Vanasti, Nõukogude ajal — või Vene ajal, nagu mina olen harjunud ütlema —, kõrgus Tallinnas „Estonia” teatri vastas — õigemini küll mitte päris vastas, vaid diagonaalis vasakul — suur mürakas kivimaja, kaetud halli terrasiitkrohviga, väga kalli ja kvaliteetse seinakattematerjaliga, vähemalt niimoodi tol ajal öeldi… Tegelikult ilus maja? Ja tõesti, krohv on püsinud tal viiskümmend aastat ja hakkab alles nüüd vähehaaval pudenema. Maja seisab seal muidugi ka praegu, on ainult muutnud oma funktsiooni. See ehitati Stalini ajal, umbes neljakümnendate lõpul (või viiekümnendate alguses?). Igatahes olin mina siis veel väga väike. Ehitati see ENSV TA (see on siis pikalt väljakirjutatuna Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Teaduste Akadeemia) majaks. Ehitasid minu teada Saksa sõjavangid. Nii räägiti, kui ma väike laps olin. Mis oli seal enne, Eesti iseseisvuse ajal, ma ei tea. Küllap oli sellel kohal pärast sõda lihtsalt pommiauk, sest Tallinna kesklinn sai aastal 1944 Vene lennuväelt rängalt pommitada. Need olid olnud venelaste naislendurid, kes teda, minu kodu- ja sünnilinna, pommitasid, vist rahvusvahelise naistepäeva auks — nii olen ma jällegi kuulnud.
Pärast sõda ehitati Stalini käsul sinna pommiauku Eesti teadusele akadeemia — teadusasutus, mis jagunes instituutideks vastavalt teadusharudele (füüsika-, matemaatika-, majandus-, geoloogia-, keele ja kirjanduse jm instituudid). Stalin leidis, et igas liiduvabariigis peab olema oma teaduste akadeemia. Instituutides oli igaühes sada töötajat… Või paarsada? Või veel rohkemgi? Igatahes oli terve suur maja rahvast täis. Seal tehti teaduslikku uurimistööd, täitsa head tööd nii palju, kui võimalik oli. Seal töötas ka Endel Lippmaa oma meeskonnaga. Ja Hillar Aben. Ja mitte ainult nemad…
Maja oli viiekorruseline, vist viiekorruseline — ma jalutan sealt praegugi alatasa mööda, aga unustan ikka kontrollida… Minu meelest oli ta viiekorruseline ja hiljem, kaheksakümnendatel, ehitati juurde veel kuues korrus, mis ta hulga inetumaks muutis. Aga ta paistab tunduvalt kõrgem kui tavalised viiekorruselised majad, sest Stalini ajal ehitati majad massiivsed ja ruumid väga kõrged, ikka kolm ja pool meetrit — vähemalt selliste ametiasutuste ruumid. Hiljem tuli võimule Hruštšov ja hakkas ehitama madalaid karbikesi, palju ja odavalt…
Siiski, Hruštšovi ajal — või mõne järgmise Vene valitseja ajal? — ehitati Teaduste Akadeemia tagakülge, temale lisaks, samasugune võimas kivimaja, küll natuke madalamate korrustega: Teaduste Akadeemia raamatukogu. Oma­vahel olid need majad ühendatud — mööda pikka koridori, läbi teise korruse, sai minna ühest majast teise. Mis ruumid olid teise korruse koridori all, esimesel korrusel ja keldris, ma ei tea, ja ka seda mitte, mis oli selle kohal… Nüüd ma ei tea enam sedagi, kas toda koridori üldse veel on — võib-olla on see läbikäik sootuks kinni müüritud — ja mis seal majadeski on, sest kui Eesti jälle iseseisvaks sai, kadus Moskva rahastus ja Teaduste Akadeemia pudenes tasapisi laiali, inimesed läksid tööle ülikoolidesse ja oma endise funktsiooni säilitas vaid raamatukogu, ainult nimi on sel nüüd teine: Tallinna Ülikooli raamatukogu.
Seal ma käin vahel siiamaani. See on ikka endine. Isegi raamatukogu kohvik. Eks raamatukogus on nüüd välismaiseid ajakirju ja raamatuid rohkem, aga ka Vene ajal oli neid (tol ajal nimetati neid „läänemaisteks”). Kuuekümnendate algusest alates sai hakata neid tellima — kui Hruštšovil tekkis kihk USA-le järele jõuda ja temast ette minna; kui hakati vene keelde tõlkima USA majandusõpikuid ja „pseudoteaduselt” küberneetikalt võeti sõna „pseudo” eest ära. Raamatukogu ja akadeemia vana hoonet ühendavasse käiku sai asupaiga koguni Küberneetika Instituut ja sinna ilmus esimene Eesti arvuti (minu teada esimene), mille mälu võttis enda alla terve väikese hruštšovka suuruse ruumi. See on siis umbes nelikümmend ruutmeetrit korda kolm ja pool meetrit kõrgust. (Tema mälu võttis nii palju ruumi, kuigi mälumaht oli vist väiksem kui praegusel sülearvutil.) Ühest Küberneetika Instituudi uksest käisin tihti sisse-välja: sellest, kus töötasid arvutioperaatorid. Olin siis alles ülikooli lõpetanud ja Majanduse Instituuti tööle sattunud, ja jooksin arvuridadega, mida targemad inimesed olid kokku korjanud, Küberneetika Instituudi vahet — prognooside tarvis aegridu töötlemas…
Aga teisipäeva hommikuti kiirustati mööda sedasama koridori raamatukogu avariiuli juurde. Siis oli avariiuli-päev, mis tähendas seda, et teisipäeva hommikuti avati väljapanek raamatutest ja ajakirjadest, mis nädala jooksul olid sisse tulnud, ja siis sai endale värske raamatu lugemiseks tellida. Mõnele huvitavamale raamatule kujunes pikk järjekord, nii et oli kasulik teisipäeviti varakult lugemissaali jõuda.
Üks tähtis eesmärk kutsus veel koridori kasutama: uue maja esimesel korrusel asus kohvik. Vanas majas mingit söögikohta ei olnud. Lõunaajal käidi kusagil väljas söömas, ent sagedamini võeti lihtsalt kodunt võileib kaasa ja keedeti toas kohvi. Nüüd sai minna raamatukokku, ja enne või pärast seda kohvi jooma ja saiakesi sööma lugemissaali kõrvale kohvikusse. See oli mõnus, aga mis rahvast eriti kohvikusse meelitas, need olid viinerid! Mitte Viini saiakesed, nagu Austrias ja Ungaris neid erilisi kreemisaiakesi nimetatakse, vaid vorstikesed, mida tollal, Vene ajal, niisama lihtsalt poes ei müüdud. Kohvikus pakuti lõunaks (umbes kell kaksteist) kartulisalatit viineritega, nendesamade õrnade vorstikestega; neid jätkus muidugi ainult lühikeseks ajaks — mitte üle tunni, siis olid nad otsas. Seepärast vonkles kohvikuleti ees kella kaheteistkümne paiku pikk saba… Nii et oli mitu põhjust kiirustada mööda pikka hämarat ja kõrget koridori edasi-tagasi… Minule meeldis see koridor ka lihtsalt käimise pärast — et ta oli nii kõrge ja hämar, ja inimesed paistsid seal väikesed, justkui hajusid ära, möödusid, ja ka aeg ja ruum ise tundusid seal hajusad ja mööduvad… Miski ei olnud justkui tõeline.
Aga ükskord, ikka siis, kui ma veel noor olin, sügaval Vene ajal, kui viinerid olid veel defitsiit, ja kui ma seda koridori mööda lonkisin, tookordki vist käes paberid aegridadega, tuli mulle vastu mu sõber, keda ma ei olnud näinud juba mitu-mitu aastat, sõber ja pinginaaber keskkooliajast.
Me istusime koos viiendast klassist saadik — kui ta meie kooli tuli — kuni keskkooli lõpuni, aga siis läks tema Tartusse õppima ja mina jäin Tallinna. Tema läks Tartusse, tõelisse ülikooli, õppima midagi humanitaarset, vist folkloori — või oli see kultuuriantropoloogia? —, aga mina sattusin Rauakooli (nagu praegust Tehnikaülikooli või tollast Tallinna Polütehnilist Instituuti siis hüüti). Ja nii me ei puutunudki enam kokku, kuni nüüd siin, hämaras koridoris.
Ta oli ikka olnud pikk kõhn tüdruk, minust pikem, ja minagi polnud just lühike. Siis, peaaegu viiskümmend aastat tagasi, oli mu kasv isegi üle keskmise. Viiendas klassis pandi Elo minu kõrvale istuma, sest minu suur sõber Mari-Ann, kellega olime koos istunud esimesest klassist saati, oli meie koolist ära läinud muusikakooli, sest ta tahtis mängida viiulit. Nii olin mina ilma pinginaabrita. Tegelikult mulle meeldis tunnis üksinda istuda: ruumi oli rohkem, portfelli võis enda kõrvale toolile panna ja rahulikum oli. Mulle meeldis üldse rohkem üksi olla. Aga seda ei sobinud ütelda, igal inimesel oli pinginaaber. Ja igal inimesel pidi olema sõber. Võib-olla praegu pole see enam nii? Vähemalt mõnes koolis on väikesed lauad, mille taga istutakse ühekaupa. Ja bussis istuvad sõbrad vaikselt kõrvuti ja näpivad kumbki oma mobiiltelefoni… On nad siis sõbrad? Tollal tundus mulle üksinda mõnusam, aga nüüd mõtlen Mari-Anne peale alatasa ja tahaksin vahel teda näha… Kas see tuleb vanadusest? Et kui oled juba üle seitsmekümne ja surm sammhaaval läheneb?
