Kui ta vaid oleks teadnud, millest see kõik alguse sai! Ehkki, kui ta ka oleks teadnud, millest kõik alguse sai, poleks üldsegi kindel, et ta oleks käitunud teisiti. Kõike oli nii palju ladestunud, kuhjunud, kokku tilkunud, et teisiti käituda oleks arvatavasti olnud võimatu. Tema keha, kogu tema peaaegu neljakümneaastase naise organism mitte ei soigunud, vaid lausa karjus ja ulgus läbi kramplikult kokku surutud hammaste, et teistmoodi ta lihtsalt enam vastu ei pea. Kummaline lugu, tal ju justkui ei olnud potentsiaalsetest kavaleridest puudu, justkui poleks kaheteistkümne lahutusele järgnenud aasta jooksul mehikesed keerelnud tema ümber nagu tantsiv mesilassülem (ta mõtles endamisi välja isegi kalambuuritseva värsi „mehikesed-mesikesed” — ja käitus nendega sedamööda, vehkis neid eemale ja riputas üles kleepja mürgiga kaetud paberlinte), aga kõik see oli, kuidas öeldagi… Kõik see oli tuttav, mehikesed, kes keerlesid, olid kuidagi eriti mõistetavad, kolleegid, kolleegide tuttavad, mingid ärimehed, õilsahingelised vanurid rahvatantsurühmast, kellega ta oli mesti löönud, et hoida ohjes natuke laiali valguma hakkavat vormi, aga ka üksildasest tegevusetusest, mis seal ikka varjata, milleks ennast ülearu petta. Need olid aga kuidagi täiesti teistsugused. Mingid sellised, keda ta elu sees polnud kohanud. Ei, tööga oli neil kõik korras, sissetulekuga nagu ka, mitte mingisugused vallasandid või joodikboheemlased, kelle poole teda keelatud vilja loogika kohaselt aeg-ajalt tõmbas, aga tahtejõu abil lõikas ta need ebatervislikud suundumused läbi. Selles asi oligi, et neil justkui õnnestus ühitada ühitamatut. Ühelt poolt normaalne töö ja aineline kindlustatus, mida teised kadestanuks. Ja teiselt poolt oskus aega surnuks lüüa, nagu needsamad joodikboheemlased. Tervist neil veel jätkus, õigemini öelda ei mõelnudki ta nende tervisele. Kuna tal endal puudus igasugune soodumus liialdusteks, siis ei tulnud talle pähegi mõtet, et sellise eluviisi viljelemiseks on organismil vaja kõvasti ressursse, eriti selles eas.
Ehkki ka see polnud tõsi. Liialdustest ei veedelnud teda vaid need, mis olid seotud ainetega, mida ühiskond halvaks paneb — alkohol, nikotiin, muud narkootikumid. Süüa ja keppida meeldis talle väga. Rohkem, kui ta endale tunnistada julges. Mis puudutas toitu, siis õnnestus tal end tagasi hoida titaanlike jõupingutustega, sedagi mitte alati, ja siis tuli ennast kurnata ujumise ja rahvatantsuga, et ülearune jaotuks laialivalguval kehal enam-vähem ühtlaselt. Siiamaani oli tal õnnestunud selles ebavõrdses võitluses hoida suhtelist pariteeti, aga tema luidrad fitness-sõbrantsid olid sügaval oma abikaasade ja lastega hõivatud peakestes veendunud, et seda pole kauaks.
Ja keppimisega oli üldse häda. Ta ei läinud just liiale, ehkki ei keeldunud ka, kui võimalus tekkis. Mitte ükski väljasõiduga firmapidu või rahvatantsurühma lühike pingutatud külalisesinemine kuskil lähilinnas või -alevikus ei möödunud selleta, et ta poleks oma nõrkusele ja huvile järele andnud, aga üksnes, nagu ta endale põhjendas, tervise huvides. Aga kõik see toimus ilma mingi emotsionaalse tõmbeta, nende samade mehikeste-mesikestega, tema töökeskkonnast pärit tegelaste või äärmisel juhul rahvatantsupartneritega, kes, vabandage väga, ainult selle pärast käisidki mainitud rühma äärmiselt igavates harjutustundides.

*

Aga mida ta ei teadnud, oli nimelt see. Needsamad, kellel oli korralik sissetulek ja joodikboheemlaslikult vaba aega, istusid järjekordses restoranis. Neile meeldis aeg-ajalt kamp kokku ajada ja mingisse restorani vajuda. Et seal õgida ja kõiki mõnitada. Nii nad põhiliselt oma vaba aega veetsidki, mitte nii, nagu väljastpoolt paistis. Ja et muidugi ka juua. Siinkohal vaatlejad ei eksinud. Hea tervisega meesterahvad — pluss mõnikord teatud hulk tüdrukuid — arutasid kõike naljakat, mis nende ümber toimus, see tähendab praktiliselt kõike. Ja mõnitasid, viies kõik absurdini või lõputu lameda ketramiseni. Kommenteerisid poliitikat, majandust, kultuuri, ühiseid tuttavaid. Kõige rohkem ühiseid tuttavaid. Ei unustatud ka üksteist, sellisest elitaarsusest polnud neis jälgegi. Kõige valjemini hirnutigi üksteise üle, mingite möödapanekute, äparduste, naljakate komplekside üle. Ja ei solvutud üksteise peale, sest mida siin ikka solvuda.
Sel päeval olid nad kolmekesi. Keegi Boriss, kes selle loo kontekstis ei paku erilist huvi, keegi Semjonov ja naljaka perekonnanimega mees Nebeikopõto. Seesamune Nebeikopõto oli oma naljakast perekonnanimest hoolimata tegelikult raudse tervisega ja jättis endast mulje, noh teate, nagu mehest, kes on ikka mees, kõik, nagu peab, pitsi ei sülita, pedesid ei salli, armukesi peab tükki viis ühekorraga, kõik on õnnelikud ja võtavad tänulikult sappa. Semjonov oli lihtsam, delikaatsem, inimloomuse mitmekülgsusesse suhtus sallivamalt ning armukestega ei olnud tal ka kiita. Semjonov pidas ennast mingil määral kultuuritöötajaks, sest ta tegeles mitmesuguste gastroleerivate tähtede kontsertide korraldamisega. Tõi esinema igasuguseid artiste, peamiselt Venemaalt, mõnikord kukkus talle pihku ka tükike palju rasvasemast lääne pirukast, kui tal õnnestus midagi enne teisi välja tuhnida. Selle poolest ta tegelikult kõigist teistest erineski. Selle poolest, et peale kommertstähtede tõi ta mõnikord kohale, ise kahju kandes, midagi, nagu ta seda endamisi määratles, tõelist ja perspektiivikat. Midagi, mis tema arvates võis varsti saavutada kultuse staatuse. Nebeikopõtol oli mingi oma pisiäri, midagi toitlustusvaldkonnast, kalatooted vist, külmutatud austrid Prantsusmaalt, midagi sellist. Aeg-ajalt viskas sõpradele soodukaga punast kalamarja või muid kaladelikatesse. Üldiselt pidas end ka põnevaks isiksuseks. Mõlemad tundsid elu. Tundis ka keegi Boriss, kes, nagu siin juba mainitud, oli rohkem justkui taustaks ja et pilt oleks täielikum.
