Karinil oli Kopenhaageni jaoks aega terve pühapäev, sest lennuk Tallinnasse läks alles õhtul. Raudteejaamast valgus kogu rahvamass kesklinna suunas. Kiirustaja ei teadnud, miks ta põikas hoopis vasakule, lasi jalgadel end kanda, nagu polekski olemas linnaplaane, vaid hoopis kvartalimuusika, mis muutis kõndimise rütmiliseks tantsuks.

Läbi inimtühjade tänavate jõudis ta lõpuks suure vee äärde, kust kostsid helid, mis meenutasid tungivalt midagi ammuunustatut. Jalad ei hoolinud mõistuse hoiatusest, vaid viisid ta edasi sillani, millel inimesi nii palju, nagu oleks tegu mingi mässumiitinguga, mida saatis ammuunustatud meloodia.

Karin polnud eksinud. Kopenhaageni räbaldunud kitarristid tinistasid lugu, mis oli ilmselgelt biitlite „Revolutsioon”. Pala, mis oli stagnaajal muutnud Karini elu. Ajal, mil reis Kopenhaagenisse oli biitlilembestele tudengitele teostamatum unistus kui inimese lend Kuule. Teisele poole raudset eesriiet võisid küll jõuda viisakalt pügatud soengu ja vaimuga komsomolibossid, aga ei eales pikajuukselised… Oli hämmastav, et nad üldse sovetiriiki tekkida võisid. Aga nagu ei suutnud maapind keelata veidrate seenekübarate kerkimist mullapõuest sooja vihma järel, nii meelitasid biitli­helid tantsulavale veidral kombel liikuva Karini, keda poleks tohtinud balletilembeses impeeriumis üldse olemas olla.

Karin Kaar jõudis üliõpilaslavale õigupoolest võimlejana, aga sai kuulsaks tantsijana, kuigi polnud tookord käinud Kopenhaagenis, polnud näinud hipide mõnulevat tantsisklemist keset silda, polnud näinud üldse midagi impeeriumivälist, sest tema lapsepõlvekodus polnud isegi mitte telerit — tänu isa spartalikule kasvatusele! — ja lisaks sellele elasid nad kinnises ülikoolilinnas Tartus, kuhu muu maailm tohtis tulla vaid erilubadega.

Ometi oli nende kodus olemas biitlite plaat, mille isa oli kord spordireisilt kaasa toonud.

Kop-kop-ko-ko-kop… Kopenhaagen… kop-kop, Unbehagen! Juba ses kepslevas sammustepis oli hämar minevikumeenutus, et Karini keha oli vormitud tantsutundides millekski muuks kui vaid moodsa seljakoti pikenduseks. Kingakontsad tagusid ajusügavustest välja minevikurütmi, klõpsutasid nii ülemeelikult vastu asfalti, nagu peaksid läbirääkimist maa-aluste tantsuvaimudega. Tudengiaegne biitlitants oli Karini aastakümneid hiljem ikka kätte saanud keset väänlevaid inimesi, kellest ilmselt pooled olid uimastisõltlased.

Aga eks ta ise olnud samuti sõltane?!

Sõltuv oma tantsuminevikust, mis ei tohtinud olla tants, aga polnud ka võimlemine. Oli seega stagnaaegse parteikoosoleku kokkukutsujatele olnud sama ohtlik nagu kõige kangem uimasti. Karin oli pärast hirmutavat koosolekut oma tantsukeha aastakümneteks ära peitnud, maha salanud, arvuti külge aheldanud.

Ta ei tahtnud sel päikselisel Kopenhaageni-päeval hetkegi nukrutseda ja leinas ometi, sest tänane tants oli ta sees kõik need aastad pidevalt väljapääsu otsinud nagu sünnivalmis laps, keda ema keeldub ilmale toomast…

Eestis ei saanud Karin ka praegu — aastakümneid hiljem! — minna balletietendustele ilma mõne tundmatu tantsufänni imestust äratamata: „Ma mäletan teid nii hästi! Teie esinemised… Miks te küll enam ei tantsi? Nüüd on ju kõik lubatud?”

