Berit Kaschani kolmas luulekogu „Täna piisab vähesest” (2022) on vaheldusrikas nagu elu ise, tulvil lusti, nukrust, narrust, naeru ja keelemängu. Palusin Beritil rääkida lähemalt eelmisel aastal ilmunud luulekogu koostamisest, tööst biblio­terapeudina, loomeprotsessist ja enesetajust luuletajana ning vaadetest kirjandusele. Mõtteid vahetasime puhanguti meili teel, peamiselt jaanuaris.

MAARJA PÄRTNA: Oled kirjandusega pikka aega ja mitmekülgselt seotud luuletaja, toimetaja, biblioterapeudi ja kirjandusuurijana. Kust ja millal sai alguse sinu huvi kirjanduse vastu?

BERIT KASCHAN: Minu kirjandushuvi sai alguse lapsepõlvekodust, peamine mõjutaja oli vist ikkagi ema, kes oli kirglik ja nõudliku maitsega lugeja. Ning oskas ka anda häid raamatusoovitusi. Mul üldiselt kodus kunagi ei kästud midagi lugeda, vaid lihtsalt anti aimu, millest raamat räägib ja miks see mulle meeldida võiks. Siiski, kunagi, kui põhikoolis oli tarvis lugeda „Robin Hoodi”, jätsin selle viimasele õhtule. Millegipärast arvasin, et kuna olen algklassides Disney pildiversiooni lugenud, saan igal juhul aru, millest jutt käib. Aga mu valearvestus tuli ikkagi veel samal õhtul välja ja lõpuks pidin ema valvsa pilgu all seda päris „Robin Hoodi” lugema vist oma neli tundi järjest. Ma ei mäletagi sellest raamatust kahjuks mitte midagi peale selle absurdse lugemissituatsiooni. Ja et emal hakkas ühel hetkel minust kahju ja ta hakkas mind ergutama küpsistega ja lausetega nagu: „Loe diagonaalis!” Aga jah, üldiselt sain varakult kogemuse, et kirjandus on elu loomulik osa. Ja et see on miski, millest on alati normaalne rääkida. Seda, et kirjandusest mu eriala ja eneseväljendusviis saab, ma ette siiski näha ei osanud. Aga praegu olen tõesti elu teenistuses ennekõike kirjanduse kaudu. Ja see tundub täitsa hea valik.

P.: Kas sul on lugejana mõni isiklik tüvitekst, mille poole vahel pöördud?

K.: Nagu kõigil järjepidevatel lugejatel, on ka mul neid tekste omajagu kogunenud. Mõnikord piisab ka sellest, kui lugeda olulistest raamatutest üle teatud tekstikohti, mille kaudu avaneb kogu lugemiskogemus uuesti. Üks selliseid on Ken Kesey romaani „Lendas üle käopesa” lõpp, kus pealik Bromden lõpuks psühhiaatriahaigla akna lõhub, vabadusse murrab ja oma juurte juurde tagasiteed alustab – isegi praegu seda kokkuvõtet kirjutades tuleb mul kananahk ihule. Ma arvan, et see, kui kõrge võib olla iseendana elamise hind, on üks asju, mida neil lehekülgedel meelde tuletamas käin.
Siis Nora Ikstena „Neitsi õpetus”, loomulikult. Raamat, millest sai mulle aastateks midagi pühakirjasarnast. Jätkuvalt arvan, et selles teoses on terve maailm olemas. See raamat aitas kunagi alustada ka isiklikku „juureravi” – andis tugeva impulsi hakata avastama lähemalt oma suguvõsa naiste lugusid ja püüda mõista, kuhu eri aegadel elujõud on takerdunud, kuidas see jälle voolama saada. Tänutunne selle tekstiga kohtumise eest jääb alati sõnadest suuremaks. Siia kõrvale võiks kohe tuua ka sügavalt puudutanud Elin Toona „Ella” – see on samuti kolme põlve naiste lugu. Selles raamatus on üks stseen, kus kirjeldatakse kolme peategelase – Ella, Liki ja lapse jõudmist ühele Berliini maha­pommitatud linna­osas asuvale kalmistule, kus paljud end uue pommitamislaine eest juba varjavad. Autor kirjeldab, kuidas neile avaneb vaade kalmistule, kus magatakse kabelis, ristide peale on riputatud kuivama pesu ja haudade vahel mängivad lapsed. Pilt sellest, missugune võib olla elu ja surma omavaheline suhe, on minuga jäänud. Missugune võib olla ellujäämise hind. Ja kuidas sellega hiljem leppida.
Veel üks oluline teos minu jaoks on kindlasti August Gailiti „Ekke Moor”. Ekke on nagu narri kaart Tarot’ pakist – üks jalg õhus, alati valmis uueks ­alguseks. Alati valmis avastama, laskma maailmal ennast voolida – üha rohkem päris omaenda nägu. Selle vaba narri osaga iseendast, mängulisusega, on ka mulle väga oluline sidet pidada. Kunagi lugesin Hugo Raudsepa 1942. aastal ilmunud arvustust „Ekke Moorile”, mille ta võtab kokku mõttega, et kui Nipernaadile pidi naine lõpuks ikkagi järele tulema, siis Ekke Moor pöördub tagasi iseenda sisemisel sunnil ja see on juba suur kvalitatiivne erinevus. Olen täiesti päri. Inimesel on õigus teha oma avastused, rännakud ja vead, et jõuda läbitunnetatud teadmiseni. Mistõttu aeg-ajalt on tarvis otsida end paigust, kus meid tegelikult ei ole – nagu ka Ekke tõdes.
Elutähtsat luulet on loomulikult tohututes kogustes. Värskemast eesti luulest on kindlasti Mehis Heinsaare „Pingeväljade aednik” see teos, millest ma väga kaugele igaks juhuks ei lähe. Eksin äkki muidu ära.

