1

Üksainus kord olen näinud, et Piret Saluri närveerib.

Aastal 1987 oli Piret saanud väljasõiduloa Soome ja me olime kokku leppinud, et viin ta oma töökohta Weilin+Göösi kirjastusse selle avaldamisplaanidega tutvuma.

Oh kui palju aega on sellest mööda läinud! Seda tol ajal nii suurt kirjastust ei ole enam, ei ole olnud juba kümneid aastaid. Kuna kirjastus ja trükikoda asusid Tapiolas ja mitte Helsingi kesklinnas, läksime sinna minu autoga. Auto oli sinine Talbot – seda markigi pole enam aastakümneid liikvel olnud. Samuti pole enam autoraadiol kassetimängijat, pole ka enam neid väikseid C-kassette, mille pealt tol ajal muusikat kuulati. Meie sõidu taustmuusikaks olin valinud, enam täpselt ei mäleta, aga kindlasti midagi klassikalist; üks minu lemmikkassette oli Jessye Normani ooperiaariatega. Ka džässi oli autos ohtrasti.

Inimese mälu on kummaline. Kassetti ma ei mäleta, küll aga mäletan täpselt Pireti käeliigutust auto kõrvalistmel. Mis käskis muusika vaigistada. Kuulasin otsekohe sõna.

Sain aru, et Piretit ajas närvi eelseisev külaskäik. Seda oli tunda ka kohale jõudes, ehkki peremees oli kõige sõbralikum vanahärra. Ville Repo oli üks Soome kirjastusala legendidest. Pingesoleku tõttu oli Pireti soome keelgi natuke kange. Nüüd on asi hoopis teisiti. Kui intervjueerisin Piret Salurit eelmisel aastal Tallinnas oma uue raamatu jaoks, võisin tema täpsed soomekeelsed laused Eesti kirjanduselu kohta otse trükiteksti üle kanda.

Aga see käeliigutus, see oli käskiv. Ja seda Pireti iseloomu ja tahtejõudu läkski varsti tarvis. Kulus mõni aasta ja Piret oli taasiseseisvunud Eesti presidendi kantse­lei protokolliülem. Siis allusid tema käeliigutustele nii kodumaal kui välisvisiitidel ametlike pidusaalide administraatorid, autojuhid ja muud asja­mehed – ning loomulikult ka ministrid ja suursaadikud. Piret oli kõikvõimas, ta pani suured riigi ja valitsuse aparaadid toimima nii, nagu nad diplomaatia rahvus­vahelises maailmas toimima peavad. Ainult Lennarti legendaarse hilinemise vastu oli temagi võimetu.

 

2

Enne presidendi kantseleid on Piret Saluri töötanud Tallinnas Soome kultuuri­punktis, Eesti suursaatkonnas Helsingis, varem olnud toimetaja Eesti Tele­visioonis, ta on tõlkinud inglise ja vene keelest – aga eelkõige tuntakse teda soome kirjanduse tõlkija ja tutvustajana. Täpselt nelikümmend aastat tagasi ilmus tema esimene tõlge, nüüd on tõlkeid juba üle viiekümne.

See esimene tõlge oli Hannu Mäkelä lasteraamat „Hobune, kes kaotas prillid ära”. Mäkelä, nüüdne akadeemik, oli tol ajal mitmekülgne luuletaja ja prosaist ning kirjastus Otava soome ilukirjanduse osakonna juhataja. Otavast saigi Pireti Saluri tugipunkt tema Helsingi-käikudel, ja järgmiste aastate tõlketöödes võttis ta põhimõtteliselt omaks selle kirjastuse esteetika. Otava esteetika all mõistetakse Soome kirjanduskriitikas 1950. aastatel alguse saanud modernistlike kirjanike sugupõlve, kelle luule ja proosa erines varasemast; see oli tihe, kaalutletud, lihvitud. Otava keskne modernist oli Antti Hyry, selge, lihtsustatud lause meister. Piret Saluri on tõlkinud Hyry tähtsamad teosed. Ta on esitlenud arvukaid muidki otavalasi alates Pentti Saarikoskist kuni Marja-Liisa Vartioni, Olli Jalosest kuni Sirpa Kähköseni.

Aga nüüd tuleb üllatus. Saluri on tõlkinud ohtralt ka Mika Waltarit. ­Waltari on olnud teise suure Soome kirjastuse, Werner Söderströmi ehk WSOY tähtkirjanik. Waltari esteetika tundub olevat Otava modernistidele täielik vastand – või tundus see nii olevat vähemalt meie 1950.–1960. aastate ägedates kirjanduskähmlustes.

