Ühe kohatunnetuse portree

Mihkel Kaevats: „Ungari kirsid & teisi luuletusi”.

„Pegasus”, 2012. 80 lk.

Mu nimi on Stephen Dedalus,

mu kodumaad hüütakse Iiriks.

Clongowes on mu asupaik,

ja taevas mu ootuste piiriks.

(James Joice, Kunstniku noorpõlve­­-

port­ree)

Ameerika ökokriitik Lawrence Buell pakub raamatus Writing for an Endangered World välja kaks erinevat viisi, kuidas üksikisiku kohatunnetust võiks kirjeldamise eesmärgil visualiseerida. Esimene neist, paiksema (ja traditsioonilisema) eluviisi juurde kuuluv, võiks välja näha üksteise sees paiknevate kontsentriliselt laienevate ringidena. Seda laadi paigatunnetust iseloomustab aina suurenev emotsionaalne seotus keskpunktiga. Emotsionaalselt kõige olulisem koht — kodu — moodustab sel juhul tunnetusliku kaardi keskpunkti. Kontsentrilise kohatunnetusega inimene on ka suhteliselt paikne, tema elutegevus on kodukohaga tihedalt seotud.^[1]

Teine, postmodernse transnatsionalismi tingimustes oluliselt liikuvamale eluviisile vastav kohatunnetuskaart meenutaks Buelli arvates pigem arhipelaagi, tähenduslike kohtade geograafiliselt hajusaid saarestikke — kaasaegse Lääne inimese võimaluste ja eluviisi juures võivad emotsionaalselt tähenduslikud paigad olla sõna otseses mõttes laotunud üle maailma.^[2]

Jürgen Rooste kirjutab oma järelsõnas Mihkel Kaevatsi neljandale luulekogule „Ungari kirsid & teisi luuletusi”: „Kaevats [—] on parimas mõttes Uue Maailma poeet”, kes on ühtlasi ka rändur — seda nii füüsilises kui ka vaimses mõttes.^[3] Kui jätta kõrvale teised selle luulekogu olulised jõujooned ning vaadelda „Ungari kirsse” just kohakiindumus(t)est kõneleva raamatuna, tundub, et sõltumata Kaevatsi saabastele kogunenud reisitolmust on kogumikul kohatunnetuslikus mõttes üks selgesti tabatav kese — koht, mida laiast maailmast tulles saab koduks nimetada.

Niisiis eristus „Ungari kirssides” minu meelest ruumilises mõttes kolm tähenduslikku ringi. Neid võiks lühidalt iseloomustada nii: kõige äärmine ring hõlmab laia maailma avanevat reisi­luulet — tähelepaneliku, ent samas äratuntavalt väljaspoolseisja kirjeldatut. Järgmine ring on kodusem ja intiimsem. Olulise eristuse „seal (välismaal)” ning „siin (Eestis)” olemise vahel loob, nagu Buell on osutanud, just emotsionaalne seotus teatud paigaga — Kaevatsi puhul tulevad siin mängu kodukohaga tihedalt põimuvad lähisuhted. Kõige seespoolsem ring on aga sisemaastike ja vaimurännakute päralt: Kaevats uurib „Ungari kirssides” süvitsi omaenese ruumilist olemist. Võiks isegi öelda, et potentsiaalselt avardub see raamat lõpmatult kahes suunas: geograafilises mõttes laieneb Kaevatsi pilk kogu ülejäänud maailmale, kus võib ees oodata kes-teab-mis, ning psühholoogilises mõttes on tegemist sisekaemusega, luulemina enesevaatlusega psühholoogilistel sisemaastikel (neis psühhedeelseina mõjuvais paigus on kõik võimalused samavõrra avatud). Seetõttu tundub ka õige mõelda „Ungari kirssidest” mitte kui lihtsalt sinna ja tagasi viivast reisiraamatust, vaid rännuraamatust selle sõna laiemas, vaimsemas tähenduses.