P.: Aitäh, need kirjeldused tekitavad lugemis- ja ülelugemisisu! Ütlesid enda olevat nüüdseks elu teenistuses ennekõike kirjanduse kaudu ja see kõlab vägagi pühendunult. Kuidas jaotuvad praegu sinu igapäevaelus erinevad kirjandusega seotud tegevused? Kui suure osa oma ajast pühendad omaenda tekstide kirjutamisele, kui suure osa hõivab näiteks biblioteraapia?

K.: See „kirjanduse kaudu elu teenistuses” olemine kõlab muidugi tõesti üsna paatoslikult. Ega ma päris iga kord ka sellises olekus uuele päevale vastu ei lähe. Aga jah, kui mõtlema olen jäänud, et mida ma siis suures plaanis teenin, jõuan üldjuhul järeldusele, et ikka elu ennast – nagu me kõik, kes me elus oleme. Ja praegu siis peamiselt kirjandusega seotud tegevuste kaudu.
Valdavalt täidab mu päevi ikka lugemine ja kirjutamine – teemad lihtsalt varieeruvad natuke. Ka inimestega töötamisel on n-ö kaadritagune töö see, mis võtab suurema osa ajast – eneseharimine, materjalide ettevalmistamine ja nii edasi. Eks ma õpin ju kogu aeg juurde ka – inimest ei saa kunagi täiesti ära õppida, see tee on eluaegne pühendumus. Kusjuures, üks oluline aspekt minu töös on nüüd ka puhkamine. Varem ma sellele nii palju tähelepanu ei ­pööranud, aga nüüd tunnen vastutust olla igas mõttes heas toonuses. Ma ju ei saa minna inimeste ette loppis näoga ja närvilisena rääkima enesehoiust ja sellest, kui palju elujõudu ikka loovuse kasutamine pakub. Mul tuleb kehastada neid väärtusi, mida ma edasi soovin anda. Eks see on olnud omamoodi väljakutse, sest töönarkomaan minus pole veel päriselt alla andnud. Aga ta on talitsetum kui kunagi varem.
Biblioteraapia õpingute alguses mõtlesin pingsalt ka sellele, kumb ma siis kutsumuse mõttes rohkem lõpuks olen, kas luuletaja või terapeut. Et kord tuleb päev, mil ma pean valima ja mul peab see vastus valmis olema. Vist pelgasin, et terapeudiroll hakkab ajapikku piirama mu enda loomeprotsessi, et hakkan end tagasi hoidma, sest eeldan, et kõigel, mida ma kirjutan, peab olema positiivne sõnum. Nüüd tundub see päris kummaline mõte. Pigem sain üsna ruttu aru, et mul oli teraapiatööst olnud stereotüüpne ettekujutus – integreerin ju kõik uued teadmised siiski sellesse isiksusse, kes ma juba olen, mitte ei seestu ega muutu šabloonseks terapeudiks. Nagu loometöös, on ka teraapiatöös iseenda vari üks olulisemaid ressursse ja abilisi üldse – kui seda teadvustada. Aga eks kerge pinge ikka on säilinud – näiteks kui luulekogu „Täna piisab vähesest” ilmus ja mõnelt poolt kajas ka minuni tagasiside, et „terapeudil on ilmunud luulekogu”, siis käis küll väike sähvatus läbi. Et oot-oot, mis siin ikka millele eelneb. Aga eks ma olengi jätkuvalt teatavas identiteediloome protsessis. Ja kui mõne inimese jaoks teeb luulele lähenemise kergemaks teadmine, et selle on kirjutanud terapeut, siis mis mul selle vastu saaks olla. Lõppude lõpuks keegi meist ei saa oma retseptsiooni kontrollida. Õnneks.
Mis puudutab mu oma kirjutamisi, siis see on siiani olnud pigem puhanguline kui rutiinne protsess. Võib olla täitsa vaikseid aegu, kus teen vaid märkmeid. Aga siis hakkab mõni idee äkitsi hoogu koguma. See on nagu kevadine suurvesi, mille eest ei pääse, muu elu tuleb lihtsalt sellega kooskõlla seada. On muidugi loovusteooriaid ja kogemuslugusid, mis õpetavad neid protsesse teadlikumalt juhtima ja mis teeksid kindlasti ka argipäeva lihtsamaks, aga selles asjas tahan ma kõigepealt süvitsi tundma õppida iseenda loomulikke rütme. Aga nii palju ratsionaalsust selles protsessis on, et kui juba töötan käsikirja kallal, siis sean sellele ka lõpptähtaja. Pinget ei tohi lasta laiali valguda.

