I

Kellahelin, mis pidanuks Vaike üles äratama, kuulutas vaid uneta öö lõppu. Valgus hiilis tuppa sama vargsi nagu argipäev naise mõtetesse. Ta tundis kergendust, et oli ometi kord aeg tõusta, duši alla minna, hambaid pesta, rõivastuda, kohvi juua. Iga liigutus mahendas mingil moel sisemuses tuikavat piina. Öised painajad taandusid, aga ta oli endiselt nende piiramisrõngas. Hommik üksnes tuimastas hinge närivat valu. Ja nii jõudiski Vaike raamatukogusse enamasti nagu narkoosi all, poolhalvatuna ja uimasena.

Tööpäev rahustas, aga ka kurnas.

Kolleegide ja raamatulaenutajatega suhtles Vaike üha hajameelsemalt, kuigi talle oli jagatud sadu soovitusi, kuidas abikaasa kaotusest üle saada. Aga kuidas ikkagi saada üle sellest, et huuled tõmbuvad krampi, mitte naeratusse? Sellest, et kõik läheb meelest ja pudeneb käest? Raamatud, võõrad ja omad. Paberilehed, tähtsad ja ebaolulised. Kirjaklambrid kukuvad karbist, pastakad veerevad laualt. Kõik esemed on äkki isepäises liikumises, nagu ulatunuks ka raamatukogusse matusejärgne maavärin, mille tõugetes Vaike argipäev üha rohkem kokku varises ja omandas painava õudusfilmi mõõtmed, sest töö, mida ta varem oli rõõmuga teinud, ei köitnud enam põrmugi, vaid tekitas hoopis veidrat hämmeldust. Talvises halluses lohutas üksnes sõnatu päike. Kurbuse kondikubu vaarus siis hetkeks minema nagu kartlik vampiir, kes valguskiirgust ei talu. Naine kiirustas harvadel päikesepäevadel raamatukogust välja. Vabandas töökaaslaste ees, kogeles veidraid põhjendusi, palus end pool tunnikest asendada ja kadus. Kõndis sihitult mööda lumiseid tänavaid, tõttas päikese suunas, kuni pilved kiirgava kera enda alla matsid ja lumetuisk meenutas, et ta oli lubanud poole tunni pärast tööl tagasi olla.

Vaiket asendanud kolleegid ei teinud talle märkusi, aga nende vaikiv eemaletõmbumine oli veel hullem, sest nii ei saanud ta midagi selgitada. Ringihulkuja ei tahtnud oma põgenemist õigustada, küll aga pihtida, et sihitu uitamine on ta parim lohutus. Tahtis vabandada, et pikk jalutuskäik polnud poeskäik, vaid elustav ja päästev nagu kiirabi. Ükski kolleeg ei silmitseks etteheitvalt töökaaslast, kelle punane rist ära on viinud. Hingevalu puhul kiirabisireenid ei huilanud, keegi ei tormanud hädalist elustama. Vaike oleks tahtnud vaikivatele kolleegidele kisendada, et masendusest tehakse märksa rohkem enesetappe kui kopsupõletiku tõttu, aga ta vaikis, sest oli pikal leinasuvel vestlemise unustanud.

Kevade saabudes näitas hingepiin justkui esimesi armuandmismärke, valu tuimenes, aga siis tekkisid magamatusest ja hajameelsusest üha suuremad arusaamatused tööl, kuigi Vaike püüdis ja pingutas. Ta ainult noogutas alandlikult, kui noor ülemus näost tulipunasena leebelt poetas, et kõigil olevat sel kriisitalvel suuri muresid, mitte ainult Vaikel! Keegi ei suutvat enam tema pidevaid eksimusi laenutajate ees välja vabandada, mingu palgata puhkusele, kui endaga muidu hakkama ei saa! Pidev raamatukogust põhjuseta lahkumine ja mere ääres jalutamine olevat igal juhul tööluus.

Palgata puhkus nõudnuks raha säästmist ja endisest veelgi kasinamat toidulauda. Pension jäi kaugeks unelmaks. Lõpuks ometi hakkas lumi sulama ja päikest polnud enam vaja jahtida, sest valgust oli äkki kõikjal. Üha lähemale nihkus ka Vaike viiekümnes sünnipäev, mille tähistamine seostus kõige rohkem sõnapaariga „lahkunud abikaasa”, sest Kalle oli lubanud teda juubeli puhul erilise peoga üllatada. Abikaasa oli olnud temast seitse aastat noorem. Õelad tuttavad olid naist pidevalt hoiatanud, et nii sportlik ja edukas mees ta kord mõne piitspeenikese plika pärast maha jätab. Aga jättis hoopis igivana ja kondise Vikatimehe pärast. Juubeli rahvarohke ja rõõmus tähistamine oli Vaike jaoks seepärast võimatu. Kõik ta tuttavad olid olnud ka Kalle sõbrad, peod ühised. Polnud jõudu neile rõõmsatele inimestele otsa vaadata ja õnnitluste eest tänada. Nii ta võttiski juubeli eel lõpuks välja palgata puhkuse, mida talle juba talvel soovitati, laenas raha ja sõitis üksinda vanaema tallu, kus ta polnud käinud palju aastaid, lastes pärast memme surma suures majas suvitada noortel ja lasterikastel sugulastel. Varakevadel ei kippunud tühja metsatallu keegi, sest jaanipäevani oli veel pikk poriaeg.

Taluni pääses Vaike jalgsi läbi metsa, autotee oli suurvee all.

Läbi kuusetihniku vanaema tühja majani komberdades astus ta iga sammuga ligemale lapsepõlvele, kus polnud veel Kallet ega leina, oli ainult suur igatsus ometi kord suureks ja kõikvõimsaks saada, nagu olid ema ja isa, vanamemm ja taat — kõik täiskasvanud. Kunagistes lemmikpaikades peatudes ahmis ta sisse tollast igatsemisvõimet nagu noorendavat eliksiiri. Talu tammesallu jõudis ta higise ja peaaegu õnnelikuna, sest vana hiiepuu nägemine elustas vanaema, nagu polekski tema jäädavast lahkumisest möödas mitu aastakümmet.

Vaike potsatas reisikotile istuma ja jäi järve silmitsema.

Siin oli memm alati istunud ja väitnud, et tamm jagavat talle õpetusi. Puud kahisesid ümberringi meeldivalt ja viisakalt, aga vaikisid. Ta polnud neid hiigelpuid tookord pidanud millekski enamaks kui lihtsalt headeks ronimispuudeks, mänguvõimaluseks. Püha hiis oli kogu ülejäänud perele olnud memme ebausk. Aga keegi ei julgenud naerda, kui vanaema tähtsalt teatas, et läheb vana tammepuuga nõu pidama.

Nüüd tahtnuks ka Vaike ise nõu pidada, kuidas leinamasendusega hakkama saada. Linnanaisele puud õpetusi ei jaganud.

