Kõhklev, kohkuv või lootusrikas äratundmine, et elu on unenägu, millest saab või tuleb ärgata, on aeg-ajalt tabanud igaüht. Mõnikord on see mõte viimne õlekõrs, millest haaratakse väljapääsmatus olukorras, lootes, et virgumine ebameeldivused hoobilt kustutaks. Mõnikord aitab see meil ümbritsevast kõrgemale tõusta ning näha iseenda ja teiste tegemisi uue pilguga. See võib pakkuda usulist lohtu või…
Roos Roos. Roos. Silmad on roos. Hingus on roos. Kaenlaalused – roos. Kuidas su rinnad avanevad ja sulguvad taas otsekui roos! Nende nibud kui roosinupud kerkivad, muudavad värvi! Reied on roos. Jalad on roos. Naba on roos. Ja sinu roosivitust nõrgub loendamatute rooside hõrk mahl! Roos. Roos. * Pole öö ega päev. Või…
Emale * Kui tuleb kevad, jalutame jälle koos Ihaste poole, kõnnime tüki maad ja pöörame tagasi, kui väsimus ja koduigatsus peale tulevad. Ja tagasi Kalda teel puhkame välja, kasvatame taimi, jälgides nende idanemist ja õitsemist kõigis selle elu värvides. Ja unustame jälle, et Emajõgi voolab ikka Ihaste poole, ja on juba ammu kohale jõudnud, nii…
Reijo Roos: „Tere kas tohib / Tere kas võisõ”.
Tõnu Õnnepalu: „Udu”.
Tagantjärele võis seda teatris käiku isegi õnnestunuks pidada, mõtles mees hommikuputru keetma asudes. Ta läigatas kastruli põhja sortsu tavalist toiduõli ja veerand klaasi vett, liigutas kastrulit ringikujuliselt käes, algul vastu-, siis päripäeva, ja pani selle siis kuumale ahjuplaadile. Pudrupõhjaks kooris ta suvikõrvitsa seibi, eemaldas sellest seemned, hakkis allesjäänud kõlbliku osa kuubikuteks ja puistas need parajasti…
Meie salvestatud vestlus Hando Runneliga toimus esmaspäeval, 25. septembril, ehk vähemalt üks päev varem, kui oleksin selleks valmis olnud. Nagu ikka enne eksamit! Ometi hakkas jutt pihta just algusest, luuleni jõudmisest, ja kulges sundimatult üsna omasoodu. HANDO RUNNEL: Kui ma hakkan rääkima endast, siis hakkan pihta varasest lapsepõlvest, algkoolieast. Jalgsema algkool oli minu esimene kool…
Andrus Kasemaa: „Au kolhoosikorrale!”.
Mikk Tšaškin: „Paberist linn”.
Pärast kirjandusteaduse magistriõpinguid tundsin, et mu lugemisvalikud on muutumas. Ilukirjandus tekitab minus viimasel ajal mitmes mõttes allergilist reaktsiooni, kuna seostub eelkõige narkomaanile omase eskapismiga maailma probleemide ees – ja see on kirjutaja enesearengu sügavalt subjektiivne faas. Mind huvitab lugemisvalikut tehes eelkõige see, kuidas jõuda mingi konkreetse tasandi eksistentsiaalse essentsini kõige vahetumat, mitte kunstiliselt filigraanset teed…