Minu kooliajal räägiti palju Johannes Aavikust (1880—1973). Ta oli suur autoriteet nii meie kirjandusõpetaja Paul Viirese kui ka õpilaste silmis. Paul Viires armastas kasutada Aaviku uusi sõnu, nii verbaalselt kui kirjalikult. Mõnikord tundus tekst mõne uue sõnaga koguni võõras ja teinekord isegi naljakas. Aga kui õpetaja neid sõnu ohtralt kasutas, siis tegid seda ka õpilased. Ja mitte ainult tunnis, vaid ka vahetunnis koostati üksteise võidu keerukaid ja huvitavaid lauseid, kuhu sai uudsusest lõhnavaid sõnu sobivalt sisse põimida. Ja mitte ainult koolis, me tegime seda ka kodus ja proovisime uusi sõnu oma vanemate peal, vähemalt meie kodus küll. Meie, õpilased, võtsime uudissõnu ruttu omaks, ka neid, mis nüüd on ajamerre kadunud. Kui ma palusin lõunalauas, et mulle lögandikann ulatataks, sain kannu asemel hoopis noomida, sest keegi ei mõistnud, et palusin soustikannu, ega ka seda, et suur Aavik võinuks sellise rumala sõna välja mõelda. See sõna, nagu mitmed teisedki, ei olnud elujõuline ja vajus pärast algset elevust ja uudsust unustusehõlma.
Peale Aaviku sõnade kasutusele võtmise oli meil ka teine missioon: vanemate inimeste harimine. Nii püüdsime oma vanemate kõnepruugist välja harjutada võõr- ja laensõnu, mis olid selle põlvkonna keelekasutuses juurdunud, said nad ju koolihari­duse veel tsaaririigis. Eesti keel tuleb puhtaks rookida ja siis teda puhtana hoida, pani õpetaja ikka meile südamele. Kas oli see üksnes tema kui aatemehe õpetus meile või toetus ta sealgi oma iidolile, suurele keelemehele Aavikule? Nüüd tean, et Aavik oli sellepärast ka muretsenud ja kõigile meenutanud, et võõrsõnu oma keelest välja juurides tuleb seda teha äärmise ettevaatusega, et ühte taime rohides mõne teise juur viga ei saaks. Germanismidest pidime loomulikult vabanema, nende kasutamine oli vabale rahvale vale ja orjalik. Kõik, mida sakslased meile andsid või pärandasid, võtsime vastu kui alandava almuse. Siis oli meie kindel veendumus, et kõik, mis on pärit Saksamaalt ja saksa rahvaga seotud, on kuri ja eesti rahvale vastuvõetamatu.
Vaba rahvana tahtsime ja lausa pidime ka nende almustest vabaks saama. Ei osanud toona uneski aimata, et mõne aasta pärast tervitame sakslasi kui oma vabastajaid.
Ei mõelnud me, noored lapsed, siis, et ka pühakirja tõlkis meie keelde sakslane.
Keelt puhtana hoida oli meie ajal isamaa-armastuse lahutamatu osa. Me ei arvanud siis ega juhtinud ka täiskasvanud me tähelepanu sellele, et see sisaldas ka kübekest šovinismi. Aga keel sai puhtaks. Ja sai endale uued ja kaunikõlalised sõnad. Umbes samal ajal sündis ka eesti kuulsaim legend, kuidas ülemaailmsel keelevõistlusel sai eesti keel lausega „Sõida tasa üle silla” teise koha itaalia keele järel. Meie uhkus oma kaunikõlalise keele üle aina kasvas. Ja keegi ei pidanud seda siis legendiks.
