Eesti Kultuuri Kojas, Eesti Rahva Muuseumis tahaks tänast päeva alustada Otepää kihelkonnas üles kirjutatud tervitusega: jalad kergeks, silmad selgeks, näpud virgeks, tarka meelt pähe, hääd sõnad suhu!

Haridus ja kultuur on omavahel põimitud nagu saav, rajav ja olev. Inimene õpib iseendaks, jõuab endani, elab endana — ja seda lakkamatult, ühekorraga, ainsagi katkestuseta. Nõnda punutud kiigenöör kannab kogu elu ja olemist, märkamatut sisse- ja väljahingust nii ärkvelolekus kui ka unes.

Üha enam teadmisi ja oskusi on võimalik omandada kaude, omapäi. Miks peaks midagi pähe õppima, kui võib vaadata internetist? Iseenesest ju täiesti mõistlik küsimus. Aga tuupimine ja une pealt teadmine, knowing by heart on kaks ise asja. Ja Õpetaja osa on siin ja praegu sama suur kui kõikides aegades ja kultuurides.

Õpetaja osa ei ole tingimata olla otsustaja. Keegi ei saa teada lõpuni, mis teisele hea on. Õpetaja võiks olla osutaja sellele, mis tema meelest hea on; teeotsale juhataja. Kui palju helinaid rinna sees vaibunuks ilma õpetaja Lauri viiulita! Aga paraku on õpetaja või vanem ise samamoodi pidevas saamises, rajamises ja olemises, silmitsi ajahädaga, sageli saatjaks hamletlikud „tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt”. Nii juhtubki, et kui laps lakkamatult pärib: kuidas see käib?, saab ta mõnel hetkel väsinud vastuse: lähene loovalt. See pole halb vastus. Aga olen lasteaiakasvatajatelt kuulnud, et mitte kõik lapsed ei oska mängida — seegi vajab õppimist. Ja üksipäi loovat lähenemist otsides avastab mõni laps üksnes heli, mis tekib, kui vilespilli vastu radiaatorit taguda.

Indiaani jutuvestja Dovie Thomason on meenutanud oma vanaema, mõjuvõimast isiksust, kes kunagi lapsi ei käskinud ega keelanud. Kui keegi neist aga eksis, jutustas ta süüdlasele mõistuloo. Ja et tulipäine Dovie tihtipeale pahandustesse sattus, kuulis tema lugusid ehk rohkem kui ükski teine hõimu lastest. Või siis tundis elutark vanaema temas ära selle hinge, kelle hoolde usaldada edasikandmiseks hõimu suuline pärand.

Küllap on palju lapsi, kes käskudele ja keeldudele reageerivad teatava trotsiga, sellistele sõnadele nagu kultuur, haridus, moraal ja eetika mõningase tüdimusega, kes aga samas on varmad üles noppima ja meelde jätma muinas- ja mõistujuttudes sisalduvat elutarkust. See on tõeline varasalv ja sisaldab ühtlasi väga praktilisi elujuhiseid.

Mõne aasta eest kutsuti mind kõnelema ühe gümnaasiumi lõpuklassidele voorusest. Mõte tundus esiotsa väga üllatav, et mitte öelda võõrastav. Samas sain aru, et omamoodi on tegu proovikiviga, mis paneb proovile ühekorraga nii mu vastutulelikkuse kui ka vapruse.

Igal juhul üllatas mind, et vooruse mõiste pidavat tänapäeval olema sama hästi kui tundmatu. Üksnes paaril õpilasel oli tekkinud seos niisuguste väljenditega nagu „voorusevöö” või „vooruse verstapost”. Igatahes pidi see mõiste kõlama noorte kõrvadele iganenult, tähendusest tühjaks jooksnuna. Nii soovisidki õpetajad, et sel teemal tuleks kõnelema keegi väljastpoolt kooli.

Alustuseks palusin nimetada, mis on maailmas parimad asjad. Mis on see, mida nad oma ellu sooviksid? Kui need mõisted või märksõnad olid tahvlile kirjutatud, palusin tõmmata lehekülje keskele kriipsu, ühele poole kirjutada VOORUS ja teisele HÜVE. Ja siis kõik need ühiselt tunnustatud väärtused enda jaoks kahte tulpa jagada.

Korraga läks lahti väga huvitav mõttevahetus. Mõne mõistega oli lihtne — ausus läks kärmelt vooruste ja rikkus hüvede poolele —, mõne teisega jälle märksa keerulisem. Armastus? Võime armastada oleks pigem voorus, vastuarmastuse leidmine taas hüve. Tervis? Head geenid ja tugev tervis võiks olla hüve, tervisliku eluviisi kujundamine või puudega elama õppimine pigem voorus. Kuulsus? Populaarsus tundub hüvena, lihvitud meistrioskus aga liigitub vooruste hulka. Et voorused ja hüved on seotud ja et vooruste arendamine toob vähemasti pikas perspektiivis kaasa ka hüvesid, näis noortele inimestele üsna loomulik ja loogiline. Mind rõõmustas just nende kaasamõtlemise õhin, mida ei kammitsenud manitsus „Ole vooruslik!”.

