Oli kevadine pealelõuna, kui Hints mulle tööle helistas ja mind „Volgasse” sööma kutsus. „Volga” oli omal ajal Tartu parim restoran, salapärase õhustikuga, mida aitas süvendada Nikolai Willeri kavandatud ja Jaan Puustusmaa valmistatud hilisjuugendlik vitraaž restorani laes.

Hints istus tühjas saalis klaaslae soojas kumas koos kõhnapoolse tõmmu mehega. „See on Hector, vana sõber,” teatas Hints, mispeale tumedavereline, tumedate läikivate silmadega lüheldane rohelises maamehekampsunis mees püsti tõusis, mu kätt surus ja pomises: „Hector,” ning vajus tagasi seljankat helpima. Panin tähele, et supp mehe taldrikus oli paks ja rammus, mitte selline lurr, nagu meile Ainoga eelmisel nädalal siinsamas ette oli kantud.

Me polnud Ainoga paadunud restoranilõunatajad, selleks nappis rahagi, ja ega me tihti kohtunud ka, aga sel päeval, Lenini 100. sünniaastapäeval, mis juba aasta otsa oli lakkamatult kõne all olnud ning mille nimel oli suuri töövõite saavutatud, võis ju restorani sööma minna. Seda enam, et Tartu raekoja fassaadil rippus pikemat aega hiiglaslik palakas Lenini fotoga, otsekui ennustus, et õigel päeval hakkab midagi juhtuma. Omal ajal üsna tuntud pilt, Nõukogude impeeriumi rajaja nn inimlikust poolest, kus Leninil on soni peas, käsi kõrva äärde tõstetud, näol poolik naeratus, lõua all kidur habe. Vladimir Iljitš Rae­koja platsil, kitsaste kavalate kalmõkisilmade kõõritava pilgu ja omamehelikult viipava poosiga justkui kutsus rahvast lähimasse restorani oma sünnipäevale. Tänapäeval on mõnel pool restorani uste ees samasuguse ilmega standardsed puust kelnerikujud, kandik käes, salvrätik käsivarrel.

Nii me siis sõimegi 1970. aasta 22. aprillil Ainoga „Volgas” lõunat. Ajal, kui üle kogu riigi jagati tublidele töötajatele Lenini mälestusmedaleid, meile neid ei jätkunud, lürpisime vesist seljankat, mälusime pekist, imeõhukeseks tambitud ning paksult saiapuruga paneeritud kõrbenud lihatükki, mida nimetati karbonaadiks, ja magustoiduks helpisime kohupiimakreemi kisselliga.

Kui kelner meile arve esitas, tegin suured silmad ja küsisin, kas ikka tõesti tuleb maksta. Täna! Kas siis sellisel tähtsal päeval, mida oli nii kaua oodatud ja millest nii palju räägitud, ei pakugi kõik söögikohad üle kogu „suure kodumaa” tasuta lõunaid? „Te ei mõtle seda ometi tõsiselt?” päris kelner, keda ärritas võimalus, et tal tuleb hakata jaburate kundedega vaeva nägema. „Muidugi mõtlen,” teatasin kõlaval häälel. Häbelik Aino lõi oma suured sõstrasilmad maha, märkas, et tema magustoidukausikeses on veel pisut kreemi, ja asus seda närviliselt kokku kaapima. „Meile ei ole mingit korraldust antud,” teatas kelner külmalt ja nihutas arve mulle lähemale. „Mis siis, te peaksite ise taipama, et sellisel päeval tuleb rahvast tasuta toita!” – „Makske ära ja jutul lõpp. Mingeid tasuta toitmisi ei ole, me ise peame teie arve kinni maksma, kui te tasumata jätate.” – „Miks teie? Riik maksab! Lenin tasub!” – „Mis Lenin! Jätke loll jutt, kui te ei maksa, kutsun miilitsa.” – „Miilitsa!” karjatasin dramaatiliselt, „Suure Iljitši sajandal sünnipäeval! Sel päeval miilits üldse ei töötagi. Sest keegi ei tee niisugusel tähtsal päeval kurja.” – „Teie ju teete!” kõrgendas kelner häält. „Makske ära, või ma kutsun administraatori!” – „Kutsuge!”

Kelner vuhises minema ja oli natukese aja pärast tagasi koos toonastele restoranisõpradele hästi tuntud daamiga, kes kandis musta liibuvat mini­kleiti, mis ta lopsakad vormid ja ümarad põlved – küllap nende eest ülendatigi ta ettekandjast administraatoriks – hõrgult näha jättis. Peas oli varases keskeas naiste­rahval moodne kõrgeks puhvitud ja tugeva tislerilakiga surnuks töödeldud juustest soeng, mis andis teada, et juuksur on administraatorile omainimene, kelle juurde ta pääseb vajaduse korral iga kell. „Nii,” ütles administraator reso­luutselt ja põrnitses meid kahtlustavalt. „Milles seisneb intsident?” – „Arve tasumises. Või pigem tasumata jätmises,” sisistas kelner. „Need naised…” Administraator sundis ta käeviipega vaikima ja pöördus meie poole, mina aga ulatasin daamile naeratades 25-rublase: „Sellest peaks piisama.” Hetkeks administraator kangestus, raha ei võtnud, siis aga nähvas kelnerile, kes seisis alandlikult võimuka naisterahva selja taga: „Kasseeri tütarlastelt raha sisse, ära tekita asjatut intriigi!” Kelner haaras mult raha, tormas sõna lausumata seda vahetama, naasis alles tüki aja pärast ja viskas vihaselt tagastusraha lauale. Administraator, kes oli vahepeal teinud asja naaberlauda teenindava ettekandjaga, pöördus nüüd meie poole säravaima ametinaeratusega: „Ma loodan, et see intsident on nüüd klaaritud.” – „Muidugi,” vastasin mesimagusal häälel, „kui siin üldse oligi mingit intsidenti.” Ja me läksime Ainoga garderoobi, kus meile juba kaugelt ulatati meie moekad minipikkuses, kuid paksult vateeritud talvepalitud, tänapäeval pigem jope vurhvi.