P.: Milline tähtsus on biblioteraapias kujundlikul keelekasutusel – metafooridel, sümbolitel, võrdlustel?

K.: Väga suur tähtsus. Metafoorid, mida me kasutame, on üldse üks viljakamaid infoallikaid inimese hingeseisundi ja hoiakute kohta ja teisalt võimaldab metafoor kujundada ümber alateadlikke hoiakuid, kuna see sisaldab endas nii pilti kui ka sõna. Üks tabav kujund võib vallandada aastaid alla surutud elujõu, aga ka nukruse. Metafoor annab ka kogemusele struktuuri – annab võimaluse hakata võrdpildi kaudu hoomama seni hoomamatut. Nagu kirjutas üks inimene, kellega töötasin, vägivallakogemusest, mis tema elu drastiliselt muutis: „Minust sai katkine teokarp, elu oli minust lahkunud, tundsin, et olen tühi ja hüljatud kest, isegi iluasjaks ma enam ei sobinud.” Inimesel oli endal lihtsam väljendada end kujundi kaudu ja kujundiga töötades hakkasime korrastama ka kogemust, mõtlema teokarbile edasist elulugu. Mis oleks selle teokarbi jaoks hea lahendus? Mil viisil või kelleks ta soovib muutuda? Kuidas ta selleni jõuab?
Sama dünaamika kehtib ka lugedes. Luule puhul on leitud, et isegi siis, kui terviktekst inimest ei kõneta, võib mõni kujund ikka käivitada isiklike seoste võrgustiku ja anda ligipääsu infole, milleni tavakirjelduste kaudu oleks oluliselt keerulisem jõuda. Meie aju armastab tabavaid metafoore, seda on samuti uuritud. Kirjeldused kuluvad üsna kiiresti maha, kujundid on need, mis kestma jäävad.
See, missuguseid kujundeid oma elust kõnelemisel ja kirjutamisel kasutame, annab üsna palju aimu meie hoiakutest. See on muidugi ka Johnsoni ja Lakoffi käsitletud teema. Et kas elu on sinu jaoks võitlus eri rinnetel või teekond, kus on tõusud ja mõõnad. Mäletan, kuidas eelmisel kevadel vahetult pärast sõja puhkemist teravdus ka inimeste keeletaju, hakati aduma, kui palju kasutame oma argikeeles sõjaga seotud sõnavara: „kuidas sul sellel rindel läheb”, „vaatan, mis mul arsenalis on”, „ta pandi lihtsalt tanki”, „oh, ma tulistan puusalt” ja nii edasi. Nende väljendite kujundlik tähendus kadus äkki ära. Korraga saime aru, millest me tegelikult räägime. See oli mõneti ehmatav, vähemalt mulle.
Kunagi tahan kindlasti uurida metafoori biblioteraapia kontekstis lähemalt – ennekõike traumat ja paranemist kirjeldavaid metafoore seksuaalvägivalla ohvrite kujundiloomes. Ma arvan, et sealt hakkavad mõned universaalid ilmnema, mille kaudu saab omakorda luua tõhusaid abimaterjale inimestele, kellel on tarvis vastav trauma läbi töötada, et väärika ja vitaalsena olevikku astuda. Seni saan soovitada Anne Sextoni luulet, kus muu hulgas on ka seda teemat Pulitzeri-vääriliselt käsitletud.

