Joonas Veelmaa: „Alaska”.
Puänt, 2022. 64 lk.
Hoolimata sellest, et Joonas Veelmaa „Alaskas” avaneb meile pilt lepitamatult lõhestunud, paradokside käes vaevlevast ja skisofreenilisest hiliskapitalistlikust ühiskonnast, on selle tekste lihtne ja lõbus lugeda. Vaatepunktid ja kõnelejad vahelduvad, kuid toon jääb alati kergelt irooniliseks, muutumata kordagi päriselt kurjaks. Kui aga naer on naerdud ja raamatut kohe käest ei pane, kui lasta tekstide sõnumil pisut settida, siis ilmneb, et „Alaskas” on hämmastavalt kaine ja ökonoomne vaade elule ühes Euroopa väikeriigis XXI sajandi kahekümnendatel aastatel.
Vormiliselt on tegu XXI sajandi „klassikalise”, pigem lakoonilist laadi Eesti vabavärsiga, kus leidub palju tabavat ja humoorikat sõnamängu. Mõni tekst on täielikult üles ehitatud kõnekäänule või fraseologismile, nt „mees teab mis mees luuletab”. Veelmaa pöörab tekstis pahupidi väljendi „mees teab, mis mees teeb” konventsionaalse tähenduse, et mehe valikuid ei tohiks kahtluse alla seada, kuna tema mehelikkus on nagunii garantiiks tema eksimatusele, ja järele jääb mees, kes ei käinud sõjaväes, kardab neerukivisid ja kuulab salaja Beyoncéd. Sarnaste võtetega tögatakse kõiki, kes võtavad end liiga tõsiselt, olgu nad siis tõrvikutõstjad, joogainimesed, suunamudijad või õigestielajad.
Sageli kasutatakse kõikvõimalikele äärmuslikele arusaamadele osutamiseks hüperbooli. Näiteks tekstis „teosed tuleb raamatukogule tagastada” saavad hüperbooliga pihta perfektsionismiiha ja hirm asju valesti teha. Kui raamatuid ei tagastata täpselt õigel ajal, tuleb teadagi maksta viivist, kas või 5 või 10 senti, kuid Veelmaa tekstis minnakse selle loogikaga edasi: „kui viid aga varem / maksavad / nemad” (lk 25). Ülejäänud tekst kirjeldab stsenaariumi, kus raamatukoguhoidja langeb oma 14 senti ootava vihase laenutaja psühholoogilise terrori ohvriks, ja süüdi on ohver ise: „aga sa ise hakkasid raamatukoguhoidjaks / ja teadsid väga hästi / mis sellega võib kaasneda” (lk 26).
Kõige kirglikumad tekstid on hüperboolsed luuletused, mille põhiteema on lõhestunud ühiskond, eriti kõik, mis puudutab LGBT-ga seonduvat. Luuletuses „tänase päeva to-do-nimekiri” pööratakse liialduste peegel aga nende poole, keda võiks nimetada „õigestielajateks”. See tekst kujutab endast meelespead, kuidas tegutseda nii, et kõik oleks ühiskonnas märgatud, hoitud ja aidatud, sisaldades muu hulgas järgmisi punkte: „tee õhtul kella 11 paiku / naabrite välisustele / headöödmusi // tunne elust / vähem rõõmu / kui teised / sest nii on lihtsalt / solidaarne”. Tõelise hoolimise asendustegevuste loetelu lõpeb sõnadega: „jõua arusaamiseni et / su tänastel tegudel ei / olnud erilist mõtet / aga samas / millel oleks” (lk 11).
