Uku Masing—Kalju Kirde: „Kord kui me unistus uitis”. Koostanud ja toimetanud Mari-Liis Tammiste.

„Ilmamaa”, 2014. 128 lk.

Seda kahe mehe kirjavahetust tutvustavat raamatut saadab lihtne paradoks:  kõik „Loomingu” lugejad teavad päris kindlasti Uku Masingut, isegi siis, kui ei ole ühtegi tema kirjatööd juhtunud lugema, ent neid „Loomingu” lugejaid, kellele ütleks midagi Kalju Kirde nimi, on aga üksikud. Ning siis muidugi aines: kahe ulmehuvilise lugemismuljed, tihti rohkem kui sajandivanustest autoritest ja teostest, mille kohta ka ulmefännide laiem ring midagi ei tea.

Teoloogi, orientalisti, filosoofi, luuletaja, folkloristi ja etnoloogi Uku Masingu (1909—1985) elu, teadustegevust ja loomingut on põhjalikult uuritud ning sellest suur hulk artikleid, uurimustöid ja koguteoseid avaldatud, temast on järele jäänud arvestatav hulk audio- ja videomaterjali, vändatud on filme ja tehtud raadiosaateid.

Füüsiku ja õuduskirjanduse uurija ning literaadi Kalju Kirde (1923—2008) elu ja loomingu kohta on eesti keeles ilmunud vaid Janika Kronbergi pikem usutlus temaga „Vikerkaares” (1994, nr. 3). Lühidalt on tema ulmealast tegevust tutvustanud Jüri Kallas H. P. Lovecraftist kirjutatud artiklis „Cthulhu looja” („Mardus” 1994, nr. 6) ning siinkirjutaja Lovecrafti romaani „Hullumeelsuse mägedes” järelsõnas („Orpheuse Raamatukogu” 2011, nr. 1). Kirde ise on eesti keeles avaldanud retsensiooni „H. P. Lovecraf­ti kosmiline õudus on jõudnud viimaks ka Eestisse!” Kallase koostatud Lovecrafti jutuvalimikule „Pimeduses sosistaja” („Elmatar”, 1996), mis ilmus „Vikerkaares” (1997, nr. 7—8). Ja ongi kõik.

Kirde kohta pole isegi artiklit eestikeelses Vikipeedias, internetist leiab küll üksikuid saksakeelseid lühikesi elulookirjeldusi ning põhjalikum artikkel on ka Wikipedia saksakeelses versioonis, kus aga Kirdet nimetatakse saksa füüsikuks ja kirjastajaks-toimetajaks, kes sündis „baltisaksa geofüüsika­professori Karl August Frischi peres”. Eesti geofüüsiku ja meteoroloogi Kaarel Kirde (1892—1953) poeg ta tõesti oli ning kuni nimede eestistamiseni 1935. aastal kandis nime Kalju Frisch, mis baltisakslast temast muidugi ei tee.

Tõsi on, et kogu Kirde fantastika-alane panus ja pärand eksisteerib saksakeelses kultuuriruumis ning saksa keeles on mitmeski ulmeväljaandes talle pühendatud rohkem tähelepanu. Ulmeala ingliskeelse info- ja kirjastusvaldkonna juhtiva ajakirja „Locus” 2009. aasta jaanuarinumbris ilmunud Kirde nekroloogi kirjutas ta hea sõber ning Austria tuntuim ulmeasjatundja ja toimetaja Franz Rottensteiner (1942). Niisiis on Kirde justkui meie mees, kes ometi selles „meie” ehk eestikeelses kultuuriruumis kunagi tegutsenud ei ole ning kellele siinne kultuuriavalikkus pole ka kunagi suuremat tähelepanu pööranud.

Kuni kõnealuse kirjavahetuse publitseerimiseni ühtede kaante vahel. Hästi lühidalt kirjeldatuna räägib see Mari-Liis Tammiste koostatud ja toimetatud kirjavahetus kahe ulmehuvilise omavahelisest muljetamisest teoste üle, mida üks teisele (enamasti Kirde Lääne-Saksamaalt Masingule Eesti NSV-sse) postiga on saatnud.

Ulmehuvilistele on selles kirjavahetuses ühest küljest väga palju tuttavat, teisalt jälle meile kõigile kui tänapäeva inimestele ääretult palju võõrast ja kauget. Saab ju igaüks tänasel päeval väga väikese raha eest tellida endale Inglismaalt, Ameerikast või mujalt pehmekaanelisi juturaamatuid, kindlasti mitu korda odavamalt, kui leiab nende tõlkeid meie raamatukaupluste lettidelt. Vähe sellest, tänapäeval ei pea raamatu postiga kohalejõudmist enam äragi ootama, võimalik on osta endale selle raamatu tekstifail, mis kannab eufemistlikku nimetust „e-raamat”, ning hakata seda kohe pärast ostu sooritamist lugema. Kogu maailm on silmapilguga meie lugeris või tahvelarvutis kohal.