Algul oli Karin püüdnud võõrastele uudishimutsejatele selgitada, et ta pole kunagi ametlikult tantsija olnud, pole õppinud balletikoolis, pole teinud eksameid, pole… See arukas tee ei viinud kuhugi, sest siis teatati talle noomivalt, et enam polevat ilmtingimata vaja mõne kooli lõputunnistust, olevat tarvis vaid annet. Anded koju! Isegi president kutsuvat… Vaadates neid imetlevaid silmi, mis elustasid ta minevikuvalu, tundis Karin end ikka petisena. Võõrastele oli võimatu rääkida sellest, millest ta iseendaga juba ammu ei rääkinud. Ja nii oli ta hakanud vältima kodumaiseid tantsuetendusi ja lõpuks ka muusikat, mis liikuma peibutas.

Kopenhaageni metsikus tänavatantsus oli seega suur väljakutse ja ühtlasi minevikumeenutus, et ta keha on võimeline millekski enamaks kui punktist punkti liikumiseks, arvutil klõbistamiseks, söömiseks, joomiseks, magamiseks…

Lennujaamas kepsutasid Karini jalad ikka veel mälus elustunud sillatantsu. Ta oli lennukis sedavõrd haaratud mineviku ootamatust pealetungist, et teda ei häirinud isegi kaasreisija, kes oli hoolimatult hõivanud tema aknaaluse istekoha. Marsruudil Kopenhaagen—Tallinn näis olevat tulutu nõuda midagi eesti keeles. Mehe päevitunud nägu oli vist mõne talvekuurortides logeleva välismaalase oma. Küllap taanlase. Sakslased olid paksemad ja inglased ülbemad. Kui katsetada inglise keelega? Aga kohanumbri pärast sekeldades oleks ta joovastavast tantsutundest ilma jäänud… Parem loovutada täna koht kui tunne!

Ta sulges silmad ja tantsis mõttes edasi, kuni teda rabas üle hulga aja taas küsimus: „Kuulge, te olete ju see… Kunagi nii kuulus biitlitantsijatar? Või nüüdistantsija? Mitte päris hipi, aga… Ma käisin stagnaajal salaja tudengiklubis ja… Tänu teile hakkasin isegi balletti vaatama, kuigi need pagana printsid mulle ei meeldi… Kuulge, kas olete see tantsija või ei ole? Ebamugav on vestelda, kui ei tea, kas ikka olete või äkki ei olegi? No vaadake ometi minu poole, ma ei näe teid hästi… Kas olete?” nõudis naabrimees joobnu kindlameelsusega.

Karin ei pööranud pead, ta lihtsalt ei suutnud. Ta kujutas ette, mis järgneb. Kindlasti ei jäta päevitumistšempion kuulutamata, et see olevat nii kurb, kuidas just tantsijad lavast loobudes muutuvad… Eestlased ei hiilanud just taktitundega, nad halasid oma endist paleust nähes nagu peiedel: „Ah, kui habras ja graatsiline te kord olite! Me kõik vananeme, kakskümmend aastat, rohkemgi veel…”

Kui Karin oleks järsult vastanud, et teda ei huvita võõras vananemine ega ka mitte enda oma, poleks ta minevikumeenutaja käest kindlasti pääsenud, sest iga vastust võeti kui dialoogi algust.

Kas tõesti peab ta kuulama kogu lennutee mehe purjus monoloogi?

„…hiljem Pariis ja „Théàtre du Chātelet”, ah, ma fännin just moodsat tantsuteatrit… Aga teid nägin, kui alles jõmpsikana koolis käisin, hiilisin salaja tudengiklubisse! Piirid olid veel kinni, teie olite kui ilmutus!” vatras mees edasi. „Nüüd, jah, Uotinen Helsingis, Preljocaj Pariisis… Bastille’i ooperimaja… Olete Preljocaj’ viimast lavastust näinud? Kas te kuulete mind?” puudutas mees küsivalt koguni Karini õlga.