Nii oli mul siis uus pinginaaber ja elu muutus kohe. Pinginaaber Elo oli hoopis teistsugune kui Mari-Ann: Mari-Ann kõhkles alati ja mõtles pikalt, ja ütles midagi harva. Matemaatika ei istunud talle kohe mitte kuidagi… Aga Elo sai alati kõigest aru, ja kui oli tõesti mingi asi, millest ta aru ei saanud, ütles ta, et see on täitsa jamps — umbes nii, et sellest üks normaalne inimene ei peagi aru saama. Temal oli tähtis kõigest aru saada ja võtta oma seisukoht. Ja öelda see välja. Tegelikult rääkis ta isegi vähem, tunduvalt vähem kui Mari-Ann — Mari-Ann ei tahtnud oma arvamust avaldada, aga niisama lobises ta meelsasti ja pikalt. Elo ütles järsult välja, mis mõtleb, aga lobiseda ei tahtnud — ei pidanud vist mõttekaks.
Oma arvamuse väljaütlemine ei olnud tollal iga kord just lihtne ja ohutu. Mida vanemasse klassi me liikusime, seda enam jõudis meile kohale, et meie riigis, suure Vene karu käpa all toimub palju jaburaid asju. Ja nii tark oli isegi Elo, et alati ei võinud siin oma seisukohta välja öelda. Siis ütles ta mulle: see vene värk on täitsa jamps! — sellest aitas. Selleks oli pinginaaber hea, et temale sai oma seisukoha välja öelda, nii et see tema sisse jäi, ja nõnda oli kergem. Kuigi — mina ise, kui järele mõelda, võisin kõik asjad enda sisse mahutada — mulle see ei olnud raske. Ma imestasin vahel ja imestan veel praegu, et inimene, vähemalt mõni inimene, on nagu mõõtmatult suur, piiritult suur anum, kuhu kõik asjad sisse mahuvad, kogu maailm, kõik teadmised, kõik inimesed oma tõekspidamistega, ja ei hakka üle ääre ajama… Muidugi ei tule alati kõik asjad meelde, kus nad seal sinu sees asuvad, aga vahel ootamatult ujuvad nad välja — mõned näod, nimed, maitsed, lõhnad, mõned ammu õpitud valemid — justkui selle tõestuseks, et nad kusagil sinu sees, mingites failides rahulikult pesitsevad. Inimene on oma sisemuses suur nagu ilmaruum, nii tilluke kui ta väljast ka paistab. Ja tema mälumaht on kümneid tuhandeid kordi suurem kui mu noorusaja arvutil (nelikümmend ruutu korda kolm ja pool meetrit kõrgust).
On ka muidugi inimesi, kel kõik nood teadmised ei taha rahulikult sees püsida — neil on neid vaja aeg-ajalt välja öelda. Elo oli niisugune. Ta tahtis võtta seisukoha ja selle siis välja öelda, kas või minule. Ta ütles, et siin selles jaburas Vene riigis pole üldse muud võimalust iseendaks jääda kui õppimise toel. Tuleb leida selline eriala, selline aine, mis on võimalikult apoliitiline, ja siis õppida, kuni saad professoriks. Siis oled juba nagu iseenda peremees. Ja folkloor ja kõik see vanavara uurimine oli tema meelest just selline, et seal sai jääda iseendaks. Ja veel oli tema meelest tähtis minna õppima just Tartusse! Sest need Tallinna ülikoolid pole mingid ülikoolid! Ma kuulasin teda ja olin temaga kõiges nõus: et Tartus on Toomemägi, et Tartu Riiklik Ülikool on tõeline ülikool, et muidugi võib minna siin Tallinnas ka Pedasse (Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, nagu praegust Tallinna Ülikooli siis nimetati), aga seal saad ju kooliõpetajaks, esialgu vähemalt pead minema kooliõpetajaks — ja töötama siis selliste hulludega, nagu meie siin oleme… Ma olin täitsa nõus, et lapsi küll õpetada ei tahaks — lapsed on hullud. Tudengitega on teine lugu: neil on oma asi, kas õpivad või ei, sa ei pea neid kantseldama. Ja nad on siiski juba enam-vähem täiskasvanud, normaalsed inimesed… Seepärast ei läinud ka mina Pedasse. Aga Eloga koos Tartusse ma kah ei läinud. Vanemad ei tahtnud. Võib-olla oleksin suure sõjaga nad nõusse saanud, aga mina pole suur sõdija. Ja nii sattusin Rauakooli. Ega ma ei kahetse kah.
Läksin õppima raamatupidamist — mille üle siis üldiselt naerdi. Miks ma seda õppima läksin, ei tea. Või siiski, salaja, endamisi, teadsin: esiteks seepärast, et mul oli niisugune ettekujutus, et raamatupidaja saab istuda palju paberite taga ega pea suhtlema — võib-olla oli see väärkujutlus, ma ei tea, ma pole ju tegelikult kunagi ettevõttes raamatupidajana töötanud. Nii et see minu kujutelm läks mu enda puhul täide. Ja teiseks, mulle meeldisid arvud, numbrid, igasugused arvestused… Mulle meeldivad nad praegugi. Neis on midagi salapärast nagu ajas ja asjades üldse: aeg justkui on ja teda pole ka, sest kui poleks asju ja sündmusi, siis poleks ju ka aega? Nii et aeg sõltub asjadest ja sündmustest, mis omakorda ajas kuluvad ja kaovad, ilmuvad ja kaovad jälle. Nagu inimesed pikas hämaras koridoris… Ja raamatupidamine, statistilised ülestähendused, püüavad kõigest sellest voolust jälge jätta või jälgi otsida… Nii võib vist mõelda ainult inimene, kes tegeliku, ettevõtte raamatupidamisega pole eluski tegelnud — kui sa ettevõttes arvudega mässad, pole sul lihtsalt mõtlemiseks aega. Minul aega oli, kuna ma sattusin kohe pärast ülikooli lõpetamist tööle Teaduste Akadeemiasse. Ja kui ma siis lonkisin mööda kõrge laega hämarat koridori, aegridade tabelid peos, sattusin äkki jälle, üle mitme aasta, vastamisi oma vana pinginaabriga.
Tuli välja, et temagi kõnnib nüüd aeg-ajalt mööda seda koridori, sest ta oli astunud Teaduste Akadeemia aspirantuuri (see, mida nüüd nimetatakse doktorantuuriks, doktoriõppeks, selle nimi oli siis aspirantuur). Miks ta oli tulnud Tallinnasse, ei tea. Ise ta ütles, et Tallinnas on tal rahulikum, kuigi see tundus imelik — Tartu on ju ikka olnud rahulik väike linn Tallinnaga võrreldes…
Ta oli muutunud, see minu pinginaaber Elo. Mitte just palju — astus ikka niiviisi hoogsalt, veidi ettepoole kaldu, sest ta oli ju pikk —, aga ta oli näost muutunud… Mismoodi, ei oskagi seletada. Kuidagiviisi pehmemaks ja ümaramaks ja nina oli justkui pikem… isegi mitte pikem, vaid suurem ja pehmem — nagu põsedki. Ja ta naeratas teistmoodi kui kooliajal — või plika-ajal. Naeratas nõnda, nagu oleks selle naeratuse taga mingi saladus… Selgus veel, et ta oli mehele läinud. Ta ütles seda muu jutu hulka, justkui möödaminnes, et on nüüd abielus. Kui keegi nüüd, nelikümmend aastat hiljem, oleks mulle öelnud, et ta on abielus, ja ta nägu oleks sealjuures niiviisi muutunud, justkui veidike punsunud, siis ma oleksin küll teadnud, mis lahti — et ta on lapseootel. Aga tol ajal ei olnud mul veel seda kogemust.
Ma olin sellestki üllatunud, et ta abielus on, sest tol ajal, üle neljakümne aasta tagasi, oli abielu naise jaoks ikka justkui natuke allutav, vähemalt minu meelest. Ja ma ei suutnud ette kujutada, et Elo oleks lasknud end kellelgi allutada. Aga hiljem ma sain aru — ükskord, kui ta ütles oma mehe kohta: ta on nii tasane, just täpselt nagu mu isa… Siis ma sain korrapealt aru. Asjad tunduvad tihtipeale salapärased või keerulised, aga üks sõna võib nad järsku muuta lihtsaks ja arusaadavaks.