P.: „Täna piisab vähesest” on sinu kolmas luulekogu. Kui palju sarnanes selle raamatu kirjutamine ja koostamine kahe eelneva kogu kirjutamise ja koostamisega?

K.: Mul polnud seda kogu üldse plaanis. Tegelesin hoopis ühe teise käsikirjaga – või arvasin, et tegelen. See oli jutukogu mustand, mille raamatuks vormimiseks mul lõpuks aga võhma ega soovi polnud. Natuke aega istusin tühja tundega, siis asusin üle vaatama märkmikke ja muid juhuslikke paberi­lehti, kuhu olin vahepeal mõtteid kirjutanud, ja neid arvutisse ümber trükkima. Kuni ühel hetkel hakkas tunduma, et raamat, mida ma kirjutada tahan, on vist kogu aeg olnud hoopis nendes märkmetes.
Mäletan, et „Nimetu tervitused” oli selle kogu esimesena kirjutatud tekst. Tegin esimese versiooni ühe hingetõmbega valmis ja üle lugedes tundus, nagu see ei olekski minu kirjutatud. Pidasin seda heaks endeks, kerge võõritus oma teksti lugedes on mulle ikka meeldinud. See tähendab, et midagi uut võib kooruma hakata, et ma suudan end üllatada. Kindlasti andsin endale selle raamatu puhul üldse rohkem vabadust kui kunagi varem.
Ja nii karm kui debüütkogu „Ma naeran magades” väljaandmisel pole ma vist hiljem endaga olnud. Selle ümber oli tookord üsna tragikoomiline atmosfäär, kui meenutama hakata. Käsikiri oli raamatuna napid nelikümmend lehekülge, millest mulle endale olid talutavad võib-olla nii viis-kuus. Aga samas teadsin, et selle ühe raamatu pean ma elus ikkagi avaldama, muidu hakkan vanast peast kahetsema.
Eraldi hirm oli veel see, et mind hakatakse äkki luuletajaks kutsuma, ja kuidas ma siis reageerin. Ma täiesti siiralt ei tahtnud seda, sest esiteks mulle tundus, et see mõiste on läinud vabalangusse ja et kõik, kes kusagil midagi avaldasid, olid järsku luuletajad ja kirjanikud, ja see ei olnud normaalne olukord mu meelest. Samas pärisluuletaja oli minu silmis keegi, kes on oma elu täielikult luulele pühendanud – mida iganes see ka ei tähenda –, ja midagi sellist polnud mul kavatsust teha.
Kui ise oled nii pinges, siis hakkab muidugi lõbusaid asju juhtuma. Ühel toonasel peol, kus võõrustaja siiski tutvustas mind oma tuttavatele kui luuletajat, kõlas kohe üle laua ka empaatilisel toonil küsimus: „Aga miks sa luuletusi kirjutad, kas sa ei saa oma eluga tegelikult hästi hakkama või?” See ajab siiani naerma. Sest tänaseni ei oska ma sellele ausalt öeldes vastata.
Aga suuremas plaanis püüan mitte jääda oma raamatutesse kinni. Raamat, mis on trükist väljas, kuulub lugejale. Tahad sa seda või mitte.

P.: Kui mugavalt sa end praegu tunned, kui sind luuletajaks nimetatakse? Kui lihtne on sul end ise luuletajana tutvustada? Ja kas oled tundnud, et kultuuris on sind kui naisluuletajat ees oodanud sobiv roll, millesse oled saanud enam-vähem mugavalt astuda, või on etteantud kingad sind pigem kammitsenud?

