Pärast filmi lõppu ja valguse süttimist pööras J. V. Stalin aegamisi näo kaaslaste poole, kissitas silmi ja tegi ebamäärase grimassi, nii et ei saadud aru, mis tujus ta on. Seltsimehed püüdsid igati varjata oma tüdimust, igavust ja kõige labasemat unisust — kell oli kõvasti üle kesköö, kui palju just, seda nad ei teadnud. Ruumis, kus filme näidati, ei olnud kella, ja oma käekella piiluda oli ohtlik, Stalinile see ei meeldinud. Anastass Ivanovitš surus kangelaslikult maha pealetikkuva haigutuse. „Suur valss” oli tal peas. Nagu ka Stalini järgmine repliik, mida too ilmselt teadliku kiusuna iga kord kordas. „Selline naine, tõeline Kabanihha, suur nägu, väikesed kavalad metsseasilmad. Aga hääl…” — „Hääl on tõeline kristall, voolav kristall, seltsimees Stalin,” ruttas Malenkov kinnitama. „Imetlusväärne hääl.” — „Sina, Maksimilianovitš pole mingi asjatundja, mida tead sina lauljannadest või nende häältest.” Stalin silmitses muiates Malenkovi lihavat naiselikku nägu, mis meenutas talle külaeitesid. Ükskord öise peo ajal oli Stalin andnud käsu tuua talle roosilise mustriga vene rätik. Peale mõningat otsimist leitigi üks selline koristaja Olga konkust. Stalin ulatas rätiku Malenkovile ja käskis tollel see endale pähe siduda. „Kuidas käsite, Jossif Vissarionovitš, kas sõlmin lõua alt kinni või tagant, või sätin hoopis pealaele lehviks? Kas jätan lauba sisse või välja?” — „Mis sa targutad, Maksimilianovitš.” Stalin hääldas mõnuga ja pilkavalt Malenkovi saksikut isanime. „Kas sa ei tea, kuidas rätikut pähe pannakse? Pane rätik lihtsalt pähe, eks me siis vaata, kuidas ta sulle paremini sobib.” Malenkov sidus käte värisedes rätiku pähe, tegi lõua alla sõlme. Rätik oli kena, narmastega, musta põhja peal roosad roosid ja helesinised meelespealilled ning kollased kirikakrad. Sobis väga hästi Malenkovi pekiste punapõskede, tumedate kulmude all välkuvate väikeste silmade ja tillukese tütarlapseliku suuga. Kõik pahvatasid naerma, mispeale Malenkov kenasti punastas. „Baba mis baba,” naeris Nõukogude rahvaste isa ja päike ning tõmbus siis järsku tõsiseks ja kortsutas kulmu. „Naersime, aitab! Magama!” Mõne minutiga oli ruum tühi. Koridoris seisis nõutult Malenkov, julgemata teotavat rätikut peast võtta. Ta kuulatas mõnda aega ukse taga, seest kostis Stalini köhatus, siis jäi kõik vaikseks, aga enne veel, kui Malenkov jõudis eemale rutata, tõmbas Jossif Vissarionovitš ukse lahti. Rätikuga Malenkovi nähes käratas Stalin: „Kas sa, Georgi, mõtledki rätiku pähe jätta! Meeldima hakkas või?” — „Sugugi mitte, seltsimees Stalin,” kogeles Malenkov. „Aga miks siis mitte?” imestas Stalin. „See sobib ju sulle, mine vaata peeglist!” — „Muidugi sobib, seltsimees Stalin.” — „Vaata sa mul,” ähvardas Stalin sõrmega. Malenkov kadus vilkalt ja hääletult pikka hämarasse koridori.

Aga täna öösel oli ta jälle platsis ning seekord ei hakanud Stalin teda rätiku kandmisega mõnitama. „Suur valss”, mida seltskond mitmel ööl tüdimuseni oli vaatama pidanud, sai lõpuks ometi läbi, veel viimane kaader, kus „Kabanihha” Straussile vaimusilmas ilmub suures plaanis, trillerdades oma kõrgeimad noodid, ja ekraanil süttis seltsimeeste poolt nii oodatud kiri The End, Konets. „Noh, Potjohhin,” pöördus Stalin Molotovi poole tolle kunagise varjunimega. „Millest mõtled?” — „Filmist muidugi. Mõjuv, suurepärane nagu alati,” ruttas Molotov kiitma. „Ja sina, Kliment?” Stalin pilgutas Vorošilovile silma. „Sina oled ju selle kandi asjatundja.” — „Oh, mis asjatundja, ega Budapest pole Viin. Ja sellest on ka juba oma kolm aastat, kui ma Ungaris olin.” — „Austria-Ungari,” lausus Stalin peaaegu unistavalt. „Tore, et meil on Viin, peaks seal uuesti ära käima, Stavros Papadopoulose viimasest ja ainukesest Viinis-käigust ongi varsti oma nelikümmend aastat.” — „Stavris Papa…?” — „Ah,” lõi Stalin käega. „Stalin käis seal vale nime all, kreeklasena,” sosistas Mikojan. Stalin vaatas teda karmilt. Mikojan vaikis ja tõmbus instinktiivselt kössi. Aga kohe hakkas tal oma arguse pärast häbi ja ta ajas selja liigagi hoogsalt uuesti sirgu.