„Miks sul seda vaja oli?” imestas Aino tänaval. „Neim,” ütlesin lühidalt. Ei viitsinud seletada, et seesama kelner polnud lasknud meil ühel restoraniõhtul Hintsuga tantsima minna, sest mul ei olnud kohustuslikke peokingi, vaid pika säärega saapad. Moodsad defitsiitsed sukksaapad, mitte mõned „Kommunaari” kotad. Giidina Tallinnas töötades välisturistilt saadud. „Kättemaks on tõsine asi,” oli taibuka Aino napp vastus.

Ja sellessamas restoranis istusin taas, ikka oma sukksaabastes, Hintsu ja vagura Hectoriga, kellega Hints värskendas sõprust sõnaahtralt mehelt oma eufoo­rilise lobaga juttu välja kiskudes. Sellest varakevadisest koosistumisest said alguse meie külaskäigud Hectori koju.

Esimene kord on mul hästi meeles. Neil aegadel oli vähestel auto, reisiti bussi ja rongiga, ja nii me sõitsimegi ühel hämarduval kevadõhtul bussiga Hectorile ja tema perele külla. Buss meid päris kohale ei viinud, Hector ja ta kahest pojast noorem, 12-aastane Tanel olid meile autoga vastu tulnud. Poiss istus roolis, blondid lokid õlgadel lainetamas. Isa tundis poja üle muhedat uhkust.

Hectori pool mõistsin, miks mees oli nii vaikne ja häbelik. Tema proua Lucy (Lucy in The Sky With Diamonds!), J linnakese tähtsamaid tegelasi, oli tõeline matroon, suurt kasvu, lüheldasest Hectorist pool pead pikem, antiikaja roomlanna õilsate näojoonte, kuid haiglaselt kottis silmaalustega, lopsaka suu ümber pidevalt värelemas põlgliku naeratuse vine, heledates silmades tüdinud pilk; aeglaste liigutustega, mis aga ei tähendanud laiskust, pigem väärikust.

„Sai teeb paksuks?” imestas ta oma lohiseval häälel, nihutades saiakeste kausi otse minu nina alla, kuigi ma polnud midagi kurtnud paksuks minemisest või väljendanud oma vastumeelsust saiakeste vastu. „Jama! Mismoodi, kui selles on vaid natuke jahu ja vett,” jätkas Lucy kindlameelselt. Teda oleks pidanud laskma dieeti pidavatele neiukestele rahustavaid loenguid lugema. Hiljem klatšis ta salvava vaimukusega Hintsu ja enda ühiseid tuttavaid, huulil kõigeteadja üleolev muie. Millegipärast pidas Hints vajalikuks mulle sosistada, siis kui Hector ja Lucy korraks toast lahkusid, et Hector on tegelikult kõva ärimees – tol ajal nimetati neid spekulantideks –, kellel olla kõrvalehüppeid. Polnud keeru­line Hectori-sugust nääpsu meest hüplemas kujutleda.

Õhtul mängiti bridži, mida mina mängin küll hasardiga, aga huupi ja läbimõtlematuid pakkumisi tehes. Lucy, kes jumaldas bridži, turtsus vihast ja kui jõudis koju vanem perepoeg Heldur, tõsine ja ennast täis 16-aastane, isa moodi tõmmu, nooremast vennast mehisem, vahetati minu koht bridžilauas kii­resti välja ning ülejäänud seltskond, Hints kaasa arvatud, ohkas kergendatult, et pääseb tõelise mängu manu. Makilt tuli muusikat, muu hulgas üks Tom Jonesi laul, mis mulle tol ajal hullupööra meeldis, aga mida ma ei saanud rahus kuu­lata, sest bridžlejad tegid suurt kisa. Hiljem selgus, et Jones oli juhuslik, Hector hindas tegelikult biitleid, liverpoollased üürgasid neil peaaegu vahetpidamata ja Lucy tavatses aeg-ajalt täheldada: „Võeh, biitlid! Määgivad nagu lambad. See tuleb geenidest. Küllap olid nende tarastamisest vaevatud esivanemad lammastega vahekorras.”

Siis imbus tuppa ka Tanel, blonde lokke tal enam polnud, ta oli paruka peast võtnud ja keerutas seda nüüd käes, huulil samasugune muie nagu ema Lucyl.

Veel mitmeidki õhtuid veetsime Hectori ja Lucy kodus, aeg-ajalt oli seal ka teisi külalisi, nende hulgas vägagi värvikaid, nagu üks tähtis direktor, ei mä­leta enam, millise asutuse, kes väitis ennast olevat täiusliku meesterahva. Mehe täiuslikkus avaldus arvudes: kaal, pikkus ja vöö ümbermõõt olid kõik väljendatavad sama numbriga. Ühel õhtul, kui saali kamina ette oli kogunenud suurem seltskond, teatas direktor, et ta lips on läbi, võttis selle kaelast ja heitis põlevasse kaminasse, mispeale kõigil seltskonnas viibivatel meestel oli samuti lips läbi, kaminas kärssas kenake hulk kaelasidemeid. Kuid ainult direktoril oli asjaga tõsi taga: järgmise päeva varahommikul pani ta kaela oma viimse lipsu – poos ennast üles. Hints seletas, et suitsiidi põhjuseks olid mingid kahtlased mahhinatsioonid, mis ähvardasid direktorit pikkadeks aastateks vanglasse saata. Võimalik oli koguni surmanuhtlus. „Hector on ka asjaga seotud,” teatas mu mees, „aga tema vingerdab ennast välja. Ta on nii ausa ja tagasihoidliku moega, et teda jäädakse uskuma.”