Semjonovit ja Nebeikopõtot lähendasid kaks asja. Esiteks oskus kõvasti tina ja ümbritsevat maailma paika panna. Teiseks hakkasid nad mõlemad mingil ajal osalema linnas äkitselt igal sammul korraldatavates auto-aardejahtides. Keegi tarkpea oli sellise meelelahutusviisi välja mõelnud või otsinud. Kuskile, mingisse aardejahi korraldajate kokku lepitud kohta peidetakse mingi asjake, mis on siis justkui aare või kogu ürituse eesmärk. See võib olla mis iganes, vana raamat, arusaamatu seadeldis, mida enam ei kasutata, eksisteerimise lõpetanud riigi lipp, numismaatiline haruldus, Afanassi Feti rinnakuju, ükskõik, mis aga pähe tuleb. Ja see auhind tuleb üles leida. Kokkulepitud stardipaika kogunevad võistkonnad oma autodega, maksavad — kuidas siis muidu — küllaltki soliidse osalustasu — ja läheb lahti! Iga võistkond saab kinnise ümbriku, milles on vihje. Loomulikult pole vihje lihtne, vaid konksuga ja šifreeritud. Nagu näiteks „sõitke sinna, kus korrapärase kujuga kivi ristub korrapäratu kujuga kiviga”. Kõik viis — ühes võistkonnas ei tohi olla rohkem liikmeid, kui mahub eeskirju rikkumata ühte standardsõiduautosse — mõtlevad, peavad nõu ja mõistavad: „Ahhaa, Telliskivi.” Ja kihutavad sinna, kuni teised alles nuputavad. Seal leiavad nad erimärgistusega kohast järgmise vihje. Mis tähendab üht­aegu kaht asja. Esiteks, et nad lahendasid esimese mõistatuse õigesti. Ja teiseks, et nad jätkavad liikumist järgmise poole. Ja samas vaimus edasi niikaua, kuni esimene auto kõige nutikamate, ümbruses kiiresti orienteeruvate õnneseentega jõuab kokkulepitud finišisse. Kuna enne kõiki neid lõbusaid starte on osalejad rahad kokku pannud, siis saab nende sissemaksetest katta korralduskulusid, aga need aitavad kaasa ka sellele, et on võimalik välja panna üsnagi soliidseid rahalisi auhindu.
Niisiis oli võistkond, kuhu kuulusid Semjonov, Nebeikopõto, praegu ebaoluline Boriss ja veel kaks inimest, nendel võistlustel päris edukas. Oleks liialdus ja vale öelda, et nad võitsid iga jumala kord, aga kaks korda kolmest ei jätnud nad konkurentidele mingit võimalust. Nii kuidagi kukkus välja. Ei olnud lollid mehed… Mida tegelikult kinnitab ka nende teine hobi. Mööda restorane käia ja inimesi mõnitada ei saa ka igaüks.

*

Mehikestest ümbritsetud Cecilia oli alati, nagu ta ikka ütles, „igasuguse kräu poolt”, üritas alati ja erinevaid teid pidi välja murda oma igapäevasest suhtlusringist lootuses ikkagi leida oma ainuvõimalik naiseõnn. Seetõttu pole imeks panna, et ka tema kuulis millalgi sellest maastikuorienteerumisest ja otsustas rõõmsalt, et ta tahaks osaleda. Ärgem olgem ebaõiglased: kui Cecilia kippus proovima mõnd uut, seni kogemata ajaviidet, ei olnud tema esimeseks liikumapanevaks jõuks kunagi soov anduda liialdustele, mille poole teda alateadlikult tõmbas. Talle oli esmatähtis osalemine, rahulduse saamine, mitmekülgne elu, põgenemine kahe eelmistest abieludest pärit lapse eest, keda ta muidugi armastas, aga ta ei suutnud vaadata mööda asjaolust, et mõlemad võluvad lapsukesed (üks juba kuus ja teine kaheksa aastat vana) oli talle kinkinud üks nendest tema ümber tiirutavatest mehikestest, mitte joodikboheemlasest prints.
Cecilia võistkond polnud eriti edukas. Nad ei olnud finišis kunagi viimased, aga esikolmikust jäid nad alati kõvasti maha. Niisiis polnud imeks panna, et sõidu ajal ja ka hiljem, tee ja kohvi juures järjekordse aardejahi käiku arutades tekkis tal ja tema sõpradel-sõbrannadel tingimata tahtmine võitjad üksipulgi läbi võtta. Üldiselt olid nad heatahtlikud ja mitte kadedad ning piirdusid väidetega, et Semjonov on tarkpea ja Nebeikopõto on tarkpea ja et ka praegu tähtsusetu Boriss on tarkpea. Kõige targemaks peaks peeti Semjonovit, kuna Nebeikopõto oli enamasti roolis, nii et, nagu eeldasid tagasihoidlikud vaatlejad, mõistatusi lahendas just Semjonov. Kuidas kõik tegelikult oli, missugust rolli mängis võistkonna edus tähtsusetu Boriss või kaks ülejäänut, avalikustamata meeskonnaliiget, sel polnud mingit tähtsust, sest siinse loo seisukohast on tähtis just nimelt see, kuidas neid nähti kõrvalt.
Semjonov ja Nebeikopõto vaatasid omakorda ringi ja edukate, aga mitmel põhjusel üksikute meesterahvastena märkasid ja klatšisid nad kõiki vähegi veetlevaid naisterahvaid, keda nad teiste võistkondade toonitud klaaside taga nägid.
Ja just seepärast toimus praegu restoranis „Kroket” Semjonovi ja Nebeikopõto vahel järgmine jutuajamine.
„Kes see Bujalski üldse on?” küsis Nebeikopõto, kellel oli raskusi nimede meeldejätmisega.
„Ah see on see naisterahvas seal, nad sõidavad rohelise Honda Accordiga, noh selline,” Semjonov tegi kätega žesti, kujutades Cecilia suuremõõtmelist büsti.
„Ah jaa, sain aru. Noh, normaalne naisterahvas. Ma paneks küll.”
„Mina paneks ka,” nõustus Semjonov, kahtluse noot hääles.
„Aga helistame siis talle?” pakkus välja leidlik Nebeikopõto. Digiajastust, uutest tehnoloogiatest ja globaalsest kommunikatsioonist hoolimata eelistas Nebeikopõto kõigile elektroonilise suhtlemise viisidele kindlalt häälega suhtlemist, telefonitsi. Mõistagi pärast isiklikke kohtumisi.
„Ja paneme?” tundis Semjonov huvi.
Teatud suhtlushetkedel sulandusid vestluskaaslaste hinged täielikult ja kohmetus liikus tagaplaanile või lahustus hoopiski vedelikes, mida vestlejad samal ajal manustasid.
„Einoh, mis sa nüüd. Lihtsalt kutsume, pummeldame, suhtleme.”
