Sõda Ukrainas algas 2014. aasta veebruaris, kui Venemaa tungis Krimmi, sama aasta kevadel okupeeris Venemaa osaliselt ka Donetski ja Luhanski oblastid. Ukraina alustas alade deokupeerimiseks terrorismivastast operatsiooni (ATO). Sellest ajast saati on sõda ukrainlasi mõjutanud otseselt ja kaudselt, saanud nende igapäeva osaks.
Toon mõned näited. 2022. aasta kevadel esines festivalil HeadRead luuletaja Ija Kiva (sünd. 1984), kes pidi 2014. aasta suvel põgenema Donetskist Kõjivisse. Donetskis oli ta sündinud, üles kasvanud ning lõpetanud ülikooli – ehk siis oli ta sunnitud maha jätma kogu senise elu.
Lvivis sündinud ja muusikalise hariduse saanud Vassõl Slipak (sünd. 1974) oli Pariisi Rahvusooperi solist, ainulaadne bariton, kes liitus ATO-ga, et võidelda oma riigi vabaduse eest. 2015. aasta suvel läks ta sõtta ning mõnda aega jagas oma elu Prantsusmaa ja Ukraina vahel: laulis lepingulised partiid Pariisis ära ja sõitis siis tagasi rindele. Mõlemas kohas oli ta eesliinil kuni 2016. aasta juunini, kui Donetski oblastis tabas teda Vene snaipri kuul.
Lviv ja Donetsk asuvad Ukraina kaardil teatavasti eri otstes, vahemaa kahe linna vahel on ligi 1200 kilomeetrit. Vassõl Slipaki jaoks polnud Donetski oblast võõras maa, mingi venekeelne piirkond idaosas, vaid kalli kodumaa üks osa, mida hävitab vaenlane. 19 aastat kestnud silmapaistev ooperisolisti karjäär Prantsusmaal oli talle oluline, kuid Ukraina ja selle terviklikkus osutus veelgi tähtsamaks.
ATO ajal kaotasid paljud ukrainlased elu. Rindel said surma hinnatud teadlased ja menukad artistid, maailmameistritest sportlased ja kaaluka sõnaga ühiskonnategelased.
2022. aasta veebruaris kasvas sõda suureks, algas Venemaa täieulatuslik rünnak Ukraina vastu. See mõjutas ukrainlasi veelgi enam. Eespool mainitud luuletaja Ija Kiva oli sunnitud uuesti ümber kolima, nüüd juba Kõjivist Lvivi. Miljonid põgenesid välismaale. Tuhanded panid ennast vabatahtlikuna kirja, et kaitsta Ukrainat enda kodukohas või rindel.
Suur sõda paneb hindama ümber kogu elu, paneb mõtlema sellele, mis on tähtis: Ukraina riigile, ukraina keelele, kultuurile, traditsioonidele.
Uutes oludes läksid mitmed kohalikud venekeelsed kirjanikud üle ukraina keelele. Teiste seas tegi seda Ija Kiva, kes on hariduselt vene filoloog. Lvivis liitus ta vabatahtlikega ning punub päevast päeva varjevõrke.
Keele ja kultuuri küsimusest saab põhimõtteline teema. Mis on oma, kui hästi on see kaitstud ja nähtav? Eestiski võib mõtiskleda nende teemade üle. Kas kirjutame Ukraina pealinna nime lähtudes vene keelest või ukraina nimetusest? Ukraina ametlik kirjutusviis on Київ, venekeelne vaste Киев. Ukrainakeelne и-täht on meie õ-tähe analoog. Kirjutades „Kiiev” me just kui toetaks keeletasandil Venemaa hõivamispoliitikat Ukrainas.[1]
Ukrainlased saavad ajapikku jagu Venemaa kultuurilisest okupatsioonist. Üle kogu Ukraina on maha võetud Lenineid ja Puškineid, tänu millele paistavad paremini välja Ukraina enda rahvuskangelased. Küsimus on proportsioonides. Tinglikult öeldes leiavad ukrainlased, et nende riigis võiks olla suhe „üheksa Ševtšenkot ja üks Puškin”, mitte vastupidi, nagu oli kohati enne suurt sõda. Kõigepealt omaenda tähtsad autorid, seejärel Dante, Shakespeare ja Puškin.