Stalin muigas. Mõte Viinis käimisest oli teinud ta tuju mõnusalt nukraks. Meenus Esimese ilmasõja eelne suurlinn, pargid, väljakud, Opernring ja meeltülendav sõjaväeparaad Ringstrassel, kiivrite suletuttide mehelikult rütmiline võbin, paljastatud mõõgad, lipud, varda otsas troonimas Austria kotkas. Oli Viini juugendi õitseaeg, Stalinilegi olid meeldima hakanud Hans Kalmsteineri värvikad lihtsad postkaardid ja ta oli neid endale terve komplekti ostnud. Kuhu need pärast kadusid? Kuskil seal kidus ju samal ajal ka too õnnetu Hitler, võib-olla matkis koguni Kalmsteinerit oma abitutel postkaartidel, vahest isegi võltsis, ja tema, Stalini hangitud pildid olid tegelikult hoopis tolle saamatu läbikukkunud arhitekti ja poliitiku soperdised. Noh, nüüd oleks nende väärtus siis tuhandekordne!

Stalin polnud kindel, kas ta tegelikult tahakski veel kord Viini, mis ilmselt oli muutunud, ja mitte paremuse poole. Uhkeid Austria kotkastega sõjaväeparaade seal igatahes kindlasti enam ei korraldatud. Milleks sellisele haledale Nõukogude baase täistikitud väikeriigile nii uhke pealinn, suurejoonelised lossid, kirikud, teatrid ja pargid. Nagu vesipea ebardliku lapse kõhna kaela otsas. Milleks neile allaheitlikele kerjustele Schönbrunn või „ilus sinine Doonau”. Kui oleks saanud ajas tagasi minna, sellesse Viini, kus tänavatel tantsiti valssi, kus hullumeelne Johann Strauss oma viiulit mängis ja laiade krinoliinide ning suurte kübaratega üdini naiselikud naised kleidisaba kergitades ringi tippisid, oleks ehk Viini kippunudki. Vastuolulisse linna, kus uhkete hoonete vahel hõljus kõrvuti peente parfüümide lõhnaga seesama mõnusalt sõõrmeid rahustav hobusesõnniku hais nagu ka siis, kui tema seal oli käinud.

Stalin silmitses kinosaalis istuvaid mehi, kes olid tema märguande peale kohe valmis oma tagumikku pehmelt tugitoolilt tõstma, et väsinult oma voodisse vajuda. Voodisse, kus juba nohises ees kreemitatud näoga lihav naine, kes oli oma matilt kumavad, tuhmi öölambi valgel kilgendavate briljantidega kuldsõrmused pondunud sõrmedest vaevaliselt ära kiskunud ja öökapile reastanud. Milleks kiirustada nendesse tolmu, naiste peeru ja läila kreemi järele haisvatesse piinakambritesse. Mehed peaksid tänulikud olema, et ta neile ööseks mõistlikumat tegevust pakkus.

Seal istub Švernik, pidevalt pinges, justkui hüppevalmis jahikoer, aga tegelikult kaval kõuts, kes kukub ikka käppadele. Kulmud kortsus, igavesed väikesed vurrud nina all. Naine on tal juba paksuks läinud ja viimasel ajal on ka mees hakanud kaalus juurde võtma. Pole vaja olla nii ennast täis, Nikolai Mihhailovitš, ainuüksi sellepärast, et ollakse sündinud Piiteris.

Või Nikita. Teeskleb lihtsameelset ja heasüdamlikku ukrainlast, kuigi ise sündis Kurski kubermangus ja on tegelikult paras jõhkard. Kavalpea! Tema koju ei kipu, kuigi Nina Petrovna juba nohiseb oranži siiditeki all. Aga miks oranži? Nikita on tegelikult ohtlik vennike, pole usaldusväärne. Noh, vaatame, vaatame.