Nad võtsid läbi nimekirja ühistest tuttavatest, kellel võiks olla Cecilia telefoninumber, ja üks tuli neile meelde. Nebeikopõto hangus totaalselt, mingi hetkeni küttis ta alati kaaslasi üles igat sorti aktiivsele tegevusele, mõtles välja harrastusi ja liikumisi, aga kui asi jõudis sinnamaale, et oli vaja päriselt jõupingutusi teha, siis vajus ta ära ja peitis end teiste selja taha. Mõnusa täiskõhu- ja kerge (võib-olla ka juba mitte kerge, pigem isegi kindlasti mitte enam kerge) joobe seisundis ei hakanud Semjonov vastu vaidlema ja helistas ise ühisele tuttavale. Ent isegi siis, kui Semjonov oleks olnud purukaine, poleks ta arvatavasti tõrkuma hakanud. Ta oli üldiselt lepliku loomuga, hoidus konfliktidest. Kuni see ei läinud vastuollu tema tavapärase elulaadiga. Aga kui hakkas minema, siis ajas ta selja sirgu, lõi korraks takka üles, viskas ebavajaliku koorma maha ja läks edasi.
Ühine tuttav läks lausa marru, ehkki ta suhtus küllaltki hästi nii talle helistanud Semjonovisse kui ka tagaplaanil dirigeerivasse Nebeikopõtosse.
„Mis, kas ma olen teile mõni kosjamoor või? Otsige ise!”
Võimalik, et siin andis tunda tavapärane naiselik armukadedus, võimalik, et ühine tuttav jagas ära, millises staadiumis talle helistanud tegelased on, iga­tahes oma „panemis”-plaani nad talle kindlasti ei avaldanud.
Kui ei, siis ei. Kui ise, siis ise. Igas olukorras, mis seostus inimeste otsingu või identifitseerimisega, tuli neile appi kõikvõimas Facebook.
Semjonov kirjutas mõlemale Cecilia Bujalskile, kelle kogu kolmik oli leid­nud — ka tähtsusetu Boriss võttis otsingutest osa —, fotod ei toonud selgust. Ta kirjutas midagi keskpärast-neutraalset, umbes et „Me sooviks teiega lõpuks ometi lähemalt tuttavaks saada”, jättes täpsustamata, kes on need „me”.
Üks kahest Ceciliast oli üheksateistkümneaastane ja tema, selge see, ei vastanud neile üldse midagi. Aga teine oligi see õige.

*

Ja keegi ei tea, kuidas ta oleks reageerinud, kui ta oleks teadnud, millest kõik alguse sai. Ehkki, mine tea, võib-olla oleks reageerinud täpselt samamoodi. Kes näeb naise südamesse.
Cecilia oli sel päeval üsna kurnatud ja nägi teadet Messengeris alles mõne tunni pärast, kui Semjonovi ja Nebeikopõto seis oli adekvaatsusest veelgi kaugemal kui piloottervituse saatmise ajal. Kahjuks olid tal selle õhtu plaanid ammu paigas: sellesama tantsurühma proov, kus ta soleeris — koos ühe oma ammuse austajaga — sarabandis. Austaja, no jumal temaga, aga suurepärast soleerimisvõimalust ei saanud ta kuidagi mööda lasta. See võis olla tee uute kõrguste poole, hoopis teisele orbiidile, sinna joodikboheemluse maailma, kus ümbruskonda suhtutakse kerge põlgusega. Oma kolmekümne kaheksa eluaasta juures uskus Cecilia võimalikku ümbersündi. Aga kirjavahetusse ta astus. Tuleb tunnistada, et Semjonov oli ka paras suslik, kuidas siis muidu, muudmoodi ju ei saa. Tema esialgne läkitus oli inspireeritud tema selja taha peitunud seltsimees Nebeikopõto visadusest, aga kui Cecilialt oli vastus juba tulnud, haaras ta initsiatiivi, ja kasutades oma organismi eeliseid oma kaaslase organismi ees — vähemalt tol päeval —, väljus ta Cyrano rollist ja hakkas seda Roxanne’i enda poole meelitama.
Mis kokkuvõttes välja tuli? Tol õhtul mitte midagi, aga pärast läks lahti. Tol õhtul kirjutasid nad hämaralt ühest ja teisest. Semjonov oma olekus ei saanud Cecilia flirtivatest sõnumitest hästi aru, Cecilia oli hämmingus, miks mees talle nii kummaliselt ja mööda vastab.
„Me siin puhkame,” kirjutas Semjonov talle. „Teeme teile ettepaneku meiega ühineda.”
„Kes need „meie” on?” küsis Cecilia huvitunult. „Ja võib sina öelda.”
„Te ärge keelduge,” vastas Semjonov. „Hästi, lähme sina peale. Tulge meie juurde.”
„Täna ei saa ma kuidagi,” kirjutas Cecilia. „Aga kes need „meie” on?”
„Meil on tore,” kirjutas Semjonov. „Lõbus ja turvaline. Me ei tee teile liiga.”
„Täna ei saa kuidagi,” kordas Cecilia. „Kutsuge mind parem kinno.”
„Meie kõik?” küsis Semjonov täpsustamiseks.
„Kes on need „meie”?” üritas Cecilia veel kord.
„Me mõtleme selle peale,” vastas Semjonov.
Cecilia lõpetas oma päeva, teatud rahutus hinges, ja läks voodisse lootusega, et homme peaks midagi teostuma. Ja tema kiidetud naiselik vaist ei petnud teda. Hommikul, ei saa öelda, et enne koitu, eelmise päeva trimpamine pidi ju mingit mõju avaldama, tuli Semjonovilt juba arusaadav sõnum, milles ta palus vabandust oma pealekäiva ja mitte eriti õnnestunud kommunikatsiooni pärast. Cecilial polnud sugugi kalduvust meeste tähelepanuavalduste peale solvuda, ükskõik millises vormis neid ka ei tehtud, seda enam, et praeguses olukorras polnud ju midagi ebasündsat, seda enam, et tähelepanuavaldus tuli mehelt, kes oli nende auto-orienteerujate vaimsel börsil väga kõrgelt koteeritud ja kuulduste kohaselt viljeles ka küllaltki aktiivset joodikboheemlaslikku elustiili. Tähendab ei olnud igav ega tavaline, ei sarnanenud nende mehikestega, kes Cecilia ümber ööl ja päeval tiirlesid, oli teistsugune, erilaadne ja ahvatlev. Cecilia naeratas ja meikis end tööleminekuks eriti põhjalikult.
Pärastpoole kirjutasid nad teineteisele veel, kogu päev möödus katkematus kirjavahetuses, Cecilia tegi vihjeid, Semjonov tegi kas sellist nägu või tõepoolest ei saanud vihjetest aru. Sääraste meestega ei tea kunagi, kas nad mängivad ja teesklevad või on tõepoolest niisugused. Aga järjekindlus ja varjamatu koketeerimine teevad oma töö, nii et lõppude lõpuks sai Cecilia Semjonovi nii kaugele, et too kutsus ta kinno. Ta oleks väga tahtnud vaadata üht romantilist komöödiat Reese Witherspooniga, mida siis just kõvasti reklaamiti. Aga ta näitas üles mõistlikkust ja jättis filmi valiku oma kavaleri hooleks (miskipärast hakkas ta meest juba nende esimese kaine kirjavahetuse päevast mõttes just nii kutsuma). Semjonov valis intellektuaalse ulmeka Anthony Hopkinsiga.
