Mari-Liis Müürsepp: „Jäävad ainult silmad”.
EKSA, 2023. 111 lk.

Mari-Liis Müürsepa looming koosneb kolmest luulekogust ja ühest novelli­kogust, võtad need kõik korraga peo peale – ­õhukesed vihikud, kerged. Sõnu vähe, pointi palju. Kokkuhoidlik ümberkäimine sõnadega on kahtlemata voorus, mõelgem vaid nende õnnetute eesti romaanikirjanike peale, kes on kokku higistanud kaheksa­köitelisi romaane, iga raamat paras tellis­kivi, keegi ei viitsi lugeda. Ei, mulle meeldivad paksud romaanid, need ei saa kohe otsa, jätkub kauemaks, aga no pauerit peab olema, pauerit ja professionaalsust, need kaks P-d hoiavad teose juures. Mind ei kurvasta, et Müürsepp on P-tähega enda jaoks ära märkinud hoopis tekste, mis on kirjutatud purjus peaga, ja need pärast ümber nimetanud poeetiliselt piiranguteta ridadeks („Paradoksid”, 2018) – ainult et see on muidugi poeetiline liialdus, sest Müürsepa loomingut iseloomustab tervikuna pigem vahe kainus ja tean-täpselt-mida-teen-ätitüüd.

Müürsepa juurde kuulub muidugi veel üks P – prõmm, 2022. aasta Eesti luuleprõmmu meistrina esindas Müürsepp Eestit Euroopa võistlusel Roomas. Niisiis on tegemist kogenud esinejaga, kes teab, kuivõrd erinevad kunstid on tekstide loomine ja nende esitamine, mõlemad tulevad hästi välja vähestel. Müürsepp on üsna eriline nähtus veel sellegi poolest, et ta on kirjutamist õppinud, see mõjub enamasti natuke kahtlaselt, peale paari tuntud eesti luuletaja õpetavad loovkirjutamist enamasti isehakanud skribendid ja raha tegemise peal väljas olevad nahaalid, kuid paistab, et Drakadeemias pakutakse enamat kui sooja õhku ropu raha eest. Samuti väärib märkimist, et tegu pole katusekambris nälgiva autoriga, kelle loojaeksistents sõltub kulka armust, vaid professionaalse reklaamikirjutajaga, kes võib kirjandust võtta hobina – aga ei võta. Juba luulekogudest on näha, et Müürsepp suhtub luuletajarolli tõsiselt, esimeses luule­kogus mõjub see isegi üllatavalt (sellest veel üllatavam on isamaaluule), kuid enesekindla ja kohati eneseiroonilise, äratuntavalt isikupärase käekirja tõttu usutavalt.

Seesama isikupärane käekiri läbib kõiki kolme luulekogu („Paradoksidele” järgnes 2019 „Blondiine armastav mees” ja 2021 „Strippari pisarad” ), mida on teenimatult vähe arvustatud, seda enam on aga hea meel märgata, et Müürsepp on oma lugeja siiski leidnud – luulehuviline blogosfäär on ta soojalt vastu võtnud. Paratamatult meeldib Müürsepa luule rohkem naistele, kes suudavad poeetiliselt vahendatud kogemustega samastuda. Tean minagi, kui hea tunne on minna peole, välja, linna peale ilma käekotita, ilma kogu selle varustuseta, mis kuulub kohustuslikus korras naine olemise juurde (puuder, huulepulk jne), rõõmsa ja vabana, tundes, et minust endast piisab täiesti. Noh, minna nagu mees, saate aru, sest mees ei kanna ju käekotti, mees on iseendana alati küllaldane. Tean ka seda, et ega ilma meigita ringijooksmist heaks tooniks ei peeta, aga ma jooksen ikka, parim kompliment ever, mis ma saanud, on: kle, sa näed ilma krohvita suht samasugune välja kui krohviga (mind isegi ei huvita, kas see on tõsi).

