Raamatukogu on nagu tempel. See on muidugi tüdimuseni korratud ja juba igivana troop, kuid praegusel ajal väga huvitavate konnotatsioonidega. Nimelt meenutavad mõned käimasolevad arutelud raamatukogude ja lugemise tuleviku üle vägagi varauusaegseid meeleolusid, kui üritati puhastada usku üleliigsest ja pühakodasid igasugustest kujutistest. Peamiseks argumendiks oli XVI sajandil mõistagi asjaolu, et ükski formaalne rituaal või materiaalne objekt — kuju või pilt — ei saa edasi anda sõnumit nähtamatu ja hoomamatu Jumala kohta. Niisiis leiti ka, et pühapaigad ei ole tegelikult mingil moel pühad, on lihtsalt kohad nagu iga teinegi ning ei ole võimalik, et Jumal on seal kuidagi inimesele lähemal kui näiteks kodus või tänaval. Humanist Thomas More heitis sellega seoses reformaator Martin Lutherile ette, et too on muutunud liiga matemaatiliseks, abstraktseks. Samas võib öelda, et lahutades niiviisi idee selle väljendusest, muutsid reformaatorid kogu religioosse tegevuse demokraatlikuks, tegid selle kõigile hõlpsasti kättesaadavaks kohast ja ajast, rituaalidest ja traditsioonidest olenemata. Veelgi enam, siin on tegemist ka ökonoomsusprintsiibiga, sest seades teatavas mõttes lati võimalikult madalale (pühakiri on piisav ja arusaadav kõigile), andsid radikaalsemad reformaatorid igaühele ligipääsu religioonile — haridusest, pühitsusest vms. sõltumata. Nõnda toimus protsess, kus idee lahutati otsustavalt selle kandjast: keelest (pühakirja ladina keel ei ole iseenesest püha, seda koguni peab tõlkima maakeeltesse), visuaalsest väljendusest (kujutised vaid segavad tõelist taipamist), kohast (pühapaigad ja -kojad ei ole pühamad kui muud paigad). Lühidalt: idee leviku teelt kaotati füüsilised piirangud. Keegi ei kahtle, et varauusaeg oli seetõttu usulise aktiivsuse poolest elavam ja rohkem elanikkonna kihte haarav kui keskaeg, mida tõendavad rahvakeelse religioosse kirjanduse massiline populaarsus (ning selle toel ja kaudu ka kirjaoskuse levik), isikliku vagaduse esilekerkimine, ja muidugi isiklikest tõlgendustest võrsuvad mitmesugused heterodokssed ideed ja laialdased ususõjad, nõiaprotsessid.

Reformaatorid seadsid oma eesmärgiks kogu kiriku reformimise, s. t. selle puhastamise, millele viitab veel tänapäevalgi vahel kasutatav usupuhastuse termin. Nende eesmärk täitus vaid teatud piirkondades, sageli oli tulemuseks hoopis palju tülisid ja vaid hädapärased leppimised. E-raamatu levikul ja retseptsioonil on kogu reformatsioonitemaatikaga palju seoseid. Nagu reformaatorid, näevad ka paljud e-raamatu pooldajad selle säästlikke ja demokraatlikke võlusid: e-raamatut saab paljundada, anda edasi, kopeerida nii palju kui kulub. Kirjastajate seatud kunstlikud piirangud on ju üldjuhul väga lihtsasti ületatavad. E-raamatuga ei ole kaasaskandmise probleemi, kohast ja ajast olenemata saab pühenduda ükskõik millise oma raamatukogu raamatu lugemisele, teksti saab suurendada vastavalt oma soovile, luua kohapeal, siin ja praegu, endale raamatu ainukordne eksemplar sellest hoolimata, mida keegi teine on ette kirjutanud, pimedatele saab masin tekste ette lugeda ja düsleksikutele esitada sobiva šrifti. Otsinguga on võimalik tekstist vaja­minev kohe üles leida, lisada märkusi, järjehoidjaid, viiteid. Pole enam mujalt pealepandud piiranguid endale sobiva lugemisvormi leidmisel. See on mõistagi suurepärane ja igaüks, kes on kasutanud e-raamatuid, teab neid eeliseid.

