antikangelased, neid defineerib karakteri suunatus väljapoole, minapildi sõltuvus välise kuvandi kvaliteedist. Loodus (kui inimsootsiumi mõtteline vastand) tunneb suuresti vaid loomulikku olekut, kuid inimest, iseäranis linnakeskkonnas elavat noort, rõhub tunnetatud lõhe olemise ja ollatahtmise/olemapidamise vahel. Kelly Turk vahendab iroonilise muigega wannabe’de (sise)-võitlust ja valu, ideaalide ja tegelikkuse hõõrdumisel sündinud neuroose ja komplekse ning nende ületamiseks väljamõeldud ja käikulastud tegevus­strateegiaid.

Ehkki „Reaalse elu” tekstid on žanrimääratluselt rohkem satiirid kui šaržid, pole kriitiline hoiak neis ülemäära jõuliselt esil. Kelly Turgi luuletusi kannab pigem autori loid ja halvastivarjatud intellektuaalne ja moraalne üleolek enese loodud kirjanduslikest tegelastest (ning nende konkreetsetest ja mõeldavatest prototüüpidest), mis ei vaevu end eriti avama ega põhjendama ning milles puudub pealtnäha vähimgi kõrgendatud eneseteadlikkus ning sisemine kahtlus. „Reaalse elu” tekste iseloomustab üldistatult hoiak, mille kohta XIX sajandi viimasel veerandil hakati ütlema „nihilism” ning XX sajandi viimasel veerandil „punk”. Kes soovib, võib Turki kahtlustada ka misantroopias.

Nihilism, punk ja misantroopia on minu silmis iseenesest ülimalt tervemõistuslikud hoiakud, nendega võib palju korda saata nii elus kui kunstis. Kuid lugejana süüdistaksin ma Turki kui kirjanikku selles, et tema üleolevalt kriitiline suhtumine ümbritsevasse sotsiaalsesse tegelikkusse pole suuremas plaanis eriti isikupärane ega huvitav, selles napib nii kirge, värskust kui ka kunstilist väljendusjõudu. Autori ülalt-alla pilk hakkab kirjandusteose raamina oma objekti üheplaaniliselt määratlema, muutub kiiresti ettearvatavaks, tüütavaks ning ahistavaks. Selle tulemusena tegeleb Turk stereotüüpide naeruvääristamise kõrval ühtlasi nende taastootmisega.

Erandiks on vaid luuletused „Mõlgutused pärast trenni” ja „Pildi peal oled sa palju ilusam, Picasso”. Esimese puhul aiman ning teise puhul kahtlustan konkreetseid prototüüpe. Seetõttu on neis ka vähem abstraktsiooni üldistusastmest tulenevat tühikäiku ja ettearvatavust ning rohkem elu ja intensiivsust. Kelly Turgi enesega lugejal selle raamatu kaante vahel eriti kohtuda ei õnnestu. Üksnes kaks teksti — „Stressirohke eluke” ja „Kuhu lähevad väikesed paksud tüdrukud?” — näivad olevat vabad iroonilis-küünilisest autoripositsioonist ning annavad vihje, justkui oleks neis kujutatud tegelaste prototüübiks noor kirjanik ise. Ka luuletust „Kodusoojad tüdrukud” lõpetav lühilause „ma kadestan teid” (lk. 47) tundub olevat siiras, andes sellega tulemuseks kogumiku ühe elusama, huvitavama ning isikupärasema teksti. Minu ülejäänud lemmikud, olgu lisatud, asuvad lehekülgedel 23—24, 43—44, 48—49 ja 53—54.

Kelly Turgi luuletuste suurimaks vooruseks on nende realistlikkus. Tegelaste kõne, mis on enamasti antud ainsuse esimeses isikus, ei lähe sisu- ja väljendusplaanis liiale, vaid püsib usutava loomulikkuse piires ning on oma lakoonilisuses ja pingestatuses enamasti luuležanri vääriline. Hästi on õnnestunud ka sisemonoloogi ja välise dialoogi segamine (näiteks lk. 7 ja 23). Kaasajal, mil luule on üldiselt muutunud üha enam eepiliselt lodevaks ja lohisevaks ning kaotanud seeläbi paljude (sh. siinkirjutaja) silmis suure osa oma eripärast ja võlust, esindab Kelly Turk luuletajana suunda, mis laiendab poeesia väljendusvahendeid ja žanripiire mitte proosa, vaid hoopis draama suunas. Turgil on õnnestunud kujutatavad karakterid otsekõnega peaaegu kolmemõõtmeliselt elama panna; lugejana polnud mul raske ette kujutada nende pilku, miimikat, žeste, kõnetooni, kõnnakut.