Vana tamm oli tumm.

Vaike ohkas, hüppas püsti ja kiirustas metsamajani juba märksa nooruslikumal sammul. Vanaema oli ka talutubades kõikjal ta juures. Mõtetes ammulahkunud memmest polnud kummalisel kombel midagi masendavalt leinalist, erinevalt mälestustest, mis seostusid mullu suvel maetud abikaasaga, memm hõljus talus nagu helge nägemus. Vaike, lapselapseks tõesti eakas, püüdis ootamatult tärganud lapsepõlvetunnet säilitada, täites hoolsalt kõiki vanaema kunagisi korraldusi. Ka neid, mida ta tüdrukutirtsuna kõige tüütumateks oli pidanud. Ta ei läinud enne magama, kui talvine mustus oli kogu majast koristatud, iga nurk puhtaks pühitud, kõik nõud hoolikalt läbi loputatud ja linde toidetud.

Ahju küttes ja majas ringi rahmeldades väsitas Vaike end sedavõrd, et ei pidanudki und ootama ja vähkrema nagu linnakorteris. Noorem õde Vaarika oli teda hirmutanud, et üksi metsaminek olevat lausa hullumeelsus! Igal pool hulkumas vaesunud ja näljased töötud, kes kolavat varakevadel ringi just üksikutes taludes ja suvilates… Aga linnast pageja hirmud olid kütmise ja küürimisega sedavõrd kadunud, et naine vajus puude kohina saatel muretult lapsepõlvevoodisse ja viimane mõte enne uinumist oli seekord vanaemast. Hetkeks oli Vaike õnnelik sama jäägitult nagu lapsepõlves.

Saabuja äratas varahommikul rõõmus linnulaul. Tänu memme lõhnadele ja linnuvidinale ei virgunud ta üle hulga aja õudusvõpatusega nagu pealinna tühjas ja laias abieluvoodis, pigem ootusrikkalt. Ja seda hoolimata metsaüksindusest, kus oodata polnud kedagi ega midagi, sest vanaema ei saanud teda ju enam pannkookidega lohutama tulla. Ammuse elu hõng ümbritses Vaiket ometi nagu kaitsev skafander avakosmoses hõljujat. Ta oli pealinna ajamasinast välja astunud ja liikus nüüd ringi lapsepõlves. Mis sellest, et ta sai täna viiekümneseks, mitte viieseks.

Uskumatu, kas tõesti juba pool sajandit sünnipäevi peetud? Nii vana naine ja üksi… Kuni elulõpuni? Jälle hiilis mure salakavalalt ligemale. Rõõmuvalmis keha tardus, naine sulges silmad ja ootas, et nukker koputaja lahkuks. Kuidas küll mõõta leina suurust? Kalle surm oli ometi vaid ajakübemeke Vaike läbitud pikas poolsajandis. Miks näis see kübe ikka veel kogu ülejäänud elu maha kustutavat ja mõttetuks tegevat? Ootusärev ülemeelikus asendus järjekordse ahastushooga.

Vaike asukohta ei teadnud tõesti mitte keegi peale noorema õe, aga Vaarika oli pahaselt telefoni käratanud: „Mul pole praegu aega metsakolkasse kihutada! Kui sa soovisid täielikku üksindust, siis kannata oma vabatahtlik pagendus auga välja! Mina sind segama ei tule, keegi ei tule!”

Vaike poleks kedagi teist soovinudki, ainult nooremat õde, sest Vaarika kuulus samuti lapsepõlve nagu vanamemm, ainult nemad kahekesi oleksid metsamajja sobinud. Koos õega poleks eelseisev juubelipäev nii troostitu. Aga mida hakata endaga peale metsapadrikus, kus pole liikumas ühtegi inimhinge? Veider, miks küll lapsepõlves niisuguseid küsimusi ei tekkinud. Iga suvepäev oli täis põnevaid seiklusi, rännakuid ja üllatusi, isegi vanaema määratud söögiajad läksid meelest. Kuidas neil kahel tookord metsakolkas igav polnud? Mida ta siin päev otsa tegi, noorem õde sabas, et elu tundus nii põnev ja rõõmuküllane? Kes siin oli? Kohalikud maalapsed? Ah jah, järve teisel kaldal oli olnud talu, kus elas mitu jõnglast. Vahva kambajõmm Priit, ei… vist hoopis Tiit? Muidugi Tiit! Poiss oli paar aastat Vaikest vanem ja see oli Vaike elu esimene suur pettumus, kui Tiit ühel suvel kaugesse kolhoosilauta tööle pandi. Esimene magus valu, miks naabripoiss enam üle järve nende juurde ei uju, sealt kaugelt kaldalt, kuhu ta ise julges kroolida ainult Tiidu kõrval ja temaga võidu.

Veider, et see kõik täna nii elavalt meelde tuli. Ta polnud oma lapsepõlvetundest naabripoisi vastu rääkinud kellelegi peale Vaarika, kes pidas kogu lugu vist samasuguseks muinasjutuks nagu neid teisi, mida vanem õde talle õhtuti raamatust ette luges. Kuused ja kased olid maja ette kasvanud ja üle järve polnud naabrite talu katust enam näha. Mis oli Tiidust saanud? Kohutav, kui ta oleks olnud üks neist joodikuist, kellest Vaike eile poe juures mööda tõttas. Aga miks kohutav? Mis asja oli temal praeguseks tundmatu Tiiduga, kelle perekonnanimegi ta ei mäletanud?

Pilk pingsalt inimtühjal järvel, jõudis ta kahetseda, et oleks ehk pidanud siiski uue ülemuse noomitusi kauem taluma, ametliku suvepuhkuseni raamatukogus vastu pidama, vägisi edasi töötama. Varakevadine mets polnud üksikule linnanaisele tõesti mingi pelgupaik ja lohutus. Pigem vastupidi. Vaarikal oli õigus olnud. Argine töö oli küll tüütu, aga loodetud nirvaana jäi talle üksildases talus kättesaamatuks. Indias saadeti naisi koos abikaasadega teispoolsusse, ja õigesti tehti, sest pikk lein oli Kõigekõrgema eriti sadistlik moodus vääritute lihtsurelike karistamiseks. Mingu koos mehega kõik need, kes oma kaotusega hakkama ei suuda saada. Paljud ju suutsid. Mida oli Vaike valesti teinud, et masendus teda ka aasta hiljem üha jälitas? Kas ta tõesti ei oleks pidanud Kallele truu olema? Noorem õde pihtis alailma oma armukestest, aga tema oli käinud kõikjal ainult abikaasaga, oli pühendanud kogu vaba aja kodule, mehe hobidele ja sõpradele, ega osanud seepärast praegu iseendaga midagi mõistlikku peale hakata.

