Mart Kangur: „Liivini lahti”.
„Kirimiri”, 2017. 95 lk.
Mart Kangur jätkab oma kolmandas luulekogus tuntud headuses vanaviisi. Tema loomingu austajatele võib öelda, et raamat väärib lugemist, pole kartust pettuda. Logisevat täitematerjali siin ei ole, kõik tekstid on vahedad. Kui Kanguri loomingut väga süvitsi tunda või siis kõik kogud järjepanu võrdlevalt läbi lugeda, võib küll märgata, et paljud motiivid, kinniskujundid, tehnilised võtted ja ka parafraseerimisobjektid korduvad üha, nii et pole päris tõsi katkend sellest manifestist: „mitte kunagi korrata / või kui siis ainult / erinevat” (lk 6). Kuid eks see tähendabki väljakujunenud käekirja ning igas korduses on midagi tsipake teisiti, ühegi varasematest kogudest pärit luuletuse taastrükki raamatus pole. Kellele Kanguri luule võõras, sellele võib omakorda öelda, et kui „Liivini lahti” teile meeldib, tasub ka varasemad raamatud läbi lugeda. Järgnevas sissevaates visandatu kehtib seega Kanguri luule kohta üldiselt, mõnel uudiskogu iseloomustaval nüansi- ja rõhuasetuserinevusel peatun eraldi. Üritan kõigepealt lühidalt kirjeldada Kanguri luulekeele üldisi piirjooni ja seejärel vaatlen mõnda elementi lähemalt.
Ühelt poolt võib Kanguri loomingut nimetada keeleluuleks. Hasso Krulli piiritluse järgi nimetatakse keeleluuleks „väikevormis tekste, mis juhivad lakkamatult tähelepanu keelelisele väljendusele ning mille sisu ongi — vähemalt osaliselt — keelest enesest tuletatud”.[1] Peaaegu kõigis Kanguri luuletustes on keel pingestatud, sõnade erinevad võimalikud tähendused tungivad hoolika lugeja tähelepanu fookusse, kusagil ei muutu keel edasiantavas pildis või elamuses n-ö nähtamatuks, taustaks. Samas tuleb öelda, et Kanguri eksperimendid pole väga radikaalsed, ei tüki keele ja tähenduse piiridele nagu näiteks Luuluri või varem Laabani häälutusluules (lämisemist-lalisemist üksnes nimetatakse, lk 19, 36), samuti pole siin radikaalset semantika ümbertöötlust nagu Erkki Luugil. Kõlakujundite mängu domineerimine tähendusterviku üle on Kanguri luules väga harv külaline (vt näiteks lk 84), radikaalseimaks graafiliseks eksperimendiks on tähendusmäng sulgedega-sulgudega (lk 40). Ütleksin, et see on keeleluule üksnes osaliselt, üht otsa pidi, teiselt poolt on siin enamasti sees sõnum, terviklik mõte, mida edastatakse — sedastus kehtib Kanguri iga üksiku teksti kohta, aga ka laiemalt tema luule kui tähendusliku terviku kohta. Isegi puhtad kalambuurid teenivad loodavat mõtte- ja meeleolutervikut: „olen rabe / ja laisk aga / rabelais’d raisk / kokku ei tule” (lk 73) või „olen südi! // kaksasin / ühe ü ära” (lk 10).
Kanguri loomingu sõnum koosneb järgmistest temaatilistest elementidest: luule loomise protsess, ennekõike luuletaja suhe sõnaga; armastus ehk suhe naisega; sotsiaalsed probleemid ning lüürilise mina positsioneerumine nende suhtes; sekka mõtisklusi elust ülepea ja iseendast. Lüüriline mina otsib tasakaalu kõigi mainitud elementide vahel ja ka leiab selle, Kanguri luules pole revolutsiooni ega katastroofi, valitseb muhe unine meelestus, mingisugune zen või tao: „lõunauinak / õhtuuinak / ööuinak / hommikuuinak / vahepeal / uinamuinak / lõpuks / suur muinasuni” (lk 41). Etteruttavalt tuleb siiski möönda, et ühiskondlikel teemadel luuletab Kangur nüüd varasemast teravamalt.