Selle praktika taustal tundubki ääretult võõrastav lugeda, kuidas veel napi kolmekümne aasta eest tuli lugemisvara eraldi postipakiga saata, seda pakki Saksamaalt mitu kuud oodata, seal lääneski konkreetseid raamatuid antikvariaatidest taga otsida ja komistada mõne konkreetse teose otsa võib-olla alles mitme aasta pärast juhuslikult kuskil välisreisil. Kuidas tuli kirjades postipakkide sisu eraldi üles lugeda, et oleks võimalik kontrollida, kas saadetisi on puistatud ja midagi eemaldatud. Ja kuidas siitpoolt raudset eesriiet oli vahel äärmiselt problemaatiline midagi välja saata, kuidas oli üldse keelatud mingist aastast varem ilmunud trükiste saatmine välismaale ja kuidas näiteks raamatute saatmisel piiri taha kehtis neile teistsugune hind.

Ulmefännile ja põhitöö kõrvalt ulmekirjandusega tegelejale on siin palju äratuntavat. Kirde kurdab, kuidas põhitöö kõrvalt ei jaksa õhtuti enam hästi endale võetud kohustustega toime tulla, kuidas mõni järelsõna, retsensioon või bibliograafia rõhub tähtaegadega turjale ja ei taha kuidagi edeneda, kuidas ta ostab antikvariaatidest ja odavmüükidelt ning messidelt kokku rohkem raamatuid, kui kunagi läbi lugeda suudab, ning raamatute ostmisest on justkui omaette hobi saanud.

Neliteist aastat vanem ja terviseprobleemidega kimpus Masing kurdab jälle oma tööde aeglase edenemise üle: kuidas piiblitõlke redigeerimine võtab aega, kuidas muinasjututüpaažide välja­otsimine ja võrdlemine on vanas eas märksa ajamahukam ja kurnavam ettevõtmine kui varem. Kuidas teda häirib kõiksuguste parateaduste, dänikenluse ja ufoloogia vohamine ulmekirjanduse kõrval ja nende kohatine samastamine ignorantsete inimeste poolt.

Teisal kirjeldab Kirde ulmehuvilisele vägagi äratuntavat emotsiooni, kui ta satub Austrias sõber Rottensteineri kodus tolle raamaturiiulite juurde: sellist viljasalve sattunud närilise tunnet on ilmselt kogenud iga ulmefänn, kes on juhtunud külla palju suurema raamatu- ja ajakirjade kollektsiooniga tuttavale.

Põnev on ka lugeda, kuidas mehed arutlevad filmi „Navigaator Pirx” üle või vahetavad mõtteid Tartu Riiklikus Ülikoolis 1980. aastal J. R. R. Tolkieni „Sõrmuste Isandast” kirjutatud Lauri Linaski diplomitöö teemal.

Peamiselt on need kirjad siiski kirjanikest ja nende raamatutest. On meeldiv ja pisut pelutavgi, kui täpselt on Masing näiteks 35 aastat tagasi sõnastanud siinkirjutajagi mulje mõne autori kohta („C. A. Smithi kohta ei ma mõista öelda hääd ega halba. On nagu Beckfordi ja Lovecrafti vahelmine ja seepärast mõjub kuidagi ettevõetult või kavatsetult „kirjanduslikult”.”).

Eksib aga Jüri Pino, kes on raamatut rahvusringhäälingu kultuuriuudiste portaalis retsenseerides („Masingu kirjad vähestele fännidele”, 2. X 2014) arvanud, et vaid ulmefännid suudavad seda kirjavahetust, autorite ja teoste laviini täiel määral jälgida ja nautida. Väidan, et tänane keskmine ulmehuviline suudab seda ulmevõhikust vaid veidi paremini. Kirde ja Masingu ulmehuvi oli niivõrd spetsiifiline, et kui välja jätta üksikud superstaarid, nagu Asimov, Borges, Haggard, Love­craft, Sheckley või Tolkien, räägivad nad suuremalt jaolt XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse tänaseks üsnagi unustatud õuduskirjanikest, sümbolistidest ja veidra proto-SF-i kirjameestest, kelle nimede rägastikus suudab orienteeruda ning kirjavahetajatega kaasa mõelda ehk kuni kümmekond tänapäeva eesti ulmehuvilist. Pean tunnistama, et pidin mitme nime puhul koguni pöörduma spetsiifiliste teatmeteoste poole (internetis pole nende sajandivanuste marginaalsete autorite kohta tihti ainsatki jälge), ent üldiselt aitas mu aastaid kestnud eriline huvi vanema proto-SF-i, õudus- ja fantaasiakirjanduse vastu siiski erudiitide Kirde ja Masinguga ses vallas sammu pidada ja sain tihti tõdeda, et olen samu asju lugenud ning oskan nende hinnangutega nõustuda või vaielda.

