Villem Valme: „Öömüük aknast”.
„Kirimiri”, 2018. 77 lk.
Kui luuletajalt küsitakse, miks ta kirjutab, siis saab sellele olla mitu vastust, kuid üks võimalikest on päris kindlasti see, et lugejaga, teisega, otsitakse dialoogi, jagatakse midagi: oma seisundit, mõtteid, väljendusrikkuse pärle.
Kuid ka dialoogi otsimise teel võib luuletaja sattuda kinnisesse mulli. Vahest koguni enda puhutusse. Vastukultuur võib niisamuti mulliks laieneda.
Selles mullis pole otseselt midagi halba. Ega ka head. Mullis võib tunda õhupuudust, jääda ajapikku sõnatukski selle õhulisusest, mida läbi torgata ei sobi. Ja kas seda üldse probleemina tajuda, on iseküsimus ja sõltub suuresti teadvusetüübist.
Tänapäeval käivad mõttekaasluseotsijad koos kirjandusfestivalidel, hängivad kallites hotellides, joovad vastuvõttudel head veini — luuletamisestki on saanud teatud masinavärgi osa. Mida parem elatustase on riigil ning mida suurem on kirjandusfestivali eelarve, seda mõnusam on isekeskis dialoogi pidada. Ja ega mul olegi plaanis selle üle ironiseerida, kultuuri tulebki toetada, eriti neid, kes ei esinda mitte niivõrd riiki kui oma peaaegu lõputute võimalustega keelt. Pigem tahaksin (endale) ikka ja jälle meelde tuletada, kuidas mugavus — kui tahes peenes kontekstis — võib pimedaks ja enesekeskseks muuta ja olulise varju jätta.
Jah, see narkomaanist saksa tüdruk seal Barcelona tänavatel, kes oma luulet pilvedes deklameerib, kas ta ei võiks seda luulet avaldada?
Võiks. Aga ta ei avalda — võib-olla ei saa kirjandusajakirja toimetaja „oma mullis” aru sellest, kui hea see tegelikult on —, ja lõpuks viib politsei ta hoopiski ära. Tal pole kunagi olnud niisugust sotsiaalset positsiooni, tausta ega ettevalmistust, et tema anne võiks sattuda „õigesse seltskonda”, sobiva auditooriumi ette. Ja olgugi et alles pealt kahekümnene, ei saakski ta kirjandusfestivalil viibimisega, igapäevase kodanliku sotsiaalsusega, selle kirjutamata ja kirjutatud normide arvestamisega enam hakkama. Ta ei jaksaks suurel kinnimakstud kirjanduspeol ennast kokku võtta ega teisi laua alla juua, naeratades ja ikka sirgelt kõndides. Vahest ongi võimatu tungida mulli, püsida seal, kui sa ise ei sisalda mulli ega kahanda end nulliks, või kui oled juba ühe suurema nulli, tühjusega üheks sulanud, kõiksuses lahustunud, ühele võimalikule elule ammu — võib-olla juba varases lapseeas — kaotanud. Nagu kõik tundmatud andekad surnud ja elavad surnud.
Miks nii pikk sissejuhatus?
Aga sellepärast, et neid mõtteid mõtlen Villem Valme luulekogu „Öömüük aknast” lugedes, arvustust oma peas juba kokku võttes. Ja neid pilte näen segatuna Barcelona tüdruku poeetiliste karjetega, ning luuletajana ma peangi just niisuguseid asju nägema.
Ma loen, ja mulle meeldib, ent korraga tajun enese ees mulli ning sirutan selle poole instinktiivselt oma sõrme. Tõmban tagasi, mull hõljub mu ees. Vaatlen mulli tuules. Kellegi meelest kahtlemata „oma mullist”.
Ehk on lugejad minuga nõus, et tänapäeval on eesti luuletuule suund selline, et lugejale ei anta lugeda ja heal juhul ka nautida mitte üksi luulet, vaid ta peab kindlasti sisenema ka luuletaja maailma ja elusfääri, tema tuttavate ringkonda ja eraelusse üldse. Tema personaalsesse mulli. Selles mõttes ei pruugi luuleraamat erineda avaliku elu tegelase elulooraamatust, mis tihtipeale ebaõiglase minevikuga arveid õiendab ja kohalikkust — eelkõige seda vaimset — kinnistab.
Kohalikkust, nii keelelist kui meelelist, on ka Valme teoses üksjagu. On õnnitlusi sõpradele: Jaan Pehkile, Janek Murdile, kes peab autori poolt suudlema kaunist Narva-Jõesuud… (peas hakkab korraga keerlema „Puhkuse veedame kõik Viljandis”).
Luulest leiab ka kohaliku nalja: Eesti Mittekirjanike Liidu nimekirja, mille puhul on tõenäoliselt tegu eesti kirjanduse tähtsamate autoritega, kes luuletajale pähe tulnud või keelemõnu pakkunud (26 meest ja üks naine).