Siin avaneb nende humoorikate tekstide aluskiht, see ebamugav tunne, mida võiks kirjeldada sõnadega paigaltammumine, ummikseis, läppumine ja tähenduse kadu. Näiteks kordub mantrana „osta-osta”: „osta-osta enne kui / otsa saab / kas just kaup aga / midagi kindlasti” (lk 29). Probleeme, millele Veelmaa tekstides ikka ja jälle osutatakse, on teiste hulgas käsitlenud briti muusikakriitik ja filosoof Mark Fisher, kelle mõiste „kapitalistlik realism” on hakanud üha täpsemalt kirjeldama tänapäevast elutunnetust. Tema järgi on see „üldlevinud tunne, et kapitalism pole mitte ainult ainus elujõuline poliitiline ja majanduslik süsteem, vaid et nüüd on juba võimatu koherentset alternatiivi isegi ette kujutada”.[1] See on ainus mõeldav reaalsus, millega tuleb kohaneda ja mida säilitada, sest teisi võimalusi lihtsalt ei ole. Nõnda ka Joonas Veelmaa luuletustes – pigem saavad otsa eeldused tarbimiseks kui tarbimine ise. Kiirteel peatuda ei tohi.
Sellise maailmatunnetuse tunnus on ka agentsuse kadumine. Midagi ei saa muuta ja inimene on taandatud vaatleja-tarbija rolli: „ma ei suuda midagi muuta / ainult eilset / ümber sõnastada” (lk 38). Luulemina „paljastab”, et vahel avaldab ta luuletusi, mille teised on juba kirjutanud, „sõna-sõnalt / täht-tähelt // aga täiesti teise / ideega” (lk 28). Tekib tunne, et kultuuris ei looda enam midagi päriselt uut (kuigi õigem oleks vist öelda, et sellel uuel pole jõudu kõnetada nii nagu vanal). Fredric Jamesoni kirjeldatud postmodernistlik pastišš ja mineviku miksimine on muutunud tavaliseks, nii et sellele eraldi enam isegi ei osutata.
Agentsuse kadudes muutub olevikutunnetus: „kui ma kohale jõudsin / olid parimad laulud juba loodud / lõbusamad eeposed kirjutatud ja / helistikud võrdtempereeritud” (lk 58). Isegi toit on külmaks läinud. Miks meid selline tunne kummitab? Iga uus autor leiab ju eest „valmis” maailma. Miks aga tundub viimasel ajal, et aeg seisab ja kõik hea on juba tehtud, või Mark Fisheri sõnadega – nagu polekski XXI sajand veel alanud?
Ühe võimaliku vastuse pakub Franco „Bifo” Berardi oma teoses „Pärast tulevikku” – võib-olla ei peaks sellise elutunde põhjust otsima minevikust, vaid hoopis tulevikust. Berardi nimetab seda „tuleviku aeglaseks ärajäämiseks”.[2] Loomulikult pole aeg seisma jäänud, pigem on toimunud muutus selle tajumises. Berardi jaoks on tulevik kultuuriline konstruktsioon. XX sajandi tulevikukontseptsioon rajanes progressiusul ja nii olime siiani harjunud mõtlema ka tulevikust – kõik areneb lineaarses joones edasi, aina täiustudes. Igal kümnendil oli oma nägu. XXI sajandil on hakatud aru saama, et idee lakkamatust kasvust enam ei tööta ja progress on pigem illusioon, või vähemalt on väga raske leida parameetreid selle mõõtmiseks. Futuristide kihutav auto seisab tipptunnil hiidmetropoli laial peatänaval ummikus. Ja korraga on tunne, et kõik hea on juba olnud, sest tulevik ei tule enam samal moel nagu vanasti. Tulevik ei tekita enam heas mõttes šokki. Parafraseerides taas Fisherit: elada XXI sajandil tähendab striimida XX sajandi kultuuri kiire internetiühenduse abil kõrgresolutsiooniga ekraanile.
Võib-olla pole siis ka „Alaska” puhul üllatav, et stiili poolest ei eristu raamatu tekstid tegelikult millegagi paljudest teistest luulekogudest, mida on Eestis kirjutatud juba vähemalt 20 aastat. Võrdluseks võib tuua kirjastuselt Jumalikud Ilmutused ilmunud luuleraamatud, mille hulka „Alaska” oma esteetikalt hästi sobituks. Samuti torkab silma ka tekstide teatud emotsionaalne summutatus. Ainsad terava emotsiooniga kontaktis olevad tekstid räägivad armastusest. Ka neis ei puudu (enese)iroonia, kuid nende toon on kibedam.