Ühel ilusal päeval tutvusin ma Johannes Aavikuga isiklikult oma lelle Julius Grüntali (1890—1939) juures. Nad olid ju kolleegid ja küllap sõbradki, Johannes Aavik töötas koolide peainspektorina 1934—1940, onu Julius aga koolide peainspektorina keskkoolide alal 1938—1939. Ehk oligi see lelle sünnipäeval, või mingitel pühadel, selles ei ole ma praegu kindel ja pole ka enam kedagi, kellelt saaksin küsida. Kuid külalisi oli seal päris palju ja mäletan, et kui meid tutvustati ja mina Johannes Aavikule reveranssi tegin (kuigi Aavik võttis oma missiooniks eesti keelt võõrast elemendist puhastada, tegi ta erandi prantsuse-kreeka ja ladina tüvedega võõrsõnadele, mis ainsana rikastavat keelt), olin otsekui kõrvust tõstetud ja päris keeletu, et saan isiklikult tuttavaks suure keelemehega, kõige silmapaistvama keeleuuendajaga. Olin lummatud. Kahjuks ei mäleta, mida ta mulle ütles või kas ta üldse mind rohkem kõnetas. Ta oli kena ja korrektne, tumedate juuste ja samasuguste vuntsidega, tol ajal ehk kuuekümnele liginev „vanahärra”. Abikaasa oli temast kolmkümmend aastat noorem, sellest rääkisid minust vanemad lapsed suure huvi ja imestusega. Mind see ei huvitanud. Mina imetlesin vaid suurt keelemeest ja imestasin, kuis oskab ta nii palju uusi ja huvitavaid sõnu päris omast peast välja mõtelda. Vaatasin teda vist samasuguse imetlusega nagu tänapäeva noored superstaare.
Järgmisel päeval koolis tundsin end ise ka kõrgemal olevat, kuna olin isiklikult kohtunud Eesti kõige silmapaistvama keeleteadlase ja suure sõnameistriga, seda viimast muidugi kahes tähenduses.

*

Meie teine kohtumine tuli paljude aastate järel. Ja selle kohtumise võimaldas üks teine suur sõnameister, keda samuti olen imetlenud.
Kes muu see oligi kui William Somerset Maugham. Tema loominguga kohtusin esmakordselt romaani „Kirev loor” lugedes. See meeldis mulle väga.
Kuid Maughami imetlejaks sain alles siis, kui mu oma poeg Tõnu, kes oli juba hulga Maughami teoseid originaalis lugenud, hakkas tema raamatuid kirjastama. Loomulikult lugesin neid siis kõiki. Ja tõdesin taas vanasõna, et süües kasvab isu. Mulle meeldis Maughami elufilosoofia, tema kirjeldused ja eelkõige tema kirjutamise viis, millest iga kirjanik võib midagi õppida, nagu on öelnud üks tema arvustajatest.
Ja mulle meeldis, et meil oli pojaga taas üks ja seesama lemmikkirjanik, ilma et kumbki teist selleks kuidagi mõjutanud oleks. Esimene ühine lemmik oli meil prantsuse kirjanik Hector Malot, kes oli ju minu ja mu õe lapsepõlve lemmikkirjanikuks saanud ja kelle romaan „Perekonnata” oli peaaegu pähe kulunud. Ent siin võisin ma kaasa aidata, sest küllap olin pojale sellest raamatust üht ja teist juba jutustanud ja nii ka tema huvi äratanud.
Maughamiga seda aga ei olnud.
Kui enne oli Maugham mulle meeldinud, siis nüüd ma armusin temasse. Mind köitsid tema pikad ja mõnikord lõputuna näivad laused, mida pidi tähelepanelikult lugema ja vahel isegi mitu korda üle lugema, et igat nüanssi õigesti mõista. Tema inimtüübid ja inimeste välimuse üksikasjalik kirjeldamine köitis mind eriti, nägin tema tegelasi otsekui piltpostkaardi pealt. Tema eeskujul hakkasin minagi uuesti oma raamatute tegelaste välimust kirjeldama, iseendale välja joonistama. Olin selle tegevuse kahetsusega sinnapaika jätnud, kui mulle kui algajale lastekirjanikule ette heideti, et „tänapäeval ei kirjeldata inimeste välimust, see peab teosest ise välja tulema”. Võta näpust, alati ikka ei tule välja ja siis kujutleb lugeja tegelasele välimuse, mis teinekord autori taotlustega kokku ei sobigi. Kas see on hea või halb, jääb igaühe enda otsustada. Maugham ikkagi kirjeldas oma tegelaste välimust ja tema juba teadis, mis on halb ja mis on hea, või mis lugejaile meeldib, kui soovite.