Muusik Ramo Tedergi on eestlastele tuntud inimene, nagu ilmselt ka Peeter (kes lk 60 viimase rea kirjutas). Kuid minul pole sellesse maailma, sellesse mulli justkui pääsu. Proovin siiski kannatlikult siseneda.
„Vestlusest Ramoga” (lk 62) saab lugeja teada, et autoril või tema sõbral on koer ja et koer teise elusolendina paneb inimest korraga kompama sise- ja välismaailma piire ja mõõtmeid:
— lähen kutsuga õue
— kutsu õu tuppa?
— ei mahu
Luuletus keerleb eesti keele võimaluste ümber, mis teksti humoorikaks teevad: tegusõna „kutsuma” seos „kutsuga” ehk hellitlevalt „koeraga” võimaldaks koera õueala tuppa kutsuda, kui tuba ainult suurem oleks.
Loomaõue tuppa tarimine lapsikult tabava poeetilise järelmi, keelenaljana on igati tervitatav: loom annab kirjandustekstile ikka „inimliku” ja vahest koguni tagorelikult spirituaalse mõõtme (aga mul on muidugi rumal kalduvus igale poole midagi enamat sisse lugeda).
Näiteks soome luuletaja Sirkka Turkka looming tähistab minu silmis fauna-armastuse väljenduse vaieldamatut tippu, ja seda lugedes võib korraga mitu tundi lohutamatult nutta (olemata sealjuures loomapidaja) selle üle, kui abitud on oma valus nii loomad kui ka inimesed.
Ja leida sealt veel midagi, kui muidugi psüühika välja kannatab.
Aga selle seose juurest tagasi Eestisse tulles:
Tähelepanu väärib luuletus Suurupi rukkist: „kas mäletad neid veatuid viljaringe / kas hõllandub see ruuge rukis / need ringid läksid sügavale hinge / tol kaugel kaunil päeval Suurupis” (lk 56).
Ehkki Suurupi rukkist rääkiv pastišilaadne tekst on imeline, napp, igavikku talletav ja luuleliselt kõigiti täiuslik, ei suuda ma selle imelisust millegipärast vastu võtta ega suudaks tunda ka rahulolu nendes paikades kestmisest ega, autori sõnul, „pimedat aukartust”, et „elame ja elame veel ja veel ja veel” (lk 47 „toost”).
Ju see on minu enda vastuvõtuvõime probleem, ning ma olen pigem „eituseluule”-inimene kui palvleva jaatamise nautija (seda enam, et minu arust tähistab kumbki mainitud tundelaadidest ümberpöördult iseenda vastandit). Triintasujalik või fs-ilik eitus, kiretu klaasilõige suurde pehmesse, aga pimedasse silmamunasse on minu arust tihtipeale humaansem, mõistvam, kaastundlikum ja ebaisekam kui rahulolev-paatoslik-nartsissistlik ülistuslaul kõigele kaunile-elavale. Jah, see on üha minu mure, eriti luules!
Aga Suurupi rukis… Muidugi võiks õigustatult küsida, miks peaks näiteks Guadalaraja-Yebesi pōld, millest hetkel möödun, olema poeetilisem kui Suurupi oma, aga ehk polegi ma sisimas Suurupi rukki imetlemise vastu, vaid mind kipub häirima hoopis mahaäritud kodumaa paikade Facebooki-reklaampiltide vaimus romantiseerimine segatuna mingi võltsboheemlusega, mis on viimased kümme aastat haaranud ka osa intelligentsemast kultuurirahvast. Märksõnad „punklaulupidu”, „Kalamaja printsess” ja kolmeeurone käsitööjäätis „Jäämari” (koduaia marjamahlast) võtavad selle trendi ehk kõige paremini kokku. Luules ma seda elutunnet lihtsalt enam ei taha — sel määral pean küll kurdilt subjektiivne olema, kui palju ma autorit ka mõista ei püüaks (ja ega ma ei arvagi, et autor seda päriselt endas kannab). Ning ehk on seal esmapilgu-paigakesksuses, üle-Eesti-veeremises („sina sõidad Pärnust Tartusse / ma Viljandist Tallinnasse / nii me veereme üle Eesti / mõeldes punktipealt ühest ja samast”) irooniatki. Loodan, et olen õigel teel. Mõeldakse küllap armastusest, igatsetakse teineteist — see on esimene mõte, mis luuletust lugedes pähe võiks tulla, kuid kas luule peab mängima kõige esmastel kujutluspiltidel ja mõtetel? Äkki on ikkagi midagi veel?
Lk 63 on August Künnapu tehtud pilt — näib, et Lõuna-Eesti maastikust, kus kenad poisid, taustaks talu; nad paistavad seal vaimupõllul vabana ja kohustusteta olelevat, keerutades parajasti plaate. Kõik on uusvanal Eestimaal hästi ja chill.
