Ma olin nagu natuke teelahkmel. Ja mõlemal pool oli tume maa. Ei teadnud isegi, mida vana-aastaõhtul teha.

Aga läksin maale vanaisa-vanaema juurde. Et olen nendega, neil ka seltsim.

„Me lähme nüüd magama ära.”

„Head ööd! Ja head aasta lõppu!” torkasin veel naerdes. Olime telekat vaadanud. Südaööni oli veel maa ja ilm.

„Kui kuhugi lähed, pane uks ilusti lukku.”

„Jaa, ikka.” Kuhu ma ikka lähen.

Passisin natuke niisama, vaatasin raamaturiiulid üle, ei leidnud midagi, mis tol hetkel huvi oleks pakkunud.

Mis siis nüüd? Lähen Oti juurde ja kukume tinutama, nii et maa must? Oti naine küll muidugi kägiseb, aga mis teha. Panin jope selga, saapad jalga. Saapad olid mul head.

Kustutasin kojas tule, aga õuetule, kohe välisukse kohal, jätsin põlema. Kokku­hoid kokkuhoiuks, aga hakka veel pimedas koperdama ja libedas kukkumisega riskima. Murran veel tati, nagu murdis Bosse „Bullerby lastes”, Lasse väitel.

Ott oli juba täiesti täis. Muusika mängis, laual oli peaaegu tühi liitrine pudel viina. Võtsime pitsi. Kui vetsust tulin, oli Ott diivanile magama jäänud. Proovisin teda äratada.

„Ott,” ütlesin, aga mitte eriti tungivalt, lootuses, et äkki ärkab oma nime peale üles. Ehkki olin üsna kindel, et ei ärka. Ei ärganudki. Säh sulle kokteilipeoefekti, mõtlesin lõbustatult – inimene ei märka olulist. Laual oli taldrikul marineeritud kurke, kenasti viilutatud. Suitsuvorst, ka viilutatud. Rohkem ei midagi. Milleks peakski.

Siis tuli Oti naine.

„Ott peab ikka voodisse minema. Aitab nüüd küll.” Toon oli tal selline nugris, samas vinguv. Ta on kõrgharidusega. Ma saan tast aru, kuigi ma tean, et ma ei meeldi talle. Ta vaatab meile ülevalt alla. Nii mulle kui Otile. Olin sellega juba ammu harjunud. Salamisi ta isegi meeldis mulle ja ma tean, et meeldisin talle ka. Sisimas, salamisi. Kontekst oli selline keerukas.

Jah, ega siin midagi teha pole.

„Nägemist.”

„Nägemist,” ütles ta poolkuuldava tüdimusega juba ust minu järel sulgedes. Ta ei püüdnuki tüdimust varjata. Sain tast aru. Mul ei olnud talle midagi ette heita, temal mulle ehk võis olla.

Kahlasin läbi lumesaju. Kõik see oli ilus, selline traditsiooniline näärisiluett – tänavavalgustus kõrgete postide otsas, lumeräitsakad kiirgasid laternate kolmnurkses voos. Aga külm oli ka. Tõmbasin hõlmad vaistlikult koomale, lukuga kinni olid nad niikuinii. Mütsi mul ei olnud ja leidsin, et see oli olnud viga. Aga nii natuke maad ju Oti juurde minna!

Jõudsingi juba suurele teele. Oti elukohast kortermajade juurest otse vanaisa-­vanaema maja juurde polnud võimalik tulla. Pidi minema ringiga suure tee kaudu, mõnisada meetrit suurel teel ja siis põigata paremale vanaisa-vanaema sissesõiduteele. Sirelihekist mööda, võrkväravast läbi. Sel väraval oli huvitav lukk, mis nagu tegelikult polnudki lukk, sest lukku värav ei käinud. Kolks. Seda linki või mehhanismi andis ka kolksuta sulgeda, aga mu mõte oli mujal.

Ehmusin isegi natuke. Paremale jäid lumega kaetud sirelid. Ma armastasin neid sireleid. Jäävamalt kui paljut muud. Ootasin kevaditi, et nad punguksid, õide puhkeksid. Igatsesin õite avanemist. Käisin neid katsumas, silitasin, surusin nina puhmasse ja ammutasin endasse lummavat, joovastavat sirelihõngu. Kujutlesin, et sulandun sirelipõõsasse, olen ise sirel, ja kui inimesed mööduvad, värelevad mu lehed kerges tuules. Kui olin laps, otsisin sirelitest õnne. Kas ta ka tõi? Vabalt võis tuua. Eks õnne ole ju muu hulka elus ära eksinud küll. Miks mitte mõelda, et osa sest õnnest oli just nimelt nendest sireliõitest. Jah, võis öelda küll, isegi lume all olles, õietud, lehetud, tõid nad mulle õnne.