Kuidas on nii suur stiilivahetus võimalik? Küllap on, ilukirjanduse tõlkija peab valdama erinevaid registreid.

See võib pakkuda ka nõudlikku ja põnevat väljakutset, tean seda omast kogemusest. Minu taustaks soome kirjanduses on toosama Otava modernism ja minule oli Jaan Krossi soomendamine alguses stiili ja keelekasutuse poolest nagu vette hüppamine tundmatus kohas. Mäletan paljusid aastatetaguseid hetki kirjutuslaua ääres, kui pidin maestro Krossi pikkade ja käänuliste, kuid väga loogiliste lausete tõlkimisel taandama oma keeletajust Antti Hyry, Veijo Meri ja Paavo Haavikko õpetused. Usun, et Piret Saluril on samasuguseid kogemusi oma siirdumisest Antti Hyry juurest Mika Waltari suurte ajalooromaanide juurde.

 

3

Kui eesti tõlkija valdab nii Antti Hyry kui ka Mika Waltari keelt ja stiili, on ta soome kirjandusinimese silmis täiesti suveräänne ja võimeline valitsema ka kõiki meie ülejäänud kirjanikke, kogu meie kirjanduse väljendusviiside skaalat. Soome kirjanikule on Saluri nimi usaldusväärse kvaliteedi tagatis. Kuid muidugi on mitmekülgsel eestindajal oma lemmikud, kes tunduvad talle eriliselt olulised.

Piret Salurit eriti huvitanud kirjanikeks näivad olevat Mika Waltari kõrval Olavi Paavolainen, Paavo Haavikko ja Pentti Saarikoski. Nende kaudu jõuame tõlkijatöö ühe tähtsa tahu juurde. Ülesandeks ei ole mitte ainult sõnahaaval tõlkida sadu ja tuhandeid raamatulehekülgi ühest keelest teise, vaid teha ka palju muud: tuua võõra maa kirjandust oma maa kultuuriväljale, otsida tõlkimisväärseid raamatuid ja soovitada neid nii, et kirjastused pakutu oma plaanidesse võtaks.

Saarikoski (1937–1983) ja Haavikko (1931–2008) on soome kirjanduse moodsad klassikud, Olavi Paavolainen aga vanemast põlvkonnast, tema eluaastad olid 1903–1964.

Paavolainen oli inimesena seltskonnasalongides hiilgav dändi, sõnasepana suurepärane stiilimeister. Tema žanriks oli esseistlik käsitelu oma aja uusimatest kultuurihoovustest. Ta esitles soomlastele 1920. aastate dadaismi ja muid kunsti­uudiseid, ta reisis Buenos Airesesse, Berliini ja Moskvasse ning analüüsis teraselt, mis oli 1930. aastatel sündimas nii kultuuris kui ka maailmapoliitikas. Piret Saluri tõlkis neli neist elegantsetest teostest ja hoolitses ka nendele tausta loomise eest. See tähendas asjatundjatelt järelsõna tellimist ja esitluste korraldamist.

Veel rohkem organiseerimist nõudsid Saarikoski ja Haavikko esitlused. Mõlemad kirjanikud olid nõukogude võimu silmis kahtlased ja nende teoseid ei olnud kerge avaldada. Tänu tõlkija visadusele ja osavale tegutsemisele see lõpuks siiski õnnestus ja nüüd võivad eestlased lugeda kogu Saarikoski ja Haavikko luule­toodangut. Üks tähtis teos ilmus Saluri tõlkes sellel sügisel: Paavo Haavikko omaelulooline proosateos „Autoportree katse”. Saluri ise on tõlkinud Saarikoski proosat, kuid ka luulehiidude avaldamises on tal algatajana ja tõlkijate nõustajana olnud tähtis osa, samuti kui nooremate tõlkijate koolitajana.

 

4

Mida kõike on tõlkimine lisaks sellele, et sõnu pannakse ritta ja teise keelde nii, nagu need seisavad laual lahti olevas raamatus? Seda teemat tasub jätkata. Tuletame meelde, et Piret tegi esimestel aastatel oma tööd nõukogude tsensuuririigis. Ühenduse pidamine Soomega oli raske ja seda kontrolliti. Aga see avas ka kanaleid kaugemale. Soome oli Piretile peale tõlkija keelekodumaa ka värav läände.