Ja mis sina siis muigutad, Skrjabin. Tahaks koju? Polina Semjonovna juurde? Ei võtnud kuulda, kui soovitasin sul lahutada. Õigesti tegid, ilma oma aruka juudi eideta oleksid selge null. Vanaks hakkab jääma see sinu Pärlikene. Pole viga, nägu kipras, aga mõistus vahe. Jah, sõber Potjohhin, ega sinu õnnetähtki igavesti sära, küllap oled juba elust niipalju õppinud, et elu, see on nagu meri, mõõnade ja tõusudega, ikka mõõnade ja tõusudega…[1]

Anastass — sirge ja kange, nagu istuks kirjutuslaua taga. Igavesti poliitbüroos, ja sinna sa, sõbrake, jäädki. Tahaks kõrgemale? Ei saa, mitte ei saa. Kardad kukkuda? Peadki kartma, armeenlane, pead elama pidevas hirmus grusiini ees. Sina olid see, kes levitas kuulujutte minu juudi päritolu kohta, minu isa kohta. David? Ema Keke pole mulle midagi rääkinud, aga näe, Anastass teab minust paremini, minu emastki paremini. Võib-olla teabki tõde?

Ja kes siis seal nurgas koogutab ja tukub? Lazar! Lodevaks oled läinud, vennas. Kuhu su uhked lokid on kadunud? Vana hea Kogan, Kaganovitš, kingseppmeister nagu papa Vissarion. Ei usalda ma kingseppi, taovad ühtemoodi tuimalt tikke kontsadesse ja küünte alla. Aga küüned ikka enda poole.

Lavrenti? Hoopis temale oleks pidanud rätiku pähe siduma, ehtne Merheuli vanaeit, megrelebi. Salalik kaabakas, karjerist. Viimase paraadi ajal panin tähele, kui palju ordeneid ja medaleid lugupeetud Lavrenti Pavlovitš endale rinda oli riputanud. Kes teab, mille eest? Noh, olgu peale, las teeb natuke karjääri, küll jõuame näpud sahtli vahele panna, kui tarvis. Peaasi, kui liiga ennast täis ei lähe, võim pähe ei hakka. Ei tea miks, aga see mehike mõjub nutusena.

Stalin tõusis krapsakalt tugitoolist ja tema järel ka kõik teised. „Sõidame Tallinna!” teatas Jossif Vissarionovitš reipalt ja endalegi ootamatult. Mehed, kes olid juba lootnud kergelt pääseda, jäid teda jahmunult põrnitsema. „Noh, mis te vahite, mida ma siis erilist ütlesin? Kas Tallinn pole mitte ühe meie kodumaa väikese liiduvabariigi pealinn? Meie oma Eesti NSV.” Stalin vaatas otsa ühele ja teisele. Kõik vaikisid, silmad maas, ega saanud aru, kas suur juht ja õpetaja teeb halba nalja või on tal tõsi taga. Või on midagi lahti tema mõistusega. Kõige esimesena toibus Mikojan. „Kas see Miliza Korjus, see Kabanihha, ei ole mitte Tallinnast? Vist koguni eestlane.” — „Eestlane? Pooleldi ikka juudi päritolu,” ütles Stalin kuivalt. Mikojan punastas. „Aga ta ei ela ammu enam Tallinnas,” teatas Malenkov naiivselt. „Ja siis?” kergitas Stalin kulmu ja koputas oma piibu vastu kirjutuslaua serva tühjaks. „Mõtlesid talle külla minna või? Tänaseks aitab. Magama! Täna me Tallinna ei sõida. Homseks aga tuleb sõit korraldada. Anastass, Lavrenti, see jääb teie ülesandeks.” Mikojan hüppas püsti: „Seltsi­mees Stalin, kas te tahate minna sinna ametlikult, riigijuhina? Siis tuleks ikka ette valmistada, muidu Karotamm tõmbab enda ehmatusest oksa!” — „Karotamm on enda juba oksa tõmmanud,” muigas teadlik Beria. „Seal on neil ju nüüd see Kebin.” — „Kas Karotamm on surnud? Noor mees…” — „Võib ka nii öelda, kohalt maha võetud, muud midagi. Kellele surm, kellele kergendus.” — „Millal see siis juhtus?” — „Mis küsimus see on? Mälu lühike või ajad Lätiga segi? Märtsis juba.” — „Muide, see teie Karotamm on kevadest saadik Moskvas.” — „Moskva peab ka kõik rämpsu ära mahutama.” — „Mis ta siin teeb?” — „Akadeemias. Kirjutab väitekirja.” — „Sa vaata! Teadlane!”

