Mu lapse- ja noorpõlve interjööri, olgu kodus või külas, kuulus lahutamatu esemena korv erinevat värvi ja erinevas suuruses lõngakeradega. Tavaliselt asetses see tugitooli kõrval — nii oli see meil — või diivani või kummuti veeres. Enamasti kattis korvi ka varrastele ülesloodud tulevane sokk, kinnas või kampsunisiil. Mäletan hetki, kui seisin ema vastas, kätel lõngaviht nagu kassi­kangas, millest ema keris lõnga, algul nutina ümber pöidla ja seejärel risti-rästi keerutades aina paisuvaks keraks.

See lõngakorv sobib võrdpildiks, kui räägime traditsiooniks tihenenud kultuurikogemusest. Erinevat värvi vihid, mis kokku kerides annavad lõngakerad, on tähenduse omandanud pärimus. Ja niisama tähenduslik on näha selle kandjana mõnes tugitoolis või diivanil istuvat naist. Johann Köleri üks kaunimaid maale on „Ketraja”. Heietades ja kedrates kujunes suuline kultuur. Regilaul on valdavalt naiste looming. Nii lauludes kui juttudes põimiti üheks tervikuks meie esmane suur narratiiv. Mida kõike ei tehtaks, millest ei unistataks, kui vaid oleks see minu olemine, teiseks minu tegemine.

Kuid pärimuse kõrval on kultuuris ka klassika, kultuuri suurkujude loodud teosed — ajamajakad, mis annavad seilajale märku randumiskoridorist ja kujutavad endast püsikiirguse allikaid. „Miks on visuaalsel kultuuril — olulistel hoonetel, kunstiteostel, piltidel, dokumentidel, olmeesemetel — nii kirglikult oluline roll mistahes kultuuris?” küsib kunstiteadlane Heie Treier, arutledes kultuuri hävitamise üle, mida pannakse toime ideoloogiate, usu või igasuguse ülemvõimu nimel peetavates sõdades (Hävitamine jumala nimel. „Postimees” 18. IV 2015). Sedasama võib küsida aga ka kirjakultuuri artefaktide kohta. Põhjus on selles, vastab Treier, et need teosed „aitavad konstrueerida kollektiivset ja individuaalset identiteeti [—] kollektiivset ja individuaalset mälu”. Nad on sümbolväärtused, mis „võimaldavad inimeste kultuurilist, religioosset defineerimist”. Lõngakorv ongi kujundlikult seesugune sümbolväärtuste allikas.

Korvist ammutatud lõngast sündinud kudumid — pole tähtis, kas varrastel või telgedel — kasvavad kangaks. Neist saab Tekst, see, millena Juri Lotman määratleb kultuuri. Üliõpilastele eesti kultuurist loenguid pidades olen sellega seoses visandanud tahvlile trips-traps-trulli võre, kaks teineteisega ristuvat paralleelipaari. Ja lisanud: „Jätke meelde, see on iga kultuuri­struktuuri algelement. Tähendus sünnib neist ristikestest või ringikestest, millega täidetakse joonte vahele tekkivad kastid.” Mida rohkem trips-traps-trulle, seda tihedam saab kangas. Kui lisan veel ladinakeelse textum’i, mis tõlkes tähendabki kootud riiet, saab enam-vähem kõigile selgeks, et kultuur on igas mõttes meie kehakate.

Katte räbaldumine algab siis, kui kangas muutub viledaks kas heide kulumise või rebimiste tõttu. Seda viimast võib käsitleda ka kultuuritraumana. Hasso Krull iseloomustaski ligi paarkümmend aastat tagasi eesti kultuuri kui katkestuse kultuuri. Ükski neist katkestustest, sealhulgas XX sajandi keskpaiga kõige dramaatilisem, sõjast, riigikaotusest ja järgnenud võõrvägivallast tingitud katkestus, pole siiski olnud saatuslik, sest ikka ja jälle on suudetud lõnga­korvist kudumiks tõusva heide jätkuvus taastada. Sõlmed ja sõlme­kohad — need, jah, on jäänud.

