Sõnajalg
Meil jalus sõnajalgu on ja verbijuuri,
neid rutjub tald ja tihti tasakaal on ohus,
kui püüad idandada lausungeist kultuuri,
võid jääda põlu alla roostekarva rohus.
Võid jääda põllu alla väetise või väena,
et pigem palendada pinnasest poeese,
sest kandes sõnajuuri nähtamatu käena,
nad ise moodustavad tabamatuid teese.
Kui peitud huumusena sõnajalajuurde,
saad tunda isetut ja lakkamatut hoovust,
kood kangast mõttelõngast raamatusse suurde,
et kiita jumalaid ja jumalikku loovust.
Närvivabrik
Kui mind öö ei rõhu,
siis mind rõhub päev,
ja iga päev ma näen,
et tunderõhk on tõhus
ning raske rahutusekoorem
jälle ripub õhus.
Nagu vikat, ihutuna tõhus,
minu sööstuvalmis närvivabrik,
külmad jutid alakõhus,
niidab midagi, mis oli õhus.
Buddhake ja Jeesuke
Buddhake ja Jeesuke
näitasivad teed
teineteisele —
minu ristipuu
ja sinu bodhipuu,
reliikviad
ja stuupadesse pandud luud.
Buddhake ja Jeesuke
olid vahvad mehed,
kõik, mis ei hiilanud,
vist oligi too ehe.
Minu kannatused,
sinu kannatused,
lunastus, nirvaana —
kõik tuleb millalgi tagasi,
tuleb tõotatud
ja õnneliku maana.
Rooma
Mind saatsid Roomas
lõunaeesti laulud,
Colosseum kumises
ja ummamuudu
Veneetsia väljakuni kandus heli —
nii läbi Igavese Linna
jalutasin korda kolm või neli.
Näe, Roomas seitse küngast,
kuplid Haanjas,
võidukaared, kõlakaared
Tiberil ja Roosisaarel
ja üle Vatikani
tähevalged ööd
ning setu sõled, võru vööd.
Mind saatsid Roomas
lõunaeesti laulud.
Rinascita
Giotto kellatornis Firenzes
puhkeb aeg õitsele —
juba seitse sajandit järjest
tulevad Taavetid läbi linna.
Pisa torn
Pisa torn.
Piisa jäljed vaiksel veel.
Viltuvajumise võlu.
Veel ja veel.
Pisa torn on morn.
Aga eesti keel on õdus.
Hõim
Pilgar hääbub pikkamööda,
aegamisi söestub arm,
aga minu müüdiloomet
veelgi turgutab su sarm.
Läbi mitme episoodi
sinust-minust võrsus hõim,
need on ohtrad sugupõlved,
keerduv elulõng ja -lõim.
Heitsid ihult ropud rõivad,
alastus su särgi all
tasa liibus mulle külge
rahvusluse märgi all.
Mina tahtsin vaimult suureks,
sina minult lapsi vaid,
nüüd ma ärkan rängast unest:
kust need noored seie said?
Nood on ohtrad sugupõlved,
kasvav elulõng ja -lõim,
minu ilmavaluhimust
sirgus iseteadlik hõim.
Välu
Mälu on maasikavälu,
kollase raamiga jalgratas,
sellest kadakast vooliksin vibu:
mälust nool läbi maasikavälu.
Atiku teel
Keila jõe käärud
Koppelmaa, Voore, Üksnurme vahel,
kord ühel-, siis teiselpool jõge.
Mitu tiiru ma täna veel teen,
mu jõgi, mu maa on lahtine veen.
Juulipäikese põlevikus
või kuu- ja lumevalguse all
sädeleb Mangu, Ailamäe talu,
Aasu heinamaad, Miilimaa, Trelli.
Mitu tiiru ma täna veel teen,
mu jõgi, mu maa on lahtine veen.
Kõigi kohanimede poeesias
minagi kasvasin Atiku teel,
kuigi sündisin Rahula mõisas.
Mitu tiiru ma täna veel teen,
mu jõgi, mu maa on lahtine veen.