„Lõpetage tühi loba. Homme on Tallinna-sõit. Korraldate, nagu õigeks peate, aga ilma kärata. Inkognito. Selge? Hommikul annate aru, siis vaatame.” — „Aga seltsimees Stalin, kes kaasa tulevad?” päris Malenkov õhinal. „Vabatahtlikud,” muigas Jossif Vissarionovitš. „Sina, Lavrenti muidugi…” — „Ja mina.” — „Endastmõistetavalt, Anastass.” — „Aga seltsimees Stalin, kes teid Kremlis, noh… asendab?” — „Ehee, mis sa ise arvad? Või kes mind Tallinnas asendab?” — „Kremlis, ma arvan, võiks seekord olla Aleksandr Simonovitš.” — „Miks just tema, kas sellepärast, et tal on mingi vaarisa või vanaisa eestlane?” sekkus vestlusse pisiasjades täpne Švernik. „Ei, Nikolai Mihhailovitš, pigem ikka rõugearmide pärast,” pahvatas Stalin naerma. „Eks ole Anastass, seda sa ju mõtlesid? Aleksandr Simonovitši rõugearmid on ehtsad!” — „Mis te nüüd, seltsimees Stalin, ta tuli mulle meelde pigem ikka selle eestlasest vanaisa pärast.”

*

Hommik oli hall ja karvatu. Stalin seisis akna all, juuksed veel pesemisest niisked, aga niiske oli ilmgi. „Saab näha, mida need lollpead välja mõtlesid,” pomises Stalin ja tundis peopesades mõnusat ärevat kihelust. Üle õue ruttas koristaja Olga, peas seesama roosidega mustapõhjaline rätik, millega Malenkov seltskonda oli lõbustanud, tema kandilisel näol oli otsustav, pisut põlglik ilme. Stalin muigas. „Kange eit. Sihuke sobiks laagrisse kamandama. Kindlasti kõvem mees kui pekkpõsk Malenkov. Ja kuhu meie reisikorraldajad siis jäävad?” Kohe, otsekui oleks ukse taga loetud Stalini mõtteid, koputatigi ning teatati Mikojani ja Beria tulekust. „Noh, poisid, kas läheb sõiduks?” — „Läheb sõiduks, seltsimees Stalin,” vastasid tulijad kooris. „Ja kuidas siis, kas lennukiga? Rongiga?” — „Õhtuse Tallinna rongiga. Aleksandr Simonovitš on ka juba siin, ootab korraldusi.” — „Mis korraldusi tema ootab, eks ta ole ju nüüd ise käskija ja korraldaja. Las püsib rohkem kabinetis, need mõned ööd võib siin ka magada. Nõupidamised on targem ära jätta. Ootamatusi pole meile tarvis.” — „Selge, seltsimees Stalin.” — „Kas luksusvagun on sõiduks valmis pandud?” — „Luksusvagun? Aga te ju käskisite, et kõik peab toimuma salaja, ei mingeid erilisi abinõusid.” — „Kuidas te kavatsete ilma eriliste abinõudeta minu julgeoleku eest hoolitseda? Eesti metsad on bandiite täis, linnades kükitavad põranda all rahvavaenlased.” — „Kõige eest on hoolt kantud, seltsimees Stalin, usaldage meid. Pealegi…” — „Pealegi?” — „Pealegi on Eesti metsad bandiitidest puhastatud, kulakud Siberisse viidud, ausad talupojad kolhoosi astunud. Narvas elavad juba ainult meie omad.” — „Mis meie omad?” — „Venelased, seltsimees Stalin.” — „Pidage meeles, Nõukogudemaal ei ole meie ja nende omasid, venelasi või eestlasi. Kõik on meie omad, nõukogude inimesed. Ja kes ei ole, need on kinnipidamiskohtades, laagrites, vanglates või mulla all.” — „Seda muidugi, seltsimees Stalin.” — „Hästi, hästi, minge ja laske sekretär sisse.”

Pealelõunal väljus Kremlist paarikümneliikmeline meeste seltskond, käes kulunud kohvrikesed, peas laiad kaukaaslaste sonimütsid, seljas pikad mustad paksust drapist palitud, krae üles tõstetud. Nad liikusid tihedalt, külg külje kõrval metroo poole nagu lennuvõime kaotanud vareste parv. Metroos trügisid nad kõik koos eskalaatorile, aidates sinna kõigepealt väikesekasvulise prillidega vanamehe, samuti suure soni ja ülestõstetud kraega. Jaamas trampisid nad tropis perroonile, inimesi enda teelt laiali tõugates. Paar vanamutti lõid neid nähes risti ette, üks purjus mees aga protesteeris valjult: „Tulevad siia teab kust, laiad mütsid peas. Liiga palju on teisi Moskvasse tekkinud. Pole ka ime, meie mehed notiti sõjas maha, aga need istusid kodus ahju peal ja õgisid mandariine.”