„Ärge patsutage! Ma ei taha teiega vestelda, ei taha, jätke mind rahule!” kiljatas Karin, sest ta vihkas võõraste puudutusi.

„Miks te ei taha rääkida? Eestlane eestlasega? Meie peame alati teineteisega rääkima,” ilmus mehe näole hetkeks kainenemise helk. „Või olete ka kodumaalt jalga lasknud? Preljocaj’ albaania juurtega pere põgenes Jugoslaa­viast! Balanchine’i vanemad põgenesid ka kusagilt… Huvitav, miks põgenikud saavad maailmakuulsaks just tantsimisega? Ja teie? Samuti põgenenud? Sünnimaa hüljanud? Reetnud? Tantsite mujal?”

„Ma ei tantsi! Te eksite! Te ajate mind kellegagi segi! Mind ei huvita ballett!” püüdis Karin asjatult meest vaikima sundida.

„Vabandage! Mulle lihtsalt tundus… Raiskasin tudengina poole stipist laevareisidele Helsingisse, et Uotineni näha… Miks meie nii ei tantsi, me ju ka soomeugrilased?”

„Meie Teet Kask on tõesti soomeugrilane ja tantsib väga hästi… Muide, te olete liiga palju joonud!” purskas Karin maruvihaselt ja unustas end hetkeks mehele otsa vaatama.

„Täpselt, stagnaajal tantsis end kuulsaks Karin Kaar, meelde tuli!? Ja te olete Karin, ma ei eksinud!” ajas mees oma joomahägused silmad rõõmsalt pungi.

„Ei ole, ei ole! Ma ei… ei tantsi, ei, ei, lõpetage see loba!”

„Miks niisugune toon!? Olite sarnane, mulle tundus!” ehmus mees hetkeks. „Muidugi on see tantsijatar praegu vist juba vanaeit! Te olete palju noorem, vabandage! Lihtsalt sarnane. Olgu, olgu, olen alati tahtnud teda kohata, ah, Kaaaaarin Kaaaaar, tuli lõpuks meelde… Nimi nagu muusikapala… Kaaaaarin Kaaaaaaar!” leelotas joobnu üle lennuki.

„Jätke järele!” sisistas Karin tasa. „Ma ei ole… tantsija! Õiged tantsijad on muide ainult teie balletiprintsid!”

„Mida te jonnite? Ma pole nõdrameelne ja saan väga hästi aru, kes on hea tantsija ja kes mitte! Karin Kaar oli… Te olete ju Karin? Miks te valetate?”

„Te eksite! Te olete vastik… ja purjus!” sähvas Karin välja kogu meelekibeduse, sest tundmatu oli lõpuks suutnud ta päeva ikka ära rikkuda. „Ma ei tantsi, pole baleriin, nii et ärge tükkige ligi! Aga teiesugune joodik arvab muidugi, et talle on kõik lubatud! Laiutate valel istmel ja… Minul on aknaalune koht!” Ta sööstis kohalt, otsekui oleks lennukis kuhugi minna.

„Kuhu te lähete?” kuulis naine selja taga hämmeldunud häält. „Tulge, istuge akna alla, kui tahate! Mul täiesti ükstapuha… Ma vabandan, kui eksisin! Vahetame kohad… Miks ära minna ja… kisendada? Kuhu nüüd? Just läks huvitavaks…”