Igaüks, kes on kasutanud e-raamatuid, teab ka, et kõik tänapäevased e-lugerid on kohmakad ega saa hakkama elementaarsegi tüpograafia esitamisega, igasugune poolitamine on ületamatu probleem ja väikeste ekraanide tõttu on viidetega teaduskirjanduse lugemine peaaegu võimatu ülesanne, raamatu lehitsemisest rääkimata. Ja ometi võib väita, et need kõik on jäänukid e-raamatu-eelsest ajastust ning suhtumist muutes on võimalik nendest kitsaskohtadest kergesti üle vaadata, samuti võib väita, et tehnoloogia areneb pidevalt ja üsna varsti on need probleemid lahendatud. See on ühelt poolt õige, kuid teisalt ütleb see, et e-raamatute praegune olek tähendab igal juhul lihtsustamist. Igasugusele uuele formaadile/kandjale üleminek ühest küljest kaotab ja teisalt lisab omadusi. Teatavas mõttes on siin tegemist ühest keelest teise tõlkimisega ning vähemalt esialgu on e-lugerite keeleoskus üsna vilets. Samalaadseid ilminguid oli muidugi ka reformatsiooni käigus — paljud radikaalsemad reformaatorid olid nõrgema teoloogilise ettevalmistusega ning nende pühakirjatõlgendused olid küllaltki algelised ja keerulisi teemasid lihtsustavad. Sageli muutus sajanditepikkune teoloogiline diskussioon radikaalide käes tähttäheliseks pühakirja tsiteerimiseks, religioosse kunsti meelelise lopsakuse kriitika võttis pildirüüstete vormi.

Mõõdukad reformaatorid said väga kiiresti aru, et äärmustesse kaldumine toob kaasa hulgaliselt probleeme, ning üritasid jääda keskteele, säilitades ühelt poolt teatava hulga rituaale ja sakramente ning tehes teisalt õpetuse ikkagi kättesaadavaks võimalikult paljudele. Nad tunnistasid asjaolu, et ideed ei ole kunagi võimalik selle füüsilisest avaldumisest täielikult lahutada, sest ideel peab alati olema mingi kandja, olgu selleks siis kas õhku võngutav sõna või pikslid ekraanil. Kui lahutada otsustavalt sisu vormist, tekib paradoksaalne olukord, kus selgub, et sisul ei ole võimalik eksisteerida ilma vormi võtmata, ning kui muuta vorm ebakindlaks ja ebapüsivaks, muutub sellega seoses ka sisu. Mõõdupuud enam ei ole.

Paberraamatutes on vorm ja sisu väga tugevasti ühendatud. Nad on seetõttu tülikamad kätte saada, neid on keeruline hulgakaupa kaasa võtta, trükkimine on kallis protsess. Nende puhul on tohutult muidki probleeme, nad võtavad liigselt ruumi, paberivalmistamine hävitab puid jne. E-raamatu reformatsiooni puhul võib oletada, et see materiaalsest taagast puhastamine teeb tekstid kättesaadavamaks ja suurendab tootmist. Kellelgi pole enam kunstlikke takistusi nii raamatu tegemisel kui lugemisel. Selge on ka, et niisuguses olukorras ei ole mõttekas kinni hoida puhtalt paberraamatust, kuid samavõrra selge peaks olema, et radikaalne vastasseis materiaalsusele toob kaasa kitsarinnalise fundamentalismi.

Mõistagi võib igaüks lugeda või laadida endale lugerisse raamatuid lageda taeva all ja bensiinijaamades, kus iganes, teoorias ei ole ükski koht Jumalale ligemal kui mõni teine. Samas teadsid reformaatorid väga hästi, et „kus kaks või kolm on minu [s. t. sõna] nimel koos, seal olen mina nende keskel”. Kui raamatukogu ongi tempel, siis on ta vajalik just selleks, et tuua esile sõnade füüsilist poolt, ilmutada ideid. Ükskõik millise lugeri tehnilised võimalused ei saa iialgi selliseks, et kehastada mõõtmatust, inimeste poolt kirjapandud sõnade massiivset hulka. Raamatukogud on olnud templid mitu tuhat aastat ning oleks õnnetus, kui sinna enam ei toodaks uusi raamatuid, mis on riiulites reas, mida saab näha ja isegi puudutada.