Margit Lõhmus: „Sterne”.
„Värske Raamat” 23. Kultuurileht, 2019. 112 lk.

Kõigepealt selline asi, et „Sternet” tuleks lugeda kaks korda. Vähemalt, kui sa tahad millelegi pihta saada. See kõlab küll veits ülbelt, ma tean, ja Thomas Mann kukuks perseli selle peale, et tema nõuet „Võlumäe” suhtes kohaldatakse mingi eesti tüdruku esimese raamatu asjus, a tegelt on asi ju alati selles, kuidas, mitte selles, et mis. Ja no esimese lugemisega võid sa kusejoomisse, veres püherdamisse, naisepeasse vitus, munnipiltidesse ja tiigri ahistamisse kinni jääda. Sa võid mõelda, et kõik need jutud on kirjutatud ränga laksu all, sest et narkotsi tehakse seal ka, kuigi mitte kogu aeg, ja see ei ole üldse peamine.
Muidugi, kui sa oled näiteks Kaur Kenderit ja eriti tema U12 lugenud, siis sul ei liigu ilmselt ükski närv, või kui liigub, siis selle peale, et autor on naine. Selle peale kindlasti. Miskipärast on nii eesti kui ka muu ilma kirjanduses nii, et sellistest asjadest kirjutavad aint mehed, ja sellised sõnad, nagu ma sulle just ette lugesin, ongi meeste eesõigus nagu. Naistest ei oodata eriti sellist asja, ma pole aru saanud, miks see nii on, sest sõnad on sõnad ja ühed pole teistest halvemad. Või no, oleneb. Meeste käes muutuvad m- ja v-tähega sõnad kergesti ropuks, Kender ja need Nihilisti tüübid ja HAPKOMAH-id ropendasid ropult, a saab muidu nii ka, et pole nagu viies bee või nagu vana nilbik, kes lihtsalt tahab tähelepanu ja teisiti enam ei saa seda. Võib-olla sa peaks natuke Maarja Kangrot alla lugema, rohkem naisi ma küll soovitada ei oska, a kui sa seda oled juba teinud, siis sa tead juba nkn, et naised kasutavad neid keha-sõnu teistmoodi kui mehed. Rahulikumalt nagu, ei ole nisukest sihitut tõmblemist ja kiskumist selle asjaga.
Ühesõnaga, narkotsis pole asi, ja neis nimetatud kehaosades ka mitte. Margit Lõhmuse tekst on täiega puhas, kuigi kust ja verd voolab, a olgem ausad, me kõik kuseme ja verd jooksevad naised ju iga kuu. Veri on raamatu kaane peal ka, kui see just munarakk ei ole, kuigi see just ongi. (Arvan ma.) Kui sa ka seal munarakku näed, siis saad vbl aru, miks minategelane paksu limast-verist tampooni nutuga vaatab, sellal kui tal ninast ohjeldamatult tatti voolab, ja südame vastu surub. A kui sa ei saa, siis ma ei hakka sulle seletama ka. Saa ise endaga toime, eks.
Samas, pole ju mõtet nägu teha, et naistel päevi pole, kuigi nii on üldiselt kombeks. Neid veriseid patju ja linasid ja madratseid (neist said kunstiteosed muide, masstootmise jaoks oleks sihtgrupp vbl liiga väike, a mine tea) vaadates (miks mitte neid juttusid natuke nagu maalidena lugeda, Lõhmus ongi eelkõige kunstnik ju ja mõtleb piltides) tuli mulle meelde üks jooksja, kes jooksis maratoni päevade ajal ilma tampoonita ja julges verisena piltide pealegi jääda. Seda peeti rämedalt feministlikuks teoks, et tal häbi ei olnud, a see on minu elu, mitte teie oma, ütles too jooksja õiendajatele. Nii et sa võiks tänulik olla, et Lõhmus raamatu esitlusele ilma tampoonita ei tulnud, võib-olla järgmise raamatu omale tuleb. See oleks Eestis muidugi täiega rets tegu, talle kutsutaks ilmselt kohe ment ja ta pandaks plate peale, vaat kui mõni veel proksile avaldust ei tee. Verd juba mõnes väljamaa serveris ei saa joosta, seda saab aint siin ja praegu.
Ühesõnaga, Julia Kristeva teooriatega pole Lõhmuse raamatu puhul midagi peale hakata, sest see, mis inimese seest tuleb, pole vastik. „Menstruatsioon on parim asi, mis mu elus on juhtunud, mõtlesin juba 12-aastasena, kui ma esimese verise näoga autoportree tegin. [—] Mu oma veri oli jooksma hakanud ja enam ma ei pidanud onama mingite nõmedate action-filmide peale.” Piss pole ka vastik, raamatus on üks tüüp, kes tahab kangesti, et mõni naine talle suhu pissiks, a minategelasele see pissihuviline Marko eriti ei istu, ja lõpuks pissib naine pudelisse, a vaene Marko jääb sellestki ilma, sest minategelane joob pudeli ise tühjaks.