Vaike oli hingepõhjas õe agarat armuelu alati hukka mõistnud, aga hukas oli nüüd ta ise koos oma suure truudusega. Kui hea olnuks praegu kellelegi hoolivale helistada, jah, koguni mõni telehääl kulunuks praegu metsa ära, kas või ilmast rääkima. Aga talus polnud telerit kunagi olnud ja vana raadio ei reageerinud ei kopsimisele ega raputamisele. Elekter oli õnneks sees juba memme eluajal, oli olemas ka undav ja ragisev külmkapp. Midagi uut polnud noored rüüstajate kartuses majja muretsenud.

Vaikel polnud niisiis üldse midagi peale mobiili, kuhu oleks pidanud ammu interneti sisse panema. Alles nüüd taipas ta varakevadise inimtühjuse ulatust ses talviselt mahajäetud ja võssa kasvanud talus. Oli tõesti arutu, et ta just nüüd — oma suurel juubelil — määras end ise ja vabatahtlikult nii lootusetule üksindusele. Ta polnud ju harjunud üksi elama, vaid kõike ikka tegema paaris ja koos. Miks ta küll oli memme majja tõtanud või õigemini põgenenud, nagu ajaks kogu maailm teda taga?

Eks vist seepärast, et memme mets oli alati tähendanud vabanemist, olgu kooli- või töösunnist. Aga päikesekiiri peegeldavas vees polnud praegu rõõmsalt kilkavaid lapsi, hoopis masendus kiljus metsajärve kohal nagu kuri lind, kes teda terve tee siiani on jälitanud ja nüüd lõpuks kätte saanud.

Välja, õue, eemale vastikust murekoputusest, mis peas tuikas ja valutas.

Vaike tormas paljajalu päikselisse taluõue, et hiljutist õnnetunnet meenutada. Seda joovastavat saabumishetke, kui ta tuttavat järvenurka silmas ja üksnes vanaema tamme nägemisest hingerahu leidis.

Varbad rõõmustasid külma maapinna üle täpselt nagu lapsepõlves. Hommik ise oli haruldaselt soe. Karastavalt jääkülm järvevesi aitas hingepakitsust hetkeks leevendada.

Järvekaldalt tagasi talu poole lonkides tardus Vaike ehmunult seisma.

Okste vahelt paistis majatrepil istuv tuttavlik kogu. Memme vaim… Hallutsinatsioonid? Nõdrameelsuse kindel märk? Aga siis tundis ta ära naabrinaise, vanaema parima sõbratari Illu.

„Ma vaatse üle järve, et lambi põlese naabritalun õdakul ja arvasse kohe, et kes ta muu om kui Vaike itse, ja näi, olligi mul õigus! Poe juuren öeldi, et oli teine vist jah! Olled see nüit sina või ei ole mette?” sädistas tuttav hääl, küsimata ühestki murrakust, leiutades käigult iseenda tarbeks olematut kõnekeelt.

Illu tõttas Vaikele vastu, „mede Illu”.

„Ta ju nõnna illus latseke, et Illu om talle ainus õige nimi,” oli vanaema kiitnud naabritüdrukut, kellest sai juba Vaike lapsepõlves abielunaine ja mitme lapse ema. Aga ilusaks Illuks jäi ta sellegipoolest, kuigi tema päris nimi oli Matilde. Ilus oli Illu tänaseni, mingil erilisel moel, polnud maanaise tuulest ja mullast räsitud kätes ja näos kosmeetika ega muu peene hoolduse jälgi. Pisike ja käbe, askeldav ja hoolitsev, hääl kui õrn linnuvidin.

„Näe, latseke, tõin sulle miskit hääd suhu pista, arvasi kohe, et sul pole siin süia ega midagist, aga kuda see sündimisepäival nii kõlbab,” siristas Illu leebelt. „Voh, siin veel magusat moositegu saia peale määri!”

„Kuidas sa küll oskasid nii õigel päeval tulla? Minu… juubelil? Ainsa külalisena?” pomises Vaike, endal nutt kurgus.

„Eks sinu sündimisepäiv oli mulle ja memmele iki üits suur pidu! Küll sai siis eelmisel õdagul kooki küpset ja lilli korjat ja tube kaunistet sind oodates…”

„Aga kuidas sa oskasid mind just täna oodata? Ma pole siin käinud aastaid…”

„Kui näi üle järve aknas tulesid, siis õkva tuli mede memm meele!” säutsus Illu ta jutu vahele nagu lapsepõlveski. „Helistase kohe Poe-Maalile, kes rääkse, et sa olla, jah, tuld linnabussi päält! Tema oll kohe poeaknast uurind ja mõelnd, et kas pealinna daame jää tõesti ihuüksi metsa või kuda? Ja siis ma ehmusigi ää, et kuda nüit mede Vaike ihuüksi metsan ja veel sähantsel hommikul? Juubelipäiv ja puha? Ma es saa õdagul tulla, et aidata ahju kütta, selg nõnna valutas, et… Noh, siin ma nüit olle ja kingi omma ka kõik üten!” pühkis Illu silmi põllenurka.

Vaike võttis suure koti jahmunult vastu, aga pidi selle ruttu uuesti maha toetama: „Mis siin küll sees on? Kas tõid mulle kingituseks oma talu kõige ilusamad kivid?”

„Pole siin kiva ega miskit! Puha mu oma kraam, mullusuvised kardulad ja porknad, mede kuivatet tillid. Ja siin veel sibulapealsed… Eks ikka esmaseks nällakustutuseks. Sul siin ju pood nõnna kaugel ja metsatee puha pori all! Ma mõtlesi, et mida see latseke siin suhu pistse, põle üksinda sünnipäiva ega kedagist…”

Vaike puhkes ootamatult valjusti nutma. Seda polnud temaga juhtunud isegi mitte abikaasa matustel. Ja siis Illu kallistas teda, täiesti memme moodi, pikalt ja õrnalt seljale patsutades. Nad seisid kaua teineteise embuses, vaikides ja tasakesi.

Mõlemad pühkisid seejärel veidi häbenedes nina ja Illu pistis „juubelisaia” sünnipäevalapsele pihku: „Maitseks ise ka teist väheke! Põlnd mul aega kodun kohvigi juua, nii kiire tulek oli kaema, et kuda sa siin nüit üksi öö üle eland või midagist, on iki eluvaim sehen või…”

Vaike tõttas kööki saia lahti lõikama, et mitte uuesti nutma puhkeda. Ta hoidis jahmunult ühes käes Illu toodud lillekimpu ja teises saia ning hakkas alles siis uuesti nutma, kui mitu magusat saiaviilu koos moosiga söödud, kohv joodud ja kiirustav kingitooja memme sõstrapõõsaste vahele kadunud, sest ta olevat unustanud oma koduukse lukku panna.

Üle õla hõikas vana naine hüvastijätuks täpselt vanaema kombel: „On nagu onnnnnn! Jäta oma leinajonnnnn!” Ja paisutas viimase hääliku ähvardavaks manitsuseks.