Ah, kes meist, naistest, ei teaks, „et heas naises / kasvab kõik kole / sissepoole // karvad / kõht / ja kannatused”.[1] Et pulma ei sobi üksi minna ja üleüldse ei ole hea toon ise teada, mida tahad ja kuidas sulle elada meeldib, et iseenda valimine oma elu keskpunktiks on karistatav, olgu siis meeste või mõne lambi eide poolt. Elada naisena tähendab olla sunnitud uskuma, sa kaotad selle pärast, et oled loll, aga kui võidad, siis selle pärast, et oled ilus. Kui säärasest rollist keeldud, oled bitch. Meestele võib-olla Müürsepp nii hästi ei istu. Missugune mees tahaks kuulda, et „jah / sa oled siga”[2] või et ainus, kes naisega kunagi munni ei mängi, ongi päriselt munn, s.t vibraator. Issand jumal, mehele ei tohi kunagi öelda, et ta hinge põhjanoot on „värske vedel ahvatlev / sitt”.[3] Ideaalsed, õiged, naiselikud naised ei tee kunagi nii. Sedasorti naiselikkusest keeldumine nõuab julgust ja seda Müürsepal jagub.

Novelli puhul tahaks peale paueri ja professionaalsuse kindlasti ka puänti – ja seegi on Müürsepal alati olemas. Juba luuletajana on Müürsepp hästi teadnud, et nätakas käib lõppu ja see peab olema tugev, tabama otse silmade vahele, kõhtu või miks mitte ka allapoole vööd, igatahes sinna, kuhu sa ei oota. Hea puänt peab lugejat rabama ja kui novellikogu „Jäävad ainult silmad” lühidalt iseloomustada, siis piisab kokkuvõttest, et point on alati hea. Kuna eesti novellil läheb silmapaistvalt hästi, pole sellel konkurentsitihedal ja paljude tublide kirjutajatega turul meelde jääda lihtne. Müürsepa kogus avaldatud novellid on varem kultuuriajakirjanduses ilmunud ja mul olid need kõik peale Värskes Rõhus ja Edasis (mida ma pidevalt ei jälgi) avaldatute esmailmumisest peale meeles. Sama ei saa ma väita ühegi teise autori kohta.

Kui luules kajastab Müürsepp suuresti nn isiklikke elukogemusi, mida väärindab poeetilise vormiga, siis novellid on selles mõttes puhas kirjandus, et mingeid personaalseid läbielamisi nende tagant ei tuvasta, puhas fiction. Kogu raamib kaks novelli, mis kasutavad üht ja sama võtet: lugeja ei saa kohe aru, kes tegelased või üks tegelastest päriselt on. Autor laseb võõritustundel tegevustiku suhtes süveneda määrani, milles segadus ja arusaamatus saavutavad haripunkti – ning avab siis kaardid. Ah soo, kurat, ma juba uskusin, et olemas võib olla ka niisuguseid perverte, kes söövad elevandipoegade sitta! Mis sest, et pole varem kuulnudki. Oh, pagan, ma jäin juba uskuma, et Tiiu, keda õnnetu Paul on kaotamas ja kaotabki, on tema armastatud naine, aga tuleb välja, et ei olegi. Rõõm sellest, et mind on lugejana nii elegantselt ninapidi veetud, on nagu kinni seotud silmadega tantsitud tants, mille lõppedes tänad vaimustunult keda tahes, kes sind kindla käega läbi sellise tantsu juhtis. Jah, Müürsepa käsi on hämmastavalt kindel, sellise usaldan kõhklemata oma seljale, panen koguni ise silmad kinni ja lasen ennast juhtida lõpuni välja. Oh, ärgem lõpetagem siin, tehkem üks tants veel!