Tuli piinelda, ehkki tõele au andes mitte eriti hullusti. Põhimõtteliselt Ceciliale meeldis kino, filmi sisu mõttes oli ta kõigesööja ja mehe kohalolek kõrvalistmel tegi kogu kinoskäigust äärmiselt meeldiva ürituse. Semjonov käitus kummaliselt, justkui häbenes, ei üritanud panna oma kätt tema käele, ei üritanud kuidagi puudutada või emmata. Vaatasid filmi ära, pärast istusid restoranis. Semjonov rääkis hästi palju Nebeikopõtost, lõbustades oma daami naljakate — tema arvates — lugudega semu elust, keda nad mõlemad tundsid. Cecilia oli arvamusel, et kõik on väga loogiline, too oli nende ainuke ühine tuttav — tähtsusetut Borissi ega kaht muud Semjonovi-Nebeikopõto meeskonna­liiget Cecilia ei tundnud —, seetõttu oli igati mõistetav, et Semjonov klammerdus selle neid ühendava lüli külge.
Suurem osa lugusid Nebeikopõtost keskendus sellele, et Nebeikopõto kallas endale midagi sisse ja sattus mingisse totrasse olukorda. Küll unustas ta koduvõtmed maha ja läks ööseks kummalistele tüüpidele külla, nii et keegi ei saanud arugi, et ta ei tulnud lihtsalt istuma ja teed jooma, vaid just nimelt ööbima. Samal ajal, kui ta sügavat und magas, tegid tema lõbusad sõbrad talle säärase näomaalingu, et ta ei saanud ärgates üldse aru, milles asi. Küll kutsus ta endale koju kergete elukommetega näitsiku ja teda oodates jäi jällegi magama, nii et osavõtlik sängirindetöötaja hakkas tema elu pärast kartma ja kutsus välja politsei, et too lihtsalt igaks juhuks kontrolliks, kas tema klient on veel elus või mitte. Näitsik ise ei jäänud loomulikult politseid ootama, andis teada, et inimene ei vasta ei telefoni- ega fonolukuhelinale, ja sõitis minema. Nii et ukse mahalöömise ragina peale ärganud paanikas Nebeikopõto pidi korravalvuritele välja mõtlema mingi uskumatu loo.
Cecilia kahtlustas, kas selline asi on põhimõtteliselt võimalik, kas politseil on õigus lihtsalt niisama, heast peast, tundmatu tütarlapse teate peale, olgu peale, et too tutvustas ennast kui murelikku sugulast, murda maha korralike kodanike korteriuksi. Aga juriidilist haridust tal ei olnud, vastavat seadustikku kindlalt ei tundnud, ja ehkki vaist ütles talle, et Semjonov, vähemalt sel juhul, moonutab reaalsust tugevasti, väitlema ta ei hakanud. Esiteks võis selline kius liigtundlikke meesterahvaid eemale peletada. Teiseks, kui mees liialdab, järelikult üritab talle muljet jätta. Aga kui tahab muljet jätta, siis edasi läheb juba lepase reega.
Koju sõideti tol päeval taksoga. Cecilia sai Nebeikopõto elust palju rohkem teada, kui oleks osanud loota. Järgmist kohtingut Semjonov kokku ei leppinud. Ceciliat ajas see veidi ärevusse, aga ainult unne suikumise hetkeni. Kui ta oli andnud juba magavatele lastele musi ja manustanud kohustusliku õhtuse klaasi tervislikku rohelist teed, seadnud end sisse oma mugavas ja igaks juhuks kaheinimesevoodis, tuli talle pähe midagi sellist, et „ma mõtlen sellele homme”, ja ta vajus õndsa naeratusega unenägude valda.
Tegelikult ei hakanud ta ka järgmisel päeval sellele mõtlema, sest elu haaras ta oma oravarattasse otsekohe pärast ärkamist. Ses mõttes, et ta magas sisse, nii et tuli juba hommikul jooksma hakata, jooksu pealt lapsed kooli saata, jooksu pealt hommikust süüa, jooksuga parklasse joosta, jõudes vaevu märgata ümberringi tasapisi ärkama hakanud rohelust. Ja lõppude lõpuks, mida paganat, mõtleks, mees ei määranud uut kohtamist. Me elame võrdsete õiguste ja võimaluste maailmas, maha seksism ja muu diskrimineerimine. Täiskasvanud iseseisev naine võib ka ise korraldada oma suhteid infantiilse, aga kuratlikult võluva mehega. Pole siin midagi.
Ja Cecilia kirjutas uuesti Semjonovile, läbis uuesti kogu flirtimisprotsessi aste-astmelt, päris algtõdedest kuni lõppakordideni. Ja leppis kokku uusi kohtumisi. Ja need uued kohtumised toimusid. Nad käisid jälle kinos või restoranis või ujulas või tegelesid veel mingi orienteerumisega, seda värki linnas jätkus, hulk konkureerivaid firmasid pakkus erinevaid sellelaadseid üritusi, oma algset tüürimehepositsiooni Nebeikopõto meeskonnas polnud Semjonov valmis ohverdama, aga konkureerivatel üritustel võis ta armulikult koos Cecilia ja tema sõprade-sõbrannadega osaleda, millega, ütleme ilma võltsi tagasihoidlikkuseta, aitas ta kaasa nende tulemuste parandamisele.
Kõik oleks nagu hästi, aga mingit arengut ei toimunud. Või ei toimunud see nii ruttu, kui Cecilia oleks soovinud. Tema soovis kohe ühemõtteliselt ja lõplikult nende suhted paika saada, et tagasiteed eriti poleks, et poleks õieti võimalust taganeda ja kaduda. Aga Semjonov — justkui oleks seda tunnetanud — pidas küllaltki kindlameelselt vastu, lüües tagasi rünnakuid lausa kahelt poolt. Esiteks, ta ei üritanud saavutada Ceciliaga füüsilist kontakti. See hämmastas naist. Tavaliselt oli mehikestel temalt esmajoones vaja just seda. Semjonov suudles teda galantselt põsele, lubas kinos naalduda oma tugevale meheõlale ega kergitanud kulmugi, kui restoranis kerget šampanjaerutust etendades võttis Cecilia kinga jalast ja libistas hoolikalt valitud erootilises sukas jalakest mööda mehe püksi­säärt. Aga ainult niipalju. Õhtuti enda poole koju mees isegi ei üritanud teda kutsuda, ehkki oli veidi sulanud ja vahel harva algatas ka ise ühisüritusi. Cecilia ei saanud teda ka enda poole kutsuda, sest kuhu sa paned kaks alaealist last, kes võisid ju terveks eluks trauma saada, kuuldes, kuidas liiderlik ema andub kirglikult tundmatule võõrale onule — aga teistmoodi kui kirglikult ei osanud Cecilia anduda. Vähe sellest, natuke aega tagasi oli kolinud ajutiselt tema juurde ühe lapse isa. Midagi oli tal seal jälle juhtunud, oli sattunud järjekordsesse avantüüri ja kaotanud võlgade katteks lõpuni väljaostmata korteri. Minna polnud tal rohkem kuhugi, ta polnud just eriti kohalik ning pealekauba teadis oma eksabikaasa headust ja südamlikkust ning kasutas seda ennastunustavalt ära, peale selle lootis ta vististi suhte taas ellu äratada. Kõik katsed selles sfääris lõikas Cecilia otsustavalt ja jalamaid läbi, majutas mehe kaugemasse tuppa ja võttis temalt ausõna, et ta kolib esimesel võimalusel välja. Aga siiani ei olnud seda võimalust veel tulnud, aga ükskõik — tuua uus mees majja, kus kügeleb vana — seda ta ei suutnud ja kõik. Aga füüsilist armastust tahtis, oi, kuidas tahtis!