Üheks katkestuse allikaks on põlvkondade vahetus. Enesekehtestamise juurde kuulub see, et ollakse uus. Ehkki hiljem selgub triviaalne tõde: enamik uueks kuulutatust on taasleitud, ümberloodud või ümbervormistatud vana. Eesti kultuuri lugu, mis rahvusliku, s. t. eesti-nimelise kultuuri mõttes mahub alles pooleteistkümnesse sajandisse (lähtetähisteks „Kalevipoeg”, „Vanemuise” seltsi asutamine, esimene üldlaulupidu), toob ilmekalt nähtavale, kuidas murrangulistena manifesteeritud või sellistena edaspidises tõlgenduses esitatud kultuurisündmused ja -teod osutuvad/taanduvad järelvaates kihistusteks, milles traditsiooni jätkuvus on märgatav või vähemalt aimatav. Ehk kujundlikult öeldes: lõngakorvi pole hüljatud. Nii osutuvad võrreldavaks XIX sajandi eesti kirjanduse rahvusromantism ja XX sajandi alguse uusromantism ning 1930-ndate lõpu arbujate n.-ö. valgustatud romantism, ja sealt omakorda edasi 1960-ndate „torm ja tung”, mis selle juhtkuju Paul-Eerik Rummo tunnistusel olevat paljuski olnud käeulatus 1930-ndate loojatele. Või võetagu Hando Runneli luule, mille vaimsus ulatub tagasi Jakob Hurda ja Villem Reimanni aega ning vorm matkib uuemat rahvalaulu. Mats Traadi jõgiromaan „Minge üles mägedele” on aga Tammsaare „Tõe ja õiguse” lõuna-eestiline reinkarnatsioon.

Alanud XXI sajandi vaatepiir on veel liiga lähedal, hindamaks lõngakorvi sisu ning lõime tugevust. Korvi ennast interjöörides enam nii väga ei kohta, või kui, siis maakodudest lavastatud fotodel, kus lõngakorv kamina kõrval markeerib möödanikuhõllandust. Kultuurist on saanud tööstusharu — loome­majandus! Igatahes on digipööre ja tehnoloogiline amokijooks aina täiusl­ikumate tootmis- ja vastuvõtuvidinate ning lahenduste poole hajutamas (lõplikult?) kunstiliikide ja žanride vahelisi piire. Eri kunstide seni suveräänsete keelte juurest oleme jõudnud uude Paabelisse. Samas, mis puudutab näiteks eesti kirjanduskultuuri, siis on meil Andrus Kivirähkiga juba olemas XXI sajandi Oskar Luts, ja kui tuleb kõneks sakraalsuse traditsioon eesti muusikas, siis on ette näidata kaks geeniust, Rudolf Tobias eelmise ja Arvo Pärt selle sajandi alguskümnendist. Ent selleks, et niisuguse „klassikalisuse” äratundmiseni jõuda, on vaja teadlikku, intentsionaalset suhestatust traditsiooniga. Piltlikult öeldes, on vaja lahti harutada kangas, et selle lõimestiku kaudu jõuda tagasi korvi ja korvis sumedalt küütlevate lõngakerade juurde.

Võiksingi mõtiskluse säärase poeetilise paisutusega lõpetada, kui ei märkaks, et olen oma kujundiga sattunud iseloomustama protsessi, mida Jaan Undusk kirjeldab kui kultuuriülekannet ja autogeneesi ehk iseteket. „Kui kultuuriülekanne saab toimuda vaid üksteisele mingis suhtes „võõraste” kultuuride vahel (ja seda ka ühe rahvuskultuuri piires),” kirjutab Undusk 2014. aastal ilmunud kogumiku „Autogenees ja ülekanne. Moodsa kultuuri kujunemine Eestis” teoreetilises sissejuhatuses, „siis autogenees märgib ära iga kultuuri seda osa, mida peetakse talle mingil hetkel ja kellegi poolt eriti olemuslikuks või loomupäraseks — autohtoonseks.” Ja lehekülg edasi teatab ta, et „eestikeelse sõnakunsti püsivaim autogeneetiline kindlus on olnud vana regivärsiline rahva­laul”. Ehk siis seesama lõngakorv.

Traditsiooni osaks saanud või kultuurikaanoni moodustanud tekstid (nn. tiitel- või tüvitekstid), kõik see, mida käsitame kultuuriklassikana, kujutabki endast kultuuriülekande ja isetekkelisuse lahutamatut ühtsust. See on sümbolväärtusega tunnetuspind, millel mis tahes laenu tajutakse ainulaadsena ja kus kunagi olnud ja seejärel korduv kultuuriilming omandab kordumatu staatuse. Aga seda on tavaks nimetada ka üheainsa sõnaga: igihaljas.