Kuidas jonn?

Hoopis suur lein ja valu?

Vaike oli siiralt jahmunud ega leidnud tabavaid sõnu, mida vastu hüüda.

Alles köögis nõusid pestes ja käbeda maanaise juttu meenutades pidi ta tahtmatult nõustuma, et Illu elu oli olnud palju vaevalisem kui temal ja matuseidki rohkem. Ehk jonnis Vaike tõesti kogu maailmaga, kui ta end juubeliks ihuüksi siia metsamajja peitis?

Vaike pidi endale tunnistama, et oli põgenenud lagunevasse tallu tasakesi surema, elust eemale hoidma, märkamatult hääbuma, ilma igasuguste lahkumisavalduste ja hüvastijätukirjadeta. Ilus Illu oli talle selle mugava lahkumistee ootamatult kinni pannud, sest ta ilmus tallu kui memme sõnumitooja. Enam polnud võimalik siin enesestmõistetava lootusetusega surma oodata, sest just haledaid enesetapjaid põlastas vanaema kõige rohkem. Ja vanas talus kehtisid Vaike üllatuseks endiselt memme tõekspidamised. Isegi tema, kaua eemalolnu jaoks.

Vaike polnud Kalle sugulasi matustest saadik näinud, oli kõigist talvistest suurpidudest eemale hoidnud. Ja eks abikaasa tuttavadki olid temast pikkamööda eemaldunud. Ta oli varem alati uskunud, et neil on ühised peresõbrad. Aga polnud enam peret, polnud ka sõpru? Naine oli ometi nii väga püüdnud ja pingutanud, oli oma tahtmisi ja tuttavaid ohverdades alati mehe kõrval püsinud: olgu spordivõistlustel või reisidel, kuigi sõidusiht oli Kalle seatud, sõbrad tema valitud. Ja nüüd oli abikaasa kadunud sinna, kuhu ei ulatunud ükski naise etteheide ega palve.

Mitte mingit abielu enam, ei iial! Ainult täielik üksindus aitaks uut kaotusvalu vältida, ainult see. Ta ei püüa enam kunagi kooseluga kohaneda, teise inimolendi ootustele vastata, sest mis saab siis, kui oled tõesti saanud osakeseks teisest inimesest, kes su siis pooliku ja veritsevana maha jätab. Ta neelas ahastades pisaraid.

Miks tuli ainult Illu? Kus olid kõik teised?

Varem oli Vaike isegi tühistest sünnipäevadest teinud suured peod. Ikka abikaasa palvel.

Oleks Kalle tavaline kaaskond täna, juubelihommikul, ise siia sõitnud, poleks Vaike kedagi ära ajanud ja oleks püüdnud pidutseda nii, nagu poleks pikka leinatalve olnudki. Aga noorem õde polnud ta asukohta reetnud, sest ta ise oli rahulejätmist jonnakalt nõudnud. Ja nii ei teadnudki tulla keegi, isegi mitte ta lemmikõde Vaarika.

II

Õhtutest hakkas pikkamööda kaduma meeleheite varjund. Hommikul peletas ahastuse linnulaul. Talus oli märksa rohkem pakilisi töid kui linnas, nii mööbli parandamist, ahju kütmist kui ka naelte seina tagumist… Rahmeldamine oli parim vahend masendushoogude vastu.

Lõpuks saabus maikuu esimene suurem soojalaine, teed kuivasid, masinad pääsesid paremini liikuma.

Ja Vaike ärkas öösel nii metsikust raginast, et ta hirmust poolsegasena voodist kargas ja rõdule tormas, sest kartis vana talumaja endale pähe varisevat.

Väljas pimestasid teda valgusvihud ja kurdistas mürin, mis sarnanes sõjafilmide omaga. Kuid üle piiri polnud tulnud naabrite vaenulikud tankid, vaid hoopis ahned saemasinad — tapma täies elujõus kauneid tammepuid. Vaatepilt oli rabav: ööpimeduses rünnaktuled välkumas ja puukangelastega võitlemas. Kas tõesti peeti sõda nende uhkete tammede vastu, mida vanaema oli nimetanud pühaks hiieks. Üks võimas puu langes alandliku mürtsatusega, peaaegu talu kuurinurka riivates. Tapamasin taganes, võttis hoogu ja ründas uuesti. Vaike ei näinud eredates valgusvihkudes enam midagi ja põgenes ehmunult tuppa. Võõrad mehed? Vaarika oli teda just nende eest hoiatanud. Mis neist puudest? Kui vaid ise eluga pääseks…

Koiduvalguseni oli veel mitu tundi.

Helistada politseisse? Aga ehk oli neil meestel saagimiseks luba? Talu ümbritsev mets ei kuulunud juba ammu enam vanaema talu juurde, noored olid selle maha müünud, kui tahtsid linna korterit osta. Tookord polnud Vaike metsamüügi vastu protestinud, see oli ikkagi looduskaitseala ja neist kellestki polnud tublisid metsavahte.

Aga kuidas tohiti looduskaitseala nii sõjakalt laastada? Oli see unenägu, et hävitati tammesalu, mida vanaema nii kalliks pidas? Nägi ta pimeduses õigesti? Ehk tõesti vaid harvendati? Lõigati kuivanud puid? Veider küll, et öösel…

Sõjamölluga sarnanev mürin kestis. Vanaema tammepuu? Mõte hiiepuule sundis Vaiket uuesti püsti hüppama ja välja tormama, meeletust hirmust hoolimata.

Kuuvalguses polnud taskulampi vajagi.

Püha hiis oli peaaegu kadunud, ta oli hiljaks jäänud. Aga vanaema nõupidamistamm hakkas kohe silma, sest üks masin valgustas just seda puud ja võttis hoogu, et lõigata…

„Ei, ei!” kisendas Vaike. „ Seda puud mitte, seda mitte!”

Ta tormas, käed laiali, masina poole ja kabuhirm sundis teda karjuma üha kõvemini, nii et mürin äkki vaikis, järele jäi lausa hämmastavalt suur vaikus, mille täitis ta enese hala.

Tamme ründavalt masinalt ronis maha nooruke ja surmväsinud töömees, kes ei paistnud mõrtsuka moodigi.

Ka teised puulõikajad kogunesid naise ümber.

End veidi talitsenud ja pisarad pühkinud, suutis Vaike lõpuks jahmunud meestelt pärida, kelle käsul metsa just öösel maha võetakse.

Mehed silmitsesid küsijat nagu ilmutist neile tundmatust maailmast ning seletasid tõrjuvalt, et on pärit hoopis vabariigi teisest otsast, töötavad firma käsul, kust neid saadetaksegi alati puid lõikama ööpäev ringi. Jah, tööd jätkuvat veel vähemalt nädalaks. Ei teadvat nemad midagi ei looduskaitsealast ega selle metsa omanikest, nemad alluvat oma tööandjale ja ainult temale. Teevad, mida kästakse, ja on õnnelikud, kui tööd on!

