Tervitan ja tunnustan noorte kirjandusuurijate, Pille-Riin Larmi ja Krista Ojasaare soovi süveneda Marie Underi sajandipikkusesse retseptsiooni (vt.: Underi retseptsiooni allikail: klassikust müüdiks. „Looming” 2013, nr. 8). Selles valdkonnas on veel palju põnevat avastada ja uurida.
Mul on lisada kommentaariks vaid üks oluline mõisteline täpsustus artiklis kergelt vaidlustatud Underi-müüdi probleemile.
Oma Underi-monograafias käsitasin ma tema müüti kui ulatuslikku, pikaajalist sotsiaalpsühholoogilist protsessi (kirjandusloolist tunnustuslugu), mille lõpptulemuseks on ühiskonna poolt üldiselt omaks võetud üks kindel (ülitunnustav, legendaarne, üle-elusuurune) arusaam kirjaniku tähendusest, tema mõjujõust ning selle ulatusest.
Minu müüdikäsituse aluseks on strukturalistlik arusaam müüdist kui tähenduse loomise protsessist, mis võimaldab kultuuris osalejaid inspireerida, innustada ning lepitada neid ümbritseva reaalsusega. (Vt. näiteks: C. Lévi-Strauss, Myth and Meaning. New York, 1995.) Just seda tegi ja teeb praegu meiega ka meie Underi-müüt.
Pille-Riin Larm ja Krista Ojasaar käsitavad aga müüti märksa kitsamas tähenduses — kui üht kirjanduslikku fakti, ühekordset märki, üht ikoonilist nimetamist, otsides tegelikult kirjandusloost seda, kes ikka esimesena Marie Underi talenti tunnustas, kes tema potentsiaalset suurust esimesena märkas.
Sellest erinevast müüdikäsitusest lähtub ka meie erinev arusaam, millal Underi-müüt õieti alguse sai ja kes sellele kõige rohkem kaasa aitas. Muidugi tunnustas Aino Kallas kirjasõnas vägevasti ja esimesena Underit juba tema „Sonettide” arvustuses 1917. aastal (tõstsin seda fakti samuti korduvalt esile oma monograafias), aga Underi kui klassiku müüdi üldine omaksvõtt Eesti kultuuriavalikkuses ja ühiskonnas toimus siiski alles 1930. aastail tänu Ants Orase sihipärasele tegevusele. Olen nõus, et Orase müüdiloomele olid pinda kobestanud paljud eelkäijad alates Tuglasest ja Visnapuust ning lõpetades noorte arbujate austusavaldustega.
Aino Kallas oli 1917. aastal eesti kultuuris veel üsna marginaalne kuju, kes alles otsis kohta Eesti ühiskonnas, ja väljaanne, kus ta oma ikoonilise arvustuse kirjutas, oli veelgi marginaalsem. Tema tunnustav hinnang „Sonettidele” jäi pigem hüüdjaks hääleks kõrbes, sest sellele järgnes aastaid kestnud väga vastuoluline ja kohati lausa vaenulik, et mitte öelda tuleriidale kutsuv retseptsioonilaine.
Underi-müüdi käsitlemisel tuleks minu meelest arvesse võtta laiemat ühiskondlikku konteksti ja kirjandusprotsessi.
Kui aga tõesti kuulutada välja võistlus selle nimel, kes esimesena noore Marie Underi talenti märkas, siis siin kuulub avastaja-au hoopiski Eduard Vildele ja Ants Laikmaale, kui kaasame kirjandusloolisse uurimusse ka kirjavahetused, mitte ainult arvustused ja artiklid.
Aga veel kord, minu tunnustus neile, kes on võtnud Marie Underi tähenduslugu täpsemalt uurida, sest temaga seotud uurimata teemasid on terve pikk nimekiri. Minu 2009. aasta monograafia tegi selles suhtes ju ainult otsa lahti.
Lugupidamisega
Sirje Kiin
Madisonis 2. septembril 2013