Kuid ühes korralikus monoloogis peab olema aimatav draama tervikmõõde. „Reaalse elu” tekstide puhul see alati nii ei ole. Paljudel luuletustel puudub õige sõlmitus, korralikust puändist rääkimata. Mitmed neist (lk. 15—17, 19—22, 60—62, 63—65 ja 66—67) tundusid mulle natuke sihitud ning hambutud, mõned (lk. 41—42 ja 75—76) tekitasid oma sisutühjusega piinlikkust. Mõned Turgi tekstid (lk. 19—22 ja 57—59) on põhjendamatult pikad, paaril puhul kordab üks luuletus lahjemal kujul eelmist (lk. 23—24 ja 25—26 ning 7—8 ja 75—76), ühel tekstil (lk. 9—13) on justkui kaks lõppu, seejuures teine nõrgem kui esimene. Raamatu viimane veerand vajub minu meelest selgelt ära, alates leheküljest 57 oleks tegu justkui täitematerjaliga.

Kogu stilistilist ühtsust lõhuvad teistsuguse autoripositsiooni ning vormiga luuletused (lk. 15—17 ja 46—47), täiesti erinevast ooperist on tekst „Kuidas saada endale mees”, mis koosneb üksnes eneseabi-kirjanduse vormi ja sisu kordavatest meediatsitaatidest (selle terviku ühtsust murendab omakorda üksik minavormis lõik lk. 61 alguses). Luuletused, mille minategelasteks on ülekaaluline tüdruk, säästulinnuke, süütust kaotada sooviv tütarlaps ja lapsprostituudid, näivad ilmutavat kriitilise hoiaku asemel hoopis kaastunnet ning kuuluvad seega justkui mõnda teise tervikusse.

Ehkki Turgi tekstide valdava enamiku puhul erineb autoripositsioon luuleminast, ei püsi kirjanik alati enesele võetud rollis, vaid kipub ridade vahelt sõnadesse (näiteks mõistepaari „ülim luule” erineva hoiakuga kasutamine kahes järjestikuses stroofis, lk. 73). Mitmel puhul on üksikud liialt poeetilised või intellektuaalsed detailid tegelase väljendusviisis („vabistan oma töömehe kätt”, lk. 9; „kõige tardunumas hardumuses”, lk. 21; „tundsin haiglast rõõmu”, lk. 25; „elu on liiga lühike / et [—] mitte nautida / kapitalismi valu”, lk. 30) vastuolus tema mõttelaadi primitiivsusega.

Suuremas plaanis ei ole „Reaalse elu” puuduseks mitte niivõrd ebaühtlus kui vähene personaalsus ning peaaegu olematu isiksuslik küpsus. Usun, et koguna mõjulepääsemiseks vajab luule autori natuke jõulisemat vaimset kohalolekut. Samas peab tunnistama, et Kelly Turgi debüütkogu tekstide kunstilised prioriteedid asuvad vist mujal, nende puhul on selgelt tajutav üldmõistetavuse ja meelelahutuslikkuse taotlus, mille raamat nõudlikuma maitsega lugeja kurvastuseks liigagi hästi esile toob. Selle eelduseks ja hinnaks on omakorda sisuline vähenõudlikkus, mis teeb „Reaalse elu” sihtgrupiks eelkõige needsamad primitiivsed inimesed, keda see raamat suhteliselt primitiivsel moel naeruvääristab. „Reaalne elu” on luule inimestele, kes muidu luulet ei loe, „Harala elulood” kaasaja noortele. Ning sellisena on tal kahtlemata oma tänuväärne roll meie kirjandusmaastikul.