Müürsepp võimaldab kogus „Jäävad ainult silmad” lugejale kaksteist tantsu ja kuigi sellelgi peol on ühed tantsud natuke paremad kui teised, tuleb tunnistada, et raamat on ühtlaselt hea tasemega. Vähemalt kolm novelli vääriksid Tuglase preemiat ja tõsiasi, et Müürsepp seda auhinda saanud ei ole, räägib eelkõige eesti novelli üleüldiselt tugevast tasemest. Suure­päraseid novelle ilmub lihtsalt rohkem, kui leidub preemiaid, millega professionaalseid loojaid tunnustada. Sõnade nappuse ja heade puäntide poolest võib Müürseppa võrrelda ehk eelkõige Armin Kõomäega, kes on eesti novellile garanteerinud iga-aastase kokkuvõtte parimaist lausa sajaks aastaks ning kes on ise suurepärase novellistina endale seadnud samad eesmärgid kui Müürsepp: vähem möla, pikem samm. 2020. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud kogus „Perifeeria kangelased” pani Kõomägi endale peale tähemärgilise piirangu, et jutud oleksid lühikesed, ent seda tihedamad. Ja tõesti, see kogu sisaldab suurepärase puändiga meeldejäävaid jutte. Muidugi, tugev puänt ei ole alati ainus, mis jutu heaks teeb, kuid oluline igatahes.

Stiili poolest on Müürsepa jutud pigem tagasihoidlikud, kujundeid leidub vähe, ei mingit poeetilisust, mida mõni ehk luuletaja taustaga autorilt vaikimisi eeldaks. Sõnavaraliselt neutraalne esitus on igal konkreetsel juhul loo jutustamise teenistuses, ka sündmustiku mõistmiseks loodud vajalikud taustad on joonistatud nappide, kuid täpsete joontega, näiteks: „Oli seitsmes päev pärast Kuuendat rünnakut.” (Lk 54.) Me ei pea täpselt teadma, mis juhtus, et mõista, mis viib kogule pealkirja andnud jutu „Jäävad ainult silmad” peategelase inimsöömiseni. Tähtis on, et selleni jõutakse loo enese loogikat järgides, ja see loogika on vääramatu. Liha on liha, saate aru? Ei saa? No soovi korral võite natuke Maarja Kangrot alla lugeda, „Õismäe ajamasinas” on üks inimsöömise jutt. Ja miks mitte Mehis Heinsaart, kelle romaan „Kadunud hõim” kannibalismi-ideel põhinebki. Jah, tundub, et inimsöömine on uuemas eesti kirjanduses moes.

Müürsepa novellide puhul tuleb esile tõsta ka ainestiku mitmekesisust ning psühholoogilist sügavust, mis on ­jällegi saavutatud väheste, see-eest täpsete vahenditega. OnlyFansi ajastul on paljad rinnad ja ­tagumikud kergesti kätte saadavad, ma ei pea silmas ainult spetsiifilisi kiimakeskkondi, mida on jalaga segada, piisab suvalise meedia­väljaande kollasema osa avamisest, et katmata kehade üleküllus näkku kargaks, see on ajastu märk. Aga püüa sa leida kedagi, kellega juttu ajada! Inimesed on valmis selle eest raha maksma, et keegi neid kuulaks, aga täiesti hindamatu ja raha abil kättesaadamatu on võimalus kellegagi mõtteid vahetada nii, et see teine keskustelus ka päriselt kohal olema soostuks. Samuti leiab usutavat kajastust lähisuhtevägivalla ohvri sisemaailm ja ümbritsevate suutmatus teda sealt välja tirida, mehe vajadus kehtestada ennast „pahana” – jah, leidub selliseidki mehi, kellel on teisele lõuga anda raske isegi siis, kui olukord ühtegi adekvaatsemat reageerimis­võimalust ei paku. Autoril on hästi õnnestunud ka deliiriumis mehe ja isegi männipuu „pähe” pugemine.

Kui oma esimese luulekogu kaanele vajas Mari-Liis Müürsepp veel Doris Kareva ja Triin Soometsa soovitust, siis nüüdseks kannavad omad jalad ja tuge pole tarvis. Müürsepp on end kehtestanud omanäolise luuletaja ja erakordselt kindlakäelise novellistina. Novellid on kõvasti paremad kui luuletused, ilmselt teenib autori vahe mõistus ja kaine kaalutlusvõime proosateksti ülesehitamist paremini. Tegemist on andeka autoriga, kellele võib kõhkluseta anduda.

 

^[1] M-L. Müürsepp, Strippari pisarad. Tallinn, 2021, lk 8.

^[2] M-L. Müürsepp, Blondiine armastav mees. Tallinn, 2019, lk 19.

^[3] Sealsamas, lk 32.