Karin maabus häbistatult seljatagusele vabale istmele, kus keegi tualeti­haisude pärast istuda ei tahtnud. Tal oli veel öises taksoski häbi, et ta nii hüsteeriliselt oli karjunud. Oli häbi, et ta oli oma tantsuelu maha salanud. Häbi, et oli terve elu maha salanud, sest Karini treenerist isa imetles kogu väikerahvas. Ainult spordi kaudu oli pisikesel vabariigil võimalus iseenda olemasolu meenutada. Sõjajärgsed piirid olid kinni, maailm unustamas, et suur NSVL mahutas endasse ka mingi Eesti molekuli. Sport aitas isa arvates sovetiimpeeriumile maailmakuulsust koguda, aga samas eestlaseks jääda, sest usuti spordikuulsust kindlalt seisvat sekundite ja sentimeetrite tõel ja õigusel. Isa oli sõja läbi teinud mees, kõik muu oli tema jaoks võlts. Ainult staadionil kehtivat aus mäng, tantsus kindlasti mitte. Teatrikunst oli isa jaoks üdini teesklev ja valelik, balletielu eriti. Antagu mõnele baleriinikesele kas või Nobeli preemia — see ei tõestavat midagi, sportlik olümpiavõit näitavat tõelist taset!

Ehk oli isa teatrimaailma peale nii tige ka seepärast, et ta esimene, priima­baleriinist abikaasa oli põgenenud Nõukogude armee eest üle ookeani ega olnud meest ära oodanud. Aga oleks baleriin pärast sõda Eestisse jäänud, poleks isa uuesti abiellunud, Karin poleks kunagi sündinud ja ülikooliprofessorid poleks pidanud pead murdma, kuidas saab võimlemine olla „ideoloogiliselt” vale. Seesama võimlemine, mida kõik diktaatorlikud riigid kasutasid töörahva vaimu ja keha tugevdamiseks.

Millal sai Karini võimlemisest äkki tants, mis oli „lääne mõjude all”? Miks oli üks käetõste hommikune ergutus ja teine „roiskuv kodanlus”? Mis veel muutis keha ohtlikuks peale seksietenduse, mis oli rangelt keelatud? Ja kuidas saanuks üliõpilane Karin laval üksi seksida? Need veidrad küsimused kerkisid väärikatest professoritest koosneva ülikooli parteikoosoleku ette, kui arutati Karini väljaheitmist.

Välja? Hea küll. Aga miks?

Terves kehas pidi ometi olema terve vaim!? See kõlav üleskutse saatis sportlasi olümpiamängudeks valmistumisel ja sealt naasmisel, jõudis raadiosse ja telekasti, igasse nõukogude vabariiki. Neid sõnu korrutasid vanaemad lastele vastumeelset toitu sisse kühveldades ja raadiotädid rahvast hommikuvõimlemisele sundides. Ometi algas needus just sellest hetkest, kui Karin sidus tudengilaval oma keha vaimuga.

Kas oli midagi valesti lauses või vaimus?

Kogu saal rõkkas pärast Karini esinemist vaimustusest, isegi ranged õppejõud tulid innukalt tudengineiu kätt suruma ja tunnustust avaldama. Keegi ei osanud järgmisel hommikul oodata rektori rünnakut, sest kes poleks kuulnud hõiset: „Terves kehas…” Kas Karini keha oli tõesti vallandanud ülikoolis võõra vaimu, keelatud, lausa riigivaenuliku? Mingi ideoloogilise zombi? Ta oli ju vaid võimelnud. Mis selles siis halba oli? Muusika oli lubatud. Võimlemistrikoos keha oli lubatud. Ja ometi selgus kiirelt kokku kutsutud parteikoosolekul, et niisugune tantsimine oli kommunismiriigis rangelt keelatud!

Kuidas oli Karin Kaar ikkagi lavale esinema pääsenud?

Organiseerijad kokutasid, et üliõpilane Kaar oli tuntud sporditreeneri tütar, kes polnud laval üldse tantsinud, vaid hoopis sportinud: „Terves kehas terve…” Parteikontroll lõi käsi kokku, miks aetakse siin segi võimlemine ja tants? Kas tõesti ei saada aru, et sovetiriigis on ainus lubatud tants ballett? Lõpetagu neiu balletikool, vaadaku Tšaikovski „Luikede järve”, tehku järele! Kus olid ülikoolikommunistide silmad? „Kodanlik roiskumine” tungivat isegi keskvõimu poolt soositud rahvasporti.