Ühest küljest pani see probleem laiemalt mõtlema selle üle, kui kiiresti ja kui palju autoreid ning suurepäraseid ja põnevaid tekste on unustusehõlma vajunud ning kuidas tänased eesti ulmefännidki loevad vaid neid ühtesid ja samu raamatuid, mille tõlkeid meil avaldatakse või mida suurte raamatupoekettide ingliskeelsetel riiulitel pakutakse. Nii on paar-kolmkümmend autorit, kelle teosed on neilsamadel lettidel kõikjal maailmas.

Teisalt tekkis ikkagi küsimus, kellele see raamatuke on siis mõeldud? Vähe sellest, et tavalisele haritud kultuurihuvilisele on need kümned ja kümned nimed lihtsalt üks arusaamatu ja kontekstita krüptiline loetelu, ka lõviosa ulmehuvilisi ei suudaks nende lugemiselamustega naljalt suhestuda.

Ja siit jõuamegi etteheideteni. Raamat on küll varustatud isikunimede registriga (ning on üsna sürreaalne tunne leida oma nimi indeksist kõrvuti Cordwainer Smithi, Olaf Stapledoni ja Darko Suviniga), aga muidu jäetud praktiliselt kommenteerimata. On viiteid üksikutele artiklitele ja fanzine’idele, mida kirjades mainitakse ja mida Kirde on kserokoopiatena Masingule saatnud, kuid kogu see lugeja jaoks üpris tundmatute autorite korpus on jäänud tutvustamata. Mõistan eespool esitatud põhjustel väga hästi, milline herakleslik, et mitte öelda ilmvõimatu töö see olnuks ulmehuvita inimesele, ning et mahu poolest tähendanuks see kirjavahetusele samavõrra suure hulga tähemärkide lisamist. Ometi ei saa praeguse minimalistliku lahendusega kuidagi rahule jääda. Kui juba oli soov selline marginaalset teemavalda puudutav kirjavahetus publitseerida, tulnuks ehk ikkagi mõne eksperdi käest tellida ka kommentaarid.

Samuti on vaieldav koostaja otsus jätta kõik raamatute pealkirjad kirjades nii, nagu nad on, ehk siis joone all originaali pealkirja ära toomata (Kirde ja Masing räägivad tihti inglis- või prantsuskeelsetest teostest nende saksakeelseis tõlkeis ja pealkirjadega) ning isegi viitamata, kui mõni kõnealune raamat on hiljem eesti keelde ümber pandud ja välja antud. Lugeja on otsekui pimedasse metsatihnikusse ära eksitatud ja sinna maha jäetud.

Pisut nõutuks tegi ka trükivigade hulk, ei saanudki aru, kas need on autentsuse huvides originaalkirjadest üle kantud või tekkinud digitaalvormi üleviimisel. Näide kõige lihtsamat laadi juhtumist, mis lausa karjub kommentaari järele, on Johannes Aaviku (1880—1973) puhul nimekuju Juhan Aavik kasutamine, mida ei saa kirjavahetajaile ju otse ette heita, ometi tulnuks siin joone all selgitada, et jutt ei käi heliloojast, dirigendist ja muusikapedagoogist Juhan Aavikust (1884—1982), vaid ikka keelemehest, „Hirmu ja õuduse juttude” väljaandjast ning Poe’-tõlkijast.

Etteheiteist hoolimata tuleb selle kirjavahetuse publitseerijatele teha sügav kummardus: tegu on ääretult põneva leiuga meie kultuuripõllul, mis vaid süvendab huvi koostaja mainitud kirjavahetuste vastu, mida Kalju Kirde pidas oma koolivennaga Treffneri päevilt Leo Metsariga ning Karl Ristikiviga. Üsna samalaadset pagulasetunnetust ja kodumaatust ning igatsust nooruspõlve maastike järele nagu Ristikivi väljendas oma kirjades Kirdegi.