Kord meie kooliaja kevadel, õieti suvevaheaja alguses enne abituuriumit, kutsus Elo mind kaasa maale, oma vanaisa koju. Vanaisa oli juba surnud. Vanaema elas, aga ta tahtis sõita sanatooriumisse, ja tal olid maal kodus kass ja koer, muid loomi enam ei olnud. Kassi ja koera tuli toita, aga Elo vanemad pidid muidugi käima tööl — nemad ei saanud minna ligi kaheks nädalaks vanaema loomi hoidma. Ja meie olime selleks juba küllalt suured ja iseseisvad. Pealegi oli meil seal hea, sest lähedal oli meri, saime käia ujumas. Seepärast oli see hea ka vanemate meelest. Aga meile muidugi meeldis, et saime omapead olla, ometi vanematest rahu…
Elo vanaisa polevat sugugi tasane olnud. Tema oli palju rääkinud, igasuguseid jahilugusid, ja nalja teinud. Ta oli jahimees ja tema kaaslaseks olevat alati olnud taksikoer. Kui üks taks vanaks jäi ja ära suri, ilmus teine, ja ikka oli see must siledakarvaline taks. Ja püsse oli tal olnud mitu. Aga kui ta ära suri, andsid tema lesk ja poeg kõik püssid ausalt ära, välja arvatud ühe sportpüssi, mida tohtis endal pidada, kui ka ei olnud jahindussektsioonis ega midagi. Loeti vist, et sel on nii tillukesed haavlid, et sellega kedagi ära ei tapa. Vähemalt nõnda Elo mulle seletas. Et äärmisel juhul võib ainult silma peast välja lasta… Minule tundus seegi hull küll.
Suviti maal oli Elo sageli vanaisaga metsas kaasas käinud. Kui me nüüd maale läksime, kassi ja koera hoidma, ütles ta, et teab jahist kõike! Ainult et õiget püssi pole. Aga võib ikka metsa vaatama minna, kuigi püss on väike, sest sellega võib mõne linnu saada siiski — kui täpselt lased. On ju nii, et kui sa liha sööd, pead olema valmis seda ka küttima — muidu pole aus! Koera me kaasa ei võtnud, sest see oli vanaema koer, see polnud enam taks, vaid niisama krants, kes ei teadnud jahist midagi — niimoodi Elo seletas. Minu meelest oli tal õigus, eriti selles suhtes, et kui liha sööd, siis pead olema valmis ka tapma. No mitte just inimest, aga seda looma, keda sa sööd. Võib-olla arvan ma isegi praegu nii, sest muidu teed sa ju nagu kahekordset kuritegu looma vastu: esiteks, ta peab surema, sest sina tahad liha süüa, ja teiseks, sa sunnid oma isu pärast teisi tapatööle — lihunikku, ja talunikku, sest talunik ju teab, et ta kasvatab loomi söö­giks. Ja saadab nad tapale… Praegu ma eriti liha ei söögi, võib-olla just seepärast, et ei tahaks tappa… Kui just kusagil külas pakutakse, siis küll — ma ei ole nii äge taimetoitlane, et keelduda ja teisi kurvastada. Aga tol ajal ei tulnud ma selle peale, et võib ka liha mitte süüa — Nõukogudemaal polnud taimetoitlus siis levinud —, söödi seda, mis kätte saadi… Tol ajal ei olnud nii, et lähed poodi ja mõtled, et kas ostan sinki või vorsti, sest kumbagi polnud. Ka toorest liha polnud, kõik viidi Venemaale müügiks, kõik tuli viia Venemaale. Poodides oli seapäid ja koote. Ja neerusid. Siis osati teha väga head neerukastet — hapukoorega ja hapukurgitükikestega. Selleks tuli neerusid enne kupatada, et neist kusehaisu ja maitset välja saada. Korteris, kus parajasti neerukastet tehti, heljus kange kusehais. Aga kaste ise tuli hea… Ja õige seljanka käis ikka neerutükikestega seal sees. Nüüd ei viitsi keegi kodus neerudega jännata — ikka selle haisu pärast… Nii me elame, pealtnäha justkui puhtalt, aga kusagil on hais ja tapetakse loomi…
Jah, nõnda me siis läksime ühel nõul jahile. Elo ees ja mina kannul. Mets oli seal rägane. Mitte nagu põhjaranniku kõrged puhtad hõredad metsad, kõrged männikud, mis mulle meeldivad. Siin oli niisamuti mände, aga ka kuuskesid; oli kaski ja isegi tammesid, aga rohkem ikka võsa, lõpmatu lepavõsa. Muudkui tuli kummarduda ja okste alt läbi pugeda, või oksi kõrvale lükata või üle pehkinud puutüvede ronida… Ega see mugav ei olnud. Eks sealt oleks võinud puukegi saada, aga siis ei osatud neid veel karta — keegi ei teadnud siis, mis asi on borrelioos… Viimaks tuli väike lagendik, kus kasvas ainult hõredalt madalaid kadakaid. Minule üllatuseks. Kuigi Elo paistis teadvat, et siia ta just jõuda tahtiski. Elo sosistas: „Nüüd jääme siia passima! Siit jookseb alati keegi üle, kellegi siit ikka kätte saab!”
Me passisime minu meelest terve igaviku, aga kedagi ei tulnud, ei kitse, jänest ega rebast. Eks nii oli parem ka — vaevalt et isegi jänest oleks selle väike­se püssiga lasta saanud. Õnneks oli palav ja kuiv, nii et sääski palju ei olnud. Ja parmude jaoks oli liiga vara, sest polnud veel südasuvi… Siis viimaks sahistas keegi põõsastes.
„Lind!” sosistas Elo. „Lind kõlbab küll!”
Seal oli minu meelest kaks lindu. Nad ei olnud kaugel, aga neid oli raske näha, sest nad askeldasid võsas. Üks oli justkui väiksem ja teine suurem. Õieti polnud nad kumbki suured — varblasest ikka suuremad olid, aga tuvist justkui väiksemad, või peaaegu tuvi-kogu. Eks nad olnud mingid rästad. Siis Elo laskis! Ja saigi pihta! Ühele sai pihta, aga teine ei lennanud ära, vaid hakkas hädaldama ja võsas rabistama — justkui otsis teist.
Elo leidis linnu üles — selle, kellele ta pihta oli saanud. Lind oli täitsa surnud. Tuli välja, et Elo oli pihta saanud linnupojale: kuigi juba peaaegu vana linnu suurune, aga oli siiski kuidagi õrnem, sulestik veel justkui kohevil.
Elo ei paistnud sellega rahul olevat: „Päris nii polnud see mõeldud,” pomises ta.
Võtsime linnu kaasa, sest nagu Elo ütles: ära tuleb ta ikka süüa, muidu poleks aus… Me olime terve tagasitee vait, aga lõpuks ütles Elo: „Kui oleks emale pihta saanud, oleks veel hullem olnud — kus see poeg oleks üksi jäänud! Oleks ära surnud niikuinii! Aga ema muneb uue muna… Kes teab, tal võis seal mõni teine poeg veel olla, kusagil võsas.”
See oli mulle lohutuseks küll. Ja see oli usutav, sest ega ju tavaliselt neil väiksemat sorti lindudel ainult ühte poega ole — ikka neli-viis tükki…
Me kitkusime linnu korralikult sulgedest puhtaks, võtsime sisikonna välja — õieti tegi seda Elo. Mina aitasin sulgi kitkuda. See oli isegi suur ja tülikas töö. Ja me keetsime temast suppi. Kõige pisemas potis, mis majast leida oli — munakeedupotis. Aga me panime porgandit ja kartulit ja sibulat ka, hästi palju. Võid kah supilusikatäie, sest Elo ütles, et või teeb iga asja heaks. Nii et supp tuli täitsa hea, kõlbas süüa küll. Ja sellega see asi lõppes — rohkem me sellest jahilkäigust ei rääkinud. Ma isegi ei tea, miks see mulle just nüüd meelde tuli — just siin koridoris Eloga kohtudes. Vist seepärast, et mõtlesin Elo vanaisale ja sellele, et talle oli meeldinud jahil käia.
Aga nüüd me siis hakkasimegi vahetevahel kella kaheteistkümne paiku — varasel lõunatunnil — raamatukogu kohvikus kokku saama. Sedamööda, kuidas aeg läks, hakkas Elo kõhust kogukamaks muutuma, nii et viimaks sain minagi aru, et ta last ootab.
Kui ma talt selle kohta ettevaatlikult kinnitust küsisin, hakkas ta naerma ja ütles: „Kas sa siis alles nüüd seda märkad?!”
Ma olin tõesti hämmastunud — mina oleksin küll enne võinud lapse saada, sest mina mõtlen alatasa ümber ega pea oma lubadusi: elu lihtsalt muutub nii palju ja nii sageli; tõotused ja lubadused jäävad elule jalgu… Ega me tegelikult polnudki mingit lubadust andnud, lihtsalt olime ükskord arutanud, ükskord kooliajal omavahel, et lapsed on nii jubedad, karjuvad ja jonnivad kogu aeg ja teevad püksi, ja nendega oled kogu aja kinni, sul ei ole üldse enam oma elu… Et meie küll kunagi lapsi ei saa.
„Mina küll kunagi lapsi ei saa!” oli õieti Elo öelnud.
Ja mina noogutasin kinnituseks.
Aga nüüd ootas ometi just tema last ja see ei paistnud temale sugugi veider ega kohutav olevat.
„Laps kasvab kiiresti,” seletas Elo nüüd, „koer võib elada viisteist aastat ja kass isegi kakskümmend kaheksa — minu tädi kass elas nii vanaks! Ja nad jäävad eluaeg justkui lasteks, kogu aeg on sul kannul. Aga laps kasvab paarikümne aastaga suureks ja siis on ta läinud…”
„Aga milleks teda siis üldse?” küsisin mina.
„Ma ei tea,” ütles Elo muretult, „Einar tahab…” — Einar oli tema mees, see tasane mees, nagu oli olnud Elo isa. Keda ta võib-olla seepärast armastaski?
