Viimasel ajal olen pannud tähele, et inimesed tahavad mulle midagi öelda. Midagi olulist, lausa märgilist ja tähenduslikku. Mõni nädal tagasi helistas mulle üks mees, ta esitles end, aga nagu alati — paar sekundit peale nime kuulmist oli mul ta nimi peast pühitud. (Veidi ennatlikult, aga siiski õige on selle peale küsida: kas ma ei huvitu inimestest, ei väärtusta neid ega oska neid kuulata? Jah, see on tõsi.) See mees, kes helistas, oli väga viisakas, rääkis vaikse häälega, pikkade läbimõeldud lausetega. Ta oli heasoovlik, ei lennanud kohe peale, et läbi suruda oma agendat nagu tükkiläinud jahukastet läbi sõela. On ka selliseid, nende numbrid olen ma enda telefonis ära salvestanud. Nemad on enesekesksed ja rutakad, hoolimatud, ja nad teavad kõike kõigest ja tahavad terve maailma ühe telefonivestluse jooksul kiiresti-kiiresti sulle ära seletada. Nimeks olen neile pannud Hull-Ants, Maniakaalne Tõnu, Segane. Nii näen ma kohe ära, kes helistab, ja ei hakkagi vastama. Aga Segane on väga kaval, tema helistab eri telefonidelt ja saab mu ikka kätte. See mees, kes nädal tagasi helistas, tahtis mind vaid tänada.

Ta oli teatris käinud mu näidendit vaatamas ja see meeldis talle, ja seda ta ütleski. Vähe sellest, tuli välja, et ta on vist kõike, mida ma olen kirjutanud, lugenud! Ta analüüsis ja kiitis mind oma vaoshoidlikul moel, sain aru, et mees ei ole hull ega maniakk ega segane. Vaid erudeeritud, hea maitse ja suure lugemusega. Olin muidugi tema jutust meelitatud. Ta ütles isegi, et ma olen kirjanik suure tähega — Kirjanik. Ajasin vastu, mis te nüüd, mis te nüüd, kuigi tegelikult oli mul hea meel, et keegi on seda märganud. Rääkisime pikalt, mul hakkas juba veidi imelik, et minuga räägib üks mees, kes on kõiki mu tekste lugenud. Aga siis lõpuks — ta oskas ka telefonivestlust õigel ajal lõpetada, et mitte muutuda pealetükkivaks, tal oli kõik läbi mõeldud. Ning lõpetuseks ütles ta mulle, juba üle korrates, et olen võimas ja köitev kirjanik: aga kui midagi saaks teie käest paluda või teile soovida, soovitada, siis tahaksin ma näha teie tekstides rohkem traagikat. Jah, mitte palju, aga veidi võiks rohkem olla, sest inimese elu on traagiline ja ka tõeliselt suur kirjandus on alati traagiline. Ta võib olla ka naljakas, nagu teil on, aga traagikat oleks juurde vaja, siis te oleksite minu jaoks valmis. Mees oli lõpetanud. Sellist lõppu polnud ma oodanud, küsisin veel enne, kui ta toru ära pani: kelle jaoks valmis? Mees ei mõelnud pikalt: eks ikka igaviku jaoks. Siis soovis ta mulle jõudu töös ja kordaminekuid, ja kõik.

Jäin, telefon käes, mõttesse, olin lausa pahviks löödud, mis see siis nüüd oli? Oli mis oli, tuju läks nulli. Ma tahtsin järele vaadata, kes see mees selline on, proovisin tema nime meelde tuletada, kuid midagi ei meenunud. Viimaks mõtlesin, et see oli kellegi halb nali ja see vestlus on kellegi lavastus. Alguses vooderdatakse sind ära, meelitatakse, ja siis tõmmatakse järsku seljast nii kasukas, püksid, särk kui ka aluspüksid. Kus on su traagika, ah? Meenub lugu, kuidas üks mu tuttav naisnäitleja kirjutas oma kursakaaslasele, et on tema suur fänn ja tahab temaga kokku saada, lausa põleb nii suure ja hea näitlejaga kohtumise ootusest. Nad vahetasid omavahel kümneid kirju, siis viimaks kohtusid kusagil kohvikus, kursavend ja kursaõde. Tüübil oli ilmselgelt piinlik ja ka kursaõel, et ta oli selle lolli nalja nii kaugele ja pikaks venitanud. Arvasin, et nüüd toimus midagi samasugust ka minuga. Ehkki, kui aus olla, siis selle mehe häälest ja olekust peegeldus siirus ja soov mind aidata, ja see ei tundunud nagu kellegi loll nali. Ilmselgelt valutas mees südant, kuidas mulle seda öelda, et minu tekstides ei ole piisavalt traagikat. Viimaks otsustasin, et tegemist on siiski hulluga. Tahtsin telefonis tema numbri salvestada ja panna talle nimeks — Meeldiv Hull. Aga kui ma hakkasin oma telefonis sobrama, siis ma ei leidnud seda kõnet. Seda lihtsalt ei olnud mälus. Veider värk. Nagu ma alguses ütlesin, mul on inimeste kuulamisega veidi raskusi, ma ei suuda ka inimeste nime kohe meelde jätta. Ja ma ei kuula neid kindlasti nii tähelepanelikult, nagu ma soovin, et mind kuulataks. Küll aga meeldib mulle ise rääkida, sest see tundub mulle olulisem ja huvitavam kui paljude teiste jutt. Kas see telefonivestlus üldse leidiski aset, võib-olla oli see minu sisekõne. Või siis oli tegemist minu muusaga, kes helistab numbrit maha jätmata? Ma oleksin muidugi oodanud oma muusaks kedagi teist, mitte ühte viisakat ja meeldivat vanameest! Kas see võiks olla minu traagika?