Karini isa oli paanikas, sest kõik lähemad ja kaugemad sugulased muudkui jooksid, hüppasid, võistlesid — põgenedes sel kombel millegi tabamatu eest, mis lakkamatult kuulsa treeneripere kohal hõljus. Võimlemine seostus isal varem üksnes tüütute hommikuste jõuharjutustega. Mida siin karta? Aga elati raudse eesriide taga, kus kogu elu oli sama kindlalt paika pandud nagu olümpiavõitjate sentimeetrid: võimlemine pidi jääma võimlemiseks, ballett balletiks! Iga vale samm tähendas sovetielus samasugust ebaõnnestunud katset nagu lati mahaajamine olümpiamängudel.

Jah, Karini tantsuanne oli impeeriumis olnud läbinisti vale asi.

Ülikooli parteikoosoleku tarbeks meisterdas treenerist isa parteitule tütrele pika seletuskirja nende kodu igati spartalikust, ei, üdini nõukogulikust päevakavast, mis ei jätvat mingit võimalust kodanlikeks vääratusteks: „Üliõpilasiga on sobivaim periood sportlikeks harrastusteks, selle soodustamiseks avaldas NSVL Kõrgema- ja Keskhariduse ministeerium käskkirja, mille alusel lubati juba 1956/1957 organiseerida kehakultuuriteaduskondade erialakateedrite juurde nn. spordiosakonnad. Terves kehas terve vaim! VTK kompleks: „Valmis tööks ja kodumaa kaitseks!”

Karin Kaar esitas ülikooli parteikoosolekul oma elu parima improviseeritud kõne, unustades isa selgituskirja jakitaskusse.

Paar aastat hiljem helistas talle tundmatu soomlanna ja kutsus teda sama biitlikavaga esinema Helsingisse. Oli juba saabumas murranguaeg ja Gorbatšovi huulilt pudenenud sõna „perestroika”, aga ikka oleks Helsingisse sõiduks vaja olnud välispassi ja kolme allkirjaga paberit. Neid poleks Karinile antud, sest temast oli saanud endalegi ootamatult „tantsiv teisitimõtleja” või ka „tantsiv teisitiliikuja”, kes oli vabadusmeelsetele värvivahetajatele endiselt pinnuks silmas kui halb meenutus sellest, kuidas hiljaaegu elatud, oldud ja parteikoosolekuid peetud…

Karin puterdas ehmunult telefoni: „Mind ei lasta Helsingisse, sest… sest… ma olen võimleja, mitte balletitantsija!”

„Tulge siis nagu võimleja!” naerdi telefonis imestunult.

„Mind ei lubata võimelda, sest ma võimlevat, nagu oleksin tantsija, kuigi olen võimleja…”

„Karin Kaar, kas te tahate mind narrida? Kuidas te julgete?” tõstis soomlanna arusaamatuses häält.

„Ei, ma lihtsalt selgitan, miks mind olemas pole… kui tantsijat! Ma olen võimleja, kellel on keelatud tantsida. Aga kui ma võimlen, siis saavad meie priimabaleriinid väga vihaseks, et miks ma tantsin, kuigi olen ometi võimleja, kes ei tohiks… Mul pole tunnistust, pabereid…”

„Ma saadan teile nimelise kutse ja ma ei vaja teilt mingeid pabereid, ma nägin teid laval ja mulle piisab sellest…”

„Kas te teate, et piirid pole ikka veel lahti? Kas teate, et teie kutse ei aita mind läbi raudse eesriide? Ma ei saa välispassi!” ahastas Karin.