„Ma tahan ikka ise ka,” püüdis Elo mind nüüd uskuma panna, „minu meelest on nii, et kõike peab siiski järele proovima — miks sa muidu selle naisekeha sisse oled sattunud?! Naisekeha ongi selleks, et saaksid sünnitada! Muidu on ehk tõesti nii, et pead kunagi jälle uuesti naiseks sündima, sest pead ära tegema selle, mida enne teha ei viitsinud.”
Niimoodi oli ta juba kooliajal osanud kõik ära põhjendada. Kui mina ei suutnud mõnest oma lubadusest kinni pidada, tuli see minu nõrgast iseloomust, aga temal, vastupidi, temal tuli see justkui julgusest, et julged oma seisukohta muuta ja oskad seda põhjendada… Naise keha? See oli Elole tegelikult ikka pinnuks silmas olnud — juba kooliajal. Või eriti kooliajal? Ta ei sallinud kleite ega seelikuid — et miks peavad tüdrukud koolivormiks kleiti kandma, aga ei ole lubatud kanda pükse! Tänapäeval saaks öelda, et ta ei leppinud diskrimineerimisega. Tollal me niisuguse asja peale ei tulnud. Lihtsalt olid mehed ja naised eri soorollidega ja kandsid kleiti või pükse — ei tekkinud mingit küsimust. Matkamas või sportimas või mootorrattasõidul, siis kanti muidugi pükse, dressipükse, aga neid ei sallinud ükski tüdruk, ka Elo mitte, sest tollal olid nad puuvillased või paremal juhul villased, aga ikka trikotaažist, ja nende põlved venisid inetult välja.
Seelik ja kleit olid muidugi ebamugavad või lausa vastikud — nagu Elo ütles. Näiteks suvel võis ootamatu tuulehoog kleidisaba üle pea visata — isegi loodus kiusas tüdrukuid.
Minule siiski kleidid meeldisid ja naiseks või tüdrukuks olemine vist ka, kuigi Elole ma seda kunagi ei öelnud. Imelik küll, et mulle andsid kleidid ja seelikud isegi enesekindlust — midagi sellesarnast. See tuli vist lapsepõlvest: vanaema ja ema õmblesid mulle võidu kleite ja tikkisid lilli sinna peale. Ema ütles alatasa: küll on hea, et mul on pisike tüdruk, kellele saab ilusaid kleite õmmelda… Vist seepärast jäi mulle kuhugi sügavale sisse tunne, et tüdrukud on ilusad, paid, käivad kenasti riides ega tee pahandusi. On mõistlikud, usaldusväärsed. Keskkoolis ma muidugi enam nii ei mõelnud, aga lapsepõlvetunded ja veendumused jäävad kuhugi sügavale sisse.
Elole oleks vist sobinud sündida praegusesse, sooneutraalsesse maailma — Euroopasse või Põhja-Ameerikasse muidugi. Igatahes praegu tahtis ta last ja keegi poleks suutnud teda ümber veenda, kui ta juba kord oli otsustanud (või ümber otsustanud).
„Muidugi ma tahan ikka oma töö ära teha ja kraadi kätte saada!” kinnitas Elo justkui minu rahustuseks. „Ega ma tööd sellepärast kaitsmata jäta! Vahepeal saan aasta puhkust, seks ajaks, kui ta alles päris pisike on, ja pärast aitab ema hoida — ema on ju juba pensionil — ja Einar aitab ka, ise ta ju teda tahab! Ja Einari vanemad ka! Nad elavad küll Pärnus… Aga vahel saab ju lapse sinna saata — kui ta juba suurem on…”
Niiviisi kõik läkski: Elo paisus ja paisus tasapisi. Nagu pall… Õhupall? Tegelikult muidugi mitte õhupall, seal sees ei olnud õhk, vaid lootevedelik. Ja selles kestaga ümbritsetud sisekosmoses kasvas inimene, kes sai alguse eimillestki, kahest väikesest tühisest rakust ja juhusest, ja Elo uuest veendumusest, et oma keha võimalused tuleb ära kasutada… Ja nüüd kujundas tema, too tilluke rak­kude ühendus, Elo sees oma elu. No muidugi oli ta Eloga seotud, aga ometi iseseisev, oma tulevikuga… Millisega? Sellest polnud meil aimugi… Mulle tundus see siiski natuke kõhe, koguni õudne, olgugi et Elo tegi näo, nagu oleks see mingi täiesti loomulik asi. Tegi isegi näo, nagu oleks hoopis tema olukorra peremees!
Aga kuidas see kõik viimaks lahenes, seda ma ei näinudki, sest äkki oli Elo kadunud, nagu õhku haihtunud! Muidugi on liialdus niiviisi öelda, eks tal jõudis aeg kätte, lapsepuhkuse aeg enne sündi ja pärast sündi, ja siis võis veel aasta palgata puhkusel olla — tol ajal oli nii. Ja tol ajal ei olnud ka internetti, mobladest rääkimata — enamikul inimestest ei olnud kodus tavalist lauatelefonigi. Minul ka ei olnud, sest ma ei olnud mingil eriliselt tähtsal kohal… Õieti ei pidanud selleks olemagi mõnel eriti tähtsal kohal, ja sugugi mitte parteis — ma mõtlen komparteis, sest siis meil mingeid muid parteisid ju polnudki. Parteis olemine ei aidanudki telefoni saamisele õieti kaasa, sest parteilasi oli tollal, seitsmekümnendatel, juba nii palju, et telefone kõigile ei jätkunud, ammugi mitte. Aga olid mõned kavalad kohad, sellised ametikohad, kus sa pidid olema saadaval nii päeval kui öösel. Näiteks kui olid mõne väikese töökoja juhataja ja töökotta oli paigaldatud valvesüsteem sissemurdmise vastu: päeval olid tööl, aga õhtul läksid koju ja enne seda panid töökohal valvesüsteemi peale. Ja kui see siis mingi sissemurdmise, aga enamasti lihtsalt valeühenduse tõttu hakkas alarmi andma, pidi olema võimalik sulle helistada, ja seepärast pidi olema võimalik sind ka keset ööd telefoniga kätte saada. Nii pidi sul korteris olema telefon. Minul sellist kavalat töökohta ei olnud, aga see ei seganud mind eriti, sest töö ajal sai töötelefoniga kõik vajalikud kõned tehtud. Töö ajal peeti siis igasugu kõnesid — näiteks aidati oma lastel, kui nad kodunt helistasid ja abi palusid, matemaatikaülesandeid lahendada. Tööl oli selleks aega küll. Nüüd enam nii ei ole, nüüd peab tööajal kogu aeg kiiresti tööd tegema. Vähemalt niipalju, kui mina tean — nüüd on aeg raha!
Võib-olla ma ei ole päris aus, kui ajan kõik telefoni kaela (selle puudumise kaela). Sest mul on tunne, et Elol siiski oli kodus telefon. Eks ma oleksin saanud tema töökaaslastelt — kui oleksin läinud lihtsalt oma töökohast korrus kõrgemale, nende instituuti — kõik järele uurida. Kas tal on juba laps käes ja kas tal on telefon jne. Aga mulle tundus see sobimatu, sest olime ju alati juhuslikult tööl kokku saanud, koridoris või raamatukogu kohvikus. Ka kooliajal ei käinud me teineteise kodus. Välja arvatud see üks käik maale ja ükskord, kui Elo oli pikalt haige ja õpetaja palus, et läheksin ja viiksin talle ühe suure kodutöö. See oli füüsikas, õpetaja tahtis, et ta kodus hulga ülesandeid ära lahendaks, kui ei taha tunnistusele kahte või kriipsu saada… Elo kodus olid suured sügavad tugitoolid, kaks tugitooli avaras elutoas. Need olid nii suured toolid ja nii pehmed, et neisse kadus ära justkui pilve sisse. Minu kodus olid toad tillukesed; sinna poleks küll kaht tugitooli ühte tuppa mahtunud. Siiamaani pole mul nii suurt tuba, aga igatsus sääraste tugitoolide järele on jäänud… Nõnda ei ole mul ikka kodus tugitoole — igatsus on küll, aga lihtsam tundub heita voodile pikali, padjad seljatoeks, ja tegelikult on see ka jalgadele parem, koguni seljale. Või pole ma tugitooli soetanud vaid mugavusest? Võib-olla ma ei püüdnud ka Elot üles otsida lihtsalt mugavusest, sest ega mulle ei meeldi üldse kellegi juures külas käia, ega kedagi külla kutsuda.
Aga siis äkki helistas Elo mulle tööle — muidugi ta teadis mu telefoni, sest tööl olles ta vahel ikka helistas ja küsis, kas ma ei tule viinerisappa või kas ma ei taha lõunavaheajal hoopis välja minna, kohvikusse… Nii et ta helistas nüüd ise ja küsis: „Sina ei tulegi mulle katsikule?!”
Tegelikult oli see just tema mood: küsida ootamatult, järsult ja etteheitega, nii oli see olnud ka kooliajal. Ja mina vastasin talle nagu tollalgi: „Sa ei ole ju kutsunud!”