K.: Ma olen end vist ise luuletajana tutvustanud üksikud korrad elus. Tunnistan, mul on sellega jätkuvalt kerge kimbatus, sest kohati see tundub mulle sama kui nimetada end ise daamiks või džentelmeniks. Olen selles osas arhetüüpse mõtlemisega, minu jaoks on „luuletaja” tiitel, mis tuleb välja teenida. Ja mitte ainult iseendalt ja inimestelt, kes sind alati sada protsenti toetama on valmis. See on ikkagi lepingu tegemine mingi stiihiaga, see on pühendumine. Luuletajale ei saa olla esmatähtis paljudele meeldida, sest sügavust ja avarust paljud pelgavad, aga just need peaks luuletajat käivitama. See tõde vist laieneb muidugi igasugusele loomingulisele kutsumusele.
Aga jah, teised võivad mind luuletajaks kutsuda juba küll, kui neile tundub, et olen selle ära teeninud. Samas on siingi üks oluline reegel – sest naisluule­tajaks kahjuks ei tohi.
Ma pole mitte kunagi mõelnud endast kui naisluuletajast ja ma pole seda mõelnud ka kellestki teisest. Ja mis seal salata, „nais”-liide on miski, mis tekitab minus pigem vastumeelsust. Eesti keeles tähistab „nais”- või „mees”-liide ameti­nimetuse ees ju üldjuhul erandit – kui neid ei kasutata tõesti läbivalt paralleelselt nagu „meesnäitleja preemia” ja „naisnäitleja preemia”. Kirjanduses mõjub see ikka pigem nagu „naispresident” versus „president” tüüpi vastandus. Sel juhul kõlab ka „naisluuletaja” nagu kõrvalekalle, erijuht normist, milleks on „luuletaja”. Pealegi on nii maailma esimene luuletaja kui ka romaanikirjanik niikuinii ju olnud naised: Sumeri preestrinna Enheduanna ja Jaapani keisri õukonnadaam Murasaki Shikibu. Maailma kirjandusajaloo alguses seisavad naised, sellest tuleb lihtsalt rohkem rääkida.
Ma mõistan, et „nais”-liitel on olnud kultuuriloos oma aeg, aga ehk nüüd võiksime olla valmis sellest tasapisi loobuma. Sellest on paljudel juhtudel saanud tarbetu nišistamine. Sest ka siis, kui kirjandusteos tegeleb ainult naise keha puudutavate teemadega, on see potentsiaalselt ikkagi nn suur kirjandus, mitte naiskirjandus. See on kirjandus, mis tegeleb inimkogemuse mõtestamisega vaatenurkadest, mida on meil kõigil oluline teada.
Sellest hoolimata leian, et on väga vaja naissoost kirjanikke rohkem uurida ja esile tõsta. Üks asi on lugeja sisekaemuse sooneutraalsus olukorras, kus on ­võimalik valida enda jaoks sobiv autor paljude erinevate autorite ja elukogemuste hulgast, teine on see, kus sulle pakutakse tõeliste tähenduseloojatena välja valdavalt üht tüüpi autoreid ja nende maailmatõlgendust kui universaali, millesse pead siis oma kogemuse mahutama. Suur osa inimesi isegi ei teadvusta selle valiku ühekülgsust, sellega on harjutud. Sellest on saanud alateadlik hoiak – et suuri ja olulisi lugusid jutustavad ikkagi kultuuris keskealised ja vanemad valged mehed. Kõik ülejäänud on teised lood – nii kunstis, filosoofias, kultuurikriitikas, poliitikas kui ka ühiskonnas laiemalt. Sest nii on see ju alati olnud. Ning sellepärast paljud inimesed ikka veel instinktiivselt huvituvad meeste arvamusest rohkem kui naiste omast. Suuremas plaanis oleme paraku ikka veel seisus, kus poolele inimkonnast ollakse ajalugu võlgu.
Tagantjäreletarkused, nagu ka mahavaikitud naiste lisamine kirjandus- või teaduskaanonisse nende eluajast sadu aastaid hiljem, ei tee seda lõhet küll kunagi täiesti olematuks, aga juba pelgalt selle ajaloolise tõe tunnistamine ja vastuvõtmine aitab meil ühiskonnana küpseda.
Eks selle tarvis tuleb rohkesti panustada alateadlike hoiakute muutmisse – milleks on kirjandusel ja teistel kunstidel loomulikult suurepärased vahendid. Kultuuri alusmüüte tuleb tasakaalustada ja ümber jutustada, aga nii, et elujõuline naisprintsiip neis kõigil tasanditel taas esindatud oleks. Seda tuleb tegema hakata sama suure pühendumusega, nagu on aastatuhandete jooksul naisprintsiibi kultuurist väljatõrjumisel üles näidatud. Mulle on soouuringute mõte lõppude lõpuks ikkagi uute sildade ehitamine, meile kõigile parema ühiskonna loomine. Lihtsalt väga palju kannatlikkust on selle jaoks tarvis, tuleb mõista, et võrdlemine ja vastandamine on üks vältimatu faas selles protsessis.