Mõtlesin sellele, kui väravalink kolksatas.

Korraks tundus, et vanaisa on õues. See lihtsalt oli nii tuttav pilt. Oli pruuni kevadsügisjope peale tõmmanud. Selle kergelt võidunud pruuni jopega käis ta igal pool: kui oli vaja vett tuua, puukuuri, keldrisse, sauna või väljakäiku minna. Vanaisa sammus oli vanainimeselikku ettevaatlikkust. Libe polnud, aga ta käis, nagu oleks. Täpselt sellise kaalutletud aegluse ja väljapeetusega. Ta ümises mingit viit. Jumala eest, nagu olekski vanaisa siit just läinud.

Seisin kojas. Otsustusvõimetu. Üksildane. Nagu seakartul, mis vupsas pajast vee kurnamise ajal välja, veeres aediku äärde õlgedele ja jäi sinna tohletama. Ma polnud isegi saapaid jalast võtnud. Veel midagi ilusat elus – minu saapad. Mu jumal, mida ma teen, kui need saapad ükskord oma aja ära elavad? Mida ma siis teen?!

Polnud mingit tahtmist magama minna. Ega isegi telekat vaadata. Mõtlesin, et võiks ju Kaupo juurde minna, aga ta elas kaugel ja oli öö. Ilm oli tuisune ja äsja suurel teel olles polnud ma näinud mitte ainsatki autot, ei kaugelt ega lähedalt. Lootusetu olukord. Lootusetuna näiv olukord, ütlesin endale. Läksin tagatuppa, panin endale jope alla veel ühe kampsuni. Otsisin välja mütsi. Jope oli mul õnneks selline kõrge kaelusega, salli vaja ei olnud. Kindad olid mul korralikud. Naasin kotta. Kojas oli sahver, seal polnud kütet. Seal sahvris, proviandi taga, oli ka igasugust Eesti-aegset kila-kola. Polnudki oluline, mis seal täpselt oli, oluline oli see salapärasegune fluidum, mille need esemed, koos sahvris hoitava toiduga, lõid. Vahetevahel sai lahtise sahvriukse küljes kõõludes sinna lihtsalt sisse vaadata, et mis on supipottide ja lihakäntsakate taga. Õdus oli nii olla.

Nöörisin saapad jälle ilusti kinni. Surusin mütsi tugevamini pähe, kõvasti üle kõrvade – väljanägemisele targu suuremat tähtsust omistamata, kes mind siin keset pilkast ööd näeb –, kindad kätte, jopevarruka värvli alla. Lukustasin ukse juba kinnastatud käega, surusin võtme püksitaskusse, et ta välja ei vupsaks, ja hakkasin värava poole astuma.

Sirelite juurest on suure teeni mõni samm. Kui olin umbes viiene, läksin ükskord üksinda teele hulkuma. Niipea kui jala maanteele sain, oleksin äärepealt eluga hüvasti jätnud. Auto peatus pidurite kriginal, autost astus välja mees. Ma ei mäleta, kas ta minuga ka tõreles või oli hoopis hoolitsev ja mures. Mäletan, et nutsin, aga pigem pettumusest, et minu tahtmine olla suur poiss ja ise maanteel käia oli lõppenud läbikukkumisega, ja ema tuli majast joostes teele. Selle episoodiga minu teelkäigud mõneks ajaks lõppesid. Ei mäleta, millal ma uuesti proovisin ja kuidas see siis läks. Ilmselt viperusteta, sest seda maanteed on elus tallatud lugematuid kordi. See tee on mu elus olnud olulisel kohal. Metsikul hulgal vahvaid lapsepõlvehulkumisi, liikumisi punktist A punkti B. See tee on mind viinud armastatud inimeste juurde. Armastan seda.

Maantee oli lumme mattunud ja pime. Polnud lootustki, et keegi mööda sõidaks, ja kui sõidakski, et ta mind peale võtaks. Aga eks ole ennegi lootusetutest olukorda­dest võitjana välja tuldud. Kaua ma kõnnin? Kui ühtegi autot ei tule kümne minuti, kahe kilomeetri, kui pika aja jooksul? Pole aimugi.

