Mihkel Nummert: „A. Kirjad”.
„Varrak”, Tallinn, 2014. 192 lk.
Debüüdipreemia viimatiste nominentide sekka sattunud „A” on üks isevärki teos, mis esialgu tekitab koguni nõutust — mis see siis on, stiiliharjutuste kogumik, kirjanduslike ponnistuste eksperimentaalne komplekt või lihtsalt lustlik egotsentriline mäng motiividega, millest võib eri kunstiliikides leida sadu tõlgendusi? Teos on aga väärt tutvumist ja harjumist, see võib üllatada, osutudes täiesti korralikuks ja pealegi nutikalt teostatud kirjanduseks, mis naljalt ei sulgu erinevate lähenemisvõimaluste või ka maitse-eelistuste ees ning teeb hinnanguid ennetavalt ka kriitiku koguni relvituks.
Tagakaanel on see nimetatud romaaniks „hea ja kurja vahelisest võitlusest — seda ka inimese enda sees”, ning kaanel ilutsevat lühimat võimalikku pealkirja „A” täiendab tiitellehel hoopis lisand „Kirjad”. Õigupoolest koosnebki „A” kolmest jutustuselaadsest kirjast ühele teosesisesele adressaadile (ning omakorda tolle vastuskirjadest autorikujule, aga sellest allpool). Neid kirijutukesi pealkirjadega tervikust eraldama pole küll vaevutud, ent süžeelt ja stiililt seisavad need selgelt üksteisest lahus. Esimene lugu matkib baltisaksa mõisaelu kirjelduste õhustikku ning visandabki oleleva ja ühetoonilise mõisaelu-idülli, millesse toovad võnkeid vaid klišeedega flirtivad eksistentsiaalsed (pseudo)mured. Igavene küsimus tõelisest armastusest ja selle õige äratundmisest saab vastuseks triviaalsuse, milles ei rõhutata mingit erakordsust ega ainulisust („minu meelest on armastus lihtsalt ühe eksemplari eelistamine tuhandele teisele sarnasele mingitel irratsionaalsetel põhjustel, subjektiivsuse täielik triumf objektiivsete asjaolude üle”, lk. 9—10). Kuid küsimuse asetus iseenesest paneb hõõguma mõlgutused kunstist ja kirest — sellest, kuidas kunstniku „vaikselt tärganud, aegamisi kasvanud ja lõpuks hävitavaks stiihiaks pöördunud” armastuse kui metsatulekahju (lk. 13) objektiks võib olla ka midagi väga ebalihalikku, näiteks üks konkreetne maastikumaal, mis aga on määratud hävima.
Teine pala virvendab kommertsfilmi paroodiana, mis paneb küll proovile apokalüpsisesse leigelt suhtuva lugeja kannatuse: mõnutundega on kirjeldatud inimkonna hävinguveert Tallinnas ja katsumustele ratsionaalse sihikindlusega vastupaneva kangelase äärmuseni lögast võitlust tontlike zombidega, mille taustal ujuvad peategelase teadvusse ootuspäraselt tõsised ja inimlikud küsimused: „Mis mind motiveerib? Miks Martin [poeg] nii tähtis on? Miks mu enda elu tähtis on? Mis mu eesmärk on?” (Lk. 70.) Kolmas jutt jätkab ühest küljest juba esimeses loos algatatud hävinguteemat, alternatiivajaloolise algega foonile asetub esmalt viimse linna motiivi edasiarendus, kahe leeri — valguse ja pimeduse, olemise ja mitteolemise igavene vastasseis. Ent tontliku linnakeskkonna kujutamise järel juhatab see tagasi ka esimese loo loodusidülliliku tunnetuslaadi juurde: iidse kindluse hävingu ja salapäraste jõudude ilmsikstuleku järel asub Priuse-nimeline tegelane eremiitlikule teekonnale müstilise (hinge)-puuni. Vagabundielu avab talle täiesti uue, harjumuspärases miljöös märkamatuks jäänud maailma: „Prius vaatas, kuidas tähevalgus mäekülgedelt peegeldus, vaatas tähti endid ja ainult imestas, kuidas midagi nii suurt saab olemas olla.” (Lk. 151.) „A-d” läbiv psühholoogilise motiveerituse tagamaades urgitsemine ja eksistentsiaalsete küsimuste voor jätkub kolmandas loos kõige fataalsemalt: miks inimene üldse elab? Olukorras, kus kogu varasem elu on hakanud tuhmuma ning „piir ettekujutuste ja pärismaailma vahel [on] teistsugune” (lk. 152), võib tegelane muidugi kergemeelselt vastata: nende asjade pärast, mis talle on meeldinud (lk. 177), näiteks puude laul, päike, tähed, mäed; elada tulebki selleks, et hõljuda edasi selle pärast, mis meeldib (lk. 183).
