Sõnajalg / Närvivabrik jt. luuletusi

Sõnajalg

 

Meil jalus sõnajalgu on ja verbijuuri,

neid rutjub tald ja tihti tasakaal on ohus,

kui püüad idandada lausungeist kultuuri,

võid jääda põlu alla roostekarva rohus.

 

Võid jääda põllu alla väetise või väena,

et pigem palendada pinnasest poeese,

sest kandes sõnajuuri nähtamatu käena,

nad ise moodustavad tabamatuid teese.

 

Kui peitud huumusena sõnajalajuurde,

saad tunda isetut ja lakkamatut hoovust,

kood kangast mõttelõngast raamatusse suurde,

et kiita jumalaid ja jumalikku loovust.

 

 

Närvivabrik

 

Kui mind öö ei rõhu,

siis mind rõhub päev,

ja iga päev ma näen,

et tunderõhk on tõhus

ning raske rahutusekoorem

jälle ripub õhus.

 

Nagu vikat, ihutuna tõhus,

minu sööstuvalmis närvivabrik,

külmad jutid alakõhus,

niidab midagi, mis oli õhus.

 

 

Buddhake ja Jeesuke

 

Buddhake ja Jeesuke

näitasivad teed

teineteisele —

 

minu ristipuu

ja sinu bodhipuu,

reliikviad

ja stuupadesse pandud luud.

 

Buddhake ja Jeesuke

olid vahvad mehed,

kõik, mis ei hiilanud,

vist oligi too ehe.

 

Minu kannatused,

sinu kannatused,

lunastus, nirvaana —

 

kõik tuleb millalgi tagasi,

tuleb tõotatud

ja õnneliku maana.

 

 

Rooma

 

Mind saatsid Roomas

lõunaeesti laulud,

Colosseum kumises

ja ummamuudu

Veneetsia väljakuni kandus heli —

nii läbi Igavese Linna

jalutasin korda kolm või neli.

 

Näe, Roomas seitse küngast,

kuplid Haanjas,

võidukaared, kõlakaared

Tiberil ja Roosisaarel

ja üle Vatikani

tähevalged ööd

ning setu sõled, võru vööd.

 

Mind saatsid Roomas

lõunaeesti laulud.

 

 

Rinascita

 

Giotto kellatornis Firenzes

puhkeb aeg õitsele —

juba seitse sajandit järjest

tulevad Taavetid läbi linna.

 

 

Pisa torn

 

Pisa torn.

Piisa jäljed vaiksel veel.

Viltuvajumise võlu.

Veel ja veel.

Pisa torn on morn.

Aga eesti keel on õdus.

 

 

Hõim

 

Pilgar hääbub pikkamööda,

aegamisi söestub arm,

aga minu müüdiloomet

veelgi turgutab su sarm.

 

Läbi mitme episoodi

sinust-minust võrsus hõim,

need on ohtrad sugupõlved,

keerduv elulõng ja -lõim.

 

Heitsid ihult ropud rõivad,

alastus su särgi all

tasa liibus mulle külge

rahvusluse märgi all.

 

Mina tahtsin vaimult suureks,

sina minult lapsi vaid,

nüüd ma ärkan rängast unest:

kust need noored seie said?

 

Nood on ohtrad sugupõlved,

kasvav elulõng ja -lõim,

minu ilmavaluhimust

sirgus iseteadlik hõim.

 

 

Välu

 

Mälu on maasikavälu,

kollase raamiga jalgratas,

sellest kadakast vooliksin vibu:

mälust nool läbi maasikavälu.

 

 

Atiku teel

 

Keila jõe käärud

Koppelmaa, Voore, Üksnurme vahel,

kord ühel-, siis teiselpool jõge.

 

Mitu tiiru ma täna veel teen,

mu jõgi, mu maa on lahtine veen.

 

Juulipäikese põlevikus

või kuu- ja lumevalguse all

sädeleb Mangu, Ailamäe talu,

Aasu heinamaad, Miilimaa, Trelli.

 

Mitu tiiru ma täna veel teen,

mu jõgi, mu maa on lahtine veen.

 

Kõigi kohanimede poeesias

minagi kasvasin Atiku teel,

kuigi sündisin Rahula mõisas.

 

Mitu tiiru ma täna veel teen,

mu jõgi, mu maa on lahtine veen.

Looming