„Minu talu on siinsamas, teie raielangi kõrval! See on püha hiiesalu, minu vanaema igivana…”

„Kas teie olete omanik?” küsis üks meestest imestunult.

„Ei, aga…”

„Laske meil tööd edasi teha!”

„Siin on looduskaitseala! Pühad hiiepuud!” kisendas Vaike.

„Looduskaitseala?” ehmus suurt tamme rünnanud nooruk, aga vanemad metsamehed viipasid ta vaikima.

„Kui te ka selle vana tamme täna öösel maha lõikate, siis ma annan teid küll kohtusse, te olete hävitanud iidse tammesalu, ma lähen Euroopa kohtuni välja. Lähen…”

„Minge parem magama!”

„Andke mulle oma firma telefoninumber… Mehed, ma usun, et te pole süüdi, aga te ei tea, mida te teete! Oodake, kuni ma helistan, jätke pooleli…”

„Eks me siis lõika vahepeal kuuski, kui see tamm teid nii kisendama paneb!” ühmas vana mees pahuralt. „Meil on pered toita ja tööd me pooleli jätta ei saa!”

„Aga kohtu alla minna saate?”

Vastaja mõmises vihaselt ja tõmbas taskust mobiili, et segajast lahti saada ja ise vastutusest pääseda: „Öösel on firmasse mõttetu helistada, aga siin on number, ja nüüd jätke meid rahule!”

Vaike koperdas üle kändude tagasi tallu ega suutnud hommikuni uinuda, kuigi saagimismürin tammesalust kaugenes.

Vanamehe antud numbrilt vastati hommikul, et firma mingitele juhuslikele uudishimulikele oma klientide nimesid ei avaldavat.

„Ma pole juhuslik uudishimulik, ma elan teie mõrvamasinate kõrval. Kas te teate, et tegemist on looduskaitsealaga, kus ei tohi isegi oksi murda? Saadate oma mehed siia põlispuid hävitama! Tammehiisi maatasa tegema!” kisendas Vaike hüsteeriliselt. „No kuulge, valige ikka tooni!” katkestati teda järsult. „See kõik ei puutu üldse minusse ega meie firmasse!”

„Kuidas ei puutu? See on looduskaitseala,” hüüatas Vaike rabatult. „Hiiepuud olid eestlastele pühad, minu vanaema hoolitses nende eest, aga nüüd… Ma hoiatan teid!”

„Ärge karjuge ja ähvardage! Mis pühad hiied? Meie täidame lihtsalt metsaomaniku tellimust!”

„Ja kui tellimuseks oleks kogu Eesti õhku lasta? Aatomipomm visata!? Kui te juhite metsatöid, siis peaksite teadma, mida looduskaitseala raielangiks muutmine tähendab. See tähendab väga pikka ja kulukat kohtuprotsessi…”

„Me täpsustame,” poetati veidi üllatunult vastuseks. „Aga miks kohe niisugune kisa? Te ometi ei paanitseks, kui teie naaber korjaks oma aiamaalt kartuleid? Noh, lõikab puid, ja mis siis? See on eramets, omanik võib teha, mida tahab!”

„Mitte lihtsalt eramets! Ja neid tammesid pole omanik siia kasvama pannud nagu mingeid kartuleid Kas te olete kurt!?”

„Loodust võib kaitsta mitmel moel! Lõpetage hüsteeritsemine! Meie harvendame!” teatati nipsakalt ja lülitati telefon välja.

Jäi veel nõrk lootus, et aitab vallavalitsus.

Aga valla võimumeestelt sai Vaike e-mailile lühikese teate, et metsaraie olevat ilmselt kooskõlastatud, aga täpsustada olevat võimalik metsaomaniku mobiilil, mis küsijale lahkelt edastatakse.

Vaiket vapustas kõige rohkem sõnapaar „ilmselt kooskõlastatud”, ei mingit üllatust, jahmatust, metsaröövlite hukkamõistmist ja tänamist, et keegi püüab vanu tammesid päästa. Ikkagi Lõuna-Eesti kuulsaim looduskaitseala. Mitte ainult valla, vaid ka riigi uhkus. Rahvuslik aare!

Nojah, talvel kadusid suvitajad linna, mets jäi peaaegu inimtühjaks, muutus eriti hilissügisel ja varakevadel metsaröövlite maiuspalaks, sest põliste talude peremehed olid enamasti liiga vanad, et oma puid pidevalt valvamas käia. Riigimetsast ja looduskaitsealadest ei hoolinud aga vist üldse mitte keegi, kui isegi vallavõimud saatsid järelepärimistele ükskõikseid e-maile, et põliste tammede julm hävitamine on „ilmselt kooskõlastatud”. Metsarüüstajatega võitlemine polnud niisiis vallavalitsuse asi? Kas see tõesti jäeti temasugustele, kellel polnud selleks ei võimu ega väge? Ta pidanuks ebavõrdsele heitlusele pühendama mitte ühe telefonikõne, ka mitte päeva või nädala, võib-olla kogu järgneva elu…

Oli tema selleks valmis? Kas teda polnud juba linnaraamatukogus piisavalt näägutatud, et ta on „liiga vana”. Metsaraie tähendas suurt äri, ärimehed olid kindlasti kõigeks valmis.

Mida nüüd küll ette võtta?

Sõita linna, ministeeriumisse, katkestada puhkus?

Või istuda metsas ja valvata?

Sõjakad puusaagijad kadusid kohe pärast Vaike sekkumist, ta ei suutnud ka järgmisel ööl uinuda, ootas uut rünnakut. See jäi tulemata, kuid mahalõigatud tammesid ei saanud enam püsti panna nagu mänguklotse. Püha hiis oli peaaegu kadunud, alles vaid mõned tüved, saepraht ja raskete masinate porised jäljed.

Kui Vaike tegi järgmisel päeval tiiru laastatud metsas, kus isegi kõige kaunimatele tammedele polnud armu antud, vajus ta löödult memme tamme alla istuma. See oli puude surnuaed, hauakivideks nukrad kännud.

Selg vastu allesjäänud tammepuud, sulges Vaike silmad.

Ja äkki tundus talle, et tamm polnud enam tumm, oli ahastav.

Vaike silitas rahustavalt puukoort. Uskumatu, et ta oli julgenud ööpimeduses majast välja tormata ja tundmatutele meestele vastu hakata? Kindlasti tuli pealinnas hiiepuude kaitsmist jätkata. Küllap ärimehedki taotlevad praegu mõnes ametkonnas uut luba „harvendamiseks”! Tuli tegutseda, kuni pole hilja.