Kõikide lugude pinge seisnebki põrkumises harjumuspäraseks, pealtnäha liiga turvaliseks kujunenud elumustriga, keerelgu see konflikt siis armastuse, hirmu või teadmatuse ümber. Ent Nummert ei rahuldu üksnes vastuolu lahendamise ning erinevate hävinguviiside ja headuse vallandumisvõimaluste eksistentsiaalse läbimängimisega või üldse maailma kestmise tingimuseks oleva hea ja kurja tasakaalu (vt. lk. 125—126) alalhoidmise kujutamisega — sest kõige üle kipub vägisi domineerima iroonilis-mängulise muige varjund. Nimelt seovad lisaks hävinguaimdusele kõiki süžeearendusi need tekstivoogu kolmeks looks ehk autorikuju kirjaks liigendavad-lahutavad ja samas ühtseks tervikuks kujundavad kirjad teksti sisse kirjutatud lugejalt. Nii et kaante vahel toimub ühtaegu pinev mäng adressaadi-adressandi positsioonide ümberpööramisega. See ambivalentne struktuur, korraga ühendav ja lõhkuv raam on ka õigustuseks, miks saab niisugust piisavalt ebaharilikku ja sisuliselt hõredavõitu teost nimetada romaaniks. Siin aimub muidugi ka järjekordne stiilitõmmis: romaanikestas jutud Kadri-nimelisele lugejale (kes on ühtlasi kirijuttude Jaani-nimelise autori naine) ja viimase vastuskirjad fiktiivsele autorile mõjuvad ühest küljest Urmas Vadi teose „Kirjad tädi Annele” kujundliku töötlusena — kui muuhulgas näha „A-s” implitsiitselt ka läbimängitud romaanikirjutamise-luhtumist. Teisalt kummitab siin võimalus omamoodi allusiooniks: kirjad proua Agnes Rohumaale, sest Kadri-nimelise lugeja varju pugenud autorikuju püüab muutunud vaatepunktiga läkitustes tabada jutustamise impulsse või õigustusi ning annab oma kolmele jutukesele ka hinnanguid ja kommentaare, olgugi nappe. Romaanis on olemas näiteks niisugused enesele osutavad hinnangud nagu „imearmas pastišš” (lk. 37), ja tõdemus, et küllap pole see avaldamiseks, sest tänapäeva kirjandus on teistsugune ja „sellise värgi” jaoks poleks inimestel aegagi (mõisaelu-jutukese kohta). Teisal on küsitud resoluutselt: „Miks inimesed selliseid jutte kirjutavad? Miks luuakse nii palju masendavat, ängistavat kunsti ja nii vähe helget ja ilusat?” (Lk. 98, apokalüpsise kohta.) Ning viimaks nimetataksegi kogu kirjutamist lihtsalt ja ükskõikselt „žanri- ja stiilimängude mängimiseks” (lk. 190). Sellega ongi nüüd arvustajal põhilised osutused juba eos käest võetud, lugudele on targu antud (enese)iroonilist vunki ning tühistatud mängult uskumise võimalus.
Ent on avatud teistsugune võimalus — laenatagi teost õigustavaks vastulauseks siia hästi sobiv passus ühe teise autorikuju kirjast kujuteldavale lugejale, proua Agnes Rohumaale: „Ma ei saa nimelt uskuda [—], et üks teos saab oma mõtte (s. t. õigustuse) sellega, et ta pakub ühe korralikult algusest lõpuni jutustatud loo, mis annab illusiooni, nagu oleks kõik tegelikkuses juhtunud. [—] sama vähe, kui me saame nõuda, et iga autor peaks igasse raamatusse kätkema mingi õpetuse kuldse iva, sama vähe saame ka nõuda, et igaüks ja igas raamatus jutustaks ühe loo, mis on üles ehitatud teatavatele teoreetilistele nõuetele vastavalt kõigi kombekohaste sidemete ja sõlmedega.”
Eespool toodud lõik kõlab seda enam asjakohasena, et Nummert läheb oma metamängulise lustimisega veelgi kaugemale — edasi vadilikel radadel. Ta põimib autorikuju minahäält tema-vormis jutustamisse, kui kõne all on temast õieti väga distantseeritud tegelased, lõhestades „romaani” nõnda veelgi rohkem, ning kolme süžeekatke ajend taandub siin-seal raamatusse raiutud kirjutaja-lugeja vahelise suhte klaarimiseks — kui palju raamatust väljaspool seisev lugeja sellise survega kaasa läheb, on muidugi iseasi. Aga sellest mööda ei saa, et metamängud ei jäta „A-d” puutumata pilkevõbelusest ja on hoiatuseks käibefraasidesse mässitud motiivide lõksu langemise või võimaliku stambistumise eest.
On näha, et Mihkel Nummert esiteks lustib kirjutades ise ja teiseks tõepoolest oskab kirjutada, koguni kaasahaaravalt; stiil on kooskõlas selles väljenduvate seisundite ja tegevusliinidega. Vahest poleks tarvis lugejale liiga palju puust ja punaseks ette teha, on ju raamatu pealkiri avatud inimese vaimsuse ja ego kirjeldamisega tähestiku-metafoori abil (lk. 99). Mis aga ei kummuta seda, et stiiliharjutused on teostatud õnnestunult.