Teine külg, kuhu Semjonov kaitserajatised ehitas ja kus ta ei lasknud Ceciliat löögiulatusse, oli info tema enda kohta. Kõikidest tema sõpradest teadis Cecilia ainult Nebeikopõtot, isegi tähtsusetust Borissist polnud ta rääkinud ja naine ei saanud ka küsida. Selleks et küsida mingeidki detaile mis tahes asja kohta, peaks vähemalt selle asja olemasolust teadma. Aga tähtsusetu Borissi olemasolust Cecilia ei teadnud. Ta ei saanud Semjonovilt küsida ka tolle pere, vanemate, eelmiste abielude (kui neid oli), õdede-vendade kohta ja nii edasi, sest mees ei andnud talle mingeid pidepunkte, ei süüvinud kunagi ühessegi loosse, mis puudutas teda ennast. Isegi oma tööst ta ühelt poolt justkui rääkis, aga teisalt rääkis nii ebakonkreetselt, mainimata kordagi konkreetset ametiposti, isegi mitte tegevusala, et ka siin ei saanud midagi oletada. Millest nad siis rääkisid oma peaaegu juba igapäevaseks saanud kohtumishetkedel? Kuidagi need teemad leiti, Cecilia töö, millised filmid meeldivad, toit ja kuidas seda valmistada, reisid. Lõppude lõpuks ka Nebeikopõtost.
Seetõttu Cecilia mõtles, mõtles ja välja mõtles.
„Kuule,” ütles ta ükskord Semjonovile järjekordse öise jalutuskäigu ajal mööda meeldivalt lõhnavat juunikuist linna. „Sa oled ju gurmaan, kas ma mäletan õigesti?”
„Nojah, kõik on suhteline. Aga laias laastus võib ka nii öelda.”
„Aga kas sa oled kuulnud restoranist „Hangar” Saaremaal?” jätkas Cecilia rünnakut.
„Midagi nagu oleks kuulnud.” Semjonovi ilmest ega intonatsioonist polnud aru saada, kas ta valetab või on tõepoolest midagi kuulnud.
„See on juba kümme aastat olnud Eesti restoranide esikümnes, eelmisel aastal aga sai lausa esikoha.” Cecilia oli selle info eelmisel päeval pähe õppinud, nii võis olla kindel, et selles teda eksitada ei saa, pole midagi paljastada, päeva­valgele tuua.
„Aa, huvitav.”
„Kas sa ei tahaks seda külastada?”
„Noh, tegelikult oleks ju huvitav,” ütles Semjonov kaalutleval häälel. „Aga see on ju kaugel, Saaremaal ikkagi.”
Semjonov oli oma orienteerumismeeskonnas tüürimees ja mõistatuste lahendaja, kuna talle ei meeldinud eriti autot juhtida ja võimaluse korral üritas seda mitte teha. Mõnikord sõitis ta autoga tööle, see käis tal juba täiesti automaatselt, aga tundmatuid marsruute püüdis ta mitte ette võtta.
„Ma võin ise roolis olla,” ütles Cecilia, kellele vastupidi see asi meeldis, kiirus, adrenaliin ja kõik muu.
„Kas sa teed ettepaneku sinna sõita?”
Cecilia tegi. Ta lootis, et mees taipab, et sõitma peab puhkepäevadel ja tingimata ööseks jääma, aga igaks juhuks pidas ta vajalikuks oma kavaleri kõhklusi ennetada.
„Ainult et kui mina olen roolis, tahaks ma ka midagi juua, nii et samal õhtul tagasi ma ei sõida.”
„Mis, kas läheme nii, et jääme ööseks?”
„Seal on suurepärased spaahotellid,” tegi Cecilia reklaami, kuidas aga oskas.
„No hästi, olgu peale,” nõustus Semjonov.
Nad arutasid veel mõnda aega, missugusel nädalavahetusel tasuks minna saari vallutama, aga lõpuks leppisid kokku ja broneerisid endale restoranis laua ja hotellis toa. Selle usaldas Cecilia Semjonovile. Tollel õnnestus ka sel puhul hiilata, küsides, kas broneerida tuba kahele või kaks ühest tuba. Cecilia väljus sellest situatsioonist enda arvates üsna elegantselt, küsides vastu:
„Aga mis sa ise arvad?”
Vastust oma küsimusele ta ei saanud, niisiis ei saanud ta ka teada, mida kaaslane arvab, aga mees broneeris kaheinimesetoa. Cecilia hing laulis. Keha oli valmis.
Ta oli kõigele mõelnud. Teades mehe armastust joovastavate jookide vastu, külastas ta enne Semjonovile järele minemist veinipoodi, suhtles konsultandiga ja hankis pudeli mitte mingit lihtsat, vaid põnevat veini mingitelt moodsatelt tootjatelt, kellest Semjonov oli talle rääkinud. Tundes hirmu, et mehel võib sõidu ajal kõht tühjaks minna, ostis kokku igasuguseid snäkke ja muid krõbinaid, ehkki nad olid ju teel restorani. Pani selga oma kõige kallima pesu ja lõhnastas end mõõdukalt, kuid strateegiliselt. Peale põhiülesande, mille ta endale oli püstitanud, otsustas ta läbi murda ka teisest rindest: küsitleda meest tema pere, vanemate, muude sõprade kohta — ei saa ju olla, et üle neljakümnesel mehel oleks üksainuke sõber — ja sel moel sundida (miks ka mitte?) meest laskma teda oma lähiringi, kust teda oleks edaspidi väga raske välja tõrjuda. Cecilia ei osanud vastata omaenda küsimusele, kas talle meeldib see konkreetne mees nii meeletult, et ta teeb suuri plaane ja püstitab mehe ümber välikantse, või on talle lihtsalt niimoodi mõjunud need mõõduka joodikboheemluse esindajad. Lõp­pude lõpuks võis see olla veelgi elementaarsem soov oma eraelu ära korraldada käsitletava kandidaadi isikust hoolimata. Kriteeriumid, mis seal pattu salata, jäid aasta-aastalt lihtsamaks, ja suures plaanis ja teoreetiliselt oleks iga väärikas vastassoo esindaja võinud praegu Semjonovi asemel olla.
