Elo Viiding: „Assisi luulet”.
EKSA, 2021. 64 lk.

 

Pildid kloostritest mägedes
tekitavad peaaegu alati soovi
jagada armastatuga keha.
Elo Vee, „Võlavalgel”

„Assisi luulet” on väikeseformaadiline ning esmapilgul aja- ja kohaspetsiifiline raamat. Eessõnas öeldakse, et selle napilt kuuekümnele leheküljele paigutatud tekstid on kirjutatud autori kuuajalise viibimise jooksul ajaloolises Itaalia väikelinnas 2019. aasta suvel. Edasi lugedes selgub aga, et tagasihoidlikku raamistusse on kätketud mitmekihiline ja dünaamiline teos, mille sisu-, vormi- ja kujunduselemendid loovad intensiivse, kuid samas lugejale hingamis- ja tõlgendusruumi jätva ­terviku.

Alati on hea meel, kui raamatu kujundus (Lilli-Krõõt Repnau) on hästi õnnestunud ja moodustab tekstidega sujuvalt ühte põimuva koosluse. Tumeroheliste kaantega taskuformaadis väljaanne meenutab nahkköites palveraamatut, mis võiks sama hästi sisaldada mõne Assisi pühaku tekste (ja mõnda neist sisaldabki). Kuid sellist värvi on ka tihe, valgust ainult ajuti läbi laskev ürgmets, kus on peaaegu alati hämar ja ähvardab alaline oht eksida, aga ometi me tahame sinna minna. Kes on sellises metsas käinud, teab seda kõhedaks tegevat tunnet, et ollakse kohas, kus tavaliselt ei olda ega käida ja kus rajalt vähegi kõrvale kaldudes ongi õigupoolest võimatu liikuda. Kujundus­tasandil toetavad seda tõlgendussuunda raamatu algus- ja lõpulehekülgede mustvalged, valguse ja varju liikumist rõhutavad loodusfotod. Eraldi kujundusliku keskme moodustavad aga tekstide vahele pikitud peenekoelised joonistused, mis on kooskõlas raamatut läbiva palve­rännaku ideega. See pole siiski tavaline palve­ränd. Siin on trepid, mis algavad eikuskilt ja viivad eikuhugi. Nad kas lõppevad järsult või on algusest peale tegelikult tasapinnalised ja ripuvad justkui õhus – tõusmine kõrgemale võib olla näiline ja loota pole millelegi. Raamatus on kerge kaotada suunataju ja otsustusvõimegi ähmastub: on see luule, on see proosa, midagi vahepealset? Millest siin õigu­poolest räägitakse? See meeleseisund on kanepiroheliselt unenäoline ja ka hullus pole sellest kaugel. See on vaheala, kus teadvus tegeleb korraga elu ja surmaga, siin- ja sealpoolsuse ning une ja ärkvelolekuga. Kuid roheline ei seostu siin ainult meele­mürgiga, sest mõistagi ei puudu raamatust ka Viidingut firmamärgina saatev mürgine iroonia, mis juba alates „Laeka lähedusest” on olnud tema sotsiaalkriitiline kamikaze-droon. Siiski tundub mulle, et „Assisi luules” kasutab autor irooniat varasemast pisut erinevalt, ütleks isegi, et vabamalt. Sellest on saanud üks võte paljude seas.

Pühaduse, varjunditihedate kujundite, unenäolisuse ja iroonia eri aspektide kombineerimine ei ole Viidingu loomingus uus ning tihti on see olnud nähtav juba tema raamatute pealkirjadestki (nt „Püha Maama”, „Teadvuselooja”, „Meie paremas maailmas”). Ka luule ja proosa olid koos juba Elo Vee ajal. Vähemalt viies viimases raamatus on mingil kujul figureerinud ka autori saatesõna, kus antakse justkui niidiots või noodivõti teose mõistmiseks ja autoripositsiooni selgitamiseks. Tõtt-öelda on vajadus säärase paratekstuaalse üledetermineerimise järele (kas lugejad ikka saavad aru, missugustelt alustelt neid kõnetatakse või millise põhimõtte järgi on kasutatud komasid)^[1] mulle Viidingu puhul pigem mõistatuseks jäänud. Võib-olla tundub see liigsevõitu sellepärast, et tema luuletuste üks põnevamaid aspekte on just nimelt see, kuidas ta enda kui kirjaniku implitsiitse, cioranlikult öeldes sündimise ebaõnnest tuleneva autoripositsiooni eri tasandite ja avaldumisvormidega pidevalt polemiseerib ja mängib. Ka „Assisi luules” on see probleemistik üks huvitavamaid. Erinevate ümberkehastumiste kaudu autor korraga kustutab ja kehtestab ennast, otsides võimalusi leida, tajuda ja katsetada endas midagi uut ning pakkuda seda võimalust ka lugejale. Ühemõttelist autori­positsiooni hägustavaid ja küsimuse alla seadvaid võtteid on neis tekstides palju, ning see sunnib pidevalt küsima: kes on see, kes räägib? Millisest vaatepunktist ta seda teeb? Mis on tema nimi? Ja kas sellel on üldse tähtsust? Kas on tähtsust sellel, kas ta on elus või surnud?