Noor-Eesti ja Siuru autorid olid oodatud ja nõutud arvamusliidrid iseseisvunud Eesti vabariigis. Praegu võib midagi taolist täheldada ukraina kirjanike puhul.
Serhi Žadani (sünd. 1974) profiili Facebookis jälgib üle 180 000 inimese. Ta esineb sageli luuletaja või artistina, kogudes raha Ukraina armee jaoks. Autor elab ohtlikus kohas, Harkivis, see on ta kindel otsus. Ta postitused on asjalikud, julgustavad, positiivsed: me võidame, ma olen oma rahvaga koos.
Andrii Ljubka (sünd. 1987) elab Lääne-Ukrainas, Užhorodis. Ta on särav ukrainakeelne prosaist, kelle teoseid hakati avaldama välismaal juba enne suurt sõda. Praegu kogub ta oma Facebooki profiili kaudu raha autode ostmiseks, mis suunatakse edasi rindele. Rahvas armastab ja usaldab oma kirjanikke, tänavu juuli lõpus sai Ljubka osta lugejate abiga 175 autot.
Kui mehi ei lastud enam riigist välja, sai muu maailmaga suhtlemisel väga oluliseks naisautorite roll. Näiteks esines Lvivis elav luuletaja ja õppejõud Halõna Kruk (sünd. 1974) pärast täiemahulise sõja algust aasta jooksul ligi 30 korda välismaal, tutvustades ukraina kultuuri ja rääkides rahvusvahelisel areenil Venemaa sõjakuritegudest.
Kõik loetletud (ja loomulikult ka paljud teised) autorid on kasutanud relvana ka sõna, kirjutades sõjast ja kaitstes oma maad ja kultuuri.
Ukraina kirjandus on viimase aasta jooksul kandnud ka raskeid kaotusi. Postimehe ajakirjanikud Jaanus Piirsalu ja Dmitri Kotjuh jäädvustasid Venemaa sõjakuritegusid Izjumi lähedal 2022. aasta sügisel, kus toimus ühishauda maetud kehade ekshumeerimine. Sealsamas tuvastati DNA-analüüsi abil Volodõmõr Vakulenko (sünd. 1972) surnukeha. Vakulenko oli tuntud kirjanik ja ühiskonnategelane, kes kirjutas ukraina keeles ning propageeris ukraina keelt ja kultuuri oma artiklites ja raamatutes ning esinemistel.
Vakulenko korraldas lastekirjanduse festivale ja osales arvukates kirjandusfoorumites kõikjal Ukrainas. Tema raamatud on pälvinud rohkelt tunnustust nii Ukrainas kui ka rahvusvahelisel areenil, 2023. aastal määrati talle postuumselt IPA Prix Voltaire Award. Vakulenko oli haritlane, keda köitsid elu erinevad ilmingud, mida tõestavad muu hulgas tema mitmekülgsed huvid, näiteks numismaatika ja Vikipeedia artiklite kirjutamine. Ekshumeerimine tuvastas ta kehal piinamisjäljed ning kolbas kaks kuuliauku.
Käesolev suvi tõi veel ühe traagilise sõnumi. 27. juunil ründas Vene sõjavägi Donetski oblastis asuvat Kramatorski, mille tagajärjel tabas üks rakett kesklinnas asuvat restorani. Selles söögikohas einestas üks noorema põlvkonna tuntumaid ukraina kirjanikke Viktoria Amelina (sünd. 1986) ja temaga koos Colombiast tulnud ajakirjanikud-inimõiguslased.
Selleks ajaks oli Amelina juba üle aasta teinud koostööd Kõjivi organisatsiooniga Truth Hounds, mis uurib ja dokumenteerib Vene armee sõjakuritegusid üle kogu Ukraina. Just Amelina oli see, kes vestles Vakulenko sugulastega, et koguda andmeid tema elu lõpu kohta.
Selgus, et 2022. aasta märtsi lõpus viis Vene armee Vakulenko endaga kaasa. Vahetult enne seda peitis ta oma aeda päeviku, kus kirjeldas okupatsioonivõimu jubedusi, millest rääkis ainult oma isale. „Jutustad sellest teistele, kui meie omad [ukraina võim – I. K.] tulevad tagasi,” oli ta palve isale. 2022. aasta septembris vabastati nende küla Kapõtolivka ja kohale tuli Amelina. Vakulenko isa usaldas talle informatsiooni päeviku kohta ning Amelina kaevas selle 24. septembril isiklikult välja.