Niisiis, pakkunud end vabatahtlikult rooli keerama, nii et tema väljavalitu võiks manustada juba tee peal, laadis Cecilia Semjonovi auto peale ja nad asusid teele. Sõita tuli kaua, isegi meie väikese riigi piirides ei ole teekond Saaremaale just lühike. See tähendab, on täpselt nagu vaja. Mitte liiga pikk, et autojuht näiteks väsiks teekonnast ja reisija autojuhist, aga mitte ka liiga lühike, et jõuaks kõik korralikult läbi arutada.
„Räägi mulle endast,” alustas Cecilia ebaõnnestunult.
Mõistagi järgnes sellele Semjonovi pikk ja irooniline tiraad, et sellistele küsimustele vastates tahaks kõige vähem endast rääkida.
„Noh, sa ju mõistad, mida ma palun.” Cecilia otsustas rõhuda õrnusele ja nõrkusele. „Ma ei tea sinust ju mitte midagi. No kohe mitte kui midagi.”
Sellele järgnes veel üks Semjonovi pikk ja sarkastiline tiraad, mille mõte oli lühidalt kokku võttes, et aeg-ajalt, või mis aeg-ajalt, peaaegu alati on parim variant just nimelt see, et sa ei tea oma lähedaste elu üksikasju. Vastasel juhul kaasnevad suurte teadmistega suured mured ja nii edasi, nii et mida rohkem sa lähedast inimest tundma õpid, seda halvem sul sellest objektiivselt võttes on.
Semjonovi katkendlikust jutust taipas Cecilia ainult seda, et mees on nõus võtma teda kui endale lähedast. Tema süda valgus uut lootust täis. Ta ei loobunud katsetest.
Sõit kestis kaua, nii et pikapeale andis Semjonov järele. Niikuinii on igav, midagi pole teha ja pealekauba meeldib igale inimesele endast rääkida, sinna pole midagi parata.
„Vanemad? Normaalsed vanemad. Mõlemad käivad veel tööl.”
„Sellest ma saan aru, aga mis tööl?”
„Mis, kas ka see huvitab sind?” imestas Semjonov.
„Mind huvitab sinu kohta kõik,” pareeris Cecilia kogu hingest.
Semjonov näris huuli, aga soostus siiski.
Rääkis, et tema ema töötab juurdelõikajana karusnahaateljees. On sellised ateljeed, kust inimesed tellivad käsitööna valmistatud kasukaid ja muid karusnahatooteid. Varem nimetati neid inimesi, arutas Semjonov, vist köösneriteks. Köösneritöö pole ka praegu kuhugi kadunud ja kasukahuvilised ei hinda seda sugugi vähem kui varem. Niisiis oli tema ema lugupeetud juurdelõikaja, joonistas soovijatele kasukate makette, nagu ta Cecilia arvates mitte just päris õigesti väljendus. Isa oli tal juba õigupoolest pensionile läinud, aga kodus istuda ei suutnud, ja kuna tervis veel lubas, hakkas garaažikooperatiivi valvuriks. Nii on ta inimeste keskel, on endistviisi inimestele tarvilik, tunneb, et on vajalik. Pensionileminekuni töötas ta jäätisevabrikus, nii et kogu Semjonovi lapsepõlv oli täidetud magusate mälestustega isa toodud tööstustoodangust.
„Võib-olla ta väikest viisi isegi varastas, ma pole tegelikult selle peale mõelnud,” teatas Semjonov. „Aga ma ei arva, et ma oleksin teda selle pärast hukka mõistnud, ehkki ma olin korralik ja ideeline laps. Teatud ajani.” Ja ta muigas.
Õdesid-vendi oli Semjonovil üks, õde. Kui täpne olla, siis alguses oli kaks, aga teine, õigemini esimene, vanem, uppus parvlaevaga „Estonia”. Cecilia avaldas kaastunnet, Semjonov vaikis dramaatiliselt. Teine õde, kes oli Semjonovist küll viis aastat noorem, oli jõudnud mehele minna ja elas koos mehe ja lastega Viimsi uues elurajoonis. Mees oli tal rikas ärimees ja hea inimene, midagi halba ta kohta öelda ei saanud. Semjonov suhtus temasse hästi, mõnikord nad pummeldasid ja arutasid elu üle. Õepojad käisid veel lasteaias, aga neist tõotasid kasvada vahvad kutid, ilmselt oli Semjonov nendesse kiindunud ja rääkis neist õrnusega. Cecilia tegi mõttes linnukese, et õepojad tuleb tingimata enda poole võita.
„Aga sõbrad?” tegi Cecilia veel ühe käigu, juba praamisabas.
„Mis nendest sõpradest?”
„Kuidas mis. Inimese määratlevad paljuski tema sõbrad. Aga mina ei tea sinu omadest peaaegu midagi. Mis ringkonnast nad on? Millest nad elavad? Mis on nende huvid ja harrastused? Kuidas te koos aega veedate?”
„Milleks sulle see?” küsis Semjonov kahtlustavalt.
„Tahan sind paremini tundma õppida,” vastas Cecilia entusiasmiga.
Semjonov kõõritas umbusklikult tema poole, aga ei öelnud midagi. Vaatas aknast välja, puhises, sõi Cecilia ostetud varudest vorstikese, ohkas ja küsis otse:
„Mis sind konkreetselt huvitab?”
Seda ei osanud Cecilia sõnastada. Õigupoolest tahtis ta, nagu sellistes olukordades ette on nähtud, öelda „kõik”, aga miskipärast otsustas seda mitte teha. Vaist ütles talle, et see poleks vestluse arenemiseks parim variant.
Semjonov puhises natuke aega ja hakkas siis ise rääkima, mida polnud tõele au andes keeruline ette ennustada. Kui mees on pandud ebamugavasse vaikimisolukorda ja talle on antud võimalus sellest ebamugavast olukorrast pääsemiseks rääkida iseendast, siis, nii või teisiti, seda võimalust ta kasutab.
Semjonov rääkis oma sõpradest. Rääkis, kuidas nad aega veedavad, kuidas nalja teevad, kuidas meelt lahutavad. Tema sõnutsi olid kõik toredad, targad, haritud inimesed, kelle huumorimeel ja oskus ironiseerida andiski selles ringkonnas suhtlemisele ja liikumisele võlu. Cecilia palus selle sädeleva huumori kohta näiteid tuua. Semjonov sattus segadusse, ütles seejärel, et see on väga situatiivne, seda peab alati silmas pidama. Cecilia küsis, mis on „situatiivne”. Semjonov üritas seletada, Cecilia tegi näo, et sai aru ja noogutas energiliselt pead. Mees jätkas loiult oma juttu, teatades, et nende inimestega toimub pidevalt kõiksugu naljakaid asju ja seegi on, nagu ta väljendus, liim, mis hoiab seda seltskonda koos. Cecilia palus, et ta jutustaks mõne neist lugudest. Semjonov jäi korraks mõttesse, tema silmisse ilmus kaval sädemeke, ja juba ta hakkaski mõnuga jutustama, kohati lausa lämbudes allasurutud naerust. Põhiliselt seisnesid „naljakad” lood selles, et keegi jõi kuskil ennast täis ja temaga juhtusid igasugused õnnetused: ta kukkus kuhugi, murdis endal midagi, kaotas midagi, magas lennukile mineku sisse, aga tänu erakordsele taiplikkusele ja selle rakendamisele või mõnikord nahaalselt läbi murdes suutis loo kangelane ületada kõik ootamatud takistused ja saavutada oma esialgse eesmärgi. Cecilia meelest ei olnud ükski jutustatud lugu naljakas, aga ta naeratas viisakalt.