Astusin teele ja heitsin pilgu Rakvere poole. Sealtpoolt tulevaid autosid oli mulle vaja. Teiselt poolt tulevad oleksid kasutud. Kui just mõni ei keeraks minu pärast otsa ringi ja viiks kohale, kuigi läksin vastassuunas. See oleks juba müstika.

Opaa! Kadrina poolt just nimelt midagi tuli. Klubi juurest paistsid läbi lumesaju tänavavalgustite kollakad valgusvihud ja nende vahelt oli nüüd näha auto­tulesid. Need lähenesid aeglaselt, teeolud olid nigelad. Vehkisin maruliselt kätega teisele poole teed, ehkki see näis lootusetu üritusena.

Auto peatus. Astusin lähemale, mees lasi aknaklaasi alla.

„Tere!”

„Tahad sõita kuhugi?” Mees oli nooremapoolne, minust siiski oma kümme aastat vanem, arvatavasti kuskil keskmistes kolmekümnendates, lihtsa, väheke tahumatu näoga, aga rõõmsa olekuga. Intuitsioon – või soov Kaupo juurde minna – ütles, et hea mees.

„Tahan jah, aga teisele poole. Mul on Kadrinasse vaja.”

„Ma viin ära.”

Mida? Ei ole võimalik! „Päriselt või?”

„Nojah. Mul pole muud midagi teha niikuinii.”

„Oled ikka kindel? Ega see ilm ka…”

„Kindel-kindel. Lähme sõidame. Kus ma siin ringi keerata saan?”

Juhatasin käega teed, vaatasin, kuidas mees lumes tiiru tegi, peatus minu kõrval. Avasin ukse – ta oli küünitanud juhipoolelt, et seda mulle avada, aga ma jõudsin ette – ja istusin autosse.

„On aga ilm,” sõnasin sõbramehelikult. Autos oli mõnusalt soe.

„Pole midagi, annab sõita. On hullematki olnud.”

Nojaa, mul endal pole mingit sõidukogemust, mulle tundus, et on õudne purgaa.

„Tõesti, aitäh, et sõidad!” Pidasin pausi. „Ma tõesti ei tea, mida öelda.” Nii see tõepoolest oligi. Sõidab mees, uusaastaööl, peab auto kinni, võtab mu peale, keerab otsa ringi ja viib teises suunas – miks? Need on need sirelid, mõtlesin, ja kerge naeratus tekkis suunurka.

„Ausalt, müstika,” resümeerisin. Ja me naersime natuke.

„Ega sul midagi vastu ei ole, kui ma võtan?” Libistasin pooleliitrise viina jope sisemisest taskust välja, piisavalt, et mees näeks ja teaks, millega tegu.

„Viruta aga!” Ta naeris hääletult.

Tegelikult vihkasin sellist joomist, kui midagi polnud peale võtta. Eriti viina puhul, mis on ju vastikult kange ja kibe, peab valmistuma, et alla minev klõmakas kohe sama teed tagasi ei tuleks. Pidin olema eriti ettevaatlik. Auto võnkus natuke sel lumisel, konarlikul teel ja olin ebakindlam kui muidu. Hingasin mitu korda sügavalt sisse-välja, siis veel korra sügavalt sisse, siis klõmm.

Uhh. Päris räme.

„Oleks midagi peale võtta…”

„Näe, nuusuta peale!” Mees ulatas mulle pruuni võidunud seemisnahast kinda. Automaatselt haarasin kinda, surusin vastu nina ja hingasin sügavalt sisse. Kulunud naha lõhn kainestas.

„Aitäh! Hea kinnas.”

„Mul siin muud ei ole. Need kindad peaks olema seanahast.” Huvitav fakt.

„Kuhu sa lähed?” küsis mees siis.

„Sõbrale külla. Tegelikult on see ehku peale minek, ma ei tea üldse, kas ta koduski on. Ta tavaliselt on, ja minu teada ei olnud tal mingeid plaane kuhugi minna. Ja isegi, kui on läinud, siis ta ei saa kaugel olla, tean seal kõiki kohti.”

„Jaa, ikka seiklus kohe,” naeris mees.