Rong oli juba ette antud, aga peale veel ei lastud. Sonimütslased trügisid üldvaguni ukse juurde, lükkasid jõhkralt eest end sinna lähtepositsioonile sättinud vanamutid ja kotimehed, ning kohe, kui vagunisaatja tuli ja ukse lahti tegi, rühkisid nad teda kõrvale tõrjudes vaguniuksest sisse, ikka väikest prillidega vanameest enda vahel aidates ja kaitstes, ning kui viimane sonikandja oli vagunisse roninud, lõid nad ülejäänud rahva ees ukse kinni. Kui vagunisaatja protestida püüdis, vilgutas üks meestest, kõhn ja kuivetanud kaukaaslane, ta nina all mingit dokumenti. „Kuulge, seltsimees, ärge vehelge siin oma paberitega, näidake mulle korralikult, nii et ma saaksin vaadata, kes te sihukesed olete ja miks ma pean teie tahtmist tegema.” Kõhn mees hoidis dokumenti pikalt konduktori nina all. Kohkunud naine luges hoolega, vaatas siis mehele otse silma ja tajus õudusega, et tolle näos on midagi väga tuttavat, kuidagi ähvardavalt tuttavat. Seepeale naine muudkui noogutas pead ja kogeles: „Muidugi, muidugi, arusaadav, kõik on korras. Kas soovite teed? Kas toon madratsid ja pesu ning teen kohe voodid üles?” — „Tee poleks paha,” ütles seltskonnast eraldunud, lihava rõõsa näoga noorepoolne mees käsi hõõrudes. „Ja midagi tee kõrvale?” — „Pole tarvis.”

Oli kuulda, kuidas inimesed lukustatud vaguniukse linki lõgistasid, sõimasid ja karjusid. Vagunisaatja tõmbas kolistajatest välja tegemata kõigile akendele kardinad ette ja tõttas teed tooma. Mehed võtsid soni peast ja palitu seljast, Stalin ka prillid eest. Siluti juukseid ja paljaid pealagesid. Avati kohvrid ja võeti välja teemoon: kaaviaripurgid, praetud kanad, sibulad ja ehtne tones küpsetatud puri, lavašš, mandariinid. Korgiti lahti khvantškara ja viietärnise gruusia konjaki pudelid. Ukse taga kobistas vagunisaatja, kaasas tee ja suhkur. Pikakasvuline turd mees läks talle uksele vastu, haaras kandiku teeklaasidega ja sisistas: „Siia ära sisse trügi, ainult kui kutsutakse. Koputa. Ja peldik olgu puhas nagu prillikivi. Selge?” — „Selge. Kas kütan vaguni soojaks?” — „Endastmõistetavalt.”

Rong läks tasapisi liikvele. Stalin vaikis ja rüüpas väikeste sõõmudega tumepunaselt sädelevat veini, Beria pistis kiirete liigutustega suhu musta kalamarja ja murdis kõrvale lavašši. „Armeenia leib,” mõmises ta täis suuga, „kas meie oma ei ole?” Stalin ulatas talle vaikides purit. „Tänan, seltsimees Stalin!” — „Tänu on koerte haigus,” Stalin rüüpas klaasi tühjaks ja viipas enda juurde pika mehe, kes oli vagunisaatjalt teeklaasid vastu võtnud. Nad siirdusid vaguni väljakäiku. Hetkeks tundsid kõik vagunis viibinud kergendust, läks lahti vestlus, mis aga vakatas kohe, kui Stalin oma saatjaga tagasi tuli. Kaks meest lahkus seltskonnast ja naasis voodipesuga. Pikk mees läks madratsite järele. Neid kõigile ei jätkunud. Stalin vaikis nagu enamasti, rüüpas veel veini, ent süngestus veinijoomisest üha rohkem ja viskas siis pikali talle valmis seatud asemele. Tasapisi heitsid magama teisedki.