Seni lopsakas kodumets tundus Vaikele pärast puusaagijate lahkumist võõra, porise ja laastatuna. Aga ka kaugemal ringi uidates taipas ta esmakordselt, miks maainimesed nii väga kirusid metsavahtide kaotamist. Kõikjal oli maha saetud üksikuid puid. Kui vanasti käidi õunaraksus, siis nüüd oli mootorsaagide ajastu ning käidi puid näppamas. Võimsad tüved kõlbasid ilmselt nii ehitamiseks kui ka kütteks. Mida kellelgi parajasti vaja oli. Ja metsa varastada oli märksa kergem kui ubinaid, sest õunapuul oli ikka kindel peremees kogu aeg valvamas. Mõned kõrgemad riigiametnikud isegi soovitasid külmadel talvedel metsast kütet hankida. Ju siis see polnudki rumal nali.

Vaike oli suvitanud Kallega mehevanemate kodus mererannal ja oli Lõuna-Eesti metsarikkuse peaaegu unustanud. Nüüd tundis ta end kummalisel kombel tammepuude reetjana, sest ta polnud talu ümbritseva maatüki müüki süvenenud. Noored vajasid korteriostuks raha, olgu! Aga tegelikult oli alla kirjutatud memme püha hiie hukkamisotsusele. Vanaema talu polnud ju lihtsalt talu, see oli ka mets maja ümber.

III

Vaike otsustas ministeeriumisse minekuga viivitada, sest öiste puulõikajate kadumine näis olevat lõplik. Hing valutas ju veel rohkem kui enne metsatallu saabumist. Mis võitlejat temast praegu, ja veel pealinnas? Kõigepealt tuli puhata.

Aga vaikuse ja rahu igatsejat tabas kuumalaine saabudes uus häda: vastaskalda inimtühjus asendus askeldavate suvilaomanikega, kelle krundid olid kõik samuti ju kaitsealal ning kes tervitasid puude kevadist rõõmupidu samuti, mootorsaag ja kirves käes, nagu öised metsarüüstajadki. Linnamüra eest pagedes oli Vaike sattunud justkui uudismaa ligidusse. Teisel pool järve juuriti üles lepavõsa ja kisti välja kände. Aga saeti maha ka sihvakaid kaski ja kuuski, et muruniidukid paremini liikuma pääseks.

Mis aidanuks järjekordne sekkumine? Need olid uued maaomanikud, kellel õigus puudeta murule uhke villa ees? Looduskaitseala? Või hoopis eramaa õigused? Asja uurides jääks ta igal juhul meelerahust ilma. Seda enam, et teise järvekalda uustulnukad olid Vaike jaoks täiesti mõistetamatu inimliik, kellega ta lähemalt tutvust teha ei soovinud. Need suvitajad tulid linnakärast eemale maaelu nautima, aga kukkusid kohe nii loodust kui ka vaikust hävitama. „Muru tahab niitmist! Puud lõikamist!” näis olevat nende hüüdlause.

Paari järgmise nädalaga sai Vaike omal nahal tunda, et endistest rahumeelsetest suvitajatest oli raha ja tehniline progress aretanud masinainimesed, kes istusid suurema osa ajast muruniidukil ja muudkui sõdisid metsalillede ja rohuga. Kuidas sisendada kõige elava austamist naabritesse, kelle mänguasjadeks olid metsikult mürisevad lõikemasinad ja jahipüssid? Sama kasutu olnuks vaielda nende võimumeestega, kel vastuväideteks kaasaegsed lahingurelvad ja ilutulestikuks pommiplahvatused.

Uustulnukaist majaomanikud lõikasid Vaike silme all usinalt maha kogu vastaskalda pilliroo, mis ummistas seejärel ainsa järvest väljavoolava jõekese. Tänu nende lõikamiskirele kogunesid kõik linnud memme talu kaitsvasse pilliroogu. Vaike sai nii hommikustel ujumistel imetleda hulganisti linde, kes olid kodust pagejad nagu temagi. Mitu pardiperet jäi pidama võimsa rootihniku varju, järeltulijaid oli neil hulganisti. Kui Vaike vette sulpsatas, siis ujusid linnupojad rahulikult ta kõrval. Sama leebelt silitas ta jalgu hulkuv kollane kass, kes oleks justkui samavõrd kaitset ja mõistmist palunud nagu need järvelinnud.

Uhiuute suvekodude omanikud jagunesid õnneks siiski kahte rühma. Esimesse kuulusid kärarikkad murupügajad ja puulõhkujad, kes hävitasid nii ümbritsevat loodust kui ka vaikust, soovides, et kogu ümbrus oleks mururoheline, ilma vabalt lokkava õiekirevuseta, eriti aga vihkasid nad võililli, millest Illu teed keetis. Teise rühma moodustasid taimekogujad, kes kõndisid tasahilju üle kastese rohu ja tänasid emakest loodust pärast iga lille või marja noppimist. Neid teisi polnud ehk vähem, aga neid oli raskem märgata. Neid, kes kaitsesid iga puud, kastsid iga longuvajunud taime, toitsid rändurihingega koeri ja kasse. Nad olid tasahilju metsas peidus, aga nad olid ometi olemas.

Niisuguseid elanikke polnud kahjuks ligidusse ehitatud uues suvemajas.

Kui Vaike tahtis ühel pärastlõunal alasti ujuma minna, märkas ta veest välja tulles oma ehmatuseks, et taluõu pole enam kuni järveni puudega varjatud, vaid äsjasaabunud naabrimees võtab maha kasepuid, mida Vaike oli alati pidanud samuti memme omadeks. Uute suvekodude krundid olid paraku täpselt tähistamata, vähe oli neid, kes metsas lausa okastraate vahele vedasid. Ja nii liikusid need omanikud, kel pihus mootorsaag, enesekindlalt edasi naabrite valdustesse, sest seda kõike võis samuti ülbelt harvendamiseks nimetatada.

Vaike polnud naabrimeest varem näinud. Ehk ei oletanud higine saagija, et keegi juba nii vara maal? Noored tulid ju enamasti siis, kui algas suur suvepuhkuste laine.

„Kuulge, kas te ei arva, et lõikate juba meie puid?” hõikas Vaike vihaselt.

„Tere, tere!” kohkus mees pisut. „Me pole vist tuttavad!”

„Ma olen selle talu perenaine! Omanik!! Ja mina eelistaksin igatahes niisugust tutvust, et lopsakas puudesalu meie majade vahele alles jääks, siis me ei elaks nagu linnas, et peab kardinaid kogu aeg akende ees hoidma. Ma eelistaksin privaatsust, tahaksin hommikul rahulikult ujumas käia… Mitte võõra pilgu all! Pealegi on see kasetukk lausa meie õues, meie maal!”

„Palun, palun!” taganes mees. „Ma arvasin, et ka teile meeldiks rohkem päikesevalgust. Mõtlesin, et üllatan naabreid meeldivalt! Noortel pole midagi selle vastu olnud, kui ma puid lõikasin. Nende poolest võinuks ma kõik järve varjavad kased maha võtta!”