See oli tõsi, kord oleksime lähedal asuval järvel röövpüügiga peaaegu vahele jäänud, kui läksime ühel jahedal udusel päiksetõusueelsel hommikul Hectori salaja vette poetatud põhjaõngi välja võtma. Kalakaitsjate paat tiirutas lähedu­ses, Hector konutas meie paadis, õngeritv peos, masenduses nägu peas, kur­tes, et kala ei näkka. „Tõin sõbra koos naisega aovalgel järvele, saavad ehk natuke värsket kala linna kaasa võtta, aga kala pole.” Inspektor ulatas õnnetule oma paadist kimbukese ahvenaid. Kui õhk puhas, viskas Hector ahvenad järve ja asus põhjaõngede kallale – saagiks oli poolsada angerjat, mida kirurgist Hints tükk aega kaevu ääres rookis, tundes sellest veretööst silmanähtavat mõnu. Angerj­ad keerdusid ta käsivarte ümber, roomasid jalge ees, nii et ta nägi välja nagu tagasihoidlikest madudest ümbritsetud Laokoon, tõsi, ilma poegadeta, sest lapsi meil Hintsuga polnud.

Päev oli korda läinud, Hector oli meile kinkinud kauni, kergelt uduse varahommiku peegelsiledal järvel, mis oli mulle, kuivamaa inimesele, muljet avaldav nägemus.

Teinekord viis Hector meid vaatama oma värskelt valminud maja O linnas. „See saab Heldurile,” teatas ta häbelikult naeratades. „Aga Tanel?” pärisin mina, Hectori ja Lucy noorem poeg oli mulle miskipärast vanemast sümpaatsem. „Tanel peab leppima Riia korteriga,” pomises Hector, punastades mõttest, et ma võiksin teda mingiks hangeldajaks pidada. „Miks Riia? Miks mitte Tallinn?” „Aga mõtle, kui ajad peaksid muutuma,” sosistas Hector. Kehitasin õlgu. „Kui ajad peaksid muutuma, siis on poisil korter välismaal, saad aru.” Ma kohe ei saanud. Kui sain, siis arvasin, et veel uhkem oleks ju korter Moskvas või Leningradis. „Hull, kui ajad peaksid muutuma, siis Venemaa…” Hector lõi käega, ta oli niigi ülearu lobisenud.

Peagi läksin Hintsust lahku, kolisin Tartust ära ja kaotasin sideme Hintsu sõpradega, kaasa arvatud Hectori ja Lucyga. Eks vahel harva ikka mõte nendele läks, aga mitte kuigi aktiivselt, igatahes ei ilmutanud ma tolle abielupaari saatuse vastu aktiivset huvi. Ma ei teadnud, mis oli saanud poegadest Heldurist ja Tanelist, kes pidid juba olema keskealised mehed, kuidas veetsid Lucy ja Hector pensionipõlve või kas liikusid nad hoopis teispoolsuses.

Jah, kolisin Tartust ära. Kui lihtne oli see kolimine, sest neil vaestel aegadel mul peale raamatute ja seljariiete suurt midagi polnudki. Pisut mööblit: väike puhvetkapp, kaks Eesti-aegset tooli, rüiuvaip, kohviserviis, mõned pildid, need kõik jätsin kerge südamega maha.

Hoopis teine asi oli kolimine aastaid hiljem, kui olin endale hankinud ük­siku inimese seisukohalt täiesti mõttetu massiivse magamistoakomplekti, arutul hulgal raamatuid, millest kahte kolmandikku polnud ma kindlasti läbi lugenud ega kavatsenudki lugeda, mitu maali, hunniku reisidelt kokku ostetud suveniire ja biblosid ja kõige selle tarvis kappe ja riiuleid, ning lootuses oma sõpradele aeg-ajalt lõunasööke pakkuda veel suure söögilaua, kaheksa massiivset tooli ja tubli leivaahju mõõtu puhvetkapi, kolm serviisi, rääkimata tiibklaverist ning paraja metsasalu jagu igas suuruses sukulentidest hiigelpottides. Korter ägas selle rohkuse all, mind mõneks ajaks vallanud tuhin üleelusuuruste asjade järele oli ikka täiesti mõtlematu, sest mu töökoht võõramaa linnas oli aju­tine nagu ka üürikorter, ja vanal kodumaal, kuhu nüüd tuli tagasi minna, ootas mind ees väiksem eluruum, mis hoolimata sellest, et ma palju asju ära kinkisin või lihtsalt minema viskasin, sai mööblit, raamatuid, suuri taimi ja suve­niire nii paksult täis, et mõtetele seal enam paika ei jätkunud. Meenutas Hintsu kunagist poissmehekorterit, kus tühjaks joodud pudelite vahelt lookles üks tee sängi, teine kempsu ja kolmas välisukseni, kõige kohal heljumas hapu­kas õllehais.