Minule igatahes meeldib Maughami elufilosoofia ja tema stiil ja mõnikord olen ehk ka tema jälgi mööda käinud, ehkki enese teadmata. Nüüd aga lausa ootan, millal järgmine raamat tõlgitud saaks. Ja teiselt poolt tunnen muret, et ükskord lõpeb ka viljaka autori varasalv. Aga lohutus on mul varnast võtta, sest alati saab juba loetud raamatu riiulist välja võtta ja uuesti lugeda. Ja avastada eelmisel korral märkamatuks jäänud nüansse, mis köidavad sind lausa köitega üheks.
Hiljuti, kui mu poja kirjastus Maughami romaani „Inimorjusest” uue kujundusega ja uuesti toimetatult välja andis, tõi ta mulle näha ka pagulaskirjastuses „Orto” ilmunud Maughami novellikogu „Vihmasadu ja muid novelle” (1966). Loomulikult hakkasin seda kohe lehitsema. Ja oma üllatuseks nägin, et raamatu tõlkija oli Johannes Aavik. Nüüd ei piirdunud ma enam sirvimisega, vaid hakkasin otsekohe esimest novelli lugema. Juba pealkiri — „Einestus daamiga” — oli tõlgitud teistmoodi kui kodu-Eestis Linda Ariva tõlkes ilmunud novellil, mis oli lihtsalt „Eine”. See oli puhas nauding ja äratundmisrõõm. Ma teadsin ja mäletasin seda novelli nii nagu peaaegu kõiki, mis raamatusse koondatud, kuid lugesin ikka nii, nagu loeksin neid jutte esimest korda. Sest raamatust ei paistnud enam üksnes Maughami mõtted ja käekiri, vaid nende kõrval oli ka Aaviku käsi. Mulle tundus, nagu mängiksid need kaks suurt meistrit neljal käel klaverit. See oli muusika mu hingele. Muusika, mis viis mind uuesti lapsepõlve, nüüd juba vanaaegsesse aega, kus püüdsime oma keeleilu puhtana hoida. Ja minu mäletamist mööda suutsimegi, olime uhked oma keele ilule, saime ka germanismidest lahti, kuigi vaid lühikeseks ajaks, kuni tulid russismid meie emakeelt risustama, kaugema sooviga ta hoopis ära lämmatada.
Ma tundsin neid novelle lugedes äratundmisrõõmu. Ent ka imestust: kas tõesti oli meie keel esimesel Eesti ajal selline? Nii palju tundus seal võõrast, nii ammugi ununenud sõnad kui ka grammatika, isegi lauseehitus. Ma lugesin mitmeid kohti uuesti üle, et õigesti aru saada. Aaviku enda loodud uued sõnad olid kenasti ära kasutatud. Enamasti ma tundsin neid sõnu, paljud on ju igapäevaseks saanud, nagu roim, laip, relv jne, aga seal esines ka selliseid sõnu, mille tähenduse sain alles Saagpaku sünonüümisõnastikust kätte. Järelsõnas mainis Aavik ka Maughami kuulsaimat romaani „Inimorjusest”, olles ka selle pealkirja omamoodi huvitavalt tõlkinud: „Inimlikust pärisorjusest”.
Aastaid on ajamerre voolanud. Elu on selle ajaga tohutult muutunud. Inimesed on muutunud. Ma ise olen muutunud. Ja ka meie emakeel on nende aastatega väga palju muutunud, see on loomulik protsess. Ma ju tean, et see on loomulik ajaloo kulg, aga ikkagi on natuke kahju. See, mis vanal ajal paistis imeilus, tundus nüüd kohati isegi kentsakas. Ilu on vaataja (loe: lugeja) silmades.
Aga ma nautisin seda teost ikkagi. Väga. Nautisin Maughami ja Aavikut koos, käsikäes kaht suurt sõnameistrit, omas ajas, minu nooruse ajas.