Raamatu tekstid on jagatud kahte tsüklisse, mille alapealkirjad on „Surnud luuletajale” ja „Seitse surnut”. Esimeses osas kehastub luuletajamina kord erinevateks Assisi pühakuteks, kord nende vanemateks, kes kõnelevad tulevaste äravalitutega manitsevalt, nagu lastega, kord räägib luuletajahääl jälle justkui pihtimuslikult iseendana ja iseendaga. Kohati sekkub sellesse voogu mõne vaatamisväärsust tuiutava turisti jäätist nõudev laps, mõnikord ka Jumal ise. Vaatepunkti hüplikkust võimendavad mitmekeelsed ja intertekstuaalsed viited popkultuurile, kaudne viide pühakirjale läheb üle Pet Shop Boysi ingliskeelseteks laulusõnadeks, segamini on kõrge ja madal. Afektiivseid rõhuasetusi toetavad trükitehnilised võtted, mis mängivad kirja suuruse ja paksusega. Siin küsitakse eri vaatenurkadest nii pühaduse olemuse, usu ja süü kui ka kahetsuse, sõna ja asja, esivanemate ja järglaste omavaheliste suhete järele.

Üks kesksemaid (nii sisu kui ka paigutuse poolest), aga ka kujunditihedamaid ja enigmaatilisemaid tekste raamatus on „Kristuse kiusatust” (lk 31), kuhu jooksevad ühel või teisel moel kokku kõik teose võtmeteemad. Minavormis luuletajahääl tegeleb valusate küsimustega, mis kõik on otsapidi seotud päritolu („ainult esiisad on elanud – emad on olnud surnud”), nime ja nimetamise („Ma unustan, unustan jäädavalt oma piinava nime! See ongi kõik, mida tahan! Palsam mu hingele, unustus kordamises! V …”), mina ja selle konstrueerituse („Kõik, mis ma olen, on konstruktsioon, järelikult võin vabalt uskuda”) ning isedusega („meie tunneme kiusatust, mis on meie naeruväärt Ise!”).

Kui Assisi Franciscus järgis Kristuse sõnu: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!” (Mt 16:24), siis Viiding asendab Kristuse algse kiusatuse anda järele ebausule, meeleheitele ja võimu­janule kiusatusega laskuda dialoogi ja leida mõistmist, millest aimub iga autori kui looja alalist küsimust selle kohta, kui palju peaks ta ootama lugejalt vastutulekut ja arusaamist, ning kui palju kehtestama oma ainuomast häält ja lausumisviisi, hooli­mata sellest, kas see kellelegi kohale jõuab või korda läheb.

Huvitav mitmetähenduslikkus tekib luuletuse lõpuridades: „Tema on ikka tema! // Nullina, alfana, oomegana”, mis esmapilgul näib viitavat ilmselgelt Jumalale, kuid võiks kuuluda ka Ise juurde. Hoolimata kõigist püüdlustest oma ego ületada ja käia Jeesuse jälgedes ei pruugi see inimesel õnnestuda, see tegelikult ei saagi kunagi päriselt õnnestuda, sest oma mina täielik kaotamine tähendaks psühhoosi – ja ikkagi on see alati mingil määral juba õnnestunud, kuivõrd minapositsioon on paratamatu nullpunkt, see esimene ja viimane, millest lähtuvalt me maailmaga suhestume ja mis meile üldse annab võimaluse ennast ületada. See, mis inimene ise on, jääb talle endale alatiseks mõistatuseks. Ta vajab teisi inimesi, et iseendast üldse kuidagi aru saada, kuid just selle ratsionaalsele arutlusele allumatu mõistatuse tõttu on talle avatud loovus ning sedakaudu ka võimalus tunnetada Jumalat ning pühadust endas ja teistes.

Raamatu teises tsüklis luuletajahääl stabiliseerub minavormiliseks ning fookus nihkub pühaduselt ära isiklikele suhetele. Siin kirjeldatakse fragmentaarselt ja unenäoliselt kokkupuuteid oluliste inimestega, kes ühes või teises mõttes on nüüdseks luule­taja jaoks surnud, kuid mõjutavad endiselt tema minapilti: „[M]inu surnud ei kao, kannan nende nägusid alati endaga kaasas. [—] Iial ei anna nad mulle rahu, tungides läbi paksemagi ukse!” (Lk 43–44.) Ka selles tsüklis tegeldakse enesekehtestamise vajalikkuse ja võimalikkuse ning küsimusega, kuidas ja kuhu tõmmata piire enda ja teiste vahele. See kõik on muidugi algusest peale problemaatiline: „Kuid eelkõige tuletavad nad mulle meelde, kuidas ma pidin nende kõrval vaikima, loobuma oma minast, imetlema nende vaevaga kehtestatud eksistentsi.” (Lk 43.) Siiski ei vaadata siin otsa ainult teiste inimeste surmale, vaid analüüsitakse ka iseenda kui teise surma: „Kolmas Surnu, mu keha .. ka teda aeg-ajalt põlgasin ta enesekesksuse pärast.” (Lk 49.) Raamatu eelviimases luule­tuses „Surnu VII” tullakse tagasi algusse, enda juurde („Seitsmes Surnu olen ma ise”, lk 56), aga ka raamatu algusse. Taasilmuvad San Francesco, Santa Chiara ja San Rufino, tehakse kontsentreeritud kujul läbi vaimne teekond üles pühaduse juurde ja tagasi alla augustipalavusest hõõguvale linnatänavale.