Ebatraditsioonilise, teksti üle leheäärte pillava küljendusega, visuaalset külge tervikuna tugevalt rõhutav luulekogu kasutab lugeja eelhäälestamiseks kujunduselemente. „Ungari kirsid” on struktureeritud luulepõimikuteks, mille päistes on korduvalt kasutatud pilte eri dokumentidest, ja need vajutavad järgnevatele tekstidele tugeva tõepära-pitseri. Kaevatsi raamat tervikuna mõjub seetõttu kui rõhutatult realistlik, isegi päevikuliselt intiimne (üks tsükkel kannabki muuseas pealkirja „Apuulia päevik”). Reisiluulepõimikud on kujundatud samas vaimus — (reisi)dokumendid rõhutavad järgnevate tekstide elust-enesest-võetust. Lugejale püütakse justkui kinnitada, et tegemist on luulega, mis varjamatult ammutab oma ainet isiklikust kogemusest.

Pilk, mille Kaevats nähtud paikadele (Rooste loetleb need järelsõnas: Ungari, Itaalia, Udmurtia, Moskva) heidab, on küll detailitundlik ning terane, ent siiski turistlik, kuna luulemina keskendub peaasjalikult väljastpoolttulija tarbeks eksponeeritule. Vaadatakse ära monumendid („Piazza Venezia” pronksist hobused, Puškini kuju „kõrgel postamendil / hallis moskva udus / nagu miilitsakindral” — lk. 51), peatutakse hotellides, külastatakse galeriisid ning meelelahutusasutusi (kohvikud, klubid —viimaste kohta tõdetakse tabavalt, et „inimeseks olemise / absoluutne viletsus / on ööklubi” — lk. 23), veedetakse aega avalikes kogunemiskohtades (rannas, linnaväljakul). Kaevats libiseb neist paigust oma ära- ja eemalolekut tajudes kergelt läbi ja üle, küsides samal ajal (iseendalt? lugejalt? luuletuse kui romantilise pöördumise varjatud adressaadilt?): „Sina. / Ma ei tea enam üldse, / kelleks me oleme saanud. / Varsti tulen tagasi. / Kas oled veel seal?” (lk. 67), hoides mõõdukat distantsi kohaga, kus ollakse, ning ühendust kirja teel ning mõtteis inimestega, kellest ollakse lahus.

Reisikogemusest kõnelevas luules on ehk ootuspärane, et triviaalsemadki argipäevaseigad saavad justkui erilisuse aupaiste. Nii ka Kaevatsil: „Mis teeb inimesest / inimese? Päev on / hilja alanud, kõige pikem päev / igapäev, mis sähvatab, / ja läbi ta ongi. // Üks ajastu saab läbi / just sel hommikul, ning siiski / ei ole see tähtis. Ning siiski / ei saa aru, mis oli see, / mis loojus: kas mõte, tunne, / usaldus, harjumus — // või oli see kõigest see klaas, / mida sa enam kätte ei võta?”(Lk. 25—26.)

Järgmise tähendusringi moodustavad nii-öelda siinolemise-tekstid, esimestel neist teemaks Tallinn ja tallinlased. Kaevats tõdeb linna kohta teravmeelselt: „tugev pead sa olema, et näha ta ilu” (lk. 9). „Niisugune on elu ehk Joodikulaulud kõigile tallinlastele” katsub sellesama tugev-olemise painega ka omal kombel toime tulla, „tühjades silmades kurb aga tavaline eesti lugu” (lk. 56) sellest, kuidas kurbust baaris pudelisse uputada ja pärast johhaidii johhaidaaga (lk. 59—61) argielu (taas hallist!) paratamatusest üle olla.

