Malle Salupere: „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel”.
„Tänapäev”, 2017. 568 lk.
Lydia Koidula — esimene naiskirjanik, -ajakirjanik ja eesti näitekirjanduse rajaja — on märgilise tähendusega, müütiline kuju. Ta on enim läbiuuritud naislooja meie kirjandusloos, lisaks on ta andnud kirjanduslikku ainest paljudele teistele kirjanikele. Aino Kallase kirjutatud belletristliku elulooga „Tähelend” (1915, ee 1918) sai alguse Koidula isikutõlgenduse domineerimine tema loomingukäsitluse üle — nii ka Malle Salupere monograafias, mis on juba seitsmes raamatuna ilmuv Koidula-uurimus.[1] Tegu on senistest mahukama, detailirikkama ja väga faktitruu kultuuri- ja eluloolise käsitlusega Koidulast, tema perekondadest, isa Jannsenist ja rahvusliku ärkamisaja teistest võtmetegelastest. Paljude fotode, autograafide ja dokumentidega varustatud teos on ühtaegu teaduslik — lähtub historiograafilisest ja allikakriitilisest meetodist ning on korraliku allikaloendi ja isikunimede registriga — kui ka esseistlik, kirjutatud suure kaasaelamisega oma uurimisobjektile ning kohati temperamentselt polemiseerides. Malle Salupere on arvele võtnud pea kõik varasemad uurimused ning parandanud neis leiduvaid faktivigu ja ebatäpsusi, ekslikke tõlgendusi ja väärväiteid.
Käibemüüti Koidulast kui rahvusliku ärkamisaja sümbolkujust tunneb vist iga eestlane ning kui mitte muidu, siis tema sõnadele tehtud hümnilisi isamaalaule kuulates või lauldes ehk ikka mõeldakse tema peale. „Aga luuletaja Koidula on vaid üks tahk Jannseni tütre olemusest. Vahest oli tema ühiskondlik ning ajakirjanduslik tegevus omal ajal rahvuse sünniprotsessis tähtsamgi” (lk 14), on kirjas teose algul ning see rõhuasetus näibki olevat Malle Salupere uurimuse ideeliseks teljeks. Ta on veendunud Jannseni ja Koidula — vähemal määral ka Jakobsoni — erakordses ja määravas rollis maarahvast eestlasteks pööramisel ning osutab korduvalt, et oleks võinud minna ka teisiti, kui neid kaht poleks olnud: veidi rohkem haridust saanud eestlaste saksastumine oli XIX sajandi teisel poolel juba valdav. Teisalt lähtub autor naisuurimuslikust põhimõttest tuua oluline naine meeste varjust välja. Koidula ise hoidis end oma aja normide kohaselt tagaplaanile (varjas kirjutiste autorsust kohaliku seltskonna eest) ja järelajal on ärkamisaega käsitlevad (mees)ajaloolased jätnud ta piisava tähelepanuta.
Autor tutvustab põhjalikult Koidula sugupuud, nii isa- kui emapoolseid esivanemaid ja lükkab ümber varasemate uurijate piinliku eksimuse, nagu oleks Koidula ema olnud sakslanna.[2] Maalides pilte Koidula lapsepõlve- ja kooliaastatest Vändras ja Pärnus, toetub autor suuresti Jannseni päevikutele ja Koidula enda mälestustele, Tartu-perioodi kirjelduses tutvustatakse ka Koidula kirju õele. Iga suurema peatüki algul on esitatud tähtsamate sündmuste kronoloogia. Erilist tähelepanu on autor pööranud Koidula lehetööle ning entusiastlikule, teisi sütitavale osalusele rahvuslike algatuste juures, tihti ühe juhtfiguurina. Ta on suutnud Koidula lugejale lähedaseks kirjutada. Tuttava tunde tekitas näiteks vanema õe roll: nooremaid kantseldades ja õpetades ning päevast päeva isaga koos ajalehte tehes elas Kirjaneitsi hoopis teist elu kui tema eakaaslased. Kahtlemata poleks ta kultuuriheerosest isa toetuse ja õpetuseta nii head haridust saanud ega saavutanud tolleaegse eesti luule tipptaset. Veelgi suurem äratundmine tabas mind Kroonlinna-perioodi peatüki juures, mis kirjeldab mõttekaaslaste innustavast suhtlusringist väljajäämise tagajärjel tekkinud frustratsiooni.
Võrreldes varasemate uurimustega, näiteks Madli Puhveli naisuurimusliku kallakuga biograafiaga „Lydia Koidula. Elu ja aeg” (1995, ee 2016), on käesolevas rohkem ruumi jagunud Koidula ja ta lähikondsete kirjavahetusele ja arhiivimaterjalidele. Faksiimiled ja fotod suurendavad teose autentsust ja aitavad lugejal ajastusse sisse elada. Peatükis „Lahetagused hingesugulased” antakse ülevaade neist soome kirjameestest, kellega Koidula vähem või rohkem, enamjaolt kirja teel suhtles: senaator ja ajaloolane Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen, tulevane arheoloog Johan Reinhold Aspelin ja „Uusi Suometari” peatoimetaja, tõlkija ja õppejõud Antti Almberg-Jalava. Samm-sammult käiakse läbi tema ja Koidula intellektuaalne rendez-vous, mis kulmineerus Koidula ägeda tundepalanguga 1871. aasta Soome-reisil ning vahetult selle järel, taandudes seejärel aastaid kestnud kirjasõpruseks.
