„Eesti novell 2023”.
MTÜ Eesti Jutt, 2023. 256 lk.
Koostanud Maria Esko, Maarja Kangro, Mart Velsker, Joosep Vesselov.

„Eesti novell” mõjub Eesti kirjandusmaastikul alles kujuneva institutsioonina, mis proovib siiski hoiduda stampidesse langemast. Valmisolek muutusteks väljendub juba ses ümbrises, millesse novellid on pakendatud. Senine Asko Künnapi kujundus, kus kaantel vahetusid igal aastal värvid ja pildid, on tänavu asendunud Allan Appelbergi omaga, mis on tüpograafilisem – pealkiri kordub esikaane ulatuses eri tekstipaksustes. Kujundaja vahetusega antaks justkui märku, et alanud on uus viisaastak.

Esmapilgul tundub senisest erinev ka novelle saatvate tekstide (esseede, autoritutvustuste, koostajate kommentaaride) formaat. „Eesti novell” on seni sisaldanud umbes 18 novelli (tänavu 19) ning üht põhjalikku käsitlust novelližanrist. Esseed lisandusid tegelikult alles 2019. aastal, esimesel aastal saatsid novelle üksnes koostajate üldkommentaarid žanri kohta ning sellise kogumikusarja tarvilikkusest.

„Eesti novellil” aitas pauguga kirjandusmaastikule tulla manifestilaadne hoiak – romaan maha, novell esiplaanile! Kas siis selle maa novell ei võiks igavikku omale otsida või nii. 2019. aasta „Eesti novelli” saateessees andis Märt Väljataga novelli ajaloolise ülevaate ning kirjeldas žanri­kategooriaid, järgneval aastal kirjutas Mart Velsker novellikogule üldistusjõulise retsensiooni, sealt edasi kirjeldas Kraavi novelli käekäiku puutuvaid probleeme ning Elle-Mari Talivee kirjutas hoopiski Tuglasest ja tema ajast.

Nii nagu esimeses kogumikus aastal 2018, puudub ka tänavuses pikem saate­essee, ent sellest polegi väga kahju – käsitlused žanrist hakkavadki viimaks ennast kordama, eriti see, et kirjandustundides õpitud novelli tunnused, nagu sõlmitus, arendus, kulminatsioon, pööre ja puänt, on möödanik ning novellina võib käsitleda ka hoopis teistsugust lühiproosat. Kordamine on küll tarkuse ema, aga sadat aastat selle tõdemusega ei täida. Teisalt, põhjalikud sisse­vaated meie suurimate novellikirjanike loomingusse oleks teretulnud, näiteks võiks peale Tuglase käsitleda August Gailitit või Peet Vallakut.

Essee asemel piirdutakse „Eesti novellis 2023” kahe küsimusega koostajatele („Mida hindate teksti puhul enim?” ning „Kas lõputu vaidlus žanriteemal .. on teie arvates igand või endiselt päevakorral?”) ning kahe küsimusega autoritele (kes nad oleks, kui poleks kirjanikud, ning miks just novell). Mulle ei istunud kuigivõrd küsimuste sõnastus ja tundub, et paljudele autoritele samuti mitte. Ligi kolmandik vastas esimesele küsimusele, et nad polegi kirjanikud või ei pea end selleks, ja päris mitmed vastasid teisele, et nad polnud mõelnud novelli kirjutada või et olid üllatanud, et nende teksti novelliks peeti – aasta tippnovellide koondkogumiku kohta on see pigem kahetsusväärne. Päris mitmed autorid tõlgendasid esimest küsimust siiski autoritutvustusena ning teist pilguheitena loo tekkesse.

Meie kirjandusmaastik on liiga väike, et koostajad saaksid lubada heade tekstide kõrvalejätmist žanripuhtuse nimel. See­pärast on igal aastal „Eesti novellides” märgatav teatav vormiline ja žanriline eklektilisus, mille kohta Tiit Hennoste on öelnud: „Võib ju pidada kõiki neid ühe pere liikmeteks ja nimetada ikkagi novellideks. Sest lõppeks pole piirid kirjanduses kunagi aredad. Aga ei saa. Liiga laiali vajub kõik.”[1] Tänavu on novelližanri piire veelgi kaugemale nihutatud. Raamatu taga­kaanelt võib lugeda: „On pärjatud lugusid, koostajate sõnul ka tugev sõgesektsioon; murdekeelt, kirjakeelt, kõnekeelt, ilukeelt – parim läbilõige meie kirjanduspinnasest.” Nii­nimetatud sõgesektsiooni tugevus jättis kogumiku lugemisele oma jälje – isegi sedavõrd, et muidu üsna klassikalisena näivad lood omandasid ühel või teisel põhjusel teatava eksperimentaalsuse maigu.