Rääkisin talle sellest, kuidas olin otsustanud selle uusaastaöö vanavanemate juures veeta ja kuidas siis maandusin ühe sõbra juures ja kuidas see ära kukkus ja et siin ma siis nüüd olen.

Ma hoolisin oma vanavanematest väga. Nad olid juba üsna vanad ja väetid – sokke enam kuigi kiiresti jalga ei saanud. Ja kuigi nad olid kahekesi, oli seal majas talvel eriti üksildane olla. Peale lumerookimise ja puude tassimise suurt muud teha ei olnud. Ahju ja pliiti oli vaja kütta. Vanaisa tõi puid, liikus tasase-tasase suuskleva kõnnakuga, otsekui end jäisel teel libistades.

„Vanaisa, las ma toon ise,” pakkusin. See oli suht väike töö.

„Oh, pole lugu, küll ma saan.” Ja ma ei pressinud peale ka. Ega ma ei viitsinud ka ju… Muidugi ta sai. Eluaeg oli saanud ja saab ka edaspidi. Aga mind tõstab kõrvust teadmine, et olen nende juures uusaastaööl, kuigi võiksin kuskil pidutseda, nagu tavaliselt. Vähemalt näitasin näo ära, see loeb. Ma tean, et nad hindavad seda. Ma võin ju homme, kuigi pea on arvatavasti haige, enne äraminekut lume maja eest ära rookida. Nii ma endale lubasin. Trepimade, paar astet, jupike jalgrada trepist kaevuni, kaevust väravani, kuurini, väljakäiguni – see on köki-möki. Need vahemaad on tillukesed. Lapsena tundusid need muidugi üüratult pikad. Aga lapsena sai turnitud ümber maja, nagu oleks see kogu maailm. Vasakul oli suur valge klaar, tagapool aianurgas paradiisiõunad, millest vanaema hoidi­seid tegi. Seal paremal maasikapeenar, siis aedviljad, kartul. Maja taga, tagatoa akende all, oli kaks tikripõõsast. Need olid mu lemmikud. Suvehommikuti läksin pidžaama väel läbi suurte sisseehitatud riidekappidega koridori tagauksest õue ja nosisin seal tikreid. Hommikusöök missugune. Ja hilishommikune päike, mis juba rohkem lõunasse kaldus, oli nii metsikult soe ja mõnus. Tõotas tulla ilus suvepäev. Ja tuli ka.

„Homme lähen vanaisa-vanaema juurde tagasi,” ütlesin mehele. Ütlesin endale. Ma ei tea, miks ma talle seda kinnitama pidin. Ju tundsin end süüdi, et ei olnud terveks ööks sinna jäänud, et olin siiski peo peale läinud. Ma olin rahutu. Ma ei teadnud, kuhu ma minema peaksin. Lund muudkui sadas ja sadas juurde. Jumal teab, mis ilm üldse homme on. Ja mis ta toob.

„Aitäh, et sa mu peale võtsid.”

Ma lihtsalt pidin midagi ütlema.

Mees vaikis, aga naeratas kinnise suuga. Paistis, et tal on hea meel, et sai midagi sellist teha, heateo. Keset ööd, täiesti võõras inimene, kesk pilkast pimedust – jumal teab, kes see võib olla. Mõtlesin sellele esimest korda. Niimoodi enam eriti hääletajaid peale ei võetud. Niimoodi isegi ei hääletatud enam.

„Kõik on korras,” ütles mees, justkui mu mõtteid lugedes. „Sa ise ka.”

Olen või? No enamjaolt. Tundsin – õieti otsustasin –, kuidas see, et ma üldse vanaisa-vanaema juurde läksin, nüüd kõik üles kaalus. Olin sooritanud ennekuulmatu heateo. Või no mitte päris, eks ma liialdan. Aga nad on lihtsalt väga olulised. Vanaisa oma vaikse olekuga ja vanema memmelikult soe – vahetevahel pragas, aga enamasti vaatas aknast õue ja tema pilgust oli raske midagi välja lugeda. Võis jääda mulje, et ta on kurb ja küllap ta mõnikord oligi.

„Vanamees!” ütles vanaema.