Elo ei saanud keskkoolis paljudega läbi just seepärast, et ta tahtis sageli järsult, ja enamasti ilma põhjuseta järsult, lihtsalt lõbu pärast, nähvata. Näiteks vaadata kellelegi otsa, puhkeda naerma ja küsida: miks sa endal seda jõledat vistrikku kasvatad?! — justkui teine sinna midagi parata saaks! Eks ta ütles ka mulle alatasa midagi, aga mina lihtsalt ei teinud sellest välja või ütlesin otse, mida arvan. Ja selle peale ta ei pahandanud kunagi. See talle isegi justkui meeldis. Nii ei hakanud ta ka nüüd keerutama, vaid vastas: „No ma siis nüüd kutsun!”
Ja nõnda ma sain jälle istuda suures pehmes tugitoolis nagu pilve sees, justkui polekski möödas juba kümme aastat… Võib-olla olid need juba uued toolid? Ei, kus sa sellega, seda ei saanud olla — tollal ei vahetatud mööblit nagu praegu, ega tollal polnudki midagi uut võimalik osta. Tugitoolid teenisid ikka mitut põlvkonda — võimalik, et need olid veel Elo vanavanemate omad. Eesti-aegsed? Või Stalini ajast? Vanasti vahetati pehmetel toolidel ja diivanitel katteid ja koguni seoti neid uuesti, see tähendab et vahetati vedrusid, kui vanad üles ütlesid…
Elo istus mu vastas teises tugitoolis just nagu kümme aastat tagasi. Vahe oli vaid selles, et praegu hoidis ta süles last, mitte füüsikaülesandeid. Kui ma tulin, oli laps voodis olnud ja maganud, aga siis hakkas ta vigisema ja Elo võttis ta sülle: „Ma just toitsin teda ja tegelikult teda tulebki püsti hoida, muidu võib piim välja tulla!”
Elo seletas väga kogenult, justkui oleks tal juba mitmes laps. Eks ta oligi juba kogenud, sest laps oli küllap umbes neljakuune. Ta istus Elol süles täitsa nagu päris inimene, ainult et mitu korda väiksem, ja ta vaatas! Vaatas mulle otsa, silmitses väga tõsiselt, arupidavalt, üldse mitte nii, nagu ma olin lapsi kujutlenud, neid kõige pisemaid, imikuid — lapsikuna, rumalana, et ega nad midagi vaadata ei oska… Igatahes vaatas ta mind nagu suur vana inimene, ja siis äkki krooksatas ja purskas piima välja… Ega seda vist palju polnudki, sest Elo ei teinud sellest numbrit, naeris ainult ja pühkis piima osavalt pudipõlle sisse. Laps oli ka ise rahul… Aga minu jaoks oli see nagu mingi sümbol, mida ma seletada ei osanud. Just eriti seepärast, et ta mind enne nii ainiti vaatas, selgete tarkade silmadega… Ja siis tuli nagu plahvatus, nagu mingi kokkuvõte — nii nagu peakski elus alati koos käima need kaks täiesti erinevat poolt, ühelt poolt vaim ja teiselt elu oma seedimise ja väljaheidetega.
Ja nõnda siis oligi kõik: Elo oli lapse ära näidanud ja pikka aega ei näinud ma neid kumbagi — Vene aja lõpu poole, umbes seitsmekümnendate teisel poolel, tuli niisugune kord, et lapse ema võis olla ühe aasta palgata puhkusel, seepärast ma ka tööl Elot ei näinud. Miks ta õieti mind selle ühe korra kutsus, ma ei tea. Võib-olla oli tal lihtsalt lapsega üksi kodus igav — just sel päeval… Kui aasta mööda sai ja ta jälle tööl hakkas käima, eks me siis vahel ikka kohtusime ka, seal pikas hämaras koridoris või kohvikus viinerisabas. Aga sedagi juhtus väga harva — meil mõlemal oli kiire, sest me mõlemad tahtsime oma tööd kaitsta — see oli siis kandidaaditöö, mida nüüd doktoritööks nimetatakse. Venemaal on veel praegugi edasi aspirantuur ja kandidaaditöö ja kandidaadikraad, need, mis meil, iseseisvas Eestis, on doktorantuur ja doktoritöö ja doktorikraad, ehk täpsemalt dr. phil. Meilgi siin Läänes, Euroopas, kus me nüüd oleme, on võimalik kaitsta veel ka teist, sügavamat, erialast doktorikraadi. Või on see võimalik siiski ainult Inglismaal ja Venemaal? Aga sellega näevad vähesed vaeva. Vene ajal oli see tavalisem, et kaitsti enne kandidaadikraad ja siis veel doktor. Kes Venemaal tahtis tõelist teadlasekarjääri teha, akadeemikuks või professoriks saada, võttis selle töö ette. Eks see ole seal vist praegugi nii, kuigi ega ma täpselt ei tea.
Järgmine kord nägin ma last, kui ta oli juba umbes kolmene või neljane. Igatahes kõndis ta ise omal jalal Elo käekõrval. Praegu on tavaline, et veel nelja- ja isegi viieaastaseid sõidutatakse kärus. Aga siis käisid nii suured ikka käekõrval. Eks seepärast ka, et polnud häid kärusid, ja käru või vankriga ei saanud kuhugi sisse, ei poodi ega kohvikusse; ka koeraga ei saanud sellistesse kohtadesse; ehk oli ratastool erand? Ei näinud siis küll kunagi kedagi ratastoolis ei poes ega kohvikus. Üldse, kaldteesid siis polnud, lifte ka mitte, välja arvatud majad, kus oli üheksa korrust ja rohkem — kuidas sa sellistes kohtades ratastooliga või lapsevankriga liikled? Siis ei olnud normist erinevatel inimestel niisugustesse kohtadesse asja. Meil tööl oli küll kaks inimest, kes liikusid väga vaevaliselt, kepiga, üks neist koguni kahe kepiga. Aga nad suutsid siiski ise tööle longata — õnneks oli meil tööl ka lift, veel vanast, Stalini ajast jäänud. Sest säärased tähtsad kohad nagu Teaduste Akadeemia varustati liftiga…
Ma kohtusin Elo ja tema lapsega täiesti juhuslikult meie töökoha vastas kenas väikeses pargis — seal, kus nüüd istub graniitkivisel toolil Tammsaare kuju. Oli hästi ilus ja soe kevadilm, nagu neid juhtub mai alguses — on mõned vaiksed ja soojad päevad nagu südasuvel ja siis tuleb vihm ja torm ja keerab terveks kuuks ilma külmaks ja koledaks, nii et ei julge enam suve oodatagi. Aga seda ei usu kunagi, kui need soojad mai alguse ilmad tulevad: linnud laulavad, päike särab, puudel on leheotsad juba rohelised… Ikka mõtled, et suvi on käes ja nii see nüüd jääbki.
Laps oli hästi ilus: tal oli hele kahus tukk ja suured selged tumehallid silmad, ja jalas olid tal valged põlvikud — lühikesed sinised püksid ja valged põlvikud. Ütleks nii, et ta oli hästi noobel — nagu väikesed poisid mõne iseseisvusaja „Laste Rõõmu” pildi peal. Ja ta oli ise ka hästi rõõmus.
„Lähme saia sööma!” hüüdis ta selgelt, valjusti, ilma mingi kohmetuseta, justkui olekski tema ülesanne mind sööma kutsuda.
Ma teadsin küll, kuhu ta mind kutsub: siis oli juba Viru väljaku servas hotell „Viru”, mida olid ehitanud soomlased, ja mida asustasidki soomlased, rootslased… igasugused välismaalased, kes juba julgesid Vene piiri tagusesse Eestisse käima tulla. See oli see aeg, kui Helsingi ja Tallinna vahet sõitis juba laev — „Georg Ots”. Kõik need välisturistid pandi siis kokku, meie esimesse kõrghoone-hotelli. Eks seal olid numbritubades, restoranis, igal pool, pealtkuulamisaparaadid — nii sai välismaalastel hästi silma peal hoida. Tol ajal oli ju nii, et kui sugulased sulle Rootsist või Kanadast külla tulid, võisid sa neid päeval küll enda juurde koju kutsuda, aga ööbima pidid nad ikka hotellis. Säärased asjad hakkavad praegu juba meelest minema.
Aga „Virus” oli ka üks kena väike kohvik, kus müüdi väga häid kohupiimatäidisega teesaiu. Kohupiim, kardemon ja rosinad — selline täidis. Praegu ma pole enam kusagil nii häid teesaiu saanud. Kui vahel kusagil ongi püütud seda retsepti korrata, ei ole nad siiski nõnda õrnad ja kohevad; tainast on rohkem, see on nätske või kuivanud… Ka kohv oli seal hea. Selles mõttes, et siis me polnud paremat kohvi saanud — kui just kellelgi oli sugulane Rootsis, kes saatis vahel paki head kohvi… Nii et kohv on praegu küll parem isegi lihtsas bensiini­jaamas.