P.: Olen kõigiti nõus. Kui tulla tagasi luulekogu juurde, seostub mulle sellega luulemina oskus „näha oma elu kõrvalt”^[1] ja vastata elu keerukusele huumoriga, mis seisneb muu hulgas enda mitte liiga tõsiselt võtmises. Mainisid eespool, et pead oluliseks säilitada kontakti vaba narri osaga endas. Kui kergelt selle ­kontakti hoidmine sul tuleb, kas see vajab vahel sihilikku kultiveerimist? Kuidas on sinu jaoks üldisemalt seotud mängulisuse alalhoidmine ja kirjutamine?

K.: Jah, vaba narr on kujundina, või veelgi täpsemalt – ressursina, oluline tõesti. Ühelt poolt sellepärast, et eks elus on tulnud lahendada igasugu olukordi ja olen ajapikku aru saanud, et mõnikord hakkabki raske olukord lahenema pelgalt sellest, kui ise kergemaks muutud. Ning huumor on loomulikult üks tõhusaimaid viise kerguse saavutamiseks. Mis aga ei tähenda olukorra või oma tundmuste naeruvääristamist. Mul läks üsna palju aega, et sellest erinevusest aru saama hakata, sest mis puudutab võimet iseenda üle nalja teha, on mu ressursid kardetavasti ammendamatud. Nüüd kasutan seda ikkagi edasi, aga natuke teises võtmes – kui ma eksin või miski läheb teisiti kui plaanitud, tunnistan seda heatahtliku huumoriga ja loodan, et ehk keegi teine on ka edaspidi endaga sellises olukorras natuke vähem karm. Oma eksimusi saab tunnistada ka ennast solvamata. Narr on ju julge, narr armastab tõde ja narr tõuseb alati püsti.
Mängulisuse alalhoidmine ja kirjutamine on muidugi tihedalt seotud ja kirjutamine ongi üks olulisemaid võimalusi, kuidas mängulisust harjutada. Olen teadlikult ja teadvustamatult end aastate jooksul päris paljudest barjääridest üle kirjutanud, ikka oma tuumale lähemale. Ning ma olen õppinud ka sellel teekonnal isegi nii-öelda äpardumisi nautima, sest ka need on samuti oluline osa mu loomevabadusest.
Ja südamest tulevat naeru pean ma pühaks, see on täieliku vabaduse heli. Kavatsen seda maailma juurde tekitada nii palju kui võimalik.

P.: Luuletus „Arkaadia renoveerimine” on sinu uuest luulekogust üks mu lemmikuid. Millal sina viimati oma Arkaadiat renoveerisid?

K: Aitäh, mulle endale ka see luuletus meeldib, pean tunnistama. Ehk seetõttu, et istusin temaga kõige pikemalt, ootasin luuletusele kaua õiget lõppu, mis saabus päev enne kirjastuse tähtaega. Vana hea viimase hetke pinge ikka aitab. Aga mu oma Arkaadia… Noh, kus on elu, seal on ka muutumisi. Oodatuid ja ootamatuid. Ja eks ikka tuleb aeg-ajalt end renoveerida ja niisama värskendada, mõnikord ka uuesti üles ehitada. Ma olen sellega harjunud.

^[1] „Pärast luupainajat, millest ma ei saanud rääkida”. („Täna piisab vähesest”, lk 7.)