Jätsin kastid raamatute, nõude, riiete ja biblodega lahti pakkimata, põrandavaibad rulli, ostsin endale reisi Euroopa mereäärsesse lõunanurka ja sõitsin ära, süda valutamas toataimede saatuse pärast. Olin need enne ärasõitu lausa vette uputanud lootuses, et ehk peavad vastu.

Aga lõunas ununesid tühised mured. Ometi kord oli mul hotellituba, millega olin täiesti rahul. Merevaatega, suurest heledast elutoast mattklaasustega eraldatud hämara magamisruumiga, korraliku rõduga, kus oli mõnus päeval päikese käes logelda ja õhtul rannapromenaadil jalutajaid vaadates veini limpsida. Armastan üksinda reisimist ja ega mul tegelikult reisikaaslast kuskilt võtta olegi, mistõttu olen endale sisendanud, et üksi ongi kõige parem, kuigi kulukam. Lendasin Stockholmi kaudu, sest mulle ei meeldi teha pikki reise koos kaasmaalastega – väike rahvas, kõik on kuidagi omavahel seotud, kui mitte sugulased, siis hõimlased või tuttavate tuttavad. Kunagi ei tea, kellele sa millega vahele jääd. Kodumaast kaugel tahaks selle mikromaailma unustada, nii et tõmbun alati kõrvale, kui välismaal emakeelt kuulen või mingit rühma kodumaiseid turiste kohtan. Eestlased võõrsil pole just sümpaatsed, käituvad enamasti ebaloomulikult, praalivalt, elades välja tillukese rahva, kidura riigi ja oma hiljutise vaesuse komplekse. Meenub salgake inetuid keskealisi eesti naisi Ateena tänavakohvikus, jalas kannikaid paljaks jätvad šortsid, asusid nad kohvikulaudu kokku lükkama, ise käratsedes ja naerdes. Teised külastajad vahtisid neid põlgusega.

Selles hotellis ei olnud mulle kaasmaalasi silma hakanud, hommikusöögil askeldasid mune, peekonit ja ube ahmivad britid, Brötchen’itele ülipaksu võikihti peale määrivad ja marmelaadi koos Brie juustuga kugistavad sakslased, moosiga putru vohmivad rootslased-soomlased ning suuri söömata toidu­kuhje taldrikule järele jätvad venelased, kes kõik tegelikult meeldivad mulle eestlastest veel palju vähem.

Aga siis, ühel hommikul, kui ma oma rõdul napis pidžaamas võimlesin, tundus mulle, et naabernumbrist kuulukse nagu eestikeelset juttu. Lootsin, et mu kõrvad petavad mind, aga ei, naabertoast kostvate maskuliinsete naeru­pahvakute peale ilmus rõdule lühikestes pükstes noormees, tagus rusikaid vastu kintse ja karjus läbi naeru puhtas eesti keeles: „Türa, ma’i või! Türa, ma’i või!”

Roppude sõnadega on mul lapsest saati isevärki suhe. Kui vanemate kuuldes juhtusin ütlema „kurat” või „raisk” – enamaks ma polnud võimeline –, käskis isa mul suu puhtaks loputada. Läksin kraani juurde, kus joomiseks seisis hele­sinine tass kuldse kirjaga „Emale”, ja loputasin kuulekalt suud. Seda tassi ma ei sallinud. Õues teiste lastega mängides ja kooliski õppisin tundma mõnin­gaid tähtsamaid nimisõnu, ka mõned olulised verbid said selgeks, aga ega ma neid kunagi kasutanud. Üksvahe oli terve Tallinna linn täis kriidiga joonistatud, mulle arusaamatut kujundit – otsekui mingi hulkjalgne ovaalne putukas, keskel kriips. Alles hiljem taipasin, et joonistaja elas ilmselt välja oma igatsust naiste­rahva järele. Kirbelt kusehaisulise puust bussipeatuseputka seinalt lugesin kord sõnu „türa” ja „puts”, aga nende täpset tähendust ei teadnud kuni keskkooli lõpuni. See ei takistanud mind siiski ülikooli eesti filoloogiat õppima pürgida. Aga ropendamist väldin ma nüüdki, kui kõik eestikeelsed vastavad sõnad selged ja mõnes võõrkeeleski tuleksin kenasti toime. Enamasti hoidun neid kasutamast, kuigi praeguseks on toonastest tabusõnadest saanud igapäevased käibefraasid, mis ei tarvitse sugugi olla kõneleja labasuse või vähe­se harituse näitajad nagu vanasti.

Olgu kuidas on, aga midagi head emakeelsest naabrusest oodata polnud. Noormees rõdul lõpetas naermise ja jäi rõdupiirdele nõjatudes ringi vahtima. Mõtlesin vaikselt tagasi tõmbuda, aga ta oli mind juba märganud, noogutas viisakalt ja isegi naeratas. Midagi tuttavat oli ta tõmmukas näos, tumedates silmades ja noore mehe kohta liiga kottis silmaalustes. Küllap olid naabertoa elanikud veetnud lõbusa öö, aga õnneks mitte minu toa kõrval, seda oleksin ma ju kindlasti kuulnud.

Naabruses läks üha lärmakamaks. Lasin vanni vett täis, kümblesin luksushotelli küürimisvahendite sulnistes lõhnades, see rahustas. Kui ma lõpuks veest välja ronisin, ennast mõnusasse hommikumantlisse mähkisin, pehme froteerätiku märgadele juustele keerasin ja näo sisse kreemitasin, lõdvestusin täiesti, kõrvalt kostvad hääled ei häirinudki enam.