Loomulikult on kogumikus esindatud ka sisult ja vormilt realistlik kirjandus. On jutustavat realismi (Tegova, Lagerspetz, Lilli Luuk, siia sobib ka Vadi), on mälestus­kildude väljakirjutamist (Davidjantsi sotsiaalpoliitiline „Plahvatus nätsuputkas” ning Aabramsi ja Teinfeldt-Grinsi armastus­lugude jäädvustused, Prozorovi jutt paistab samuti kuuluvat sellesse kategooriasse) ning leidub pihtimuslikku enesepaljastust (Grigorjeva). Ent neid oli minu arvestuse järgi üheksa lugu üheksateistkümnest ehk alla poole.

Kogumiku klassikaliste realistlike novellide seast tõstaksin esile Tuglase preemia pälvinud novelli, Katrin Tegova „Teraslinnu”, mis mõjub ühe naise seksuaalse biograafiana. Autori sõnul tingis loo lõpp kindla vormi, seega võib lugu nimetada puändipõhiseks. Teksti saaks kasutada hea näitlikustava materjalina klassikalise novelli kohta, kuigi vast pigem mitte põhikoolis. Näitematerjalina võiks kasutada ka Mikko Lagerspetzi „Hõbepulma”, milles suletud süžeega novelli tunnused on justkui joonlauaga välja mõõdetud. Autoril on hiilgavalt õnnestunud intensiivse atmosfääri loomine, mistõttu ei muutu lugu üksnes klassikalise novelli musternäiteks. Teatava annuse kummalisust annab see, et tegevustik toimub Norras, mistõttu mõjub lugu välismaisena. Samas kui Urmas Vadi novell, mille tegevustik toimub Itaalias, nõnda ei mõju, aga seal hakkab vist kaasa rääkima juba tuttavaks saanud autorihääl.

Nagu enne öeldud, üle poole lugudest on sellised, mida võiks ühel või teisel moel pidada sisuliselt või vormiliselt veidraks. Siin oleks võimalik lausa tekitada gradatsioon pesueht realismist tõelise sõge­kirjanduseni. Viimase näitena võib esile tõsta eesti eksperimentaalkirjanduse lipulaeva Erkki Luugi teksti „Velpjas kokku­kuuluvus”. Esiti oli raske saada sellega kontakti – Emajõe Delta juures väljuvad kuskilt hobuajamiga kaarikud, kes saadavad üksteisele möödapääsemist paluvaid telegramme. Poole lugemise peal tekkis aga hõlbustav lugemisstrateegia: tekstis võiks näha katset jäädvustada ootamatult täpselt meenuvat unenägu, mis on saanud emotsionaalse laengu napilt enne magama jäämist nähtud detektiivfilmist. Lugu ei mõjunud unenäoliselt siiski oma emotsiooni, vaid sündmuste loogika poolest.

Kristjan Haljaku „Külalised” liigitub samasse kategooriasse. Tegemist näib olevat lingvistilise lennuga läbi ühe inimese sisemiste võngete ja mõtteuidude ühel korteri­peol. Paljud laused haakuvad omavahel pigem riimi või juhusliku assotsiatsiooni kaudu, aga selle juhuslikkuse alt aimub selge narratiivsus. Nii Luuk kui ka Haljak mõjusid kogumikus ootamatult. Üks selline jutt meie kirjandusmaastiku mitmekesisuse näitamiseks, miks mitte, ent kaks korraga võimendavad üksteist ning jätavad stiililise jälje ka ülejäänud kogumikule. Näiteks Teinfeldt-Grinsi romantilises loos jutustab autor, kuidas mees suleb ukse ja hakkab enda ja tema vahele laduma telliskividest müüri – eksperimentaalsete juttude mõjul hakkas see metafoor oluliselt tugevamalt mõjuma.

Erkki Luugi ja Kristjan Haljaku järel võiks esile tuua kaks väga erinevat näidet kummastavast realismist. Esiteks ­Andreas Kübara „Carmen Electra”, mis oma eksperi­mentaalsuse määralt on umbes samal pulgal seniste „Eesti novellide” kõige äärmuslikumate juttudega. Lugu on olemuselt küllaltki lihtne, siin loetletakse vananeva kallima armsaid vigu. Näiteks on too hooletu internetiturvalisuse suhtes ja teeb liigkalleid impulsiivseid oste. Jutustaja otsekui kiruks, aga mitte pahaselt, pigem õrnalt ja sündmustiku poolest polegi siin midagi segast. Värskendav või veiderdav element on loos esinevate tegelaste või nähtuste jaburus. Näiteks selgub, et peategelase vananev kallim on seksisümbol Carmen Electra. Tuhinaga tehtud meelevaldne ost, mida peategelane kirjeldab umbes nii, nagu naine oleks hankinud kutsika (näiteks ­nendib mees ostu kohta pahaselt, et ilmselt ei hakka naine ise sellega tegelema, vaid see jääb hoopis mehe hooleks), on Gunnar Grapsi sperma. Reaalselt eksisteerivate isikute nimede kasutamisest on kujunenud eesti nüüdiskirjanduse tähendustest tiine võte (mõeldagu või Heinsaarele ja Vadile). Selles loos ei mängita kultuurilooliste sümbolitega kuigivõrd, need mõjuvad pigem namedropping’una.