Muidugi kirjutab Malle Salupere ka Koidula loomingust. Põhjaliku ülevaate annab ta „„Eesti Postimehe” Jututoa” täitmisest ning ajalehe toimetamise argipäevast, samuti võitlusest tsensoriga, mis kõik on väga huvitav. Koidula draamaloomingu ülevaates kirjeldab ta Peterburi teatriraamatukogust leitud näidendi „Kosjaviinad” originaalkäsikirja, mis erineb trükitust. Jutuloomingu ülevaatest selgub, kui palju on Koidula proosat ilmunud Jannseni nime all. Lugeda saab ka mõnest uuest proosa- ja luuleleiust. Salupere seab kahtluse alla esitrükkidele tugineva publitseerimistava, mis ei arvesta autori viimast tahet. Koidula debüüdi aegu 1860-ndatel valitses vana kirjaviis ja esitrükkide luuletekstid on saksapärasema keelega kui need, mille Koidula hiljem uude kirjaviisi üle kandis. Tähelepanuväärne on ka Jaan Bergmanni kui Koidula luule redigeerija rehabiliteerimine. Mis aga puudub, on oodatav isamaa- ja armastusluule analüüs. Selle asemel korrigeerib autor Koidula luule avaldamise, dateerimise, omistamise ja toimetamisega seonduvaid andmeid. Koidula luulepärandit mittetundvale lugejale võib nüüd pilt poetessist jääda puudulikuks, sest tema luuletajasuuruses ei saa lugeja samm-sammult ise veenduda. Üllatav, et Koidula luulest ei olegi meil tänapäevast ülevaatlikku käsitlust — Aarne Vinkeli järelsõnale Koidula teoste I köites „Luuletused” (1957) ning Aino Undla-Põldmäe analüüsile „Eesti kirjanduse ajaloo” II köites (1966) ja Koidula luule valikkogu saatesõnas (1987, teine trükk 1993) pole uusi tõlgendusi lisandunud. Ehk vääriks Koidula tõesti juba uut teoste kogu või vähemasti valikkogu luuleparemikust, mille järelsõnana võiks taasavaldada emma-kumma luuletõlgenduse, jättes välja kohustuslikud nõukogude vormelid.
Vist suurim vaidluskoht läbi aegade on olnud Koidula Kroonlinna minek. Kuidas võis tema, kes ta laulis nii kirglikult sügavast isamaa-armastusest, nagu seda varem keegi polnud söandanud („Süda, kuis sa ruttu tõused / kuumalt rinnas tuksuma, / kui su nime suhu võtan, / püha Eesti isamaa!”), vahetada oma püha isamaa Vene Kroonlinna vastu!? Kas ei olnud see oma rahva reetmine? Üldine hoiak on, et Koidula astus Kroonlinna minekuga eksisammu. Selle saatusliku otsuse tagamaid kirjeldab Salupere usutavalt, mõistes naiseliku vaistuga teise naise valikuid. Alternatiiv Michelsoniga abiellumisele oleks olnud vallalisena invaliidistuda isa ja ülbe venna Harry käsualusena (vt peatükist „Probleemsed vennad”, kuidas Harry „Postimehe” maha müüs jne). Kroonlinna-peatükki lugedes tundub, nagu astuks uhke Koidulaulik postamendilt alla: eeskujulik paraadportree asendub lihast ja luust inimesega, kel on oma nõrkushetked ja puudusedki. Tema tragöödia — depressiooniaastad kõledas militaarlinnas, poja kaotus ja 42-aastaselt vähki hääbumine — on üksipulgi lahti kirjutatud, säästmata lugejat ka õnnetuste ja haigustega kaasnenud ehmatavaist seikadest. Koidula oleks nagu oma enneaegset surma ette aimanud, kirjutades 1880. aastal õele, kuidas pärast tema lahkumist tsiteeritakse laulupeo kõnedes „unustamatu” laule. Raamatu lõpus hargneb Koidula tütarde lugu, kes võõrsile viiduna kasvasid venelasteks ja kelle saatus oli samuti traagiline.
Võrratuima sissevaate Koidula isiksusse ja mõttemaailma annab tema kirjavahetus Kreutzwaldiga, „sugulashingede kiriromaan”, kuid selle kõrvale on hea lugeda just elulugu. Malle Salupere doktorikraadi vääriline monograafia täidab mitu tühikut Koidula elu ja ka rahvusliku ärkamisaja käsitlustes. Üks üllatavaim tõdemus on, et Koidula, erinevalt Kreutzwaldist, uskus eesti rahvuslikku iseseisvusse. Võib-olla poleks Juhan Liiv ilma Koidula luuleta julgenudki 35 aastat hiljem luuletada „ükskord on Eesti riik”. Äkki oleks juba aeg vändata üks hoogne film eesti esimesest laulupeost ja tulisüdamega Koidulast ärkamisaja meeskooride keskel?
[1] Bernard Söödi lühimonograafia on vaid 130 lehekülge pikk, Aino Undla-Põldmäe suurepärane „Koidulauliku valgel” on vormistatud artiklikogumikuna ja Kirjandusmuusemi teadurite koostatud kaunis Koidula juubelialbumis domineerib pildimaterjal.
[2] Koidula ema eesti päritolu tõendas Malle Salupere juba 1993. aastal ilmunud artiklis.