Pärast uinakut lõin enda üles – ka vanainimene peab vähemalt püüdma hea välja näha – ja tõttasin linna peale. Käisin muuseumis, sõin tänavakohvikus lõunat, vaatasin promenaadi ääres pingil istudes ilusaid inimesi ja tundsin, et mida lähemale õhtu jõuab, seda suuremaks paisub mu äng. Mõte, et tuleb minna tagasi hotellituppa, tekitas vaata et hirmu.

Hämardus, lõunas läheb ju kiiresti pimedaks, tegelikult läkski üsna kohe pimedaks, promenaadil õhtustes tualettides jalutajate näod muutusid lampide valgel elututeks maskideks, see süvendas veelgi mu surutist. Kuskilt tuli väike koerake nagu päästeingel, hüppas mu põlvedele ja hakkas mu nägu lakkuma. Surusin ta enda vastu, aga juba hüüdis raugahääl: „Lucy, Lucy”, ja kutsuke kargas sülest maha ning väntas oma lühikestel kõverkoibadel vastiku lahja pika kolbaga kiilaspäise vanamehe juurde. Lucy? Tundsin vist kunagi üht Lucyt. Mõtlesin reinkarnatsiooni võimalustele: kas teises elus võib oma nime üllatavas seoses tagasi saada? Kui olin väike, suvitasime talus, kus naabrinaisel oli lehm nimega Maimu. Vähe sellest, tal oli ka lehm Lembit, just Lembit, mitte Lembi, ja kõva kuulmisega mees, kellega suheldes oli naine arendanud endale kõlava kaugele kostva hääle: „Maimu, va lojus, püsi ometi paigal!”

Lonkisin tujutult hotelli poole, mereni jõudes võtsin jalad paljaks ja kõndisin rannaäärses madalas veel, läksin oma hotellist mööda, aken mu toa akna kõrval oli pime, sammusin edasi, sinna, kus lahesopp lõppes müüriga, millele oli kinnitatud jumalaema kuju. Palvetasin. Inimesi peaaegu polnudki. Jubeda verekuu pealetükkiv valgus peegeldus vees ja kaluripaatidel – keegi käis selles suurte hotellidega palistatud lahes kalal, kalastas samasuguste lihtsate võrku­dega nagu ükskõik kus mujal rannakülas! Nagu jüngrid! Kuid ainult salamahti. Paatidel pidi olema elektrimootor, et varahommikul merele minejad kallist raha välja käinud magajaid üles ei ärataks.

Võtsin pool tabletti Stilnoxi ja pugesin voodisse. Magasin nagu kott, küllap lõ­butsesid naabrid öösel linna peal. Kui hommikul ärkasin, oli kõrval vaikne. Magasin edasi. Kui uuesti virgusin, oli päike kõrgel. Koperdasin rõdule. Kummardasin naabrusse vaatama, kui mu peast miski mööda vihises, nii et karjatasin ehmatusest. Akna alla liivale lendas ümarik kukkel. „Miks sa selle ära viskasid, ma oleks taht süia…” – „Sai teeb paksuks!” – „Sai teeb paksuks,” osatati vastu. „Mu armas vanaema ütles alati, et sai küll paksuks ei tee, mis see sai on, ainult vesi ja jahu.”

Korraks tundus mulle noormehe hääl sama lohisev, kui oli olnud mu kunagisel tuttaval Lucyl, võib-olla matkis poiss seda meelega. „Eks mine too ära ja pista nahka!” Rõdul, eelmisel päeval nähtud noormehe kõrval, seisis teine, veidi vanem, iseteadev, plaatinablondiks pleegitatud kräsus juustega, otsekui oleks peas tallenahkne müts. Mõnda aega vahtisid mõlemad vaikides all liivarannal lebavat saiakest. Ja mina vaatasin Lucy ja Hectori järglast, olin kindel, et see poiss on nende järglane, püüdes ära aimata, kas see on Helduri või Taneli poeg. Tumedapäine, pisut jässakas, kuid ilmes polnud ei Helduri ülbust ega Taneli irooniat. Pigem mingi lapselik kohmetus.

Blond noormees tõmbus tagasi tuppa ja ma ei tea, mis mind keelest kiskus, aga pöördusin rõdule jäänud poisi poole: „Lucy, omal ajal juhtiv daam J linnas, on teie vanaema?” – „Jah.” „Kuidas tal läheb?” – „Lucy in The Sky With Diamonds,” vastas noormees, näidates pöidlaga ülespoole. „Ammu?” – „Ikka üle kümne aasta.” – „Ja Hector?” – „Papa elas pika elu, suri alles mõned aastad tagasi.” Ja ilma küsimata, kes ma olen või kuidas ma tema vanaema ja vanaisa tundsin, nooruk naeratas, viipas ja läks rõdult ära tuppa. „Üks hetk, noormees!” hüüdsin talle järele, aga kuulsin vaid ukse paugatust kõrvaltoas. Nii ma ei saanudki teada, kas ta isa oli Heldur või Tanel.

Panin suvekübara pähe ja päikeseprillid ette, et pühendada päev poodlemisele. Mõtted aga tegelesid Lucy, Hectori ja nende noore järglasega. Guugeldasin. Poiss oli rääkinud õigust, Lucy oli surnud juba varsti pärast millenniumi, Hector aga 91-aastasena.

„Primark” on valmisriiete firma, mis laseb ka vaesemal rahval moodne välja näha, ja kuigi mul polnud rahaga probleemi ega tegelikult mingit vajadustki uute hilpude, olgu kallite või odavate järele, tundsin mõnu inimeste seas tunglemisest, riidekastides sorimisest, poolmuidu saadavate eri värvi pluusikeste ja toppide endale peegli ees ette riputamisest ja lõpuks ostukotti kokku kuhjamisest. Enne maksmist aga puistasin kogu selle kraami suvalisse kasti ega ostnud midagi.

