Mari-Liis Müürsepp: „Jäävad ainult silmad”.
Tiit Hennoste: „Ilo ja elu. Valitud artikleid 2005–2021”.
Consequatur minima sed quis. Eligendi veritatis libero ipsa dignissimos cupiditate libero. Distinctio atque repellat aliquam quo recusandae ut. Atque aut ipsa est est pariatur non. Tempora accusamus velit enim. Labore quia ut voluptatem autem id ratione. Dignissimos voluptatum doloremque voluptas non quae error aperiam. Et sed deserunt laboriosam aut dolor explicabo. Quasi ex sed consequatur.…
Mul on veider mälestus, mida ma ise kah hästi ei usu. Millalgi enne kooli lugesin ajakirja Horisont, mäletan esikaant, seal olid kivikalmed, mis paelusid mind sedavõrd, et ma lugesin artikli nendest kalmetest läbi. Mind huvitaski vaid see üks artikkel ja oligi kõik, ja siis ma unustasin lugemise. Kui esimesse klassi läksin, hakkasin uuesti tähti õppima,…
Sõda Ukrainas algas 2014. aasta veebruaris, kui Venemaa tungis Krimmi, sama aasta kevadel okupeeris Venemaa osaliselt ka Donetski ja Luhanski oblastid. Ukraina alustas alade deokupeerimiseks terrorismivastast operatsiooni (ATO). Sellest ajast saati on sõda ukrainlasi mõjutanud otseselt ja kaudselt, saanud nende igapäeva osaks. Toon mõned näited. 2022. aasta kevadel esines festivalil HeadRead luuletaja Ija Kiva (sünd.…
Tiit Hennoste on ehk enam kui keegi teine eesti kirjanduse ja kultuuri uurijatest püstitanud järjekindlalt küsimust selle kirjanduse modernsusest. See modernsuse-küsimus pärib eesti kirjanduse Euroopasse ja laiemasse maailma kuulumise järele. Kuidas me selle tegeliku või kujuteldava Euroopa või maailmaga suhestume, missugune on seal meie koht, kelle läheduses see koht paikneb ja kas me oleme eestlastena…
Triin Soomets | *olen siin külas / *oleva ookeanis jt luuletusi Toomas Haug | Juturääkija (Talker). Fragmente Juta Kivimäe | Tammeuksed Ostap Slõvõnskõi | Õde / *Vabaduse köök on räpane jt luuletusi Maimu Berg | Madame B röövimine haisvas linnas Riste Sofie Käär | *sa oled ilus nagu noor nats jt luuletusi Jana Maasik |…
Juhan Voolaid: „Ülikorvpalluri loomine”.
Veronika Kivisilla: „Kuni armastus peale tuleb 3.0”.
Kuidas saavad ühe väikese inimese peas nii koledad mõtted tekkida, imestas Vivian mööda Trastevere tänavaid lonkides. Varakevadine Rooma oli teisipäeva pärastlõunal inimtühi. Eredast päikesest hoolimata mõjus linn kalgina, tänavaplaatidest õhkuv külmapuhang ja tuule jäised okkad torkisid läbi mantlivarruka käsivarteni. Hetk tagasi oli ta läinud üle jõe. Silla keskel, parempoolsel jalakäijate rajal, seisis räbalaisse mässitud naine,…