Enne internetti, kus me pääseme ühelt maalt teisele üheainsa sõrmeliigutusega, tähendas see raskete raamatukohvrite lohistamist Tallinna ja Helsingi sadamas – aga mitte ainult seda, vaid ka pikki rongisõite hoopis teise suunda, itta. Intervjuudes – ka siinsamas Loomingus kümmekond aastat tagasi – on Piret Saluri jutustanud, kuidas reisiluba läände tuli hankida pika rongisõiduga Moskvasse; Nõukogude Liidu kirjanike liidu välisosakonna prouasid oskas Piret kohelda samamoodi nagu Lennart Meri: ladusas vene keeles ja päikeselise naeratusega.

Väljasõiduviisa Soome andis Salurile raamatuid, mida tõlkida, ja sõprus­suhteid soome kirjanikega, aga see polnud veel kõik – Helsingist koju sõites oli tõlkijal kaasas ka teiste maade raamatuid, kas siis soome tõlgetena või algkeelsetena, mida jagada eesti kirjandusinimestele. Oli veel üks kirjanduse eriliik, mida saadigi kätte vaid nii, et seda kanti kohvris ühest sadamast teise, tollimeeste nina alt läbi: see oli väliseesti kirjandus. Sündis praktika, et Eesti Kirjanike Kooperatiiv postitas raamatud Otava kirjastuses töötavale Anja Salokandlele ning tema töökabinetist siirdusid need Tallinna Harju tänavale ja sealt edasi.

 

5

Hulk aega on möödunud Hannu Mäkelä lasteraamatust, Talboti marki autost ja C-kassettidest – ning nõukogude võimust. Kuid veel rohkem tuleb rõhutada interneti toodud suurt murrangut. Sellest on mul kõnekas mälupilt. See kriipsutab alla Pireti tegutsemisviisi, mis on alati olnud nii tarmukas kui ka peenetundeline.

Üks meie ühistest töödest oli Lennart Meri kõnede kogumiku toimetamine soome lugejate ette. „Tulen maasta, jonka nimi on Viro” ilmus Otava kirjastuses 1995. aastal ja raamatu tiitellehele on kirjutatud, et selle toimetas Piret Saluri ja tõlkisin mina.

Piret valis tõlgitavad kõned ja määras raamatu liigenduse. Ta oli pidanud läbi käima tohutu hulga materjali ja minule antud käsikiri koosnes mitmesugustest valguskoopiatest: oli presidendi kantselei puhtaks kirjutatud tekste, oli koopiaid otse Meri kirjutusmasinast. Minu tõlkimistöö algas – aga samal ajal algas ka teine töö Soome lahe lõunakaldal. Lennart Meri vaatas oma kõnede tekste läbi, korrigeeris keelt ja tegi lisandusi. See protsess tõi kaasa kõigepealt parandusi ja siis paranduste parandusi.

Nii teevad paljud kirjanikud ja Lennart Meri oli tuntud oma eriti täpse väljenduse poolest. Mina pidin muudatused oma soomekeelsesse käsikirja otsekohe sisse viima.

Nüüdsel ajal käib see töö arvuti abil välkkiirelt, kuid kolmkümmend aastat tagasi läks vaja midagi hoopis muud: telefaksi ja jalgratast.

Telefaks ja jalgratas olid ühes ja samas Helsingi linnaosas, Kulosaari aed­linnas, kuid eri aadressidel. Faks oli suursaadik Jaak Jõerüüdi residentsis, jalg­ratas minu kodus garaažis.

Kõigepealt helistas Piret mulle koju kirjutuslaua taha ja ütles, et „nüüd tuleb”. Sama sõnumi saatis ta ka Jõerüüdile. Mina tõusin tõlke kohalt, võtsin jalgratta ja sõitsin sellega suursaadiku ukse taha paberite järele. Jaak oli valmis, lausus paar talle iseloomulikku nutikat, tabavat sõna ja mina sõitsin koju tagasi.

Muidu oleks ju olnud tore ilusal suveõhtul kauni Kulosaari lehtpuudega palistatud tänavatel vändata – kui ainult ei oleks olnud hirmus kiire ja ei võinud teada, kas see paranduste parandus on nüüd lõplik või tuleb veel paranduste paranduste parandusi. Kirjastustes on ajagraafikud alati pingelised, sest trüki­kojas on see minule nii tähtis töö alati vaid üks sadadest.

Aga kuna ma teadsin, et kogu meie ettevõtmine on Pireti kindlates kätes, lasin allamäge sõites rattal ehk natuke aega vabakäigul veereda. Vaatasin tänava ääres õide puhkevaid hobukastaneid ja hingasin sügavasti sisse suveõhtust õhku.

Soome keelest ANU SALUÄÄR