Ostukeskuse vastas üle tee oli imposantne kontserdimaja, mida olin juba paar korda külastada jõudnud, õhtusele kontserdile jätkus pileteid. Mängiti mu lemmikut Richard Straussi ja Witold Lutosławskit, kellest teadsin, et ta oli olnud tõeline kõrgklassi härrasmees ja välimuselt erutavalt poolalik. Tema muusika kohta ei osanud ma õieti midagi arvata, aga kontserdi ajal tõdesin, et midagi selles ju on, nii et lõpuks peaaegu nautisin seda. Mängiti tema „Sümfoonilisi variatsioone”. See muusika tahtis harjumist, nõnda et alguses ma ei süvenenud, vaid lugesin kavalehelt kontserdimaja alalise orkestri liikmete nimekirja. Enamasti kohalikud nimed, aga oli ka soomlasi, venelastest ja sakslastest rääkimata. Oli poolakaid, jaapanlasi ja hiinlasi, nime järgi vist isegi üks lätlane, aga eestlasi mitte.

Kontserdilt mööda mereäärset promenaadi hotelli poole jalutades tundsin nälga, astusin väiksesse kohvikusse, tellisin vahukoorekoogi, suure ja nelja­kandilise, kus vahukoor oli oma kümme sentimeetrit paks ja kaneeliga üle puistatud, meenutades lapsepõlveaegseid lumiseid, liivaga üleriputatud kõnni­teid, ja topeltespresso. Kell oli pool üksteist õhtul. Teadsin küll, et espresso ja priske kook ei lase hästi uinuda, aga maitsevad ju head.

Hotellitoa laes tukkus suur sinkjasmust putukas. Ma ei hakanud uurima, kes ta on, paistis nagu sitasitikas. Need teatavasti inimeste vastu huvi ei tunne. Kuigi mine tea, kord läks mulle prussakas kõrva. Olen sellest kirjutanud. Aga see siin polnud kindlasti prussakas. Rasvasele koogile ja kangele kohvile vaatamata tundsin järsku suurt väsimust, otsekui oleksid mingid sulid mulle unerohtu kohvi sisse tilgutanud. Kui nii, olin neile tänulik, seda enam, et kõrvalnumbris oli kõik vaikne ja uni sai tulla õigel hetkel.

Ärkasin õudse karje peale. Vähemalt tundus mulle, nagu oleks keegi karjunud. Vaatasin moblalt kella: 3.48. Oli tulnud ka paar sõnumit, keegi teatas, et on mind pärandusasjade pärast kohtusse andnud. See mind ei erutanud, need vanad pärandusasjad tuurisid aastaid, ikka ilmus kuskilt välja mõni tundmatu sugulane või keegi, kes nimetas ennast mu isa vallaslapseks, et suurest varandusest oma osa saada. Ma lõin selliste asjade peale käega, palkasin advokaadi ja olin siiani kõik need protsessid võitnud.

Saatsingi sõnumi edasi oma advokaadile. Teises sõnumis anti teada, et mingi leping vajab pikendamist. Läkitasin ka selle advokaadile, loodetavasti oli tal mobla hääletu peal ja ma ei ajanud teda keset ööd üles – või mis see kell seal kaugel kodumaal parajasti oli. Püüdsin uuesti magama jääda, võib-olla jäingi, kui mind äratas eelmisest veel võikam kisa. Jäin ärkvele, peagi kuulsin selgesti, kuidas kõrvaltoas hüüti eesti keeles appi. Ei teadnud, mis teha. Minust vaevalt et kannatajale kasu oleks, aga hädasolijat abitusse olukorda jätta hea kasvatus ei lubanud. Alguses kavatsesin minna rõdule, siis aga hiilisin naaber­toa ukse taha. Imelik, keegi hotellist oleks ju ka nende karjete peale pidanud ärkama ja vaatama tulema, ikkagi viietärnihotell, aga kõik oli vaikne. Kuulatasin ukse taga, seest kostis kummalist korinat. Korraks kaalusin, kas minna oma tuppa tagasi, aga jäin paigale, seda enam, et vaevalt need häälitsused sellega lõppeksid, ees seisis nagunii rahutu öö. Vajutasin lingile. Uks oli lahti. Põrandal lamas Lucy ja Hectori pojapoeg, nägu moondunud, mind märgates keeras ta vaevaliselt selili ja hakkas maas väänlema. Ta kas teeskles või pidi olema suurtes valudes. „Tule taevas appi, mis teiega on! Ma kutsun arsti!” Värisevate kätega haarasin hommikumantli taskust oma mobla, mille olin sinna torganud, ja valisin 112, samal ajal kui noormees minu poole roomas ja mu jalgadest kinni võttis. „Appi, aidake, ma suren!” Tardusin õudsest teadmisest, et ei oska teda aidata. Noormehe käed vajusid mu jalgade ümbert ära, ta tõmbas jalad konksu ja surigi. Tõenäoliselt. Kukal põntsus vastu põrandat ja mulle meenus miskipärast, kuidas Brežnevi kirst, mida lasti hauda siidlintidega, kahe mehe käest lahti pääses ja hauapõhja kolksatas. Kobasin noormehe pulsi järele, seda ei olnud üldse tunda.