Ja läksimegi siis kolmekesi neid saiu sööma… Mul on see siiani veel nii selgelt meeles, justkui oleks see eile olnud. Mitte küll muu, aga too pilt, kuidas läikivalt kohvikulaualt peegeldus päike; kõik oli nii ilus, kerge, õhuline… Ja laps oli hästi rõõmus; pudistas saia süüa ja seletas ja hüüdis midagi heleda häälega — nagu pääsukesed vidistavad…
Ja siis ei saanud me jälle kaua-kaua kokku — ma mõtlen, just lapsega. Ma nägin teda veel korra ja täiesti juhuslikult; väga haruldases kohas — Balti ketis. Mulle tundus see täielik juhus, sest mina sõitsin sinna töölt bussiga: meil oli tööl tellitud buss ja keegi korraldas, kuhu sõita, et kus kohas võib olla vähem rahvast, kus ketis seisjaid võiks puudu tulla, et liiga suured tühimikud ei jääks. Keegi seda korraldas. Ma muidugi tahtsin, et Eesti saaks iseseisvaks, olin seda igatsenud kogu oma teadliku elu — nii öeldakse: „teadliku elu”… Ma ei tea, mis eluaastast see hakkab, kas neljandast või neljateistkümnendast? Noh, senikaua, kui ennast mäletan. Aga ma polnud iialgi midagi selle jaoks teinud. Ma olin ja olen jätkuvalt täiesti apoliitiline — lihtsalt seepärast, et mul on alati olnud tunne, et minust ei sõltu mitte midagi. Aeg lihtsalt kulgeb omasoodu ja korraldab asju sellest hoolimata, mida mina tahan või igatsen… Nii et Balti ketti sattusin ka koos teistega, kuna keegi seda organiseeris…
Nemad, Elo oma mehe ja pojaga, olid kohale sõitnud isikliku autoga. Auto pidi olema Lada ja kuhugi kaugemale pargitud… Võib-olla olid nad siiski meil töö juures kellegagi kokku leppinud, telefoni teel, et nad teadsid, kus Akadeemia-rahvas on. Ma pidasin just aru, kuhu seista, ja siis äkki üks poiss lehvitas käega ja kutsus: „Tule siia! Tule siia!” — Mina teda ei tundnud, kus ma saingi tunda, kui olin teda viimati näinud siis, kui ta ehk vaevalt neljane oli, aga nüüd ta võis juba neliteistki olla. Aga ma nägin, et Elo seisab tema kõrval ja lehvitab ka, nii et kes ta muu ikka oli kui Elo poeg… Ja siis me seisimegi seal Balti ketis, mina Elo ja tema poja vahel, ja hoidsime üksteisel kätest kinni. See oli väga veider, see Balti kett — tavaliselt eestlased ei hoia üksteisel kätest kinni, kui nad just rahvatantsu ei tantsi. Lapsed ka, kui nad veidikegi iseseisvuvad, ei hoia vanematel enam käest kinni. Kui sa näed, et sinu ees lähevad kaks sõbrannat või ema ja küllalt suur laps ja hoiavad teineteisel käest või ümbert kinni, siis on nad kindlasti venelased. Või mõni muu selline emotsionaalsemat sorti rahvas. Ma ei ütle siin midagi halvasti ei venelaste ega käest kinni hoidmise kohta; ütlen lihtsalt, et eestlased hoiavad alati omaette… Türgi pealinnas Ankaras, kuhu ma kord mõneks päevaks sattusin ühele konverentsile, oli kombeks, et noored poisid käisid kaelakuti koos, ja kui tervitasid või head aega ütlesid, siis sülelesid. Eestlased õppisid, ja õige vastumeelselt, tervituseks sülelemise soomlaste käest. Soomlastel on see kangesti moes — ja nüüd läheb see eestlastelgi päris kenasti — kolmkümmend aastat koolitust seljataga. Kuigi ega see eestlase põhiloomust ei muuda — ikka tahetakse mõelda ja otsustada ja tegutseda omaette. Välja arvatud seal Balti ketis. Seal seisti nagu lapsed… Ma tundsin Elo poja peente sõrmedega kätt oma pihus ja tundsin tuult — imelik küll, tundsin, kuidas tuul tema kohevaid juukseid sasis, just tema, mitte minu juukseid… Kuidagi tajusin seda. Ja ta oli rõõmus nagu lind. Väike tark lind… Kiivitaja? Hüüp?
Ta oli just niisamuti rõõmus nagu siis, pisikesest peast, kui ta mulle hüüdis justkui vanale heale tuttavale: „Tule, lähme saia sööma!”
Mul on üha tunne, et olen teda korra veel näinud, siis, kui ta oli juba pikkuse täis kasvanud, kusagil keskkooli lõpus. Aga tegelikult see ei olnud nii, sest siis, üheksakümnendate keskpaigast alates, elasid nad juba Tartus… Mina ise töötasin siis ka juba ülikoolis, Tehnikaülikoolis, aga ma käisin nagu enne tihti sealsamas Akadeemia Raamatukogus, mis nüüd kuulus Tallinna Ülikoolile. Raamatukogu oli ikka endine, on praegugi, ja ma olin harjunud seal käima. Ma sain nende elust, Elo ja tema pere elust, aeg-ajalt teateid Kairi käest, keda seal raamatukogu avariiulite vahel mõnikord kohtasin, kes ikka niisamuti kui mina jätkas seda vana harjumust — kord nädalas käia ja vaadata üle, mis avariiulis uudist. Kairi oli minu vana kolleeg, õieti mitte minu, vaid Elo — ta oli Eloga ühest instituudist. Aga ta teadis, et me oleme Eloga kooliajast saadik sõbrad ja pinginaabrid, ja seepärast pidas ta oma kohuseks mulle Elo käekäigust teateid anda. Kairi oli väike, priske ja kärmas nagu tihane või varblane, ja ta teadis alati kõigist kõike ning pidas oma kohuseks informatsiooni jagada. Talle oleks sobinud olla väike lind, kes lendab siia-sinna, kogub infoterakesi ja puistab neid siis jälle laiali, ka kõigile teistele nokkimiseks…
Aga Kairiga ei olnud see nii, nagu ta oleks teisi taga rääkinud, seal ei olnud kunagi mingit halba tooni, ta lihtsalt justkui edastas infot. Temalt ma kuulsingi, et sellel iseseisvumise ajal, kui Akadeemia tasapisi laiali lagunes, sest kadus Moskva rahastus ja meie oma riik oli sel algusajal väga vaene, et siis läksid Elo ja tema mees mõlemad Tartu Ülikooli tööle, ja niimoodi hoopis Tartusse elama. Kairi kommenteeris seda veidike Elo tooniga: eks see on ju nende poisile ka parem, see on nii tark poiss ja kindlasti tahab ta Tartu Ülikooli, kui mitte hoopis kusagile välismaale… Kairi käest kuulsin ma ükskord ka seda, et Elo vanaisa maja seal kaugel, maal, kus me olime kord kooliajal suvel käinud kassi ja koera hoidmas, oli maha põlenud.
„No sellest võib Elol küll kahju olla!” ütles Kairi. „Neil oli seal hea käia — see oli ju täitsa Tartu lähedal! Nad just said selle korda, uue katuse peale, ja mil­lest see põlema läks, ei tea — tihti läheb lihtsalt elektrist! Ja sellisesse kaugesse kohta ei jõua ju tuletõrje… Kõik põles maani maha! Ja seal polnud muud teha, kui lihtsalt pealt vaadata, kuidas põleb… Hea, et nad ise välja said — see oli ju öösine aeg!”
Kairi rääkis sellest nii, nagu ta oleks ise seal seisnud, öösel nende kõrval, võib-olla oleks tukkunud puuvõras justkui väike tihane, ja siis kohkunud praginast üles ja vaadanud, kuidas põleb Elo vanaisa maja… Minulegi jäi tunne, nagu näeksin ma seda, kuidas kolm üksteisele nii lähedast inimest seisavad ja vaatavad, kuidas vana maja põleb, lihtsalt vaatavad, sest teha pole midagi. Nagu maailma lõpp, kui see ükskord tuleb… Tegelikult on mul see tunne — justkui oleksin ise seal kohal olnud — vist küll pigem seepärast, et kui me nüüd viimati Eloga kokku saime, siis ta rääkis ise sellest — kuidas nad olid seisnud öösel kolmekesi ja vaadanud maja põlemist ja ta oli äkki märganud, et nende poeg on nii väga vanaisa moodi: just samasugune kõhn, pikk, samasuguse näoga, näoilmega, samasuguste juustega… Juuksed olid tasa tuule käes hõljunud. See tuul oli tuletuul, sest tegelikult tuult ei olnud, öö oli vaikne, aga tule kuumus oli nii suur, et pani õhu liikuma… Ja Elo ütles, et tal oli selline tunne, nagu mitte poeg, vaid tema vanaisa on see, kes vaatab oma põlevat kodu… Kaduvat kodu… Tuletuul… Ma polnud kunagi varem seda väljendit kuulnud, aga sain sellest kohe aru — võib-olla küll omamoodi, et see on tuul, mis kõik endaga kaasa viib, kuigi ehk tasa, hõljudes… Aga jäägitult.
Võib-olla sellest, et ma nii selgesti seda ette kujutan, ongi mul jäänud tunne, et nägin Elo poega veel korra ka siis, kui ta oli juba täis kasvanud — pikkusesse täis kasvanud. Aga ega see polegi ju tähtis, kas ma nägin tegelikult või tundsin, et nägin, sest mul on ka tunne, nagu oleks kõigil neil hetkelistel kokkusaamistel, neil kolmel, mingi tähendus olnud — justkui oleksin ma pidanud nägema neid punkte tolle lapse kasvamisel, keda ju minuga siin elus õieti miski ei sidunud. Sest ma olen küll näinud lapsi kasvamas, aga ega ma neist suurt ei mäleta — äkki ühel päeval on nad suured, aga millised nad pisikesest peast olid, kes seda siis enam mäletab… Oma lapsest ehk mäletaks? Elo pojaga on mul kõik need korrad meeles, justkui pildid albumist, mida alatasa vaatad… Miks?