Oli see kõne, mis ta oli. Läks mööda päevi, aga mulle jäi sisse see tunne, et mu tekstid on tühised, nendes puudub traagika ja tõeline sügavus. Kiusasin end ka mõttega, et kas ma ikka olen igavikuline kirjanik. No vist ikka ei ole, jõudsin järeldusele, kuigi tahaksin olla. Kui saaks valida, kes eesti kirjanikest jääb ajalukku alles ja on igavene, siis (vabandust, kolleegid) tahaksin see olla just mina. Aga kas selleks on ka põhjust, küsisin endalt. Läksin raamaturiiuli juurde ja vaatasin oma raamatuid. Palju neid just pole. Mul on ka näidendeid, aga kui ma lasen need oma peast läbi, siis ka näidendites on traagikaga kehvasti. Igavikule neid juba ei müü. Võtsin kätte ühe ja teise enda raamatu. Jah, traagikat on vähe. Ja mida päev edasi, seda sitemini ma end tundsin. Täiesti tühise, keskpärase ja mittemidagiütlevana. Lohisesin lihtsalt ringi, midagi teha ei tahtnud, kõik käis närvidele, karjusin laste peale, asja ees, teist taga. Ja siis tundsin ennast veel halvemini, et ma nende peale niimoodi karjun, milles nemad süüdi on, et nende isa ei suuda rääkida igavikuga.

Ka unes nägin igasugu painajaid, peamiseks küsimuseks ikka see minu kui kirjaniku tõsiseltvõetavus ja traagika. Nägin, et pean käima mööda Tartu linna kõrtse ja baare ja igasugu urkaid. See meenutas Dante põrgut. Minu saatjaks oli seesama vanamees, kellega olin rääkinud telefonis. Selgus, et tema ongi tõesti minu muusa. Nägin kõrvallaudades istumas traagikuid kaunite muusadega, mõnel oli neid isegi viis. Minul oli aga üks viisakas ja puhas vanamees, riietatud üleni pruuni. Me ei saanud endale mitte üheski kõrtsus midagi tellida, „Atlantisesse” ei lastud meid isegi sisse. Ma küsisin oma muusa käest, miks me koos peame käima. Tema vastus oli huvitav: sellepärast, et kui peaks tulema tugevam tuul, siis me hoiame teineteisest kinni. Peab ütlema, et mul oli häbi näidata end avalikes kohtades sellise vanamehega. Ja ka üksi oli häbi. Genialistide klubis anti meile kahe peale klaasitäis vett. Vanamees peaaegu ei puutunudki seda, võttis vaid ühe väikese lonksu, sain kogu klaasi endale. Zavoodis istusime kahe hiigelsuure ja raske mehe vahele surutuna, nad lausa lämmatasid meid, keegi rääkis, et nad olevat Puškin ja Lermontov. Nende nägusid me ei näinud. Enne hommikut käisime läbi ka Krooksust nagu ikka. Oli näha, et vanamees on juba väsinud, ta ohkas ja ütles viimaks oma vaiksel ja viisakal moel: tahad, ma panen sulle jalaga munadesse. Milleks, küsisin. Ta vastas: asi seegi.

Mida päevad edasi, seda rohkem see küsimus mind vaevas. Et pole traagikat. Ja minus süvenes see tunne, et ma ei suuda teist inimest näha. Ja ehk oligi see tolle vanamehe jutu mõte, kui ta mulle helistas, isegi kui ta ei helistanud. Et mul puudub empaatia, võime tunda teisele inimesele kaasa, jagada tema kannatusi ja mõtteid. Ma ei suuda inimesi isegi korralikult kuulata ega nende nimesidki meelde jätta, mis siis veel kõnelda teiste kannatuste ja mõtete mõistmisest. Ja oma tekstides olen ma irooniline, vahest ka küüniline, keeran kõik naljaks. (Muuseas, viimasel ajal on mulle ka öeldud, et mu naljad korduvad ja ei ole enam naljakad.) Ja ma teen seda sellepärast, et ma ei suuda teist inimest näha ja temast aru saada, ja kõige lihtsam on teda naeruvääristada. Proovisin teiselt poolt end kaitsta, sirvisin laual oma raamatuid, aga sain ka sealt aina enam kinnitust, et tõepoolest, ei mingit empaatiat ega traagikat, ainult naeruväärsus. Olen ikka tahtnud oma tekstides öelda, et elu ongi naeruväärne, väheste eranditega. Aga nüüd tundus ka see mõte labase eneseõigustusena sellele, et ma ei suuda teiste inimestega suhelda ja neid näha, mõista, kuulata, jagada nende saatust ja hinge.