Olen ikka tahtnud uskuda, et on olemas universaalsed väärtused, et inimese hinges on kaasasündinud võime hea ja kurja vahel vahet teha. Aga ei hea ega kuri, õige ega vale esine siin maailmas iseendana, oma nime all; vormid vahelduvad eri kultuurides ja aegades. Mõnigi kord ei taha need seguneda, nii nagu õli ja vesi — või eestiaegsed väärtused nõukogude suhtumisega. Ent alati pole see nii.

Sel suvel Stratford-upon-Avonis Shakespeare’i sünnikodu külastades tõin mälestuseks kaasa tuttavliku tsitaadi: „Eelkõige ole enda vastu aus. / Sest järgneb sellele, nii nagu ööle päev, / et olla teiste vastu võlts ei või.” Ja korraga, kõigest mõni päev tagasi tabas mind ootamatu äratundmine — need on ju Poloniuse sõnad! Sellesama vana rebase, kes varsti pärast seda, kui ta on poja kuldaväärt õpetussõnade saatel teele saatnud, jagab Reynaldole samaväärseid juhiseid, kuidas Laertese järgi välismaal nuhkida. Kumb mõjutab sel juhul rohkem, kas õpetaja sõna või tema isik?

„Hamleti” sõlmitushetkeks, mil prints peatub ja märkmiku välja otsib, on äkkmõistmine: „Tarvis kirja panna, / et naeratada võib, võib naeratada — ja olla lurjus.” See on noorele printsile täiesti uus ja šokeeriv kogemus. Ja vaistlikult taipab Hamlet selle kirja panna, et vältida mälu hilisemaid pette­manöövreid.

Kokkupuude alatusega on algtrauma, millega ühel või teisel viisil puutub kokku enamik inimesi, sageli varasemas eas kui Hamlet. Kuidas edasi toimida, sõltub mõneti ettevalmistusest; igal juhul on see põhimõtteline ja määrav murdepunkt isiksuse arengus ning saatuse kujunemisel. Mis järeldused inimene teeb, millised valikud langetab? Millise strateegia leiutab, et selle teadmisega edasi elada?

Üks lihtsamaid on leppimine; cosi fan tutte, nii käibki. Aeg oli selline! Aga mäletan oma isa ilmet, kui kunagi eneseõigustuseks pomisesin, et kõik teised ju ka… „See pole mingi jutt!” vihastas ta tõsiselt. „Mida teised tegid või teevad, on nende asi. Sina oled sina. Ja vastutad üksi oma valikute eest.” Tõsi, süüd ei saa lahjendada süüdlaste vahel ära jagades — see nimelt ei jagune.

Vaimsed reeglid on olemas, nad kehtivad nagu loodusseadused. Aga kõigile ei sobi nendeni jõudmine käsu ja keelu korras. Ma ei mäleta kahjuks, kellele kuulub mõte: „Ärge kasvatage lapsi, või teete neist endasugused. Kasvatada tuleb iseennast.” Aga see tuletab end ikka ja jälle meelde, torkides nagu koorega kastanimuna taskus. Nii olen hakanud jõudumööda eesti keelde ümber panema siit-sealt silma jäänud ajatuid ja anonüümseid tekste, mis minu meelest väärivad korduvat lugemist. Siin on neist mõned — maast leitud, tuulde tõlgitud.

*

Olgu kõik olendid õnnelikud

ja ühenduses õnne allikaga.

Olgu kõik olendid vabad kannatusest

ja selle põhjustest.

Olgu kõik olendid rõõmsad ja muretud,

ühenduses rõõmu allikaga.

Leidku ma endas meelerahu,

et võiksin tervitada

rõõmu ja valu ühtmoodi, mõistes olemise olemust.

Olgu ma ikka ja alati armastav,

varmas vaatlema maailma

südame lahkel pilgul.

Ärgu ma sulgugu

ega langegu

ärrituse ja viha küüsi.

ja kaastundeküllane,

avali nende poole,

kellel on raske.

Ärgu ma pöördugu ära

hirmust või mugavusest.

Leidku ma alati rõõmu teiste rõõmust,

siirast ja avalat.

Ärgu ma takerdugu madala

kadeduse ihnsasse hõlma.

Olgu mul vaprust mõista

rõõmu, valu ja õnnelikkuse juuri,

ja õppida võtma kõike

sooja selge rahuga.

Ärgu ma tõmbugu tagasi

ükskõiksena teiste vastu.

emmata elu kogu ta täiuses,

et jõuda mõistmiseni,

mis vabastab.

*

Oma helduses varmas aitama, rutta kui jõgi.

Oma kaastundlik arm kiirga kõige üle kui päike.

Teiste vigu varjates ole vaikne kui öö.

Oma vihasse, raevu suhtu nii nagu surnu.

Oma alandlikkuses ole malbe kui maa.

Võta vastu kõik ja kanna seda kui meri.

Paista see, kes sa oled — või ole, kellena näid.

*

Sina, kes sa oled kõigi vägede läte,

kelle kiirgus valgustab kogu maailma,

valgusta ka minu südant,

nii et temagi teha võiks sinu tööd.