112 pealt küsis tuim hääl midagi, hakkasin talle inglise keeles seletama, mis juhtus ja kus me asume. „All right!” vastati mulle ja korrati aadress üle. Siis küsiti toa numb­rit. Olin nii endast väljas, et pidin seda numbrit ukse tagant vaatamas käima, ja nõnda ähmi täis, et järsku ei tulnud mulle meelde, kuidas on inglise keeles kaheksa. Ütlesin siis telefoni kaheksa asemel 9 miinus 1 ja lisaks veel 7 pluss 1, tekitades vaid tarbetut segadust, kuni hakkasin arve inglise keeles ühest kümneni loendama ja mulle meenus õige sõna. Nüüd oli kõne vastuvõtja aga ettevaatlikuks muutunud, küsis kohe: „Who are you?” See küsimus tõi teadmise, et olen juba mässinud enda mingisse väga ebameeldivasse loosse, millele järgnevad ülekuulamised, küsitlused, võib-olla koguni süüdistused, igatahes oli puhkus rikutud. Mu lihaktaimed närbusid kodus asjata. Vaatasin põrandal lamavat noormeest, kükitasin ta kõrvale ja katsusin pulssi kaela juurest, nagu krimisarjades tehakse. Tundsin justkui nõrka lööki, aga vahest olid need mu enda närviliselt tukslevad sõrmed, võib-olla soov, et see kena noor inimene veel elaks, lootus, et kõik ikka hästi lõppeks. Oleksin tahtnud ju temaga rääkida, kaasmaalasega, kunagiste tuttavate järglasega. Ent ta lamas liikumatult, tühi, tumedate (Hectori!) silmade surnud pilk lakke suunatud. Noh, pilku ju tegelikult polnud enam. Ta tundus pisike ja habras, väike poiss looteasendis, justkui tahtes niiviisi vähem ruumi võtta, mitte silma torgata, meenutades sellisena oma häbelikku tõmmut vanaisa. Kuidagi ei raatsinud tal silmi sulgeda, nagu oleksid lahtised silmad andnud veel lootust, et noormees on elus. Vajutasin ta laud siiski ettevaatlikult kinni ja tardusin otsekui koolnuvalvesse, käsi kadunu­kese laubal. Kuid mind eksitati. Võpatasin ja tõmbasin käe ruttu tagasi, sest surnu kõrvast ronis ettevaatlikult välja putukas, suur must sitasitikas, täpselt samasugune, nagu oli olnud minu toa laes, sibas minu poole, aga enne, kui ma röökides põgenema oleksin pistnud, vudis tagasi ning kadus uuesti Hectori õnnetu järglase kõrvaauku justkui mingisse pelgupaika.

Järsku haaras mind pöörane paanika, minagi pidin rettu pääsema! Kiirabi, politsei, tuletõrje olid kindlasti teel siia, kohe on nad kohal. Tõttasin oma tup­pa, heitsin hommikumantli ülestegemata voodile, panin kiiresti riidesse, viskasin asjad kohvrisse, jätsin võtmekaardi öökapile. Juba kostis väljast lähenevate autode alarmi ja pidurite kriginat. Läksin koridori, mis oli ikka veel tühi, aga kohe ilmuvad siia inimesed, hotellitöötajad ja -elanikud, kõik need ennast täis tüübid üle kogu Euroopa, terve maailma, kõik nad näevad eestlase surma, alandust. Kas surm on alandus? Või on alandav tülika laiba endast võõrsile maha jätmine? Alandav ja häbiväärne? Nõrkuse näitaja. Mu kadunud tädi rääkis ikka, et kõige targem oleks viimsel eluhetkel happetünni pugeda, et lõplikult kaduda ja mitte kellelegi tüli teha. Ega ta, vaeseke, pugenud küll.

Hiilisin mööda koridori, tassides ratastega kohvrit käe otsas, et mind kuulda ei oleks. Jäin peatuma alles koridori keskel aknaorvas, kus oli väike raamaturiiul ja paar tugitooli. Pugesin riiuli varju, kohvri panin tugitooli taha. Juba tormas lifti poolt hotelli administraator, kannul parameedikud, ka politseimundris mehi oli näha. Mind nad ei märganud. Samal ajal valgus koridori hommikumantlis, öösärgis või pidžaamas hotelliasukaid. Tekkis suur segadus, selle varjus hiilisin oma peiduorvast välja, kiirustasin tagatrepist alla, fuajees ei olnud kedagi. Tõttasin rannapromenaadile, kus laternate valgus oli ööseks kustutatud. Polnud kuulda muud kui mu kohvri rataste kõrinat kauni mustriga sillutisel. Jäin ühe hotelli ette seisma, seal parkis takso. Ajasin norskava juhi üles ja lasin ennast sõidutada lennujaama. Alles siis jõudsin arusaamisele, et olin talitanud nagu tola. Miks ma põgenesin? Ma polnud ju süüdlane. Kuidas võisin nii endast välja minna, et unustasin kaine mõtlemise! Ma pean nagunii tunnistusi andma, mind leitakse, kuulatakse üle ja siis on raske seletada, et mul pole selle asjaga muud pistmist, kui et juhtusin elama naabertoas ja läksin appihüüete peale vaatama, mis lahti. Kes seda usub, ma ju olen eestlane nagu need poisid naabertoast. Ikka mingitpidi asjaga seotud. Jah, aga mis asjaga? Hectori pojapoeg ei elanud ju toas üksi. Kuhu kadus heleda kräsupeaga noormees? Küllap tema oligi süüdlane.