„Kas nad muidu on kõik üksikud?” tundis ta spontaanselt huvi. Abieluinimesed sellistesse olukordadesse ei satu, oli ta kindel. Enesealalhoiuinstinkt ei luba seda, isegi kui kõrval olev tark naine mujale vaatab ja valvsuse kaotab.
„Ei, miks?” kortsutas Semjonov kulmu. „Paramonov on abielus, Ibatullin samuti. Sütil on kindel tüdruk. Nii et ei, miks sa seda arvad?”
Cecilia ei hakanud selgitama miks, sest nad olid kohale jõudnud.
Restoran vastas üldiselt kõikvõimalikele ootustele. Nad sõid palju, road olid maitsvad ja peened, Semjonov jõi veini, Cecilia kui kaine autojuht jõi pool klaasi. Õhtusöögi ajal, tuletanud meelde kõik, mida ta oli näinud või lugenud, lükkas Cecilia kinga jalast ja silitas Semjonovi püksisäärt, üritades jõuda kõrgemale. Räägiti toidust, kulinaarsetest eelistustest, hiljem miskipärast muusikast, jagati maitseelamusi, kusjuures Cecilia ei teadnud midagi sellest, mis meeldis Semjonovile, ja Semjonovile ei öelnud midagi Cecilia kiindumused. Naine üritas jalga üha kõrgemale liigutada, aga Semjonov tõmbles veidi, nihkus eemale ega lasknud tal edeneda. „Pole midagi,” mõtles Cecilia. „Hotellis teen kõik tasa.”
Ja tegigi, täpsemalt, peaaegu tegi. Küllap Semjonov leppis vältimatuga, kui naine graatsiliselt lahti riietus ja rõivastus valgesse kroonuhommikumantlisse, mis anti igale spaahotelli külalisele. Muidugi üritas mees eksekutsiooni edasi lükata, jäi meelega kauaks duši alla, aga lõppude lõpuks pidi ta vannitoast välja tulema ja nägema armuasemel Ceciliat, kes lebaskles seal otsekui uus Danae. Semjonov jändas veidi aega kondoomiga ja asus ausalt täitma oma siiski mitte veel abielukohustusi.
Cecilia etendas mõnuga kirge, tõi kuuldavale enda arvates himuraid häälitsusi ja tundis, et Semjonovi surve hakkab pikkamisi muutuma tõeliselt tugevaks, paistis, nagu oleks ta protsessi sisse tõmmatud. Naine hõõrus juba mõttes käsi, just seda oli ta ju taotlenudki, kui mees järsku kraaksatas, temast oleks nagu õhk välja lastud, ja ta vajus Cecilia peale, juba raske, rõhuv, justkui elutu lihakeha.
Sõna otseses mõttes elutu, nagu Cecilia pärast poolt tundi omaenese ja Semjonovi kehaga manipuleerimist taipas. Muidugi röökis ta õudusest, seejärel võttis tal tükk aega, et Semjonovi alt välja pääseda, siis proovis teda kuidagi teadvusele tuua.
Kui see ei õnnestunud, hakkas ta paanika kasvama geomeetrilises progressioonis. Ta sööstis vannituppa, võttis suu vett täis ja mõnda aega puristas seda Semjonovi peale. Siis laksis uuesti tema põski, siis tegi kunstlikku hingamist, miskipärast alles siis südamemassaaži, kõike, mida suutis meenutada. Kõigile nendele tegevustele raiskas Cecilia umbes kakskümmend minutit, enne kui lubas endal mõtte lõpuni mõelda, lasi tõel oma teadvusse tungida. Semjonov, teeneline auto-orienteeruja, kaardilugeja ja mõistatuste lahendaja, joodikboheemliku elustiili esindaja, kolmepäevase habemega mees, Cecilia kolmanda lapse potentsiaalne isa, oli pöördumatult surnud.
Ja siinkohal jõudis paanika päriselt kohale. Ta ei olnud kellelegi sellest sõidust teada andnud, see oli nende suhetes veel liiga varajane etapp, ta kartis ära sõnuda ega tahtnud seda ka eriti afišeerida, sellised mehed on tavaliselt kuum kaup, võidakse kiiresti üle lüüa. Ja nüüd on ta õudses olukorras, Kuressaare linnas, hotellitoas, koos talle peaaegu tundmatu mehe laibaga. Ega kujuta absoluutselt ette, mida teha. Arvatavasti peaks kuidagi teavitama politseid ja meditsiinitöötajaid. Aga tal ei olnud vähimatki tahtmist võimudele juhtunust teada anda. Niikaua, kui on veel võimalus sellest supist pääseda. Tuleks lihtsalt mees märkamatult toast välja tassida ja kuskile jätta. Hiljem aga võtta ühendust sugulaste või tuttavatega, kuidagi anonüümselt, ja lükata kogu surnukeha transportimise ja riigistruktuuridega suhtlemise vaev nende kaela.
Olgu, nüüd punktikaupa (aga punktikaupa ei õnnestunud, mõtted ruttasid rüsinal ette, jooksid üksteise kannul, komistasid, mängisid peitust, tegid sikuhüppeid, ükskõik mida). Itimehest kolleeg ja austaja saaks talle öelda, kuidas numbrit varjata, et poleks näha, kes helistab. See oli plaani kõige lihtsam punkt. Nüüd aga kõige keerulisem: kuidas ta mehe välja viib? Võib-olla jätta ta lihtsalt numbrituppa ja ise jalga lasta? Toa võttis ju mees vist enda nimele. Ei, tema täitis siiski samuti ankeedi, nii lihtne variant kahjuks läbi ei lähe. Tuleb ta ikkagi kuidagi välja viia, autosse panna ja kuskile mujale jätta. Võiks ka abi paluda, paradigma „neiud hädas” ei ole veel kedagi alt vedanud, seda ta pealegi oskab. Mõtleb natuke oma raskele saatusele, silmad täituvad iseenesest pisaratega — ja ongi asi korras. Natuke veel kurnatust. Aga mida ta, pagan võtaks, ütleb? Et mees jõi end täis? Aga kui nad teda tassima hakkavad, siis saavad ju kohe aru. Mis täis, kui ta on külm ja ei hinga?
Cecilia väljus hotellitoast, läks alla vestibüülibaari ja võttis tassi kohvi, et rahuneda ja olukord paremini läbi mõelda. Kohv, nagu ka taktika „neiud hädas”, polnud teda kunagi alt vedanud. Ei vedanud praegugi. Vaat mis ta teeb. Ta helistab Semjonovi sõpradele, mitte sugulastele, vaid just nimelt sõpradele, nendele, kellest mees talle alles hommikul oli rääkinud, räägib neile täpselt, milles asi, ja palub kellelgi neist siia sõita ja asjaga tegelda. Peaasi, et teda ennast sellesse loosse ei segataks, et temast ei saaks jutu- ja klatšiteema. Lõppude lõpuks tunnevad sõbrad meest palju paremini kui tema ja suudavad, kindlasti suudavad midagi välja mõelda. Selleks on tal vaja ainult mehe mobiili.