Ja vanaisa vist kuulas. Neil olid need asjad paigas. Ja vanaema vaatas jälle aknast välja, kuigi seal suurt midagi vaadata ei olnudki. Oli näha valget klaari, talviti raagus ja lumega kaetud, natukest ookerpunaseks võõbatud metallist postidega traataeda ja aia taga asuvat kunagist lauta. Mäletan oma lapseeast, kui seal lehmi ja sigu peeti. Ja kanu ja tigedat kukke, kes mu isa jälitas, kui too tööle läks, ja mina oma eale täiesti kohatult sajatasin: „Kuradi kukeraisk, ei lase isal tööle minna!” See kõlas lapse suust naljakalt ja kõik täiskasvanud naersid. Nüüd oli see laut ümber ehitatud lihakombinaadi tootmishooneks.

Nii et kõik on korras. Ja ma ise ka. Nii oli mees kinnitanud. „Heh. Selle kohta ma ei oska öelda,” paotasin. Eks on saanud sikku ka teha. Igasuguseid mõtteid käis peast läbi.

„Ma ei tea. Mul on inimeste kohta mingi intuitsioon. Ma tavaliselt tean kohe, esimesel korral, milline inimene on. Ikka väga harva, kui mul see esmamulje valeks osutub.”

„Mis siis minu puhul sellise mulje tekitas?”

„Ma nägin su nägu juba autotuledes. Midagi sõbralikku. Natuke kurvapoolset. Aga kindlasti mitte kurja ega õelat.” Tohoo, olen mina alles mees!

„Niimoodi kohe näo järgi oled kindel?” Issand, sa pole mind vihasena näinud. Sa pole mind näinud lootusetult kurvana, abituna, nii madalal, et sellest tõuseb pime raev, tapahimu, mis lämmatab igasuguse tasakaalukuse, ratsionaalsuse. See kõik on minus olemas. Aga kas pole see olemas meis kõigis? Ka neis, kes oma elu, vähemalt näiliselt, väetite ja abitute toetamisele ja aitamisele pühendavad, aga on ise afektiseisundis samasugused ropendajad ja verejanule õhutajad nagu need, kelle vastu nad väidavad end võitlevat? Liiga sageli, tundub, olen ka selliseid kohanud, ise selline olnud.

„Ei no nüüd ma olen sind juba lähemalt näinud, sinuga rääkinud ka,” ütles mees sõbraliku kindlusega. „„See on talle silmadesse kirjutatud, selle loeb ta silmadest välja” – sellised väljendid on müüt. Silmad, jah, võivad olla küll kissis, punnis, pupillid võib-olla laienenud, aga kui sa neid just mikroskoopilise täpsusega ei uuri ja sul vastavat haridust pole, ei loe sa sealt välja muud kui nende värvi.”

„Aga kuidas siis? Kuidas sa siis tead?”

„See on mingi üldmulje. Mingi ilme. Mitte ainult silmad, mingi füsiognoomia kogum, see tähendab, nägu, põsed, suu,” lisas ta minu poole pöördudes seletavalt, „mingi poos. Midagi on. Ma lihtsalt tunnen selle ära. Ma ei hakka muidugi pretendeerimagi sellele, et ma tean, mis see täpselt on, et mismoodi see toimib. Või miks. Mul pole siin mingit teadust taga, see on puhtalt isiklik kogemus, muud midagi.”

Huvitav, ma arvan, et ma ise ka mõnikord tean. Ei ole ka päris kindel, kuidas, aga tundub, et tean.

„Mu vanaisa oli selline,” lisas mees pärast pausi. „Mingi rahu oli tema silma­desse kirjutatud.” Ta turtsatas: „Näe, nüüd kasutan ise seda väljendit – suupärane, kurat!” Ja siis tõsinenult: „Aga nii oli, võõradki ütlesid seda põgusa kohtumise põhjalgi, et mingit headust õhkub temast. Rahu.”

Ükskord diskoteegis ütles mulle täiesti võõras mees, kes minu kõrval tantsida vihtus: „Sa meeldid mulle. Sa näed välja kuidagi… ee… hea.” Ma vist lihtsalt olin tol hetkel õnnelik.

Peale Tirbikut, enne vana Kadrina teed, mis keeras vasakule ja möödus mahajäetud surnuaiast, muutus lumesadu iseäranis mäslevaks. Sõiduteed polnud autolaternate valgusvihus näha mitte kaugemale kui ehk paarkümmend meetrit. Meest see ei paistnud kõigutavat.

„Kuhu sa ise muidu sõitsid?” küsisin.