Läks mööda umbes aasta, mille jooksul ma Elost midagi uut ei kuulnud. Eks nad elasid Tartus edasi — linnakorter ja töökohad, kõik see oli neil ju alles. Ega materiaalselt ei olnudki sellise vana maja kaotus kuigi suur — maa jäi alles ja midagi sai kindlustusest tagasi. Siis oli muidugi veel kõik üsna kallis ja keeruline — uue maja ehitamine. Praegu oleks õige lihtne kas või osta väike saun ja lasta see kohale tuua ja üles panna, palju siis suvitamiseks ikka vaja on… Ma oleksin võinud muidugi ju ise Elole helistada, eks ma Kairi käest oleksin saanud tema telefoni. Või aadressi — oleksin võinud kirjutada… Aga mida tegelikult? Kuidagi veider tundus helistada või kirjutada ja küsida, et ma kuulsin, et sul põles maja maha. Nii ma siis tema koordinaate välja uurida ei püüdnud.
Aga ükskord kevadel, kui noored koolides ja ülikoolides eksameid tegid — kevad on ikka säärane aeg, kus tahaks vaba olla ja peaks vaba olema, kus oled maha visanud, seljataha jätnud paksud vammused ja mütsid, kus tuul saab jälle vabalt juukseid sasida, kohtasin ma taas raamatukogu avariiuli ees Kairit. Ma kohe ei tahtnud teda näha! Oli just selline tunne, halb eelaimus, et tal on mulle jälle mõni uudis. Lapsena ootasin ma kangesti uudiseid, et midagi juhtuks — elu oli kogu aeg mu meelest igav, aga mida vanemaks sain, seda rohkem hakkasin uudiseid kartma, sest enamasti olid nad halvad. Ja see tal oligi! Nii halb, et Kairi, paistis, ei tahtnud seda välja öelda, hõõrus käsi vastamisi, justkui ennast kogudes, ja ütles siis: „Kui läheks jooks tassi kohvi?” — muidugi sealsamas raamatukogu kohvikus, kus miski ei olnud muutunud.
Me võtsime kumbki hoopis tee, istusime, ja ma ei teadnud, mida küsida. Aga Kairi paistis võtvat seda loomulikult, justkui me peaksimegi niiviisi vaikides teed jooma, kuigi meil see üldse kombeks polnud… Me polnudki ju nii väga tuttavad, et koos minna teed või kohvi jooma. Ja palju ta seal kohvikukeses üldse käis? Ma ei olnud teda seal kunagi näinud… Ta istus tükk aega vaikides ja ütles siis, õieti ikka veel kõrvale vaadates: „Mis hirmus õnnetus juhtus!… Elol ei ole enam poega! Või sa juba tead seda?” — Muidugi ma ei teadnud midagi.
Oli olnud ilus hiliskevadine hommik. Pühapäeva hommik. Poiss oli mõelnud veel eksamiks õppida, eksam pidi juba järgmisel päeval olema. Ja Elo oli öelnud: „Pea ikka vahet ka, lähme parem tuulutame end natuke. Nad olid kõik kolmekesi välja läinud, korraks jalutama, ei teinudki plaani, et kuhu, ja nende endi tänava nurgal oli veoauto neile otsa sõitnud, otse kõnniteele! Poiss oli saanud kohe surma, sealsamas tänavanurgal, Elo oli sattunud haiglasse, mees ka, aga neil olid lihtsalt mõned luud katki… Siis ei saanud Kairi tükil ajal edasi, vaid aina kordas: „Jumal-jumal-jumal, kuidas saab elu niimoodi minna!”
Mina ei osanud seepeale midagi öelda. Kuidas saab elu niimoodi minna? Muidugi tundus see ka minule täiesti arutu. Aga elu ongi täiesti äraarvamatu, mõttetu, ebaloogiline — et kui kaua keegi elab või miks üldse… Kuigi mõni inimene pidi oma surma oskama ette arvata. Minu üks kaugem esiisa oli olnud kalur. Ta oli ühel sügisel paati kaldale tõmmates sõrme vigastanud — väike haavake —, vaadanud seda ja öelnud teistele meestele: „Selle kätte ma nüüd suren.”
Teised olid naernud: kus sa, noor mees, selle väikese haavakese kätte sured!
Ja oligi surnud. Oli tulnud veremürgitus ja oli surnud mõne tunniga… Seda ma täpselt enam ei mäleta neist vanadest juttudest, oli see mõne tunniga või mõne päevaga. Aga pole vahet. Lihtsalt — ta oli tundnud ette, nii kui sõrme peale vaatas. Ja see oli ka täiesti ebaloogiline, sest nad tõmbasid ju paati merest välja, aga merevesi on soolane ja oleks pidanud haava ära desinfitseerima.
Ma ei tea, miks ma nõnda kramplikult mõtlesin sellest oma esiisast, kes ei oleks tohtinud tolle haavakese kätte surra. Mõtlesin veel hästi kiiresti ja pingsalt igasugustest asjadest — et on kevad, kus kõik noored eksameid teevad, kuigi tahaksid vabad olla, tuli meelde, kuidas ma ise ilusal kevadpäeval tukkusin raamatu taga ja vaatasin kadedusega mehi, kes vastasmaja tellingutel krohvisid… Aga siis märkasin, et tegelikult jooksevad mu mõtted ümber selle uudise, mida ma ei tahtnud kuulda, mida ma olin kartnud…
Seekord ma küsisin Kairilt Elo Tartu aadressi ja telefoni. Ma ei tulnud selle pealegi, et imestada, kust Kairi neid teadis; ega imestanud selle üle, et Kairi nii täpselt oskas seletada, mis juhtus, ja millal — kas hommikul või õhtul — ja kuidas… Kairi lihtsalt teadis niikuinii alati kõike ja kuna ta oma teadmist iial ei kuritarvitanud, siis nähtavasti inimesed rääkisid talle kõike hea meelega… Minule küll Elo ei rääkinud õieti midagi. Asi oli muidugi minus, mitte Elos ega Kairis. Ma lihtsalt ei osanud ega julgenud kunagi midagi küsida. Läksin jah Elot Tartusse vaatama — helistasin ja küsisin, kas tohib tulla, ja tema ütles, et tohib küll. Ta oli haiglast juba kodus ja mees ka. Mehel oli olnud lihtsalt väike peapõrutus ja temal mõni roie murtud.
Istusime Eloga tugitoolides. Need ei olnud sellised tugitoolid nagu neil Tallinna-korteris — kuhu justkui peitu pugesid. Need olid kõvemad, kergemad, moodsamad. Meie vahel oli väike lauake. Mees istus kaugemal, diivanil, ja me kõik olime vait.
Ma ütlesin: „Kairi rääkis mulle, mis juhtus… Ta rääkis tulekahjust ka, vanaisa majast.”
„Jah,” ütles Elo ilma mingi üllatuseta, „Kairi teab kõike. Ta juba on selline…”
Mul oli keeruline rääkida: ma tahtsin öelda midagi Elo poja kohta, aga taipasin äkki, et see on keeruline, sest ma ei teadnud tema nime, olin teda ju näinud kolmel korral ja talle alatasa mõelnud; oli nii loomulik, et tundsin teda hästi, aga nüüd tuli välja, et ma polnud kunagi ta nime kuulnud. Ka Kairi oli öelnud: „Elo poeg” — ja nüüd ei olnud Kairit siin, et talt tasakesi järele küsida. Ei julgenud ka Elolt küsida: kuule, ma ei teagi, mis su poja nimi oli… See nagu ei kõlvanud!
Viimaks ütlesin lihtsalt: „Tead, ma nägin teda ainult kolmel korral, aga mul on ikka tunne, nagu ma oleksin teda kogu aeg tundnud… Või siis et tema tundis mind. Ta oli nii rõõmus — siis kui ta kutsus mind saia sööma, ja seal Balti ketis…”
„Jah,” ütles Elo, „ta oligi selline rõõmus ja tahtis kõike kiiresti teha, kiiresti ja hästi… Justkui tal poleks palju aega…”
Siis me olime jälle vait. Kui ma ära minema hakkasin, ütles Elo: „Aitäh, et sa tulid!”
See oli öeldud niimoodi siiralt, et mul oli heameel sellest, et olin tulnud, et talle see tõesti meeldis. Ma ütlesin vastu: „Sa helista mulle, kui tahad kokku saada. Ma tulen ikka heameelega!”
„Küll ma helistan,” vastas Elo.
Aga ei helistanud ta midagi. Ja mina ka mitte. Mina olin lihtsalt harjunud sellega, et kui keegi tahab minuga kokku saada, siis helistab — nüüd olid ju kõigil moblad. Nüüd helistati, meiliti, saadeti sõnumeid… Aga ma mõtlesin, et küllap on Elol seal Tartus teisi tuttavaid, võib-olla on mehel suur suguvõsa… Ega ma ei teadnud ju ka Elo suguvõsast midagi enamat kui vaid seda, et ta oli ise üksik laps… Ja siis sellest vanaisa majast, kus me kord kassi ja koera käisime hoidmas… Selle maja otsa juures kasvas kaks kõrget kuuske. Nende all oli ilus pehme sammal. Ei tea, kas need kuused jäid tulekahjus terveks?… Huvitav, et inimene mõtleb alatasa ebaolulistele asjadele: need kuused olid ju ebaolulised kõige selle kõrval, mis juhtus.
