Tõnis Tootsen: „Ahvide pasteet”.
Kaarnakivi seltsi kirjastus, 2022. 263 lk.

 

Tõnis Tootsen on varem avaldanud post­apokalüptilist maailma kujutava fantaasia­romaani „Esimene päev” (2016), mis pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali vabaauhinna, ning imelise kujundusega luulekogu „Uttu” (2021).

Kirjaniku värskeima raamatu „Ahvide pasteet” juures torkab kõigepealt silma selle raamistus. Tootsen esitleb ennast teose tiitellehel ahv Ergo käsikirja dešifreerija ja ümberkirjutajana, selle väite usutavuse teenistusse on rakendatud nii kujundus kui ka kõikvõimalikud põhiteksti katkestavad kommentaarid, mis toetavad illusiooni, nagu oleks tegu autentse säilikuga EVP.Q-1297.1967. Romaani lehekülgedel esitatud fotod kujutavad samuti sihtasutuse Ergo Vaimne Pärand käsutuses olevaid säilikuid: katkeid originaalkäsi­kirjast, Ergole kuulunud esemeid jm. Fiktiivsete dokumentide kasutamine on võte, mis on sama vana kui romaanižanr ise. Eesti kirjanduses pole sellest õnneks veel üleküllastust tekkinud. Tootseni romaanil on tegelikult lausa kaks pealkirja – (fiktiivse) esmatrüki ametlik tiitel „Ühe ahvi mälestusi ja mõtteid” ning praeguse välja­ande „Ahvide pasteet”. Viimane neist näibki teenivat vaid seda eesmärki, et tõugata äratuntava sõnamänguga lugeja eelhäälestus vääramatult ulmerajale, düstoopiate valda. Tootseni raamat võiks vabalt olla Pierre Boulle’i ulmeklassikasse kuuluva „Ahvide planeedi” omalaadne eellugu. Peale selle, et mõlemas ühiskonna­kriitilises teoses on tegelasteks ahvid ja inimesed, on silma­torkav paralleel mõlema teose raamlooski – „Ahvide planeedi” põhiloo autori Ulysse Mérou käsikiri leitakse pudelist, Ergo oma kohvrist. Probleemiasetus on aga äraspidine, sest Ulysse’i manuskripti avastajad, rikkad kultuursed šimpansid Jinn ja ­Phyllis ei uskunud tsiviliseeritud inimeste olemas­ollu, Ergo käsikirja ümbritsevates joonealustes märkustes ja ees­sõnas seavad tema pärandi uurijad kahtluse alla šimpansi intelligentsi piirid.

Paadunud, kuid võrdlemisi valiva ulmesõbrana olid mu ootused teose põhiosa juurde jõudes seega üsna kõrged, kuid romaan tõmbab ennast käima päris aeglaselt ja muutub tõeliselt kaasakiskuvaks fantaasialennuks alles kusagil teise kolmandiku paiku. Tegu ei ole raamatuga, mis lugejat kohe jäägitult kütkestaks. Ahv Ergo lapsepõlve kirjeldustes on loomulikult palju teadlikke samasusi nõukogude aja lõpu ja taasiseseisvunud Eesti alguse meeleolude ning ideoloogiaga, millega sama aja läbi teinud võiksid suhestuda. Leidub ka lihtsalt universaalselt paikapidavaid tähelepanekuid meie kõigi „pärdikupõlvest”: „Seejärel sunniti pärdikuid neid laule pähe õppima, et nad laulaks mingi raugastunud ahvi sõnadega sellest, mis tunne on olla pärdik. Täisahvid vaatasid seda niiskete silmadega ja plaksutasid – nii väga armastasid nad omaenda lihaste pärdi­kute suhu ja pähe topitud võõraid mõtteid.” (Lk 68.) Kuid romaani tegevustiku ja peategelase areng jääb vähemalt minu arvates veidi aeglaseks ning Ergo käitumist eri eluetappidel juhtiv motivatsioon kohati selgusetuks.