„Koju.” Ja peale pausi: „Aga mul ei ole seal midagi teha. Uus aasta ja…” Mees pidas veel ühe, pikema pausi, justkui kaaludes, mida järgmiseks öelda või kas üldse öelda. „Ma… Mul pidi tütar tulema, aga jäi ema juurde selle lume pärast. Tartu pool on sadu veel suurem.” Tõepoolest, olin ilmateatest näinud, et Lõuna-Eestis oli asi päris hull.

„Karm,” poetasin ainult. Kujutan ette, et võis olla.

„Enam ei ole nii palju. Tütar on juba suur, saab aru. Mina saan aru,” muigas mees ja lisas siis justkui iseennast lepitavalt, seletavalt: „No ütleme, et paremini kui enne. Muidugi, seda ma ütlen, et see klišee kallite inimestega koos olemisest ja selle väärtusest ja see kõik – see on enam-vähem tõsi. Kui neid hetki on vähem, oskad neid teistmoodi hinnata. Kas just paremini, aga teistmoodi. Kogu vahepealne aeg on nagu kivi kaelas, aga mida aeg edasi, seda rohkem oskad olla selle vahepealse ajaga, selle kiviga või selle nööriga, mis – sageli tundub – su kaela ümber kahtlaselt tihedalt koomale tõmbub. Aga oskad koosolemist paremini hinnata. On oluline, kuidas sa seda vähest aega kasutad. Aga jah, mõnikord on pelgalt koosolemine oluline. Keegi ei oota sult tingimata mingeid imetegusid, kulda ja karda – lihtsalt ole. Ja see teeb pikemad vahepealsed perioodid märksa talutavamaks.”

Mehe jutul näis olevat jumet.

Vanaisa oli vaikne, tagasihoidlik. Aga võis ka sähvaka nalja visata, kui ei osanud oodatagi. Ta tegi tööd. Ja vanaema tegi tööd. Mulle tundus, et kogu see generatsioon tegi kogu aeg tööd. Kui nad olid veel palgatööl, tulid nad õhtul koju ja ehitasid keldrit või nokitsesid mingi mööblitüki kallal, kui juba pensio­nil, siis rookisid lund või kõpitsesid hommikust õhtuni aiamaal. Siis istusid vana pihlaka alla maha, lugesid ajalehte. Tuiutasid niisama ilma ja lasid tuulel ja päikesel end paitada. Kui ilm oli külm, vaatasid nad aknast välja. Või keerasid ennast magamistuppa külje peale ja vaatasid lillelise, mõnevõrra võidunud tapeediga seina. Nad ei lugenud palju, kuigi raamatuid neil jagus. Nad lugesid haamrilööke lakaredelit parandades, samme kartulivaos, tihaseid valge klaari otsas. Pliidil podises midagi. See oli nende maailm.

Lund muudkui sadas ja sadas. Jõudsime Kadrina vahele.

„Sa lähed nüüd sama teed tagasi?” küsisin.

„Nojah. Nii mul plaanis oli.”

„Ega sa ei pahanda, kui ma sõidan koos sinuga tagasi? Viskad mind ära?”

Ta naeris jälle hääletult, ainult näoga, olekuga.

Sõitsime vaikides. Ammutasin veel korra pudelist. Mees ulatas mulle automaatselt sellesama võidunud kinda. Nuusutasin seda peale, nagu oleks see olnud käär leiba – miski, mis kogu maailmavalu hetkega lõhustab.

„Ole sa tänatud.” Seisin juba õues, pooleldi toetudes avatud autouksele.

„Sa ise ka.”

Surusime huuled kokku hääletuks heakskiiduks, siis ta läks.

Vaatasin autole järele, kuidas ta kiirust kogus. Hetke pärast olid tagatuled lumesajus vaevu näha, siis kadusid needki.

Juba selle lühikese ajaga, kui olime edasi-tagasi sõitnud, oli päris hea hulk lund juurde sadanud. Majaesine lambike heitis piisavalt valgust ka õuele, kus üks tee viis kuuri, teine kempsu. Viskasin muist, lahtise lume, pealt ära. Eks hommikuks tuleb mõnevõrra juurde, aga siis, kui vanaisa ja vanaema üles ärkavad, on neil siiski natuke lihtsam. Vanaisa vaikselt labidaga ees, vanaema tasakesi luuaga järel. Luuast jäävad lahedad siirud ja viirud kahele poole hangedesse, siuh ja viuh.