„Tallinn üheksas pildis” on Kaevatsi muie selle ilusa, aga üle oma võimete kasvanud suurlinna pretensioonikuse üle, „mis paisunud on endal / sahtli tühjaks” (lk. 11). „Pirita rattakiirteel kütetakse / meist täiega üle, see koht ei ole / toppamiseks. See on Saksamaa! / See on Miami! Pruun, võimsa partiiga / tervisesportlanna sooritab / ohtliku möödasõidu. Tšauh! / Rannahoone ees räuskab / sotšilik taksokaos, žigullid / ja mersud ühtemoodi / välja lasevad sõimu / ja sinist peeru.” (Lk. 10—11.) Sealsamas annab Kaevats aga siinsele elanikule kätte inimmõõtmeliseks jäämise käsu: „Ja üle aedade / ja katuste peale / pead sa tihti ronima!” (Lk. 9.)

Valguskiirusel kihutavat Tallinna tasakaalustab Kaevats tasase uneleva aguliromantikaga (eriti tsüklites „Heliseb hingedes, niiöelda”, „Vaeste kirjanike maja” ning „Ungari kirsid”). Mulle tundub, et just siin saavutavadki Kaevatsi fotograafiliselt täpne kirjeldamisvõime, empaatiline hoiak kaasinimeste suhtes ning intiimne kohataju üheskoos haripunkti. Kodune agulihõnguline linnaosa avaneb lähisuhete võrgustiku kaudu (olulisel kohal on perekondlikud suhted), ühistes muredes ja rõõmudes, mida saabki tunda ainult siis ja seal elades. Raamatu lahkumineku-valust kantud nimitsükkel aga väljendab ühtaegu ka lahtirebitust omavahel jagatud kohast.

Kaevatsi sissepoole pööratud, fantaasiat pinevalt ülespiitsutavad tekstid moodustavad omamoodi pahupidise vaste jälgijapilgul kirjutatud reisiluuletustele. Tinglikult võiks neid pidada selle raamatu kolmandaks tähendusringiks — kuid need tegelevad kohtadega, kuhu jalga tõsta pole võimalik muudmoodi kui Kaevatsi luuletusi lugedes. Need tekstid on justkui „midagi impulsside, piltide ja seisundi / vahepealset. [—] erinevad kujundid luuletustest: / kandvad, laulvad, joovastavad, / üksikud, vaesed, haiged, / anakronistlikud, tulvavad, tüütud / ja nii edasi.” (Lk. 49.) Tsüklis „Teispool pindu & pihlakaid” manab Kaevats vaimusilmas esile sisemaastikke, millel kujutlusvõime rong lugejaid kaasa haarates pidurdamatult kihutab. Allenginsberglikus põimikus „Ulg” katsetatakse kujutlusvõimet veelgi enam valla päästes ka näiteks poolunes kirjutamist („Kirjapilt muutmata”). Seda laadi intensiivsel lausumisel on omaette eesmärk: „teispool pindu & pihlakaid / andesta endale piilupart / ja armasta / kõiki kiisusid ja kutsusid / oled ülestõusnud rong / oled säälpoolne rööpmik / võid viia kõikjale ja mittekuhugi / võid anda kõike ja mittemidagi / saad // olla olevik — läbi kellamehhanismi / kihutada täiskiirusel millegi poole” (lk. 33). Ehk võiks see miski, mille poole Kaevats neis tekstides püüdleb, olla näiteks inimliku ühtsustunde, communitas’e kogemus?

Sellest olenemata, kas liiguvad jalad mööda (võõraid) linnatänavaid või sõrmed üle klaviatuuri, kehtib „Ungari kirssides” siiski kõikjal vankumatult teadmine, et „teelise osa ses ilmas / on liikuda edasi veel” (lk. 8). Ent kuni inimsuhted püsivad, püsib rännakute keskmes ka see üks ja ainus paik, kuhu oma inimeste juurde tagasi tulla. Või vähemalt paistab sedamoodi, et Kaevatsil on laias maailmas üks selline koht olemas.