Seepärast kummitabki esialgu mulje, et autor kasutab ahve tegelastena lihtsalt sotsiaalkriitika pehmendamiseks, kuigi eluolu kirjeldab Tootsen nii leebe huumoriga, et ei usuks kedagi seda pahaks panevat. Veidi karmimad hinnangud tulevad mängu ühiskonna pahede puhul: „Kõik muudkui kaitsesid, teiste kaitsjate eest. Kes vaja, kaitsti sõelapõhjaks – et aukudest hakkaks nirisema naftat või muud vajalikku. Aga kuitahes kaugele mindi ikka ja alati kaitsma. Rünnakuga poleks ahvid nõusse jäänud.” (Lk 69.) Ahvid olid enamjaolt sõbralikud ja tahtsid vaid lihtsaid käegakatsutavaid asju, inimesed olid need, kel oli alati midagi puudu, ja oma apluse rahuldamiseks oligi neil tarvis ahvide käsi-jalgu kasutada.

Ometi ei erine ahv Ergo elulugu raamatu esimeses pooles kuigivõrd ühe tavalise inimese omast. Ta käib pärdikuaias, koolis, sõjaväes ja ülikooliski. Kõikide nende institutsioonide kirjeldustes on Tootsen mõnuga pilav. Ahviülikooli õppeprotsessi võrdleb Ergo „Indiana Jonesist” nähtud ahvikolpadest ajude söömise stseeniga – uudishimu on kadunud, initsiatiiv samuti, kulbiga valatakse tühja pähe standardset „haridust”. Ahviülikooli kriitika võiks vabalt käia praegusegi kõrg­haridussüsteemi pihta: „Nii et tihti ei tõendanud diplom mitte erialast ekspertiisi, vaid hoopis seda, et oled valmis ohverdama aega, mida sa kunagi tagasi ei saa, asjale, mis sind eriti ei huvita.” (Lk 92–93.)

Lugejal on küll kerge tabada mitte just kuigi sügavat allegooriat puna-, pruun- ja siniahvide kujudes, kuid raskusi tekitab ahviilma taustal kulgevate inimeste paigutamine samasse süsteemi, sest neist esialgu kuigi põhjalikult ei räägita ning nende olemasolugi tundub olevat vaid parema (või sellisena näiva) ühiskonna sümbol. Selge on see, et vähemalt osa ahve soovib inimeseks saada, eelkõige Ergo isa, kes on inimeseks saamise kiriku pastor. Ometi ei paista enamik neistki ahvidest mõistvat, milles inimeseks olemine päriselt seisneb, pigem keskendutakse tagumiku raseerimisele ja muudele välistele rituaalidele. Mingil hetkel küll selgub, et ahvid õppisid rääkima mitte just väga kauges minevikus ja seda tänu teadlikule geenide muutmisele, kuid ikka tundub, et mosaiigikillud täiesti loogilist tervikpilti ei moodusta…

Tõnis Tootsen esitab „Ahvide pasteedis” palju tõeliselt teravmeelseid tähelepanekuid, sama rohkelt esineb siiski ka lamedavõitu huumorit, mille võiks kirjutada lihtsakoelisema ahviloomuse edastamise arvele. Tegelaskujud on kohati visandlikud, kohati aga üle võlli värvikad. Näiteks taksopargi ahvivanamehed Undo ja Redo on klassikalise keskealise valge mehe karikatuurid – kardavad lillaahve niivõrd, et kodus banaanegi süüa ei saa ning vorsti vaid viilutatult. Punaahve nad ei pelga, neid mõistavad nad hästi. Üks neist lahkubki tõotatud punaparadiisi, teine jääb aga siniahvide juures üha enam elu hammasrataste vahele.

Päevakajalisemad küsimused, näiteks suurtükipataljoni harjutusväljaku teema, võivad tulevikulugejale küll kaugeks jääda, kuid depressioon, enesetapp, metsa põgenemine ja looduses toimuv eneseleidmine on hoolimata praegusest aktuaalsusest ajastust sõltumatumad. „Ahvide ­pasteet” kulgeb pigem rahulikult, suuremate üllatusteta, kuni üsna ootamatult ­hakkab autor tempot üles kerima ja saabub romaani viimane vaatus, mis on tõeliselt meeliköitev ja lõbus. Ei puudu siit ka vabamüürlased ega nende suur saladus, mis teose esimeses pooles häiriva süsteemituse kompenseerib ja enamikule ebaloogilistele asjaoludele seletuse annab.