Läksin tagatuppa, võtsin oma üsna lumemärjad riided seljast ja riputasin ahju lähedale toolileenile. Olin ikka kere täitsa niiskeks saanud. Vaatasin ennast peeglist. Üsna korralik molu. Naeratasin peegelpildile ja viskasin ennast teki alla. Vana hea soe vatitekk, ilmselt olnud siin juba enne minu sündi. Tuba ei olnud enam kõige soojem ja teki alla ronides tundus seegi külm ja niiske. See ongi vanade majade ja vanade tekkide fenomen – neist õhkuv külma ja ­niiskuse tunne. Pusisin end kerasse ja ootasin, kuni soojem hakkab. Kuulsin, kuidas keegi eeskojas kolistas. Ju läks väljakäiku või oli juba üles ärganud. Ma ei teadnud üldse, mis kell on. Ajal polnudki tähtsust.

Ma mehe nime üldse ei küsinudki ja tema minu oma ka mitte. Oleks ju võinud. Aga samas – milleks?

Ärkasin, kui väljas oli juba suur valge. Lebasin natuke voodis, siis ajasin end jalule ja tõmbasin kardinad eest. Normaalne sombune talvemuinasjutt. Lund enam ei sadanud, aga ilm oli pilves ja hall. Heh – täiesti tavaline Eesti talv. Ilus. Ajasin riided selga, kolistasin mööda keset suurt tuba asuvast kiiktoolist, milles vanaisa istus, kui ta telekat vaatas, ja jõudsin kotta. Koda oli kütmata. Meenus kord, kui olin käinud öösel unesegaselt, näljane nagu hunt, sahvrist potist külmi keedetud kartuleid haukamas. Hommikul ärgates selgus, et olin potikaane voodisse kaasa võtnud, see oli mul armsasti embuses nagu kaisuloom. See on üks lahedamaid noorpõlvemälestusi üldse – kõrvuti tolle korraga, kui ma oma sünni­päeval pika laua alla uinakut tegema läksin ja sünnipäevalised mind mööda maja ja pimedat aeda mu nime hõikudes taskulambiga taga otsisid. Ju ma siis olin nii tore kaaslane.

Vanaema askeldas köögis pliidi juures, vanaisa istus ümmarguse kulunud vakstuga köögilaua taga. Vakstu oli alati üsna kulunud, enne kui see uue, eriomaselt lõhnava vastu vahetati. Mitte et poleks olnud võimalust seda sagedamini vahetada, lihtsalt kulunud vakstu oligi kuidagi normikohane. Vanaisa sõi praetud kala. Räimed – vanaisa lemmikud.

„No hommikust! Ja head uut aastat!”

„Jaa-jaa, head uut aastat!” ütles vanaisa.

Vanaema soovis ka.

See mees, mõtlesin, nägi välja nagu ajahambast puretud jõuluehe, nagu lapse kätega valmistatud kulin, mis pole kuigi ilus ega esinduslik, ent on seda armsam. Tundus, nagu oleksin teda tundnud juba aastaid.

„Noh, hakka nüüd sööma!” katkestas vanaema mu mõtisklused. „Ma tegin kooki ka. Räime on ka pliita peal. Ja siin on rullbiskviiti, kui tahad, vanamees eile linnast tõi.”

„Ma vist võtsin viimased räimed ära,” nentis vanaisa.

„Pole hullu. Ma kohe söön. Istun korraks.” Ma ei olnud näljane.

Istusin pliidi ette puukastile. See oli hubaseim koht kogu majas. Väiksena istusin seal tihti lahtise pliidiukse ees, kuni tulesoojus üle minu ronis, mind algul vaikselt embas, siis minu sisse puges. Leegid võbelesid pliidi all. Vaatasin ainiti hüplevaid leeke, praksuvaid puid.

„Keegi on meil öösel lund rookinud,” ütles vanaisa.

„Ah soo, vaata kus kaagid, käivad siin võõrast lund rookimas.”

Vanaisa naeris natuke karedat, sõbralikku naeru.

„Tule nüüd söö,” poetas vanaema harjumuspäraselt.

„Kohe. Ma kohe tulen.” Võtsin pliidi eest halu, et sellega põrgulikult kuuma pliidiust kinni lükata.

„Lähed täna ära?”

Vanaema hääl kandus minuni läbi pliidi all veikleva tule ja seetõttu võttis natuke aega, enne kui ma talle vastasin.