Öösel, kui rong mingist jaamast teele nõksatas, ajas Stalin enda istukile. Mattis hinge. Külg valutas. Aga ta oli rahul, et oli selle tolade karja liikvele sundinud, et ometi midagi toimus. Ta lükkas kardina kõrvale, surus lauba vastu akent ja muigas öösse. Oli kottpime, üksnes aeg-ajalt vihisesid tulilindudena aknast mööda veduri korstnast tõusnud sädemed. Stalin tõmbas instinktiivselt pea õlgade vahele, nihutas ennast oma magamisaseme servale ja vaatas vagunis ringi. Pimedusega harjunud silmad hakkasid seletama ukse juures seisvat pikka mehekogu. Teisel pool vahekäiku istus kõige ustavam ihukaitsja Kolessov ja vahtis Stalinile otse silma. Väljakäigu eest tamburist kostis summutatud sosinat. Stalin tundis ära Beria ja Malenkovi hääled. Ta viipas Kolessovile, too tõusis ja läks ukse juurde kuulatama. „Kavandavad vandenõu,” mõtles Stalin loiult ja kähvas siis erksalt ärkvele. „Aga kui kavandavadki, kui heidavadki minu siit vagunist välja, kuhugi tundmatusse paika. Tveri, Kalinini kanti.” Talle kerkis silme ette Kalinini kitsehabemega pugejanägu. „Kalinin. Kas see polnud mitte tšuhnaa? Või oli tšuhnaa tema naine, kellel ta vangilaagris mädaneda lasi. Rumal mehike, lamba südamega.” Ja Stalin hakkas meenutama, millal ta viimati lamba südant oli maitsnud. Tamburi uks lõksatas, Beria ja Malenkov naasid vagunisse ning Kolessov, kes polnud püüdnudki varjata, et ta neid pealt kuulab, istus käsku ära ootamata Stalini kõrvale. „Vedasid kihla, seltsimees Stalin, kas teie olete teie või Aleksandr Simonovitš.” — „Kui teaks,” ütles Stalin ja tõmbas vigase käe instinktiivselt varrukasse. „Mille peale?” — „Ei kuulnud, seltsimees Stalin.” — „Kahju.” Stalin viskas uuesti pikali. Rong sõitis ühtlaselt ja rahulikult. Pikkamisi tuli uni ja Jossif Vissarionovitš hakkas tasakesi norskama.

Öösel oli kerget lund sadanud, aga hommik oli päikesepaisteline. Sõideti parasjagu üle jõe, rong aeglustas käiku. Eemalt paistsid vastamisi kaks kindlust. Beria oli ennast vaikselt Stalini kõrvale koridori akna alla sättinud. „Ivangorod ja Hermann,” ütles ta tähtsalt. Stalin võpatas: „Sa, Lavrenti, ära hiili niiviisi.” — „Aga kuidas siis teisiti, seltsimees Stalin, mul ju amet selline.” — „Amet või asi,” mühatas Stalin põlglikult, silmitsedes aeglaselt möödalibisevat, kuidagi ebareaalset vaatepilti. Rong peatus Narvas, Stalin astus kiiresti akna alt ära. „Teed, seltsimees Stalin?” küsis üks pikkadest ihukaitsjatest. Stalin ei vastanud. Toodi teed, joodi vaikides. Rong läks uuesti liikvele ja Stalin paotas kardinat. Lausik rahulik maa, õrna lumekirmetisega otsekui pruudilooriga kaetud. Stalinile meenus Kato, tema esimene naine, tumedas kleidis, õlgadel samasugune läbipaistev valge sall nagu see õhuke lumekiht siin tumeda maa pinnal. Kato lillede keskel puusärgis, kõrval nutmas ema ja õed, selja taga habetunud isa ja peatsis seismas tema ise, surmale ja saatusele vihane, süda kalestunud. Ta libistas käega üle näo. Kas tõesti olid silmad niiskeks tõmbunud?

Stalinile see Eesti, mida ta vaguniaknast nägi, ei meeldinud. Ilutu nukker loodus, ei mägesid ega järvi, tasane ja tusane. Vähe värve. Metsatukad, tumedad lumesegused porised põllud, maanteed. Väikesed edevad puumajad, enamasti kollased. Igav ja tühi. Siin-seal mõni hobune vankriga, vankris konutamas rätikusse mässitud vanaeided, üks taat porisel jalgrattal, kaks inetut punase näoga plikat tee ääres rongile hoogsalt lehvitamas. Ja üks mees täiesti avalikult ning varjamatult rusikat raputamas, otsekui teaks ta, kes selles rongis teiste reisijatega koos Tallinna poole loksuvad.

Tallinna hallist paekivist jaamahoone, niisama masendav ja värvitu nagu kogu see Eestimaagi. Ja hall, ikka paehall ka suur kindlus jaama vastas, ainus värvilaik ergas punalipp kõrges tornis. „Mis nad oleksid ilma meieta? Väike, vaene, kidur riigike. Hale. Nüüd on nad maailma võimsaimad.”