Soovimata sisust rohkem reeta, võiks esile tuua, et nimed ja nimetused torkavad „Ahvide pasteedis” silma, neil on vaieldamatult tähtis roll. Enamik nimesid on naljakad, mõned seepärast, et need on lihtlabaselt napakavõitu, nagu Uku Kuller­kupp (proovige seda öelda kõvasti ja kiiresti viis korda järjest), osade tähendus ja tähenduslikkus selgub raamatu jooksul. Teose fiktiivse eessõna autor on ahv Ilmar Inime, uustrüki eest vastutava kolleegiumi esinaine Ann Õun-Neim, veel nimetatakse näiteks ergotist Linnar Oolkäpsi ja geenitehnoloog Ribo Soomeret – need nimed tunduvad pingutatult naljakad ega aita kaasa muljele, et tegu peaks olema ühe­nimelistest ahvidest selgelt kõrgemale vaimsele tasandile asetuvate ­tegelastega. Ahvidel on raamatu tegevustiku toimumis­ajas vaid eesnimed ja kui lugeja ära tabab, kust need pärinevad, siis on need ka täitsa mitut naeruturtsatust väärt. Romaani lehekülgedel astuvad lugeja ette näiteks Lipton, Tseenen, Pešo ja Fiskars. Pisut valmistab pettumust, et autor peab vajalikuks ahvide nimeteemat selgitada: „Ja Pearaamatu­kogus arvuti taga istudes taipasin äkki, kust said oma nimed samal päeval ja samas sünnitusmajas sündinud Undo ja Redo – et need sõnad pärinevad hoopis arvuti­ekraanilt ja siniahvide rahvusvahelisest keelest, kuigi kõlavad koduselt. Ühe­sõnaga, sellised korporatiivsed lemmikloomanimed olid inimeste jaoks lihtsalt üks nali, muud midagi.” (Lk 206.) Õnneks teeb Tootsen seda üsna raamatu lõpusirgel. On markantne, et Ergo ei tea omaenda ema ega isa nime – see ei ole ahvide jaoks oluline, nimi on inimeste leiutis. Mitmed ajaloolised tegelased ja kohad on raamatus äratuntavad – näiteks Kégin, Mõtsakalmistu. Ahvide Reesus (mis on igati hea leid, kui mõelda reesusmakaagile) tuletab meelde Huxley „Hea uue ilma” our Lord / our Ford mängu. Reesus oli inimeste pühakirja ümberjutustaja ahvidele. Ahviülikooli õppeainete nimed on (kõver)­peegelpilt inimestele õpetatavast, näiteks maatemaatika ja ajukarjandus.

Tõnis Tootseni romaan ei ole suvaline ahvinahka rüütatud allegooriline memuaar ega ole ka päriselt ühte fiktsionaalset maailma veetleva loogikaga üles ehitav ulmeteos, ta on midagi nende kahe vahepealset. Pole siin hiiri ega delfiine, kuid üllatusmoment ära ei jää. Orwelli „Loomade farmi” ja Bulgakovi „Koera südame” vaib on tuntavalt olemas – inimeseks saamise ja inimeseks olemise valul on „Ahvide pasteedis” keskne koht. Tabavalt on ju kõige inimlikum tegevus ahvide arvates muru niitmine kui üks kunstlikumaid ja looduskaugemaid leiutisi üldse, kuid inimlikkus empaatia tähenduses ei ole tingimata midagi liigiomast. Igasugune piiridest üle astumine on riskantne tegevus ja saab karistatud, kuid sisemist rahulolu oma moraalikompassi järgimisest see ei kõiguta. Need on mõtted, mis lugejat pärast kaane sulgemist saatma jäävad.