„Noortel ei ole õnneks minu vanaema talus sõnaõigust ja ei saagi olema, kuni mina elan. Tehke endale, palun, saunapuid kusagil mujal, mitte võõral krundil!” püüdis Vaike viisakaks jääda, kuigi ta käed raevust värisesid, sest ühe sihvaka kase oli naaber siiski jõudnud maha lõigata.

„Ega siin ei saa, jah, täpselt aru, missugune puu kellele kuulub, et… kus üks maakodu lõpeb ja teine algab. Ja väike harvendamine on alati kasulik,” muutus mees enesekindlamaks.

„Isegi väike harvendamine looduskaitsealal ilma eriloata on kuritegu, aga teie võtsite siin maha terve ja ilusa kasepuu! Eriluba võib anda ainult kuivanud puudele, need kased siin on elusolevused! Võtke vaevaks, uurige järele, mida tähendab looduskaitsealal elamine, kui te ei taha trahvi maksta!”

„Mis teil viga on? Kena kevadine hommik, ja hirmutate trahviga? Meil pole naabritega kunagi probleeme olnud, ja äkki nii kurjad sõnad?”

„Teie mootorsaag on palju kurjem kui minu sõnad. Minu esivanemad on selles talus elanud üle sajandi. Mina neid puid hätta ei jäta!”

„No on alles õelus! Ise ei söö ja teisele ei anna! Kadedus ajab hauda! Siit saaks häid kasehalge, aga teie jutlustate puude kaitsmisest, sest ei viitsi ise sauna teha!” sisistas mees, kuid kadus siiski oma maja poole, istus muruniidukile ja hakkas vihaselt täristama.

Kui Vaike oli päev otsa oodanud, et naabri muru ometi kord pügatud saaks, aga seda aega päevavalges ei saabunudki, otsustas ta järgmisel hommikul siiski tagasi linna sõita. Rahu ju enam polnud ja ainult pealinna ametiasutustes oli võimalik välja uurida, kas ja kui palju tohib omanik looduskaitsealal puid lõigata. Mida suudaks tema üksi kõigi nende moodsate hävitusriistade vastu! Ta poleks enam uut suuremat puude tapatalgut üle elanud, aga metsas polnud abi loota kelleltki.

Järgmisel hommikul tervitas Vaiket udus järv, sest ta oli reisiärevuses juba kella viie paiku ärganud. Sel ainsal ajahetkel, kui ta kõrva paitas linnulaul, mitte masinate ragin.

Viimast korda järve, kurb lahkumisrituaal.

Naisele tundus, nagu ujuks ta läbi piimja valguse hoopis teise maailma, teise aega, kus teda on kaua oodatud. Talle näis, et ta on ainsana ärkvel koos sädistavate lindudega. Kui ta aga läbi helendava järveliniku libises, pidi ta peaaegu kokku põrkama hoogsalt krooliva ujujaga.

„Oih, varane näää… hii… näkineitsi? Paaahaaa… palun vabandust,” puristas mees.

Vaike salvestas kohe nii juuste lopsakuse kui ka hallikad kahlud meelekohtadel. Aga samal ajal tõusis ta alateadvuse sügavusest esile mingi taju, mida ta algul määratleda ei osanud.

„Kas põgenete kellegi eest, et juba hommikul nii hoogsalt kroolite?” kuulis Vaike oma hääles üle hulga aja midagi flirditaolist.

„Kuule, Vaike, naabripoissi ei kõlba teietada! Mulle tundus, et hoopis sina ujud mulle külla üle järve,” naeris mees.

„Mina? Jah, kui olen nä… hä… närvis, siis ujun liiga kaugele… Kas Tiit!?” hüüatas naine jahmunult ja tõmbas vett kurku. „Naabripoiss Tiit? Kaugelt kaldalt?”

„Nii kauge see minu järvekallas nüüd ka pole! Sa pole peaaegu üldse muutunud, Vaike! Ikka samad suured silmad ja imestav pilk… Pole sind sada aastat näinud, aga tundsin kohe ära. Keegi teine ei julgeks nii kaugele ujuda!”

„Mina… esimest korda… üle hulga aja vanaema talus…! Aga sina?” lõõtsutas Vaike jahmunult vastu, sest keset järve poleks ta küll lootnud oma lapsepõlve kohata.

„Mul ometi ka talu,” hingeldas Tiit. „Pean seda juba mitu aastat, ei viitsi enam Soomes tööl käia… Eestis olen ise peremees!”

„Mina ka just nagu perenaine… Vabanda, kole külm… Ujun tagasi, nägemiseni!”

„Ei, Vaike, teeme võidu nagu lapsepõlves, nii saab märksa rutem sooja! Kes jõuab enne üle järve!?”

„Kas sul… teil… on see tõesti veel meeles?”

„Muidugi, kõik vahvad asjad jäävad ometi meelde!” hõikas mees ja kukkus kalda poole kroolima.

Vaike oli esimesena tagasi kodukaldal, aga ta rõõmuhõiske lõikas läbi kriipiv heli.

„Jälle saevad varahommikul salaja puid!” ei suutnud ta varjata nördimust. „Alles sain öistest metsaröövlitest lahti, nüüd giljotineerivad juba talumehed puid, päris avalikult…”

„Õigetel talumeestel on targematki teha! Põline maainimene mõttetult ei hävita. Need on rahaahned uusrikkad, kes päevad läbi saagi vibutavad!” vaidles vastu hallipäine ujuja, kes äkki väga tõsiseks muutus. „Tule mulle külla, eks ikka sinna kaugele kaldale! Näitan elusat lehma ja lammast… Ja äkki räägid mulle lähemalt neist öistest metsaröövlitest, otsingi liitlast, siin ju looduskaitseala…”

„Otsid liitlast? Sina ka? Tulen kindlasti! Varem ei saanud mind kuidagi lehmalaudast välja, praegu on kirg rohkem raamatute ja puude vastu. Töötan pealinna raamatukogus…”

„Mõlemat kirge annaks ju ühendada. Ma just kuulsin, et alevis vajatakse raamatukogule juhatajat, muidu pannakse see kinni…”

„Ma tulen! Vähemalt homme hommikul ujuma!” noogutas Vaike õhinal, unustades hoopis, et oli kavatsenud juba täna linna sõita,

„Olgu,” muigas mees. „Aga nüüd mine tuppa sooja! Ma pole varem kuulnud niisugust hammaste plaginat!”

Ja mees kadus udusesse järve, et tagasi teisele kaldale ujuda.