Amelina kinkis päeviku Harkivi kirjandusmuuseumile ja nägi vaeva, et see ilmuks eraldi raamatuna. Väljaande esitlus toimus 22. juunil 2023 Kõjivi kirjandusfestivalil Raamatuarsenal. Amelina kirjutas raamatule saatesõna ja osales esitlusel.
Raamatuarsenal on rahvusvaheline kirjandusfoorum ja Viktoria Amelinal oli seal tänavu lausa viis esinemist. Menu on tingitud tema suurepärasest loomingust – Amelina on avaldanud kaks romaani ja kaks lasteraamatut, mis on pälvinud mitmeid tunnustusi nii Ukrainas kui ka välismaal. Tema teoseid on tõlgitud poola, tšehhi, saksa, hollandi ja inglise keelde. Amelina tuntuimat romaani „Koer Kodu kodu” („Дім для Дома”, 2017) esitleti 2020. aastal Harvardi ülikoolis ning tänavu kevadel ilmus see hispaania keeles. Raamat kandideeris auhinnale LitAkcent (2017) ning oli valitud Euroopa Liidu auhinna nominentide sekka (2019). Koer nimega Kodu vaatleb oma kodu Lvivis ja seal elavaid kolme põlvkonna pereliikmeid. Osaliselt autobiograafiline romaan kõneleb ajaloost ja identiteedist ühe ukrainavene perekonna näitel. NSV Liit, vene keel, ukraina eneseteadvus, juudi ja poola juured – kõik see põimub raamatus. Autor sündis ja kasvas üles Lvivis.
Viktoria Amelina viimane esinemine festivalil Raamatuarsenal toimus 25. juunil. See oli arutelu „Mis kuritegu see on, mille Venemaa toime paneb?”. Pärast seda sõitis ta koos Colombia osalejatega Kramatorski. Vaevalt kohale jõudnud, sattusid nad 27. juunil Venemaa raketirünnaku alla. Rünnak oli ilmne kuritegu, sest tegemist oli tsiviilobjektiga, kesklinnas asuva restoraniga, kus inimesed sõid õhtust. Rünnaku tagajärjel hukkus 12 inimest ning haavata sai ligi 65 inimest, nende seas Colombia ühiskonnategelased. Amelina vigastused olid aga äärmiselt rasked, arstid võitlesid tema elu pärast Kramatorski ja seejärel Dnipro haiglas, kuid Viktoria Amelina suri 1. juulil. See kuupäev oli ühtlasi Volodõmõr Vakulenko sünnipäev.
Andrei Kurkov mainib The Guardianis ilmunud Viktoria Amelina nekroloogis, et viimase aasta jooksul on Ukrainas sõja tõttu hukkunud ligi 30 kirjanikku, luuletajat, kirjastajat. „Amelina liitub nüüd selle nimekirjaga ja astub ukraina kirjanduse ajalukku – traagilisse ajalukku, mis on täis lõpetamata raamatuid,” kirjutab Kurkov.[2]
Enne surma jõudis Amelina lõpetada uue raamatu. See on ingliskeelne dokumentaalne teos „War and Justice Diary: Looking at Women Looking at War”, kus autor kirjutab ukraina naistest, kes uurivad Vene armee sõjakuritegusid.
Ukraina kirjanike lõpetatud raamatud on praegustes oludes väga hinnaline kraam.
[1] Eestikeelne nimekuju „Kõjiv” on esitatud ühendsõnastikus Kiievi sünonüümina. Ühtlasi meenutab Peeter Päll, et kuigi Kiiev on traditsiooniline eesti eksonüüm, siis reeglikohast ümberkirjutust (latinisatsiooni) võõrtähestikku kasutavatest keeltest ei tule lugeda eksimuseks eesti õigekeelsuse vastu. Vt: P. Päll, Kiiev ja Kõjiv. Ukraina pealinna nimest. EKI keelenõuannete kogu 10. III 2022.
[2] A. Kurkov, „Her smile sparkled even in the most difficult times”: novelist Andrey Kurkov on Victoria Amelina. The Guardian 3. VII 2023.