Nojah, nii ma siis istusin ja kiusasin end ja keerutasin oma mõtet kokku, kuni jõudsin arusaamisele, et ehk oli see viisakas vanamees üldse esimene inimene, keda ma kuulasin ja kelle jutu üle ma olen sügavalt järele mõelnud, ja enesele, olgugi see nii neetult valus ja raske, otsa vaadanud? Aga ka selle mõtte peale ei läinud tuju paremaks, ikka vasardas peas, et ma pole kirjanik, kes räägiks igavikuga. Mõtlesin isegi kibedalt, et kui ma prooviksin sellest telefonikõnest ja oma unenäost kirjutada, kas ma suudaksin siis ennast või seda viisakat vanameest kujutada sügavana ja traagilisena. Ja vastus on — ei suudaks. Ja kuidas ta saakski olla tõsiseltvõetav, kui ta on minu muusa! Halb valik tema poolt. Ja ka mul pole asi kiita.

Nädal tagasi helistas ta uuesti. Ta tutvustas ennast uuesti, ütles, et ta nimi on Jaak. (Kuidas on võimalik nime Jaak mitte meelde jätta?) Ka telefoninumber oli tal olemas, vaatasin seda kohe, kui ta ennast tutvustas, jälle pikalt ja viisakalt, isegi veidi vabandades, et ta kirjaniku aega raiskab. Kirjutasin „Postimehe” servale tema numbri üles. Ei mingit kahtlust, seesama vana. Tundsin, kuidas süda taob, kuulasin vanameest hoolikalt, lausa salvestasin tema lauseid. Ta jälle kiitis mind ja vabandas, et raiskab mu aega. Ootasin huviga, mis tuleb lõpuks, mis on tema jutu point. Õige pea see selguski. Mees oli Palamuse (nimi muudetud) näiteringi juht. Peale seda ta ütles, et kindlasti on teil kõik ajad juba planeeritud, aga ehk leiduks aega ka meie näiteringi jaoks. Sest neil on selline kuulus kirjanik nagu Oskar Luts (nimi muudetud) ja temal oli ka vend Theodor Luts (nimi muudetud) ja sellest vennast võiks kirjutada ühe näidendi. Küsisin millegipärast, et midagigi küsida, milline see näidend olla võiks. Ja mees vastas otsekohe: naljatükk. Nalja peaks saama. Olin ilmselgelt kaitseasendis ja tõrjuv, ütlesin, et ma ei taha kirjutada naljatükki. Aga mees ütles: miks mitte, te tehke proovi. Te ei ole küll naljakaid näidendeid kirjutanud, aga meie jaoks äkki võiks? Kuradi huvitav, kaks nädalat tagasi ei olnud ma traagiline, nüüd ei ole naljakas. Ma isegi vihastasin ja küsisin, et kust te mu numbri saite. Vastus tuli jälle kiiresti: Rakvere teatrist (nimi muudetud) anti. Järjest veidram. Ma olen tõesti Rakveres ühe lavastuse teinud, aga ometi kuidagi imelik. Vana jätkas: mina ei teadnudki, et te seal enam ei tööta, et olete nüüd vabakutseline, kirjutate palju, eks see tasub ennast muidugi ära. Katkestasin vanamehe: ma ei ole kunagi Rakvere teatris töötanud. Vanamees: mis te nüüd räägite, ikka olete. Mina: ei ole. Vanamees: mis te räägite, ma olen isegi teie kabinetis käinud. Mina: mul ei ole Rakvere teatris mingit kabinetti! Vanamees: enam muidugi ei ole, aga enne, kui seal töötasite, siis oli. Mina: ei ole olnud! Vanamees: on-on… See jutt läks kuidagi niimoodi edasi, ja siis hakkas mul midagi koitma ja ma küsisin: mis mu nimi on? Nüüd oli vanamees hetke segaduses ja vaikis, aga kogus end ja vastas siis: Urmas Lennuk. Seda ma arvasingi. Ohkasin kergendatult: mina ei ole Urmas Lennuk. Vanamees: kuidas ei ole? Mina: lihtsalt ei ole. Vanamees: kes te siis olete? Mina: Urmas olen, aga Lennuk ei ole. Vanamees: ei olegi Lennuk? Mina: ei ole. Vanamees: kes te siis olete? Mina: Vadi olen. Vanamees: ah nii. Vaat teda ma ei tea. (Väike pettumus.) Mina: mis seal ikka. (Paus.) Vanamees: et ei olegi see Urmas. Mina: ei. (Kõne lõpp.)