Kuuma kohvi juures ründasid Vaiket vastukäivad soovid, mis olid vähemalt sama tüütud nagu muruniitjate ragin, sest hommikune ujuja oli olnud äärmiselt kehaline olend. Kui ta läheks Tiidu juurde oma muret kurtma ja püüaks koos temaga metsarüüstajatest jagu saada… Mis siis küll juhtuks? Kas ta suudaks keskenduda ainult metsaröövlitele? Ta vajas praegu tõelist ja ausat lohutust, mitte lohutusvahtu, milles ulpimas üksikud siirad kaastundelaastud. Tiit polnud ju enam naabripoiss, vaid temast oli saanud täiesti tundmatu mees, kellesse armumine oleks kogu ta senise linnaelu segi paisanud. Esimene armastus?

Lapsikus? Või elu kõige ehedam tunne?

Ja alevi raamatukogus koht vaba…

Vaikele polnud varem pähe tulnud mõtet vahetada töökohta ja jääda lõplikult maakolkasse. Ühe hommikuse ujumise pärast ei saanud ometi kogu elu muuta? Noorem õde hoiatas teda pidevalt, et tänapäeva ärimehed püüdvat kasuahnust südameheaduse pähe maha müüa. Äkki oli Tiit hoopis suurim metsaröövel, salajane puulõikaja? Teisel pool järve saeti ju kogu aeg? Või oli ta kolka suurim naistekütt? Võõras mees igal juhul!

Miks ta ei leidnud metsataluski rahu? Keegi ja kunagi pidi ilmselt süüdi olema. Keegi nende suguvõsa sajanditetaguses geeniahelas. Keegi, kes põhjustas kõik Vaike praegused õnnetused neetud elurikkega? Uuel ajal oli inimkonda üha sagedamini hakatud võrdlema loomariigiga. Mitte lihtsalt nii, et inimene on inimesele hunt, vaid iga alatuse jaoks oli kohe selgitus putukate, satikate või kahjurite maailmast. Nii oli kõige lihtsam. Homo sapiens polnud enam mõtlev olend, vaid mõttetu ringirabeleja, kelle julmus oli sageli sama mõttetu kui rabeluski.

Mida ta siis ikkagi soovis? Mida ta nii väga ootas?

Uue hommikuse ujumise ootamine paiskas Vaike tagasi kaugesse noorusse, nii kaugesse, et see näis kuuluvat juba kellegi teise ellu. Plikatirtsuna oli ta ammusel esimese-armastuse-suvel tormanud memme telefoni juurde, komistades ja end vanaema ees narriks tehes, et memmest kiiremini toru haarata ja ise Tiidule vastata. Kui Vaike praegu oma nooruse suurt armastust meenutas, siis hämmastas teda kõige rohkem, et ta oleks võinud naabripoisiga elu lõpuni elada ja poleks sel juhul praegu kedagi kaotanud. Vaike kooliõpetajast isale oli Tiit olnud tülikas jõmpsikas, kes vedas tütart kahtlastesse seiklustesse. Ehk oligi isa käsi mängus, et poiss järgmistel suvedel kaugesse kolhoosilauta tööle pandi? Olnuks see saatuse ülim kingitus, kui saanuks vanuigi koos kooliaega meenutada ja tagasi lapseks muutuda? Siis ei püüaks ta praegu endast leina välja uhuda nagu pikatoimelist mürki. Ja samas oli see soov kuidagi patune. Reeturlik koguni.

Ei, jah, tuli ikka minema sõita! Oli mõttetu mingi võhivõõra pärast oma reisiplaane muuta. Asju pakkides meenutas Vaike tahtmatult armuvalu, mis hilisemas elus enam kunagi sel kombel ei kordunud. Ta oli kümnene, kui nad esimest korda üle järve ujusid. Ja neliteist, kui poiss kaugesse tehnikumi õppima saadeti. Rohkem ta Tiitu enam ei näinud. Uskumatu, kuidas plikalik tunne võis äkki meenuda ja õide puhkeda nagu mõni harva õitsev eksootiline taim. Või oli see tunne pigem unistuslik sõnajalaõis, mida kõik otsisid ja keegi polnud veel leidnud?

Kes viitsiks mäletada viiekümnesena oma esimest armastust? Kes tohiks leinava ja vanana mäletada oma esimesi lapsikuid ootuspiinu? Vaike oli jahmunud ja segaduses. Pärast matuseid oli ta oma välimuse hooletusse jätnud ja muutunud piitskõhnaks, nii et ta vanust enam ei küsitud ega oletatud. Vähemalt mitte sugulaste ja tuttavate keskel. Neile oli ta eelkõige Kalle lahkumise nukker meenutus.

Küllap olid mõtted Tiidust vaid soov leinast vabaneda. Vaikel oli häbi. Piinlik, kui ülejärve-naaber nüüd, aastakümneid hiljem, aru saaks, et oli olnud tema esimene armastus.

Tundmatu ujuja kohtamine polnud mingi põhjus talus istuda ja muruniitjaid taluda.

Tuleks kaduda vähemalt paariks nädalaks, veel parem terveks suveks, kuni Tiit lõplikult ununeb, seekord jäädavalt. Tagasi tulla oleks mõistlik alles hilissügisel, kui loodus juba ise rohu maha niitnud, häälekas murupügamine lõppenud.

Vaike kiirustas läbi metsa bussi peale nagu põgeneja, nagu oleks just tema kaitseala suurim puudevaras. Ta oli tõesti tahtnud midagi varastada, aga mitte puid, vaid näpata tagasi tükikest lapsepõlve. Kui ta aga lõpuks peatusse jõudis, siis teadis keegi mööduja rääkida, et sõiduplaani olevat hiljuti muudetud, osa reise kokkuhoiu pärast ära jäetud.

Bussi ei tulnud tõepoolest.

Illu selgitas talle hiljem innukalt, miks siin kandis bussid nüüd veel harvemini käivad kui varem. Jah, vald võivat nüüd ise raha üle otsustada. See olevat olnud pikk võitlus, mis küll võideti, aga tulemuseks olnud hoopis lepingu lõpetamine endise odava bussifirmaga ja kokkuhoitud summa eest vallajuhile uue erasõiduki ostmine.

Nii piirduski Vaike reis seekord ainult ilusa Illu juures käimisega.

Õhtul taluvoodis und oodates tundus talle ometi, et ta oli käinud kusagil hoopis kaugemal ja lõpuks päriskoju saabunud, sest metsajärv näis mäletavat tema lapsepõlverõõme ja -tundeid, mis pealinnas olid ammu luitunud, olematuks kulunud. Tõesti naljakas soov ujuda võistu kaugele kaldale, lihtsalt ujuda, ei muud. Ta polnud ju enam kunagine teismeline, keda naabripoiss oli peaaegu alati võitnud. Eile hommikul kroolis ta igatahes Tiidust kiiremini, näis, kuidas homme. Olnuks tõesti arutu üksnes seepärast varem linna tagasi sõita, et ta nii väga ootas karastavat hommikust suplust külmas ja puhtas metsajärves.