Seltskond valmistus rongilt lahkuma. Sonid suruti pähe, mantlid aeti selga, Stalin pani prillid ette ja tõstis ruudulise maavillase salli lõuani. Kedagi ei võinud usaldada, isegi mitte ennast. Kuidas usaldadagi inimest, kes asja ees, teist taga võtab ette sellise avantüüri. „Hotelliga on raskusi, seltsimees Stalin. Kuna te reisite siin nii-öelda inkognito, siis ei saanud me kohti linna ainukeses korralikus võõrastemajas. Aga meil on kokkulepe kohaliku sõjaväeosaga…” — „Me sõidame juba täna õhtul tagasi.” Stalin kortsutas kulmu ja talle meenus Ivan Vassiljevitš, suur valitseja Groznõi, kes oli siin kuskil seda saksa varesepesa piiranud. „Ma ei näe mingit mõtet Revelis kauem aega viita. Siin pole midagi teha, midagi vaadata. Lausk maastik, hall ja porine. Varemetes linn, või mis linn, pigem küla. Teravate tornidega inetud saksa kirikud…” — „Neil on ka õigeusu kirik, seltsimees Stalin.” — „Kas te arvate, et me tulime siia kirikuid vahtima? Neid on meil endalgi rohkem kui küll.” — „Siin on veel teater, „Estonia”, nad just remontisid selle ära, see sai sõjas pihta.” — „On teil plaanis meid õhtul teatrisse viia? Huvitav, kuidas see teil korraldatud on?” — „Ma päris nii ei mõelnud, me võiksime lihtsalt seda maja ukse vahelt vaadata.” — „Ja kus me lõunat sööme?” — „Me mõtlesime, et sõjaväeosas.” — „Aitab. Mitte mingeid sõjaväeosi. Me sõidame õhtuse rongiga tagasi Moskvasse. Kolessov,” pöördus Stalin pika ihukaitsja poole, „korraldage meile õhtuks vagun ja hankige õhtusöök.” — „Just nii, seltsimees Stalin.” — „Noh, lähme siis vaatame seda teie teatrit. Anastass, sina oled meil see tark, mis asutus see niisugune on?” — „Ooperi- ja balletiteater. Miliza laulis seal.” — „Korjus pole seal laulnud,” sekkus Beria. „Ma uurisin asja, Miliza on esinenud Nõukogude Liidus, Leningradis ja mujalgi, aga „Estoniasse” ta laulma ei saanud.” — „Mis sa kostad! Miks siis?” — „Polnud piisavalt andekas. Ja ka välimus jätnud soovida.” — „Kabanihha. Aga Hollywoodi kõlbas.” — „Ja Berliini Staatsoper’isse.” — „Noh, saksa naised ongi koledad,” võttis Beria asja kokku. Stalin rohkem vestlusse ei sekkunud ja ülejäänud tee kõnniti vaikuses. Stalin kahetses ettevõetud avantüüri. Mõnda aega idanenud idee lasta Tallinna nimele s-täht ette panna ei tundunud enam ahvatlev. See linn ei väärinud niisugust au.

„Estonia” teater oli värskelt krohvitud ja värvitud, nägi üpris nägus välja ja Stalini tuju paranes pisut, kuigi meestesalga keskel vantsides oli ta tundnud väikest õhupuudust ning ka jalad olid vaikselt tuikama hakanud. Nüüd trügisid sonimütsidega mehed teatri ainsast avatud uksest sisse ja seisatasid fuajees piletikassade juures. Otsekohe ilmus kuskilt välja valvur, kuri korts kulmude vahel. „Kodanikud, kuhu te trügite, mis teil vaja on?” — „Vaatame teie teatrit.” — „Teatrit vaadatakse õhtul. Pange ennast puhtalt riidesse, ostke piletid ja tulge etendusele. Siin pole teil vaja trügida ja põrandat määrida.” — „Vaata, kus mul tegelane!” Mikojan võttis põuetaskust tõendi ja sorkas selle valvurile nina alla. Too tahtis tõendit enda kätte krahmata, aga Mikojan ei andnud. Siis võttis valvur aegamisi põuetaskust prillid, pani ette, luges ja jäi Mikojanile otsa vaatama. „Ikka päris õige paber või?” küsis ta kahtlevalt. „Muidugi. Nii et…” — „Jah, aga härrad võiksid mütsid maha võtta, oleks viisakas,” julges valvur siiski tähendada. Imekombel krahmasidki kõik peale Stalini mütsi peast. Valvur tõmbus eemale. „Mis need eestlased endale kõik valmis on ehitanud, kindlused ja kirikud ja ooperi,” imestas Malenkov häälekalt. „Ega eestlased neid ehitanud, sakslased ikka. Eestlased olid orjad,” täpsustas seni üsna vaikne Švernik. „Kas sina, Švernik, pole mitte ise ka sakslane, nimi sul nisuke kahtlane, Peterburi poiss pealegi. Vaata, kui eestlased on orjad, siis eks just orjad ehitanudki need kirikud ja kindlused, mis häda oli sakslastel kive tarida ja müüre laduda,” seletas Malenkov. „Aga kavandid tegid sakslased. Ja raha tuli ka nendelt,” ei andnud Švernik alla. „Ja milleks neile orjadele ooperit vaja on?” küsis Malenkov siiralt. „Eks ikka selleks, et orjade koori kuulamas käia,” ütles Mikojan õpetlikult. „Mis orjade koori?” — „On niisugune ooper, „Nabucco”, ja seal laulab juudi orjade koor,” seletas Mikojan tähtsalt. „Mis puutuvad siia juudi orjad?” kehitas Malenkov õlgu.