„On ometi perestroika,” vastas soomlanna kõhklevalt. „Te lihtsalt ei taha…”

„Perestroikat teevad Eestis paljud endised aparatšikud ja muud sovetitegelinskid, kel on alati olnud välispass… Neile on kõik teed ja piirid lahti raudsest eesriidest hoolimata, teistele mitte! Saaksin Soome vaid üle lahe ujudes… Aga ilmselt peaksin siis jääma sundpõgenikuna teie koju…”

„Kuulge, on kaheksakümnendate teine pool, eestlasi Helsingi täis! Kõik räägivad sõnavabadusest, suurest murrangust, aga teie? Miks teid ikka veel üle piiri ei lasta? Ma ei usu… Või kruvite lihtsalt oma hinda üles? Rohkem ma maksta ei suuda!” lõpetas soomlanna solvunult kõne.

Veidi hiljem lasti üle piiri ka Karin Kaar. Aga siis oli juba liiga hilja. Peaaegu kõigeks — sest vabadus saabus mitu korda.

Kõigepealt löödi piirid valla, siis üleliidulised asutused kinni. Töölised ei pidanud enam hommikuti suurvabrikute treipinkide taha tõttama. Tuli õppida uut ametit, kui ei tahetud prügikastides tuhnida. Paljudest kõrgharidusega inseneridest said remondimehed või müügitädid… Õnneks kuulus tulevik arvutile ja Karin aheldas end vabatahtlikult selle masina külge, täielikku liikumatusse. Unustas tantsimise, unustas kõik, mille meenutamine tegi haiget…

Pärast alandavat tantsukeeldu jäid temast järele vaid sõrmed, mis tippisid algul kirjutusmasinal ja hiljem arvutiklahvidel. Karin Kaar lihtsalt ei suutnud enam tantsida neile, kes kord ta tantsukeha olid lukku keeranud. Liiga paljud uued võimunäod olid pärit Karini noorusaja vanadest komsomolikomiteedest, ainult lipsuvärvid erinesid! Tantsides oli Karin koos oma publikuga veel uskunud joovastavasse vabadusse, vähemalt laval! Nojah, ta polnud tookord oma publikus eksinud, nad tundsid ta ju tänaseni ära… Aga ta ise ei tundnud ennast enam ära, liikumatut ja tuima.

Kopenhaageni-reisi järel äratasid Karini tuvid nagu ikka.

Ta ei suutnud sel hommikul heidelda lindudega, kes olid koduks valinud vale rõdu, nagu ta ise oli tahtnud teha vale tantsupesa nõukogude balletti, kust ta häbiga minema kihutati. Karinil oli häbi, et ta keha ikka veel nii meeletult tantsida ihkas. Keha, millelt ta kavatses värskendava veejoaga uhtuda kõik minevikupained.

Ja siis saabus viimane löök, õigemini piisk…

Dušivoolik, mida ta oli kleepribaga edukalt lappinud, et vesi ikka õigest kohast välja niriseks, tilgutas viimse piisa ja keeldus seejärel piiskagi väljastamast. Karin puhkes ahastavalt nutma, sest lõpuks ometi oli tal selleks täiesti argine põhjendus: ilma külma dušita ei suuda ta korralikult ärgata ega end liikuma sundida. Aga ta nuttis kogu oma senise elu ja eriti treenerist isa pärast, kes oli õpetanud teda külma vett armastama ja oma keha meisterlikult kasutama, kuigi seda meisterlikkust polnud kellelegi vaja… Argielus oli vaja hoopis teistsuguseid meistrimehi!

Karin oli oma koduski sõltuv välisest ülemvõimust, mida kõrges paneelmajas kehastas tunkedes töömees, kelle iga visiit maksis hunniku lisatasusid, ja see olevat veel odavalt saadud, sest: „Meie korteriühistu võib õnnelik olla, et meil on nii oskuslikud abimehed!” See oli reegel, mis talle kohe esimestel päevadel paneelmajas selgeks tehti. Kui on muresid, siis tuleb õigel numbril helistada, mitte maja üle ujutada!