Kui mind aga juba Ramo ja Peetriga peibutatud on, tahaksin ka teada, kes siis on see „oma uues isiklikus köögis ja hakib küüslauku” (lk 44) ning on rohkem hakkinud, kui luulemina oodata osanuks. Jaan? Janne? Ja miks see mind üldse huvitama peaks, et keegi oma uues köögis süüa teeb? Mõtted kisuvad siiski õigustatult olmemõnudele, sülg tuleb suhu — ka mul oleks uut köögikappi tarvis… Milline see kapp olla võiks?
„Kogu päev on möödunud / või õigemini saabunud / äikese ja seksi ootuses” (lk 46) — seegi on tore tähelepanek! Aga jah, kas inimesel oleks ka muud oodata, mis oleks niisama väheoriginaalne? Näiteks seda, et raamatupidaja teeb ülekande ära, enne kui puhkusele läheb? Või et isa/ema saab kaineks ja isa/ema toob päeva lõpuks süüa? (Nojah, mis luulel sellest, niisuguseid maamaju meile liiga tihti ei näidata, neis juba kolmeeuroseid „jäämarju” ei sööda.)
Pole mul ehk tark minna igast värskest luuleraamatust otsima mingeid nõelu (heinakuhjas), intensiivsust ja läbiraputamist. Selle asemel võiksin ju lihtsalt resoneerida autori puhtmeeleliste, pisut naiivsete igavikku talletavate seisunditega (mille meistreid on Eesti luules tegelikult vähe ja mis võivad heal juhul tekitada ka kõige küünilisemas indiviidis lõikavat haledustunnet). Luuletaja sõprade eluoluga uues Eestis. Pehmete, teadvust silitavate impressioonidega. Olgugi et see kaasaminek, see hinnaalanduse tegemine pole sugugi kerge.
Joel Sang on üle kümne aasta tagasi tabavalt kirjutanud oma „põlvkondlikust piiratusest”, seda esseed taas lugedes ja selle ideest — laiemalt — tõukudes pean minagi leppima sellega, kes ma (luulelugejana) juba aastaid olen.
Kogus „Öömüük aknast” on hulk väga häid luuletusi, näiteks lk 15: „on inimeste inimesed / ja inimeste kapid”, milles autor näitab inimese otsekui marionetlikku siia-sinna heidetavust, paigatust, tema just nagu multifilmilikku transformeerumist… sootuks anekdoodiks, mille lõppu ei mäletatagi. Eks luuletaja (mitte tekstimeisterdaja) tee — Eestis — olegi säherdune.
Tugevaimate luuletuste hulka kuuluvad vaieldamatult „ole kes sa oled” (lk 59), teadvuse vabale voolule alistunud „ühel kaugel saarel ootab vananemist” (lk 66), pastišilaadne „kuhu kukkus teine kinnas” (lk 68) ja ehk ka „see oli läinud sajandi jahtunud jälgedel” (lk 69), ning minu absoluutne lemmik, võimsa lõpuakordiga „pakett kahele” (lk 51).
August Künnapu kujundus on professionaalne ja Kalju Kruusa toimetajatöö kõrgtasemel. Raamat on läbimõeldud kunstiline tervik, kui välja arvata maitsevääratuse piiridel mängiv kitšilik-imal romantika: „su silmad säravad kui värskelt pestud sõstrad” (lk 55) ja veel paar sarnast teksti, mis on kogusse sattunud ilmselt märkimaks autori stiililist haardeulatust — pärast pikemat avaldamispausi.
Väidan, et head luulet pole olemas ilma teatava meelsuseta; meelestatuseta, mida võib ridade vahelt sageli vaevu aimata, ent mis parimal juhul tabab (minusugust) lugejat silmapilk. Tihtipeale ongi nii, et luuletaja tekstidega on peaaegu kõik korras; need on tehniliselt perfektsed, sõnumi-väljenduse poolest ülitabavad, ent tema meelsus on kuidagi… häiriv. Seda võib tunda nii Poundi kui mõne eesti klassiku puhul. Ja häiriv võib olla eeskätt see, kui luules midagi tõeliselt häirivat (öelda) pole.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Valme on huvitav luuletaja. Ma soovin, et tema rada viiks teda kaugele ja kõrgele, mullidest väljapoole. Ja et kui ta kord pääseb ööbima näiteks punaste sametdiivanitega Oslo hotelli, kus on Ingmar Bergmani lemmiktuba ja kuhu kutsutakse kord elus Norra riigi kulul üks eesti luuletaja, kelle looming satub maailmaluule antoloogiasse ja keda koheldakse kogu festivali kestel kui VIP-i, oleks ta ikkagi võimeline kõik mullid avama. Ning olema selles punases toas juba päris hirmutavalt üksi: Ramo, Jaani või Janneta.