Rauge delikaatsus iseloomustab ka Kanguri luule sõnavara: kuigi kalambuur on siin oluline element, puuduvad vägisõnad ja igasugune nilbus (vrd näiteks Margo Vaino luulega). Võiks isegi öelda, et Kanguri luule armastuse tahk on vaatlusaluses kogus puhas igasugustest erootilistest vihjetest, mida varem natuke leidus. Ülevaate lõpetuseks tuleb rõhutada, et Kanguri luulet iseloomustab väga intensiivne ja mitmekesiselt teostatud intertekstuaalsus: vaevumärgatavad vihjed, vahele põimitud tsitaadid, parafraasid, töötlused, paroodiad, kompilatsioonid. Siingi on Kanguril oma lemmikvaramu: filosoofia, piibel, eesti kirjandusklassika ning samas ka popkultuur ja argised kõnekujundid. Ranget loendust läbi viimata tundub mulle siiski, et intertekstuaalset tulevärki on viimases kogus vähemaks jäänud. Ometi tuleb öelda, et Kanguri luules peituvate vihjete nautimiseks peab olema intelligentne ja erudeeritud, muu hulgas läheks vaja ka sarnast põlvkondlikku mälu. Isegi järgnevas näites leiduv otsene kompilatsioon võib omaaegset popmuusikat tundmata märkamatuks jääda: „meie isa kes sa oled taevas / pühitsetud olgu sinu nimi / kuid minugi nimi / kui ütled sa seda / kõlab samuti mõnusalt suul” (lk 79).
Mis siis rääkida peentest vihjetest Heideggerile („((((tõmban teki üle pea millepärast on ülepea olemine))))”, lk 40) või kerge vihje vormis parafraasidest („kuulen sõna kultuur / ja käsi sirutub…”, lk 72, vrd KK[2], lk 85).
*
Kanguri luule keskne kinniskujund, kolme kogu käigus lõputult läbi kedratud fetiš on sõna. Luuletaja võimatu missioon on teha ennast taandades ruumi sõnale endale „ilma lause ja tekstita” (lk 20): „luuletaja ülbus / ja edevus / ja lämisemine / on lihtsalt see mida / sõna enesejaatus / ja esilolu / ja lakkamatu mühisemine / nõrga inimesega teeb” (lk 19).
Selline loitsimine kestab Kanguri luules väikeste variatsioonidega kogust kogusse: „mina usun sõna / mis tõmbub tagasi / maailma sügavusse” (KP[3], lk 24), „sõnad ilma piltideta / sõnad ilma tähenduseta / sõnad ilma tähtedeta („täiskasvanute kirjandus”, KP, lk 58; vt ka „Tühjad sõnad” KK, lk 9—12, „irdsed sõnad”, KK, lk 23). Mõistagi pole keele iseseisvuse pühitsemine luules, sõnade vabastamine tähistamisest Kanguri väljamõeldud taotlus, luule säärast piiritlust võib ka eesti keeli lugeda näiteks Maurice Blanchot’lt[4], kellele Kangur on muide pühendanud ühe humoorika luuletuse („jätke sõnad väljapoole…”, KP, lk 61). Sellisest häälestusest laetud lüürilisel minal võib küll olla tunne, et ta pole veel midagi öelnud, on vaid laotanud sõnu enda ette (vt lk 8), kuid nagu samas mööndakse, on lugeja teisel arvamusel, lugedes sõnade kogumisse mõtte sisse, pidades Kanguri luulet ikka ütlemiseks. Keeleluule äärmustes saaks ju luua ka nii, et mõtet ja ütlemist ei teki, olgu siis häälutades või sõnu seosetult n-ö külvates (ütlusena lugemine eeldab siiski lauseid ja lausete kogumeid, üksikute sõnade tähendused põrkavad üksteise vastu ega moodusta mõtet), aga nõnda Kangur ei taha või ei saa — on see siis tähendusega nakatumine kui filosoofi häda või hoopiski võimatu missiooni täitumatuse (salajane) nautimine (vt „suur Teine…”, lk 80—81). Luuletaja ei pruugi olla keele peremees, vaid hoopis selle vang („eesti keelest ma enam / välja ei tule”, KK, lk 102); sõnad võivad olla tema meelest tontlikud, painajad. Ka see tasand on Kanguri luules algusest peale olemas olnud: „lahtiütlematu sõna / mu küljes / nagu vari [—] ebavaikne / ebatumm / ebaunund / ebasurnud” (lk 18); „sõnad need / kontvõõrad / meie ihus” (KP, lk 59).