Maitia, vbl sa ei peaks tingimata nii Lõhmusele väga kaasa elama, et sa sama proovid, a sul läheb ka elu vbl ker­gemaks, kui sa kõigest oma häbist ja piinlikkusest, missa elus enda sisse oled kogunud, natukene lahti lased ja ennast rohkem armastama hakkad. Nii kõigele vaatamata. Jumala eluterve suhtumine, kas pole. Ja täiesti süütu, muide. Pole miskit pornot ega isegi mitte erootikat. Minategelase suhtumises oma kehasse on midagi väga puhast. Keha on korraga väga lähedal, aga ta on kaugel ka, ja kõik need olukorrad, millesse keha pannakse, annavad lihtsalt midagi teada ta kohta. Kehaga saab midagi teha, ja selle teadmisega on paljugi peale hakata.
Tegelt pole nii suurt vahet, kas oled naine või mees, või on su sugu hoopis laim. (Seda ma ei hakka sulle siin praegu rääkima, kuidas see käib, sa pead ise ikka lugema, et su teadvus avarduks natukene.) Ühesõnaga, kui sa oled naine, siis sa ei pea nii õudselt pablama selle pärast, et sul jalad harki käivad nagu kõigil teistel. Sul on õigus teada, mida sa tahad, ja ise suuta seda saada, mis sa tahad, seda esiteks. A teiseks ei pea sa kogu aeg juurdlema, kas oled mees või naine, sa võid olla hops! teises maailmas, kui sul selline tuju tuleb, sa võid ise oma riided seljast võtta, kui tahad, ja kui ei taha, võid selga jätta. Maitia, see arusaamine, et sugu ei olene genitaalide sordist, võib olla täiega vabastav. Sa võid tunda koguni, et oled sootu, või et ükskord oled ühest soost, ja siis teinekord jälle teisest, ja vbl vahel mõlemat korraga, ja et see on jumalast okei. Ja isegi kui sa ei hakka selle peale tingimata kõigil tüüpidel kohe ajusid välja keppima, siis võib näiteks su vaimne nukrus üle minna.
Sest nukrus tuleb sellest ju, et sa pead kogu aeg keegi (teine) olema ja teistele meeldima. Naised peavad eriti, terve kuradi elu võib selle peale ära kuluda. Lõhmuse minategelane ei taha meeldida, ja sellepärast ta mulle meeldibki. Kui sa nüüd arvad äkki, et autor kirjutab oma läbielamistest ja seksuaalsetest seik­lustest, siis sa oled muidugi hullult tünga saanud (ja kui selline asi peaks sinuga juhtuma, siis sa oled üks türapea ja täiega väärid seda, olgem ausad). Nii et see ei ole sulle siin mingisugune realism. (Minu arvates.) Lõhmus rääkis esitlusel ka, et lihtsalt kõige kergem ja loomulikum on lasta lool juhtuda minaga, sest kuidas sa ikka kellegi teise kohta neid asju kirjutad. Armin Kõomägi, kes temaga juttu ajas, jälle ütles, et temal oli lugedes kogu aeg naljakas. Mehena tal midagi muud kinnitada üle ei jäägi. Mitte et ma siin praegu surmtõsine oleksin, aga sa ei või ju teada. Vbl ma teen salaja kodus neidsamu asju mis Lõhmuse minategelane, lihtsalt ei tunnista seda üles. Selline arg rott olen äkki.
Ja vbl ei rääkinud Lõhmus päris õigust selles suhtes, et need jutud tal niisama ise tulevad. St vbl tulevad muidugi, a ma näen neis igatahes küll, et need on üksjagu sellised tehtud ka. Seda ma ei tea aint, kui palju Kajar Pruul toimetajana neid järele aidanud on või pole. Mingi ühtlustamine on igatahes toimunud, tkstd on kirjutatud ju lausa 17 aasta jooksul, nii et ilmselt pole nad just päris ise raamatuks kokku läinud. Nad on pandud ja hoolega sätitud ikka.
Igatahes on Margit Lõhmuse lood sellised, mis igaühega juba ei juhtu, ja seal on üksjagu niisukest, millest korralikud inimesed ei räägi. Pohh nendest korralikest, mul igatahes pole eriti kahju Lõhmuse vanaemast, kellele „Vikerkaar”, kus see uriinijutt kõigepealt ilmus, nina alla topiti, ja samal ajal tema emale räägiti, kui halvasti ta on oma last kasvatanud. Korralikud inimesed ei tee siin ilmas kunagi midagi ägedat ära, aga Lõhmus on juba teinud, ja teeb kindlasti veel. Parem oleks, kui teeks. Nii et kui sa oled mingi allakäinud tropp ja eelistad salaja pihku peksta, siis ära seda Lõhmuse raamatut loe, ja järgmist ammugi mitte. See tuleb veel rajum, ma loodan, a kas sootum ja süütum, seda ei tea. Vbl on autor järgmise raamatu ilmumise ajaks kehavärgid juba selgeks saanud ja hakkab huvi tundma muude asjade vastu. See oleks päris hea tegelt.