Samal ajal tuli kuskilt tagaruumist kontsade klõbinal imekaunis tütarlaps otse orjade üle vaidleva seltskonna poole. Tal oli seljas õhuline heleroosa kleit, tumedad lopsakad juuksed raamisid kergelt õhetavat väikest näokest, kaunid jalad kõrgete kontsadega mustades kingades tippisid naiselikult, kuid energiliselt. Berial vajus suu lahti ja ta tundis, et hakkab üle keha värisema. Tütarlaps tuli üha lähemale, ja enne veel, kui seltskond toibuda jõudis, astus ta Stalini juurde ning kiskus tollel soni peast. Otsekohe haarasid kaks ihukaitsjat tüdruku õrnadest randmetest ja väänasid ta käed selja taha, nii et neiu ainult oiatas. Ta ei rabelnud ega karjunud, vaid jäi jahmunult vahtima Stalinit, kes naeratades võttis prillid eest ja tegi kohmaka kummarduse. „Stalin,” pobises tüdruk. „Kas te olete Stalin?” Stalinile meenus, et nende hulgas on ka tõlk, ja kuigi ta arvas taipavat, mida tüdruk ütles, pöördus ta siiski tõlgi poole: „Mis ta räägib?” — „Küsib, kas te olete seltsimees Stalin.” — „Kuidas on eesti keeles tovarištš,” küsis Stalin kavalalt. „Seltsimees,” vastas tõlk kiiresti. „Kuidas on teie ees- ja isanimi?” päris Stalin edasi. „Anton. Anton Nikolajevitš.” — „Vaadake, Anton Nikolajevitš, ma ei oska üldse eesti keelt, aga seltsimeheks see neiu mind küll ei nimetanud.” — „Ega jah,” nõustus Anton kiiresti. „Ei nimetanud.” — „Laske ta lahti,” ütles Stalin ihukaitsjatele. Need lasid neiu käed lahti, too vaatas maha ja hakkas ettevaatlikult oma randmeid masseerima. „Küsige ta käest, kes ta on, mis ta siin teeb ja miks ta mu mütsi maha võttis,” pöördus Stalin tõlgi poole. „Ma töötan „Estonias”,” ütles neiu tõlget ära ootamata. „Olen tantsija, baleriin. Meil on siin kombeks, et teatris, tegelikult üldse siseruumides võtavad mehed mütsi maha. Ma vabandan, seltsimees Stalin, ma…” — „Ma pole see, kelleks te mind peate,” vastas Stalin kuivalt, „aga ma mõistan teid, mind on ennegi Staliniks peetud, me olemegi vist mõnevõrra sarnased. Ma täpselt ei tea, olen Stalinit ainult piltidel näinud.” — „Mina ka,” ütles neiu. „Kas ma tohin nüüd minna?” — „Ei,” karjatas Beria, „tulge parem meiega, tulge meiega Moskvasse, ma kindlustan teile…” — „Lavrenti Pavlovitš,” katkestas Mikojan teda järsult, taibates liiga hilja, et haruldane eesnimi kombinatsioonis isanimega võib neiule tuttav tunduda. „Ära viia,” ütles Stalin vaikselt. „Keda ära viia?” ei saanud ihukaitsjad aru, „Lavrenti Pavlovitš?” — „Ei, viige see tüdruk minema.” — „Kuhu?” — „Kas mina pean seda teile ütlema! Viige ta siinsesse julgeolekusse, miilitsasse, ükskõik kuhu, viige ta minema!”

See tüdruk, kes „Estonia” fuajeest tookord, 1950. aasta hilissügisel minema viidi, oli minu tädi. Tagasi Eestisse sai ta 1956. aastal. Ta töötas pensionile minekuni Tallinnas „Kalevi” kommivabriku kaadriosakonnas, abiellus, aga jäi lastetuks. Oma kohtumisest Staliniga rääkis ta mulle alles paar aastat enne surma. Tädi suri Tallinnas 1999. aastal, mõni nädal enne oma 69. sünnipäeva. Tal oli hea meel, et ta nägi ära sinimustvalge lipu ja Eesti Vabariigi taastuleku. Kuid tädi oleks tahtnud elada ka uuel aasta­tuhandel, sellest oli meil tihti juttu. Kohtumisest Staliniga polnud ta varem kellelegi rääkinud, kartis, et teda nagunii ei usuta. Tagantjärele arvas ta, et oli Beria ja Mikojani kohe ära tundnud.

^[1]  Nii Vjatšeslav Skrjabin kui Aleksandr Stepanovitš Potjohhin olid Vjatšeslav Molotovi varjunimed. — Toim.