Andrus Kasemaa: „Minu viimane raamat”.

„Varrak”, 2014. 164 lk.

Alguses tundub, et Kasemaa minategelane on Poeedirahust minema kolinud. Ruum on muutunud — luuleraamatute ja romaani „Leskede kadunud maailm” tegevuspaik, mida Tõnu Õnnepalu on nimetanud Jõgeva tagant algavateks „tundmatuteks aladeks”, on maha jäetud ja sõidetud elama Läänemere saarele. Loomulikult on autoril õigus kolida oma tegelased kuhu iganes, ka nimetule saarele, ent kui ta on olnud ühel territooriumil nii tugevalt juurdunud, siis torkab muutus silma. Etteruttavalt võib öelda, et seda kolimist ei tasu uskuma jääda.

„Minu viimase raamatu” jutustaja veedab päevi saarel, korjates haakrikku — vahel rohkem, vahel vähem väärtuslikku pahna, mida meri randa uhub ja mis rannaõigusega kuulub leidjale. Ta on leidnud kõike — alates pooltühjadest Estée Lauder’ kreemipurkidest vanade vodkapudelite ning koguni väärtusliku musta tammeni —, kuid kõige olulisemat, pudelikirja oma tulevaselt pole ta veel leidnud. Ta loobib ka ise taarat merre: „See on nagu sõnumi saatmine kosmosesse. Lootusega, et keegi sind loeks. Minu üksindusest saadetud kirjad.” (Lk. 7.) Vastust oodates jutustab ta oma tulevasele naisele „Oma viimast raamatut”.

Kasemaa minategelase sotsioloogiline portree on eesti kirjanduses mõnevõrra ebaharilik — ta on eremiit, pagulane, kellele ei istu saavutus- ja tarbimis­ühikond. Tõsi, nonkonformiste on teistelgi, kuid see minategelane isegi ei ürita rippuda mingeid niidikesi pidi tavalise elu küljes, asetada end võrdlusse hakkamasaavate kaasaegsetega, vaid on sellest südametunnistuspiinadeta lahti öelnud. Ta eelistab olla, mitte töötada; tarbimise asemel lepib ta sellega, et meri saadab talle asju tema merekaubamajja. Ta ei taha teenida sõjaväes, ei taha kaitsta Eestit Venemaa eest. Ei taha ehitada oma maja.

Asotsiaalsed kalduvused ei tee temast aga nihilisti, vaid vastupidi, empaatilise ja hooliva kuju. Ent ka tema hoolivust kammitseb ühiskond oma piiridega — talle meeldivad lapsed, kuid ta kardab, et tema huvi võidakse pidada kriminaalseks; ta soovib perekonda, kuid selle loomiseks eeldatakse vahendeid, mida tal pole ja mida ta ei kavatse ka hankida. Laiemas plaanis illustreerib mina-noormees tõika, et mitte kunagi ajaloos pole inimesel enda elushoidmiseks olnud vaja nii palju töötada ning kui tüütu on olukord, kus kommuunid on laiali läinud ja ausaks vagabundiks hakkamine võimatu. Merre visatud pudelipost — tasuta ja arhailine kommunikatsioonivorm, on aga selle eraldatuse ja luhtunud kontaktiotsingute sümbol, mida võrgustunud inimene ikkagi vajalikul määral ei koge. Pudelikirjad on nagu blogi, mida keegi ei loe, kuid mis on postituste autorile tema olemasolu tähtsaim tõend.

Ülesehituselt meenutab see ilmse kunstiambitsiooniga teos hoopis moodsat kriminaalromaani või põnevikku. Teises kolmandikus, leheküljel 95 saabub ettearvamatu pööre — kõik lugejas kirjelduste kaudu tekitatud arvamused tühistatakse ja selgub, et meid on kostitatud topeltfiktsiooniga, kavala lugejalõksuga. Fantaasiaid vahustest lainetest asendab tegelikkus, mis on talumatult jube. Need kirjeldused paneksid nii „Kasuema” Kadri kui ka „Hüljatute” Cosette’i oma kannatuste raskusastmes kahtlema. Lapselike lihtlausetega kantakse ette vaesuse ja koolikiusu absurd. Jutustajal on mütoloogiline arv ehk seitse viga. Viimane neist on nii kohutav, et seda ei saa mainida. Kõik kokku on salapärane ja hirmus.

Kõik on koguni nii hirmus, et muutub juba naljakaks. See hüperbool töötab siin väga hästi. Lisaks naljale jääb lootus, mida kannavad stiihiad nagu meri. „Läksin täna randa. Sinu kirja seal ei olnud, aga ma leidsin kellegi trussikud. Meri on nagu budistide mandala. Alati uus. Ürgne Šiva. Alati toob ja viib. Ja siis jälle viib. Nagu lõputu värviline unenägu, kus elavad merekoletised ja kellegi aluspüksid.” (Lk. 164.)

Kuigi „Minu viimase raamatu” teksti­mina asub autorile ilmselt lähemal, kui mõne teise kirjaniku romaani puhul võiks eeldada, siis panna võrdusmärki nende kahe vahele loomulikult ei tohiks. Samas vastab ka Kasemaa autorimüüt, mida toetab näiteks ta nüüd hingusele läinud (pudeliposti needus?) ajaveeb andruskasemaa.blogspot.com, veidi sellisele tahtlikule autsaideri-kujule. Ajal, mil kirjanik-olemine Eestis ei lähtu mitte niivõrd avaldatud raamatutest, vaid otsustusest „ma olen kirjanik” ja seda õigustavast enesepromost, on madala profiili hoidmine väga sümpaatne. (Remargina: olen pannud tähele, et kirjanikuks saamine enese kirjanikuks nimetamise tulemusena on tegelikult väga lihtne. Ka kriitikameelega inimesed ei sea niisugust enesemääratlust kahtluse alla, sest pidevas infomüras ei suuda keegi enam järge hoida, mida keegi üldse on avaldanud või mis üldse on kirjandus.) Kasemaa esiletükkimatus ei tähenda aga sugugi, et teda poleks märgatud, aga siiski on ta seni jäänud kirjanikuks pigem kirjaniku-kirjandusteadlase silmis. Vaevalt „Minu viimane raamat” seda muuta suudab.

Olen nimetanud „Minu viimast raamatut” romaaniks, kuigi pole üldse kindel, kas tekst žanrile vastab. Ortodoksses mõttes kindlasti mitte. Me ei leia siit tegelaste arengut, süžeed, siin on liiga palju ilmseid (auto)biograafilisi detaile jne. See on kaasaegne ning teeb Kasemaast moodsa autori, kelleks ta on saanud mitte trende, vaid oma eeskujusid (näiteks Õnnepalu) järgides. Olgugi, et ka nobelistid, nagu J. M. Coetzee, on kuulutanud ilukirjandusliku romaani ajast ja arust asjaks, mis on reaalse elu kirjelduste kõrval peenrahana odavaks muutunud, ei saa jätta mainimata, et ootaksin kaasaegselt eesti kirjanduselt rohkem tekste, kus introspektiivsuse kõrval on sama põhjalikult poetud ka kellegi teise pähe. Kasemaa võimes sellega hakkama saada ma ei kahtle, sestap loodan, et see pole ta viimane raamat.