Kas Karin pidi just täna jälle torumehe välja kutsuma? Selleks puudus nii raha kui ka tahtmine… Ta tahtnuks pärast Kopenhaagenit mereranda joosta, vabastavat tormituult sisse hingata, mitte parandaja epistleid kuulata. Ta oli kaks aastat ise oma dušivoolikut paiganud, sest et ta kõrgelamu meistrimeest näha ei soovinud. Aga sel hommikul ei aidanud enam miski, vett ei olnud, katki mis katki!

Karin tormas otsustavalt tänavale, kiirustas lähimasse kaubahalli, kus oli juhuslikult märganud igasuguseid vidinaid, mis pidid majapidamist hõlbustama. Need olid talle varem vaid hirmu peale ajanud. Oli arutu uskuda, et ta leiab just selle dušivooliku, mis tema kraaniga sobib. Vähemalt oli remondimees nii kinnitanud ja võtnud alati kopsaka tasu õige asjavärgi kaasatoomise eest!

Dušivoolikuid oli kaubahallis õnneks vaid kaks, mõlemad üpris sarnased. Karin ostis ühe neist. Teisi dušiseadme moodi esemeid poes polnudki. Kassas istuv noormees ei osanud öelda, kas ost oli õige või mitte. Poisiohtu müüja silmitses voolikut sama üleoleval ja umbusklikul ilmel nagu Karini lahutatud abikaasa, kes väitis uhkelt, et tema küll ei tea, kuidas muna keedetakse.

Karin ei teadnud, kuidas katkist dušši parandatakse, aga ta kõrval polnud kedagi, kelle ees oma teadmatusega uhkeldada. Ta pidi ise hakkama saama!

Ta kruvis vannitoas lahti sada korda lapitud vooliku… Vesi ei pursanud, vannitoas ei tekkinud üleujutust, nagu olid ähvardatud süngel ilmel neid isetegijaid, kes ei raatsi palgatud meistritele poolesajastki visata!

Uus dušivoolik sobis kui valatult.

Kaks minutit meeleheitlikku otsustavust kinkisid Karinile sõltumatuse, millel polnud hinda. Ometi pani naise muigama ka hind, sest ta oli maksnud vaid kümme eurot dušivooliku eest, mis mehe paigaldatuna oleks maksnud väikese varanduse ja lõputu ooteaja… Nojah, mitte just kaks päeva, aga kindlasti mitte kaks minutit! Karini muie polnud õigupoolest hukkamõistev, sest kuidas saanuks ta hukka mõista remondimehi, kelle võim sõltus ainuüksi naiste võimetusest oma elu ja koduga ise hakkama saada. Äsjaomandatud oskus kuulutas seega enneolematut priiust paljudest mineviku­piinadest — kõigist neist pisiasjadest, mis võimendusid õuduspaineks tänu isetekitatud välisvõimule.

Karin pani kerged tossud jalga ja lippas võidukalt üle tühermaa, paekaldast alla, otse mere äärde. Ta ei kartnud enam oma tantsusoovi, oli äkki selleski hirmust vaba!

Pargis tuli vastu mitu kepikõndijat, enesepiinajalik ilme näol, nii et ta pidi üle hulga aja taas imestama: miks manab tervisesport näole pingutusgrimassi, tants seevastu õnneilme? Kord oli olnud enesestmõistetav, et igal hommikul jookseb ka tuntud treeneri tütar pargiteel, samasugune pingutuskorts kulmude vahel, sest rannatants ei tulnud kõne allagi…

Aga täna!? Täna ta julges.

Merelainete tormises mühas oli tantsusammude meenutamine ülendav, sest tugev tuul oli ranna inimestest tühjaks pühkinud. Aastateks kinnimüüritud tantsuihk võttis uuesti keha juhtimise üle, meeletult ja vabalt! Just inimtühjus oli parim, sest Karini tantsus polnud enam ülevat sõnumit publikule, oli vaid suur sõnum iseendale.