Sõnade tontlikkust leevendatakse nalja abil: „ma pakun teile / säästusõna…” (lk 38); „tere tulemast sõna / köögipoolele…” (lk 5). Viimati viidatud luuletuses visandatakse pilt lõbusast ühisköögist, kus kõik on alles pooleli. Lugejat päriselt mõistagi köögipoolele ei lasta, sest Kanguri luule — ka seesama teretus — on täpselt sõnastatud ja läbi komponeeritud. Niisama ebaveenev kui mainitud teretus on ka unistus minna sõnade vahele magama, uinutada keel (vt lk 39). Sõnade esiletungivust pole luules üldse võimalik vältida, kuid kõige vähem saab seda teha keeleluule eksperimentide abil. Sõnad saab kuigivõrd „magama panna” vaid nii, et nad muutuvad seotud tähenduse taustal nähtamatuks (nagu see on argises keelekasutuses), st klassikalise, tähendust siduva ja voolavat rütmi pakkuva luule vahenditega. Riim on muide Kanguri luules harv külaline (vt lk 31).
Sõnade pealetükkivuse vastu pakub rohtu ainult elu kaasahaarav külg, näiteks armastus. Tundub, et Kanguri loomingus on seda mõistetud: „kui sina räägid / sõnad vaikivad” (lk 7), kuid ma ei hakka seda teemat pikemalt arendama, jäägu vaatlusaluse luule intiimne külg lugeja ja teksti vaheliseks asjaks.
*
Vaadelgem põgusalt, ilma kirjandusteadusliku hõlmavuseta, Kanguri luule tehniliste võtete tulevärki. Levinuimaks võtteks on siin (nagu ka mitme teise keeletundliku luuletaja loomingus) tähendussiire: üks osa tekstist tekitab teatava ootushorisondi, mille järgmine tekstiosa kummutab: „ma mõtlen su peale / kaitsva katte” (lk 34); „kõhus keerab / õigele poole” (lk 63); „ajan jälgi / ajan pidevalt jälgi / saakloomaga segamini” (lk 64).
Sellest hoolimata, et ühes luuletuses deklareeritakse uskmatust lunastavasse puänti (lk 83), lõpevad paljud luuletused just siirdelise puändiga: „sinu lunastaja / ja säästja” (lk 38); „vaim liigub / iga sammuga / endale lähemale / hegeliga / jõuab kohale / nietzschega / jõuab kohale / et ei jõudnud” (lk 82); „mitte kunagi lüüa / midagi muud kui / lulli / lull on tugev / ja ohtlik / ta lööb vastu ka / ükskord lõi mul / laulu lahti” (lk 71); „oo hiilgav võit! / teo veni pääsukeste vidi” (lk 30); „kutsutu / kiisutu / seatu” (lk 74).
Kahe viimase näite puhul näeme, et tähendussiire ei toimu mitte kahe mõtte vaheldumises, vaid erinevad tähendused tekivad-vastanduvad ühe kujuneva mõtte sees. Märkuse korras: viimati tsiteeritud nali on juba Veiko Märka luules esinenud. Samuti tundub mulle, et mängimine sõna tee eri tähendustega (lk 57) on meie luules lootusetult ära kulutatud.
Siiski tuleb üle korrata, et tähendussiirded, puändid ja ka parodeerivad parafraasid ei mõju luuletuse olemasolu ainsa õigustusena (erandiks on ehk tekst lk 50), vaid rikastavad autorihääle edastatavat sõnumit. Vaatleme mõnda sellist parafraasi: „kellele iseseisvus / kellele ikea” (lk 17); „ja ära saada mind rahvahulka / vaid päästa mind ära karjast” (lk 26); „üks elu, ripakil. / rannas maas. / väike laul, lauldud. / peaaegu.” (Lk 53.)