Miks ei ole valu, saab selgeks, kui autor ütleb: „elamine on valus // palju mõnusam on / end matta // muusika alla / raamatute alla / tööde alla / laikide alla [—] ära ela ja / sa elad igavesti!” (Lk 33.) Kõige paremini saab valu tõrjuda igasuguste asendustegevustega, kuid lihtsalt valu vältimisest ja mitte elamisest ei piisa. See moondub tigedaks positiivsuse imperatiiviks: midagi negatiivset ei tohi olla, sest siis elad valesti. Sa pead püüdlema paremuse poole, elama õigemini. Seda ideed kandvad tekstid on „Alaskas” kõige vaimukamad, nagu näiteks „sõitsin hommikul rattaga 40 kilomeetrit”, kus ka kõige banaalsemad argitegevused on muudetud aktivismiks: pannkoogi söömisega pööratakse tähelepanu Läänemere tervisele, lõunauinak sümboliseerib solidaarsust ebaõiglust kogevate naistega jne.
Byung-Chul Hani käsitluses on selline läbi ja lõhki positiivne subjekt tänapäevase saavutusühiskonna produkt.[3] Foucault’ distsiplinaarmaailma vanglad, haiglad, vabrikud ja hullumajad on asendunud fitnessklubide, ärimajade, ostukeskuste ja geenilaboritega. Distsiplineeriv ühiskond oma keeldude ja eitustega seostub negatiivsusega, kuid igasugune negatiivsus on saavutusühiskonnast täiesti välja tõrjutud: „ei tohi” asemel on „sa peaksid”. Alles on jäänud toksiline, kõikjal laiutav positiivsus, lakkamatu jaatamine ja suutmine. Keelud, käsud ja seadused on asendunud projektide, algatuste ja motivatsiooniga. Saavutussubjektil ei ole vaja välist käsutajat, ta saab iseenese motiveerimise, piitsutamise ja läbipõlemiseni viimisega üksipäini edukalt hakkama.
Ja kui distsiplinaarühiskond oma negatiivsusega tootis hulle ja kurjategijaid, siis saavutusühiskond tekitab depressiivikuid ja luusereid. Selles valguses muutub eriti huvitavaks kimp „Alaska” tekste, kus näibki kõnelevat see kuri kehatu „motiveeriv” hääl: „ole enesekindlam / muidu inimesed peavad / sind selliseks mökuks / nagu sa päriselt oled” (lk 16). See hääl kõneleb isa suu läbi, kuid moondub mujal kurjaks positiivsuskäsuks, nagu näiteks luuletuses „jah vabadusele”, kus kutsutakse üles ütlema „jah” kõigele, mida tajutakse positiivsuse valda kuuluvaks, ja eitama kõike, mis on selle vastaspool (depressioon, kurbus jne): „ära mõtle // lihtsalt ütle!” (Lk 36.) Kogu seda ideestikku toetab ka luulekogu kujundus: aeg-ajalt leidub lehekülgedel pilte kokkukägardatud paberilehtedest luuletustega, mis võib-olla kogusse ei kõlvanud. „Sa peaksid kirjutama normaalsemaid tekste,” võiks öelda kuri kehatu hääl, „sa ju tead, et sa suudad.”
Kõik need ideed ja suundumused võtab kokku kogumiku viimane, väga hästi valitud lõputekst „miinusmärk sulu ees”, kus isegi miinusmärk, mille agentsuses (muudab märgid sulu sees) ei tohiks olla mingit kahtlust, on võimetu midagi muutma. Kapitalistliku realismi seisukohad on täielikult omaks võetud: „parem ilus vale / kui inetu tõde / ja kuidagi peab ju raha teenima” (lk 59). „Alaska” ei paku meile väljapääsu ega isegi vihja sellele, kuid see polegi eesmärk.
[1] M. Fisher, Capitalist Realism: Is There No Alternative? Winchester, 2009, lk 6.
[2] F. „Bifo” Berardi, After the Future. Edinburgh, 2011.
[3] B-C. Han, The Burnout Society. Stanford, 2015.