Äkki kõlas tuulemeloodias vale noot. Karini kõrvale ilmunud higine tervisejooksja ei liikunud edasi, vaid jäi ähkides tantsijat silmitsema: „Äh, äh, nojah?”

Karin otsustas vaikida, kuid ei pidanud vastu ja pahvatas vihaselt: „Kusagil pole silti, et tantsimine on keelatud. Mis te vahite? Suu lahti…”

„Te olete ikkagi see, äh… ülikoolist!? See tantsija! Miks te mulle valetasite? Miks te just siin tantsite?” suutis tervisejooksja lõpuks nördinud ähkimise sõnastada.

Nüüd tundis Karin ära lennukinaabri, kelle eest põgenemine oli ilmselt võimatu. Parem oli uurimisele kohe lõpp teha, et mitte tantsuhommikust ilma jääda.

„Mina ei uuri, miks te jooksete! Kas see tõesti kunagi ei lõpe? Tahate mind vangi saata nagu „Pussy Rioti”? Mererand pole pühakoda, siin pole tants keelatud!”

„Ma lihtsalt ei saa aru, äh, mis teil viga on?” ähkis mees. „Kogu aeg nii sõjakas!”

„Kui te aru ei saa, siis traavige edasi! Rohkemaks teil ju mõistust pole!”

„Nii kaunis tants ja nii inetud sõnad? Äh, jah, igaühel pole tantsuks andi, aga ma jooksen, et surra tervena,” ümises mees lepitavalt. „Ma ei taha, äh, hooldekodusse…”

„Tüüpiline lihasuretaja nutulaul!” püüdis Karin piinlikkust varjata.

„Mida ma tegema peaksin, et teil tuju veidi paremaks läheks?”

„Miks peaksite teie minu tuju parandama? Teie? Täiesti tundmatu?”

„…sest tuttavad pole seda suutnud! Mida nad küll teile on teinud?!”

„Nad keelasid ära mu õige elu, tantsuelu! Tänu neile ei ole ma tantsija, pidage see ometi kord meeles, ei ole!” käratas Karin, keda mehe leplikkus veel rohkem vihastas. „Mind ajasid just baleriinikesed lavalt minema…”

„Äh, mäh?… Rand kuulub kõigile,” kuulutas mees ehteestlasliku kangekaelsusega. „Kui teid aeti lavalt minema, pole see veel põhjus mind mererannast…”

„Rand pikk ja lai! Lipake edasi, tervistuge! Muidu saate veel kopsupõletiku ja surete ikka enneaegselt! Kõik hommikused jooksud ilmaaegu!” kohmetus Karin.

„Ajate oma publiku minema? Äh, ajage siis minema ka meri ja päike…”

„Hea küll,” loobus Karin võitlusest. „Ma lähen parem ise. Olete nüüd rahul?”

„Ei ole,” vastas tundmatu tasaselt.

Ometi sörkis mees edasi, inetult töntsi sammuga, nagu see on kõigil tatsajatel karmiks reegliks, justkui võiks graatsiliselt lennukas jooks vikati­mehes kadedust tekitada ja nad enneaegu hauda saata.

„Järgmine hommikutants… homme samal ajal!” hüüdis Karin lahkuvale seljale järele — endalegi ootamatult.

Mees pöördus ümber, muigas, viipas, ei vastanud midagi ja varsti sai temast kriipsukujuke nagu kõigist neist, kes mererannal kunagi õndsa muretusega ei tantsinud, sest jooksid hambad ristis ära saatuse, vanaduse ja hooldekodu eest. Aga Fortuna sai nad ikka kätte, kui oli õige aeg! Ja seepärast kepsutas Karin tormis muretu rõõmuga edasi, tulgu mis tuleb.