Häniläse „Tarõ” on iseenesest täiesti realistlik novell ühest lagunenud tarest ning peategelasest, kes paika armub, nähes selles sarnasusi oma lapsepõlvekoduga. Loole annab värvingu murdekeelsus. Tekst ise ei sisalda kuigi äärmuslikke pöördeid, aga minule kui linnalapsele vaevu mõistetav keel (valjusti lugemine tegi arusaadavaks, aga mingid lüngad ikkagi jäid – küsisin võru keelt tundvalt inimeselt, mis on hööbe­rüs, temagi ei teadnud) looritas teksti mõnusa salapäraga, mis sobis kokku looga müstilisest talumajast. Küllap on väär lugeda seda eksperimentaalsete sekka, ent keelelise ebamugavuse tõttu tekkis selline efekt. Lugu mõjus julge valiku ja huvitava pretsedendina.

Kusagile realismi ja eksperimentaalsuse vahepeale jäävad veel Anastassia Kuznetsova pealkirjata novell, Kai Kase „Täpselt nii” ning Piret Raua „Päeva parim hetk”. Kuznetsova loos kaovad jäljetult kass ja inimesed – neist jäävad vaid mälestuspiirjooned (tegelaste olematusesse hajumine ja mälupilvede vahele kadumine tekitavad soovi kasutada märksõna „maagiline realism”). Lugu ei taandu siiski üksnes salapäraste sündmuste jadaks, huvitava nappusega kirjeldatakse ema-tütre hirmu ühe elukoha ees ning vaikset põgenemist senisest. Kai Kase novell on võrreldes varasemates kogumikes ilmunud tekstidega mõnevõrra realistlikum, ehkki siingi leidub ootamatusi – näiteks jutustaja seletamatu kõrvalepõige tuhandete kilomeetrite kaugusele, mingi argise pere juurde ning lõpus eikusagilt ilmuv puänt. Piret Raua novellis on ülimaitsvate saiadega kohvikus veider aken, mis paljastab igal sellest möödujal mingi hirmsa haava, õnneks küll aitab selle vastu, kui vaataja istekohta vahetab. Esmapilgul oleks tegu justkui mingi meele­pette või luuluga, ent sedasama paistavad siiski nägevat ka kohvikutöötajad. Agar tõlgendaja minus tahaks siin näha kapitalismi­kriitikat – meie luksuste taga peitub nii palju kannatusi. Seda tõlgendust takistab aga asjaolu, et möödujad akna taga on sedavõrd juhuslik valim inimesi, et ühiskonnaklasside vaheline konflikt (kapitalism ning selle „võitjad” ja „kaotajad”) ei taha kuigivõrd käivituda. Autor oleks justkui proovinud seda teemat vältida – möödujaid kirjeldatakse väga üldiselt: poiss, kühmus seljaga vanaproua, turd mees, kõhukottidesse tõstetud imikud, ei sõnagi nende riietusest või staatusest. Teema siiski käivitub, sest magus saiake mõjub ülikliku luksusena. Ehk kujustub ses haavas peategelase äng oma priiskamise pärast, heaoluühiskonna kõrgemal pulgal olija kahetsus oma staatuse suhtes?

Kogumikus on esindatud ka ulme. Tavaolukorras ütleksin, et ulme vastandub eksperimentaalsele kirjandusele, kuivõrd hoolimata sündmuste või kujutatava maailma kummalisusest püütakse ulmekirjanduses sündmusi jutustada realistlikult. Ulmet saab seetõttu pidada realismi jätkamiseks teiste vahenditega, ometi võib mõne lugeja jaoks ulme olla midagi äärmuslikku. Näiteks iseloomustab Johanna Rossi sõnul eesti (mees)kirjanduse peavoolu „jutustamisstiil, mis mängib realismi piiridega, venitades neid kas absurdi/groteski või lausa ulmesse; olmeline ja fantastiline vahelduvad ootamatult ning mitme vindiga.”[2] Seetõttu võiks ulmelisustki esile tuua kui omadust, millega lugejat mugavus­tsoonist välja tõmmata. Selles kontekstis vaatlen kaht novelli.