Kuusteist aastat läks mööda, ilma et Elo oleks helistanud, ja siis ühel päeval varase lõunatunni paiku helises mobla ja Elo ütles: „Mina olen siin, Tallinnas, raamatukogu kohvikus kus ikka, aga sind ei ole. See on just see kellaaeg, kus vanasti sai viinereid osta.”
Ma olin nüüd juba üle kuue aasta pensionil, nii et koolist vaba; tegin ainult vahel harva natuke raamatupidamistööd, sest pensionid on meil ju tillukesed, sellest hästi ära ei ela, eriti kui on veel suus mõned hambad, mida tuleb vahel parandada. Nii et ülikoolis ma tööd enam ei teinud ja raamatukogus ja eriti raamatukogu kohvikus käisin nüüd väga harva. Raamatukoguga on ju praegusel ajal nii, et see pole enam ainus koht peale kodu, kus raamatuid lugeda. Ka mõned paremad raamatupoed on väga mõnusad — näiteks Viru keskuse „Bestseller” — kui lähed sinna ajal, mil poes on vähe rahvast, saad vallutada endale tugitooli (seal on kolm tugitooli), istud ja loed, kaua tahad ja mida tahad… Ja pärast võtad kohvikus kohvi — cappuccino või latte…
Aga muidugi ma läksin kohe ja kiiresti sinna vanasse raamatukogu kohvikusse. Isegi ei mõelnud sellele, kust ta mu moblanumbri oli saanud — kas me vahetasime siis seal Tartus kuueteistkümne aasta eest numbreid või sai ta teada ikka jälle Kairi käest…
„Enam pole viinereid,” ütles Elo, „ja saba pole ka enam…”
„Jah,” vastasin mina. „Ja rahvast on ka õige hõredalt… Aga muidu on kõik enam-vähem seesama.”
„Jah, tema, see kohvik, nagu polekski vanemaks jäänud. Mitte nii nagu meie,” ütles Elo naeratades.
Ja ma märkasin nüüd tõesti, kui vana ta oli — nagu suur kask längus okstega, millel lehed on kolletunud; püsivad veel, aga on kolletunud. Endal ma tundsin alatasa, kuidas siit või sealt hakkab midagi logisema, järele andma, ei saa enam kiiresti käia, jooksmisest rääkimata. Aga ma polnud kunagi sellele mõelnud, kuidas see on vanal inimesel, et keha on justkui vanadusega kaetud… Oleksin tahtnud meid mõlemaid kõrvuti peeglis vaadata, et kas mina olen ka sedaviisi kolletunud, aga praegu polnud selleks võimalust.
„Kas sa eladki nüüd jälle Tallinnas või tulid ainult käima?” küsisin.
„Ei,” naeris Elo, „ei ole veel kodukäija.”
Ta naeris küll, aga hääletult, pigem naeratas, kui see üldse naeratus oli — pigem kerge muie… Siis ta seletas, et oli jälle Tallinnasse kolinud, Tartu korteri maha müünud, sest tal polnud enam kedagi — mees oli surnud, vaid paar aastat pärast mu külaskäiku. Ta olevat lihtsalt kustunud, ei saanud vist sellest asjast kunagi üle. Oligi surnud nii, et ühel päeval lihtsalt istus tugitoolis…
„Küll oleks hea niiviisi surra,” ütlesin vaimustusega, ja see ongi nii: mida vanemaks, seda rohkem muretsed, et kas saad surra omas kodus, voodis une pealt või jalapealt või toolis istudes — peaasi et kellelegi aidata ei jääks. Kunagi kusagilt ma küll lugesin või kuulsin, et budistid ütlevat: une pealt ei ole hea surra, parim on surra ikka täiel teadvusel olles… Võib-olla võib neid uskuda, aga kes seda inimest teab, kui ta surnult voodist leitakse — kas ta tõesti suri une pealt või ehmus enne üles või isegi ei ehmunud — lihtsalt ärkas, vaatas lakke ja tegi oma viimase hingetõmbe. Nii ei oleks ju viga? Vist isegi budistide meelest?
„Jah, aga see pole oma teha — see, kuidas sured… Ja ma ei tahtnud enam seal Tartus elada. Kõik tundus seal justkui… justkui tardunud… varjusurmas… Mitte kõige selle pärast, mis juhtus, aga Tartu iseenesest — tundub säärane tasane… Justkui Helsingi väike hall koopia. Helsingis on ka midagi säärast vaikset ja halli, kuigi seal on kõik rikkam. Tallinnas on teistmoodi. Ja võib-olla on siin ilusamad mälestused? Siin oli Arnet väike. Kunagi oli siin lõbus…”
Nüüd mulle siis avanes see nimi. Küllap ma olin seda ennegi kuulnud, sest see tundus nii tuttav. Võib-olla näiteks seal „Viru” hotelli kohvikus, kus me käisime teesaia söömas? — Nimedega on ikka nõnda, et nad lähevad meelest, kui neid kaua, aastaid ei kasuta. Tudengite nimed seisid mul meeles, kuigi neid oli igal semestril üle saja. Aga kohe kui eksamid läbi olid ja algas uus semester uute tudengitega, nii läksid vanad nimed meelest. Samas ujub kusagilt kaugelt mälusopist vahel välja mõni nimi, ees- ja perekonnanimi täies koosseisus, kuigi pole neid mitukümmend aastat mäletanud… Ei tea, kui on tõesti pärast surma uuestisünd ja siis surm ja jälle sünd, kas võib siis mõni nimi kusagilt aegade algusest äkki välja ujuda? Kuigi mis tähtsust sellel on? — Kui peaksin kunagi uuesti sündima, siis on mul uued ülesanded ja uued hädad kaelas ja selle vana nimega ja tolle isikuga poleks midagi asja. Selles mõttes on õigus kristlastel, kui nad uuestisünni maha salgavad — et tegele nende asjadega, mis siin elus vaja ära teha.
Aga Arnet oli nüüd ometi siin meie vahel — justkui oleks nime nimetamine ta välja kutsunud. Selline tunne oli, nagu me poleks enam Eloga päriselt kahekesi, justkui oleks meiega keegi kolmas.
„Tead,” ütlesin ma, sest mulle tundus äkki millegipärast, et on õige rääkida — eestlased ju tavaliselt ei räägi, istuvad niisama, vait, ja loodavad, et teised saavad aru, mis nad mõtlevad; eestlased häbenevad rääkida, aga mul oli selline tunne, et praegu ei ole õige niisama vait olla. „Mul on tõesti tunne, et me ei ole üksi… et on just nii nagu siis, kui me kolmekesi teesaia käisime söömas — seal „Viru” kohvikus… ta on ikka sinuga!”
Elo oli tükk aega vait, nii et ma kahtlesin, kas ta üldse kuulis, mida ma talle olin öelnud, ent siis ta ütles: „Võib-olla. Aga see ei ole see… See ei ole elu… Mäletad, kui me käisime siis, keskkooli lõpus, suvel maal minu vanaema kassi hoidmas, ja koera?… Ja kui me käisime jahil selle vanaisa väikepüssiga?… See lind. Ma tundsin siis kohe, et selle laskmisega läks midagi täiesti valesti, ja mul oli kogu aeg paha tunne, alati, kui see mulle meelde tuli, siiamaani, nüüd selle autoõnnetuseni välja… Nüüd ma tean — see näitas seda, mis tuleb: mina olen lind, kes oma poega otsib, äkki käib pauk ja teda enam ei ole, aga mina ei saa aru midagi, jäängi otsima!”
Ma ei mõistnud selle peale midagi öelda — mul oli kõik väga hästi meeles, aga mina küll ei olnud osanud neid kahte asja niimoodi seostada.
„No kuule,” ütlesin viimaks, „see küll nüüd midagi ei tähenda! Me läksime kindla eesmärgiga — söögiks lindu lasta. Ja me veel leidsime, et peame laskma, et muidu ei ole õige liha süüa… Ja pealegi — iga saksa naine peab, või vähemalt hiljaaegu pidi, ja niisamuti grusiini naised ja üldse kõik rahvad pidid oskama kanal kaela kahekorra käänata ja ta kiiresti sulgedest puhastada… Ja mis siis veel lihunikud — lihunikel on pered ja lapsed kasvavad suureks ja nende lapsed…”
„See ei tähenda,” ütles Elo kergelt muiates, nagu lapsele selgitades, „lihunikud elavad oma elu ja neile antakse oma märk, mingi hoopis teine märk. Aga see oli minu märk.”
Ma ei osanud seepeale midagi öelda, ja mis sellest abigi oleks olnud — tema tundis niimoodi ja minu ütlemine poleks midagi paremaks teinud. Aga nüüd ma teadsin, miks ta oli helistanud ja tahtnud kokku saada: ta tahtis seda minule rääkida, ära rääkida, ja just nimelt siin, selles majas, kus tuli käia mööda pikka hämarat koridori, enne kui jälle valguse kätte jõuad. Kui jõuadki.
Öösel ma nägin und: et käin mööda pikka hämarat koridori, käin-käin, aga lõppu ei tule. Seesama koridor, kus ma noorest peast olin kiirustanud, aga nüüd ma lihtsalt kulgen. Ja ma justkui ei olegi mina ise, vaid Elo.