Mehe mobiil oli parooli all, mida ta kuidagi ei suutnud välja mõelda, üks­kõik, mida ta ka ei proovinud. Mitte ükski numbrikombinatsioon, mida ta oskas mingilgi moel loogiliselt põhjendada, ei sobinud. Helistada itimehest austajale? Aga kuidas ta seda selgitab? Ja austaja on arvatavasti Tallinnas, kus mujal, ja kuni ta siia kuradi Kuressaarde jõuab, läheb koledal kombel aega ja kõik läheb aina hullemaks!!! Mitme tunni pärast surnukeha haisema hakkab? Hotell on justkui korralik, isegi kui toateenija lõhna ei tunne, keegi naabritest kindlasti tunneb, ja siis on mainega lõpp, tiritakse mööda kohtuid ja koronere — Cecilia, nagu enamik meist, kujutas niisuguseid protseduure ette eranditult Ameerika seriaalide põhjal — ja jumal teab, mida kõike veel. Vaat kus leidis endale mehe! Igaks juhuks otsustas ta siiski helistada sellelesamale itimehest austajale. Kogu oma tüütuse juures oli too just austajana truu ja järjekindel, tema abiga võis arvestada, kui ta vaid on võimeline seda osutama.
„Mis telefon see on?” tundis austaja mõtlikult huvi, kui Cecilia oli talle esitanud enam-vähem tõepärase loo sõbrannast, kes oli oma telefoni tema juurde unustanud ja teadmata suunas ära sõitnud, nii et Cecilia oli lausa kohustatud kellelegi helistama ja kaotusest teatama.
„Ma peast ei mäleta.” Ega ta loll ei ole, et aeleda baaris kadunukese nutitelefoniga. Muidugi oli ta selle tuppa jätnud. „Ma helistan tagasi.”
„Loomulikult on kõige lihtsam variant oodata kõnet sellele telefonile. Siis saad sa helistajale ära rääkida, mis juhtus. Aga sa ei saa valida, kes see on. See on selle variandi miinus,” ütles austaja, kui Cecilia oli tuppa naasnud ja Semjonovist maha jäänud artefakti uurinud.
„Ja kui kaua ma pean seda ootama?” Cecilia närviline erutus oli igati mõistetav, ainult pole selge, kas itimehest austaja selle põhjusi mõistis. „Juba kaks tundi pole keegi helistanud!”
„Sel juhul pole sul üldse vedanud,” jätkas itimees niisama flegmaatiliselt.
Ahah, vaat kus uudis, oleks Cecilia tahtnud kommenteerida, aga hoidis end tagasi.
„LG-ga on selline lugu, et sellel saab blokeeringut maha võtta ainult spetsiaalsete koodide abil, ja probleem on selles, et need koodid on igal mudelil erinevad, unikaalsed. Nii et üldist lahendust,” jätkas itimees tüütult, „lihtsalt ei ole.”
„Ja häkkida ei saa kuidagi?”
„Mitte eemalt. Kui sa selle minu kätte tooksid, võiksin ma muidugi proovida, aga ma ei luba midagi. Nii et parem oota kõnet või püüa oma sõbranna kuidagi teistmoodi üles leida, ühiste tuttavate kaudu näiteks. Või siis mine LG esindusse, kust see on ostetud.”
„Kust mina seda tean!” röökis Cecilia ja oli valmis kõigele lisaks ka oma nuti­telefoni vastu seina virutama, aga hoidis end jällegi tagasi. Selle poollõpnud kala jutus oli iva. Leida ühiseid tuttavaid. Vähemalt Nebeikopõto oli kindlasti nende ühine tuttav ja vähemalt Nebeikopõto number oli tal kindlasti olemas. Just! Just tema päästabki Cecilia. Võib-olla võib teda isegi usaldada ja talle kõik ära rääkida.
„Halloo!” vastas Nebeikopõto telefonile kuidagi rahulolematult.
„Palun ärge ehmatage ainult,” lalises Cecilia end maksimaalselt kogudes. „Teie ja mina oleme natuke tuttavad, aga teie mind arvatavasti ei mäleta. Minu nimi on Cecilia Bujalski ja ma helistan teile teie sõbra Semjonovi pärast, kellega juhtus küllaltki ebameeldiv lugu.”
„Mida?” küsis Nebeikopõto arusaamatuses. Telefon moonutas mingil moel tema häält, see tundus palju kõrgem kui elus. Või siis ei mäletanud Cecilia hästi nende paari korra põhjal, kui nad suhelnud oli.
Cecilia võttis end kokku ja selgitas nii rahulikult kui võimalik, mis toimus ja mida ta tegelikult Nebeikopõtost tahab. Vastus oli ootamatu.
„Kes te olete, naisterahvas?”
„Ma olen Cecilia Bujalski,” alustas ta uut selgitusringi. „Teie sõbra Semjonovi sõbranna.”
„Mis Semjonovi? Kuhu te üldse helistate? Kust te mu numbri saite?”
„Te ise andsite selle mulle,” vastas lõplikult segaduses Cecilia.
„See pole võimalik. Ärge helistage mulle rohkem, ma blokeerin teid ära!”
„Palun oodake,” ahastas Cecilia. „Te olete ju Anatoli Nebeikopõto, ma ju valisin õige numbri?”
„Minu nimi on Jan,” vastas mees kindlasti teistsuguse häälega, kui oleks pidanud olema. „Ma ei tunne ei teid, ei teie sõpra, ei seda naljaka ukraina nimega meest. Ma panen toru ära ja blokeerin teid.”
Mida ta ka tegi.
Ja mida oleks siin saanud teha tavaline naine, üsna suure metallitöötlemisfirma personalitöötaja, ilma igasuguse filosoofiahariduseta naine, kes polnud lugenud kõiki neid Lacane ja Wittgensteine, ent kellel see-eest jagus külluses praktilist mõistust ja nutti?
Mõni teine oleks hakanud mõtlema, kuidas inimesed üksteisele valetavad, kuidas inimesed on üksteisele kättesaamatud asjad iseeneses, läbitungimatud mustad kastid, oleks mõlgutanud võimatusest üksteist mõista, võimatusest kommunikeeruda, läbivast teemast autori teostes, sealt jätkanud üldisemate mõtisklustega kirjanikest, kes kogu elu kirjutavad üht ja sama raamatut, ja jumal teab, kui kaugele oleks kedagi teist need mõttearendused viinud.
Aga mida tegi Cecilia? Virutas nutitelefoni ikkagi vastu seina, puhkes teat­raalselt nutma, määrides ripsmetušši mööda nägu laiali — sest nii ainult tundub, et keegi ei näe, aga tegelikult, kes teab, teie ju näiteks näete.
„Nüüd on kõik,” võttis ta toimunu kokku. „Tsölibaat ja masturbeerimine.”

Vene keelest INGRID VELBAUM-STAUB