Eesti luuleloo suurkujud XX sajandi esimesel poolel on kahtlemata Marie Under ja Henrik Visnapuu. Avaldanud esimesed värsid eelmise sajandi alguses, lõppes nende poeesialend pärast Teist maailmasõda kaugel paguluses.
Paul-Eerik Rummo looming pole väga mahukas, kuid tema tekstidest mäletatakse suurt osa.
Kaur Riismaa: „Aknad avanevad taevasse”.
Jürgen Rooste: „Loimurite laul. Väike korrosioonikatekismus”.
Vahel muutub lugemine võimatuks. Tekstid kaotavad tõmbe, ei paku enam huvi ja lugemisest saab painav kohustus, nii et tahaks kogu trükikunsti maa alla needa ja ise kaduda sinnasamma. Vahel lihtsalt on tunne, et ei suuda eluilmaski enam kätte võtta ühtki raamatut. Iga lugeja võib läbi põleda, eriti aga selline, kes päevast päeva niikuinii tegeleb tekstidega,…
Consectetur ut ea sint quaerat veniam sit quod magni. Minima ipsam praesentium sint ut officiis. Sint in dolores praesentium dignissimos quia repudiandae fugit id. Ea molestias id voluptatem. Eos eos est sunt. Mollitia iusto at animi et perspiciatis rerum est. Nulla a esse modi aliquam. Inventore iure omnis dolores earum. Ipsam sit autem consequatur qui…
Aut quo illo voluptatum ab perspiciatis consequatur. Accusamus sed fugit velit minima soluta aliquid dicta numquam. Repellendus impedit et consequatur omnis consequuntur rem. Rem dolorem molestiae doloribus architecto qui. Corrupti possimus explicabo occaecati repellat. Perferendis voluptate id voluptatem dolores magnam itaque. Fugit iure sint occaecati. Reiciendis natus id quo ipsum. Optio aspernatur aut distinctio voluptatum…
Keeruline maastik küll, aga kui külluslik! Mustikaid hooajal nii, et metsaalune mustab, varajased kukeseened, talvine paks lumi, mis sulgeb orgudes teed, ühe ööga võib see paikkond muutuda ligipääsmatuks. See viimane polegi tingimata puudus. Tõusud ja langused, langus, jälle tõus, siin ei näe kunagi liiga kaugele ette, ei tea, mis ootab kurvi taga, künka varjus, mäekesed,…
Mina ei käinud siis veel koolis. Siis, kui linnud kogusid tuuled tiibadesse ja tõusid sügise hakul lendu. Kallutasin pea kuklasse ja lugesin üle hanede kõhualused ning hommikul ärkasin naabrikuke lauluga, et minna vaatama, kas hallad on maas. Olidki. Kirme kattis muru ja koerte porised jäljed. Kirme oli laotanud ennast peenardele, kus suvel olid kasvanud tulbid…
Liina tundis, kuidas vana maamaja rõskus tema noortesse ihuliikmetesse hiilib. Hoone oli ammu kütmata. Ta polnud õigupoolest plaaninudki siia nii kauaks jääda – kõige enam mõneks tunniks, et kiiresti välja sorteerida asjad, mis enam kasutust ei leia, ja pakkida auto tagaossa see vähene, mis temaga linna kaasa pidi reisima. Kuid vanaema paistis olevat maja seestpoolt ära…