Mudlumi „Vana Peedu” on vestlus kahe igavesti elava mehe vahel. Noorem, Arhokox, on „vaevu vast viissada aastat vana”, vanem on Peedu, kel „viies tuhat on käsil” (lk 128). Nad heietavad üsna tüüpilistel teemadel: kuidas olid varem lood tervishoiuga, milliseid asju sai oma kätega tehtud, mis juhtus juhiloaga jne. Ainus, mis väljub ses loos tüütust argisusest ja annab loole omanäolisuse, ongi loo ulmemaailm. Kui räägitakse muutustest tervishoius, siis sellest, kuidas enam ei sünnita naisest, vaid kehaväliselt; oma kätega ehitati järjekordset maja, milleks kulus umbes 300 aastat; Peedult on võetud kosmosesüstiku juhtimise luba. Samas mõjub lugu kinnitusena sellest, et ulmelisus ei anna tekstile kuigi palju juurde, kui see on dekoratiivne. Kui koostaja Joosep Vesselov ütleb, et hea idee ja halva teostuse summa on halb jutt, siis siinkohal ütleks, et hea ulmeelemendi (kirjeldatud maailm, igavene elu motiivina) ning kehva süžee summa on nigel ulmejutt.

Mitmekordse Stalkeri ulmeauhinna laureaadi Meelis Friedenthali „Abracadabrat” on ehk veidi meelevaldne lugeda ulme näitena, kuivõrd tegemist on nõiajutu ja ajalookirjelduse, aga kõige rohkem siiski muinasjutuga või muinasjuttude kombinatsiooniga. Olen seda lugu ühes arvustuses juba kommenteerinud,[3] kuid tooksin siiski esile, et kuigi jutt pole otseselt eksperimentaalne (vormiliselt läheb pigem tagasi arhailise muinasjutulikkuse juurde), pakub see teistmoodi alternatiivi klassikalisele realistlikule stiilile. Kuivõrd see on kogumiku viimane tänapäevane lugu (sellele järgneb veel Albert Kivikase saja-aastane „Verine väits”), mis on samas eelnevatest palju pikem, mõjub Friedenthali jutt teatava pitserina. Üsna veider jutt, üsna veider kogumik.

Varasemates „Eesti novelli” esseedes ning ka eesti kirjandust käsitlevates mõtte­vahetustes on jäänud kõlama mõte, et vaikselt on kätte jõudnud aeg, mil kirjanikud peavad senisest enam astuma kontakti igapäevaelu ja ühiskonnaga. Näiteks kirjutas Aare Pilv, et „„kunst kunsti pärast” ajad, mängimise ajad hakkavad mööda saama, üha rohkem tahab kirjandus midagi reaalselt öelda ja mõjutada”.[4] Sellega tegeleb kõige eksplitsiitsemalt just Grigorjeva, ent lähiajaloo lahkamisel tõstatab samu teemasid Lilli Luuk (kes on aastate jooksul tõestanud end kõige silmapaistvama „Eesti novelli” autorina). Seetõttu mõjus eksperi­mentaalsus ootamatult. Samas ei saa täie kindlusega kuulutada, nagu senistest raamidest välja minemised (esimesed tõeliselt eksperimentaalsed jutud ning murdekeelne tekst) olekski nüüd vastalanud viisaastaku uus nägu. Kogumiku koostajad ei telli ju autoritelt midagi, nad üksnes teevad oma valiku selle põhjal, mis on läinud aastal ilmunud. Küllap tänavu lihtsalt sattus selline saak.

 

^[1] T. Hennoste, … ja teisi jutte. Vikerkaar 2022, nr 7–8, lk 160.

^[2] J. Ross, Riivitud redisest kumera laimini ehk veel kord EV100. Müürileht 2019, märts. Siinkirjutaja rõhutus.

^[3] „Mingi maani mängib autor sedasama mängu, mida näiteks Daniel Kehlmann „Tyllis” või ta ise „Mesilastes”: keskaegse tajumaailma maagilisuse ja inimese vastu­võtu­võime tõttu on ühel hetkel raske aru saada, kustmaalt lõppeb realism ja kustmaalt algab fantastika. Siiski võtab Friedenthal „Abracadabras” palju selgema, kaheti­mõistetavusi vältivama hoiaku ulmelise suunas, muu hulgas tagab selle ka süžee sidumine mitme muinasjutunarratiiviga.” T. Hallaste, Nõia elu, sel on võlu! Sirp 8. VII 2022.

^[4] A. Pilv, Kas eesti kirjandus areneb? Mõtte­vahetus: XXI sajandi eesti kirjandus. Looming 2022, nr 12, lk 1704.