Huuled

*

sõna mulle ei antud mu sõnad võeti väetiks jäeti ära aeg oma sõnade leidmiseks leiutamiseks öeldi minu päralt on keha aga see võeti kohe aegade alguses pantvangi see kuulus vaid üürikest aega mulle siis anti see ära teise hõimu niisama mõnele mehele või sõjasaagiks mõnele teisele sest minu kehaga sai teha asju mida tema kehaga ei saanud sellest on nüüd muidugi palju aega möödas aga keha ei kuulu endiselt minule ja sõna mulle ei antud kuigi karjun juba kaua uues keeles aegade alguse kehaga cunts ei kuulu raffale cunts ei kuulu raffale cunts ei kuulu raffale cunts ei kuulu raffale cunts

 

*

süüa iseenese suud lüüa hambad alumise huulepadja alla pigistada veidi libistades libastuda aeglaselt alahuule pealt edasi tagasi üles tundes kõvade hammaste vastas surnud huulenaha kerget koorikut aeglaselt siis kordamööda ülemise huule ja alumise hammastereaga see ära koristada tõmmata kõvenenud nahk kogemata väikese verenigi välja pehme raua maitse suus siis anda edasi endale suud süüa muudkui edasi seda märga märga ava näo keskel tahan olla hea nahasööja süüa huuli süüa käsi süüa põlvi süüa varbaid süüa küüsi süüa kõike mis keha sest oma sõnu ma enam ei söö

 

*

ära põlenud naha maha koorimine isa suurelt paljalt seljalt minu väikesed nobedad näpud ma võiksin seda elu lõpuni teha maailmas lihtsalt pole rahuldust pakkuvamat tunnet kui see maha tõmmatava naha heli mu lapsepõlve isa selg põleb ära iga suvi töötan sellise keskendatusega sellise innukusega nagu mitte kunagi hiljem oma elus olen põlenud naha koorimise kosmonaut naha koorimise marie curie naha koorimise arvo pärt leian alati nahka mida kuskilt ära tõmmata kuid varsti saab lapsepõlv läbi isa selg enam ei põle enam ühelgi suvel varsti me enam ei räägi temaga sama keelt aga ta selga tunnen elu lõpuni see on hea suur selg mida hea põletada suvest suvve oma surnud naha järele hullu tütre jaoks

 

*

ma olen keha ja mu keha on kosmos loe seda kui horoskoopi nt jaanuar algab vasakust põlvest sealt tallani välja on mu keha kaljukitses see on tõsine märk pole mõtet sinna liialt suruda silmad on mul aga kalades keel veevalajas jalge vahel olen aga iga üheteistkümne kuu tagant neitsis selgroog sõnnis kael jääras põskede kõrvade käte rindade ümber aga kaksikutes need on kahekordselt tundlikud kohad mu keha on kosmos seda saab lugeda nagu taevaste kehade rütmilist liikumist see on nii pseudo keegi ei usu seda keegi ei usu eriti ühtegi keha see on üks kahtlane keel kui grafiti õilmitseb kuskil kultuuri äärealal igasuguse teaduslikkuse ja ratsionaalsuse kiuste kunagi mu keha veel osati lugeda sest lugu pidada vahel tahaks ju praegugi meeldida mõnele tõsisele mehele aga olen hoopis miljonite naiste lemmik ka see ei ole muidugi üldse mitte halb uudis

Rohkem Sveta Grigorjeva luulet Loomingus nr 7