Filosoofiliste parafraaside ja vihjete rohkus Kanguri luules on igati mõistetav — autor on hariduselt filosoof. Kuid peaaegu sama palju on tema luules töödeldud piiblit, eriti meieisapalvet (lk 26, 79, vrd KK, lk 66, 75). Mäng religiooniga on soe ja muhe, võiks öelda, et sekulariseeriv, aga ehk hoopiski argielu ülendav, näiteks: „ta on üles tõusnud / tõesti ta on üles tõusnud / ase mu kõrval on tühi…” (lk 24).
Sama tähendussiire on Kanguril ka varem Buddha virgumise vormis läbi kirjutatud (KP, lk 8).
*
Lõpetuseks mõni sõna sotsiaalsest temaatikast. Ajakohastel muredel on Kanguri luules alati olnud oma väike nurgake, näiteks kirjutab ta esikkogus Ukraina revolutsioonist, Venemaast ja Tiibetist (KP, lk 42—45), hiljem muheleb liberaalkapitalismi üle (KK, lk 75, 81). Kolmandas kogus on sotsiaalne temaatika võimendunud nii mahu kui autorihääle selginemise poolest. Lisaks Süüria sõjale (lk 87, 88) tematiseeritakse selgelt ja teravalt Eesti elu valukohad siin ja praegu: „teile kes te seisate / eesti kultuuri / puhtuse eest / mina olen eesti kultuur / ja ma olen / must” (lk 15, vt laiemalt lk 11—15).
Kuigi ka selle teema puhul jäetakse ruumi huumorile (vt lk 11—12, 16), on tõsidust ja hoiakulisust varasemast rohkem. Kes tunneb eesti kirjandust avaramalt, on küllap tähele pannud, et üle pika aja on kätte jõudnud ajad, kus ka kirjanikud kogunevad poliitiliste eelistuste pinnal kildkondadesse ja vahetavad omavahel teravusi — kuni sotsiaalmeedias suhete katkestamiseni välja.
Kuigi sotsiaalne temaatika on vaid väike ala Kanguri luulemaastikul, koondub vaadeldav kogu nii nime poolest kui ka kujunduse kaudu (esikaanel joonis inimese lihaskonnast, mille otsas Liivi pea) viimati Juhan Liivi luuleauhinna võitnud teksti ümber „tahaks eesti / liivini lahti võtta” (lk 13). Selle luuletuse üle mõteldes sattusin just tekstiväliste asjaolude survel pikaks ajaks lõksu — kaalutlesin, kas ja kuidas ikkagi kannab Liivi kuju välja soovi puhastada maa eesti-fetišist ja puhtuse-retoorikast. Võib ju Liivi pidada selle fetiši üheks arhitektiks ning ka vaenulik vastandumine omaaegsetele mitte-puhastele — kadakatele — on tema loomingus selgelt esil.[5] Suures Juhani-tuhinas jäi mul kahe silma vahele hoopis teine tähenduskiht või lugemisviis — võtta Eesti lahti kadunud Liivimaani, minna ajas tagasi sinna, kus polnud romantismituhinas loodud rahvusluse ideed, millega ebapuhtaid tümitada. Küllap on see soov siiski sama utoopiline kui pääseda paljaste, ilma tähenduseta sõnadeni. Poliitilise missiooniga kirjarahvast on meie ajal palju, igaüks neist, rusikas rullis, valvamas mõnda fetišit. Liivi preemiast hoolimata julgen öelda, et Kangurist poeet-revolutsionääri ei saa, tema loomulik roll on olla luule kaudu sõnade valvur — sõnavaht.
[1] H. Krull, Paljusus ja ainulisus. Eesti Keele Sihtasutus, 2009, lk 145.
[2] KK = M. Kangur, Kõrgusekartus. „Kirimiri”, 2015.
[3] KP = M. Kangur, Kuldne põli. „Koma”, 2009.
[4] M. Blanchot, Kirjandus ja õigus surmale. Valik tekste. „Varrak”, 2014 (vt eriti nimiesseed).
[5] Vt nt J. Liiv, Sinuga ja sinuta. „Eesti Raamat”, 1989, lk 289, 338; J. Talvet, Juhan Liivi luule. Monograafia. „Tänapäev”, 2012, lk 208.