Kui alguses viitasin irooniale kui Viidingu lemmikrelvale, siis raamatu lõpp mängib lugejale selles plaanis ninanipsu. Võiks arvata, et Viidingu suhtumine religiooni ja pühadusse on läbinisti irooni­line, kuid nii see pole. Irooniat on küll kasutatud usu kui pelga kombetalituse või võltsmoraali välja naermiseks, kuid on ilmne, et see, millest Jeesuse sõnad tegelikult räägivad ja mille järele pühakud oma hingelistes otsingutes janunesid, on autorile päriselt oluline, sest need küsimused on universaalsed, inimeseks olemise juurde kuuluvad. Tema palveränd jõuab lõpp-punkti raamatu viimases luuletuses, mis seisab teose kahest tsüklist justkui eraldi ning kus mõlemad sisuliinid lõpuks kokku põimitakse. Luuletus sisaldab Assisi Franciscuse palve ladinakeelset tervikteksti: „Domine, fac me servum pacis tuae [—] Nam in dando recipimus, / in ignoscendo ignoscimur, / et in moriendo ad vitam aeternam nascimur.”^[2] Taas Franciscuseks kehastunud luuletajamina küsib, kas on mõtet arutleda pühade tekstide autorsuse üle, ning raamatu lõpureal leiab lahenduse ka „Kristuse kiusatuses” kirjeldatud painav seisund: „Komberdan noore aadliku sõnade järel, ta kordab mu nime – järjekindlalt, see lugenud, õppinud inimene, halastuseta –, mu nime!” (Lk 31.) Vastus mõlemale on üks: „Mis tähtsust on mu nimel, kui olen ise see palve, ja sina oled niisamuti palve?” (Lk 61.)

Niisiis paneb raamatu lõpp kõik eelnenu veel kord veidi teise valgusse, võimaldades seda nüüd näha Assisi Franciscuse palve poeetilise meditatsioonina. Luulele omaste vahenditega on siin küsitud: kas luuletaja peaks olema eelkõige iseenda või millegi kõrgema tööriist? Kuidas neil vahet teha? Kuivõrd ja millises mõttes me oleme teistega üks ja kuivõrd eraldi? Kui palju peaksime endast andma? Mida suudame vastu võtta? Need ei ole pelgalt teoreetilised küsimused. Raamatu tugevuse üks näitajaid on see, kuidas ta aja jooksul uusi seoseid loob ja mõne uue, esialgu varju jäänud näo ette keerab. Kahtlemata sunnib Venemaa juhm kallaletung Ukrainale tähelepanelikumalt lugema Franciscuse palve avaridu, milles palutakse ennast teha just Jumala rahu tööriistaks. Millised on kirjaniku võimalused seista rahu eest ja sõja vastu? Iga rünnak teiste vastu saab alguse võimetusest taluda iseennast. Kirjandus ja luule pakuvad lugejale tööriistu, mille abil tulla mingil moel toime endas pesitseva tumeda jõuga, mis halba tsüklisse sattudes nõuab kontrollimatut hävingut kõigile ja kõigele. Ehkki paljud luuletajad tunnevad ennast praegu tuhandete süütute ukrainlaste surma nähes ilmselt sama abitult kui kõik teised, kes seda sõda maniakaalse suurusehullustuse väljenduseks peavad, leian siiski, et Viidingul õnnestub oma väikese rohelise palve­raamatuga näidata just seda, et sõnad ei ole ainult sõnad, nad on alati ka vahendid, mille varal jõuda selgema arusaamiseni oma sisemaailmast ning olla seeläbi paremini võimeline elama rahus iseendaga ja maailmaga enda ümber.

 

^[1] Vt nt: E. Viiding, Järelsõna. Manifesto. Rmt: E. Viiding, Mina kõnelen kirjandusest. Tallinn, 2020, lk 133–140; E. Viiding, Hea lugeja! Rmt: E. Viiding, Teadvuselooja. Tallinn, 2016, lk 64.

^[2] „Issand, tee mind oma rahu tööriistaks [—] Sest andes me võtame vastu, / andestades saame andeks / ja surres sünnime igavesele elule.” (Ld.)