Vaatasin kõledas lennujaamas ringi. Mõned inimesed magasid pinkidel kägaras. Võib-olla olid ka nemad surnud? Kuhu ma siit õieti pääseksin? Tablool oli mitu varahommikust reisi, küll hoopis teise kanti, aga kes ütleb, et ma sinnagi pileti saan. Need olid ju kõik tšarterlennud. Pealegi, kui ma näiteks kuhugi teisele kontinendile lendaksin, tunnistaksin ennast täielikult süüdi surmas, mille põhjustki ma ju ei teadnud.

Konutasin lennujaama pingil, seal oli üllatavalt jahe, nii et koukisin oma kohvrist välja villase sviitri. See ei aidanud soojendada paljaid põlvi, olin kiiruga šortsid jalga tõmmanud. Põlved külmetasid, valendasid abituna lennu­jaama kaledas valguses. Silme ees seisis Hectori ja Lucy õnnetu järglane, kellega ma polnud saanudki tema vanavanematest rääkida, ja rohkem kui poisist oli mul sel hetkel kahju just sellest, et võimalik jutuajamine oli ära jäänud. Kui tore oleks olnud õhtuse rannapromenaadi äärses kohvikus kena noormehega istuda ja kohvi rüübates kuulata, kuidas on läinud Hectori ja Lucy poegadel, aga ma ei saanud teada sedagi, kumb neist oli surnud noormehe isa, kas tumedapäine Heldur või püstninaga Tanel.

Kohv oleks nüüd ära kulunud, aga lennujaama söögikohad olid suletud. Kuskil pidi ometi olema mõni kohviautomaat. Läksin seda otsima, haarasin oma kohvri, olin selle sviitrit võttes lahti unustanud, nüüd pudenesid kii­ruga sisse topitud esemed välja, puhtad ja pesemata püksikud, valge rinnahoidja, erkpunane kokkukägardatud pidžaama, kohustuslik väike must kleit, kõrinal veeres mööda lennujaama kivipõrandat roosast klaasist kreemipurk. Korjasin asjad kokku ja kobasin mobla järele, mida mul on harjumus kanda pükste taga­taskus. Taskus seda polnud. Ei olnud ka seljakotis. Tuustisin kohvris, sealgi polnud telefoni. Järsku läbis mind nagu elektrilöök: mobla oli ju jäänud hotelli hommikumantli taskusse. Valge standardne froteemantel, mis külastajale koos riidesussidega kasutamiseks antakse. Esimene hirm oli, et mantel viiakse pessu ja mu mobla hukkub hotelli suures isikupäratus pesumasinas. Ja alles siis taipasin, et parem oleks, kui hukkuks, aga ei hukku, ta leitakse taskust üles, on juba leitud ja kohe võetakse mind siin, Euroopa lõunaserva kuurortlinna ebamäärases aeropordis kinni, pannakse ilmselt käedki raudu – lõunamaalased kalduvad ju sellistes asjades liialdustesse. Tundsin juba raudade jahedust ja pigis­tust oma randmetel. Ma ei teadnudki, et olin nii palju rämpsfilme vaadanud, peaaegu iga liigutus, isegi mõte meenutas mõnda triviaalset filmikaadrit.

Pealegi oli midagi sarnast minuga juba varem juhtunud. Kreetal. Ajal, kui meilt Kreekas veel viisat nõuti. Viisa olin hankinud Kreeka konsulaadist Helsingis, mis asus kortermajas, kus mõnda aega elas Hintsu soomlannast armuke. Siis aga oli Hintsul tekkinud suhe ühe… Noh, sellel pole praegu mingit tähtsust. Hintsu armukesi olid kõik kohad täis.

Kui lennuk maandus Kreetal, ei mäleta enam, millises lennujaamas, vist Sitías, pääsesid soomlased, kellel viisat vaja ei olnud, kõik kenasti läbi, aga viisaga reisijad pidid täitma ankeedi. Nii ma siis täitsingi lennujaama kõledas ruumis seda ankeeti koos kena noore türklannaga, kelle üks hallipäine soome vanamees oli võtnud endale reisikaaslaseks. Aga kedagi ei huvitanud meie täidetud ankeedid, keegi ei kontrollinud ega tembeldanud neid, ühtki ametnikku polnud näha. Ronisin koos soomlastega bussi, türklanna ka, ja sõitsime sihtkohta, kunagisse väiksesse kalurikülla, mis nüüd oli inetuid hotelle täis ehitatud ja kus türklannaga koos reisinud vana soomlane ootamatult suri. Sellessamas hotellis, kuhu mindki alguses oli majutatud. Aga et see peatuspaik, haisev pesa ilmatu suure lobilaga, mulle ei meeldinud, vahetasin selle kiiresti teise vastu – sain, muidugi lisaraha eest, sviidi läbi kahe korruse, hommikueine lasin endale tuua ülemise korruse rõdule. Sealt avanes vaade türkiisikarva merele, rannast mõne sammu kaugusel valendas väike siniste kuplitega, valgeks krohvitud kirik, kuhu viis kaldalt sillake. Peaks ka oma randa sellise ehitama, mõtlesin, aga ega jää ja tormid sellele armu annaks. Ma võisin oma päikeseliselt rõdult üleolevalt vaadata, kuidas mu endised hotellikaaslased kõrvalmajas hommikusöögilaua ümber tunglesid. Ja siis, ühel tõmmul ööl heitiski türklanna eakas reisisõber hinge. Oleksin ma elanud oma endises hotellis, olnuks ta minu toanaaber ja küllap oleks mindki tõmmatud segasesse surmalukku, mis võib-olla oligi kõige lihtlabasem „magus surm”, nagu esialgu mõista anti, aga hiljem olevat selgunud mingid üllatavad asjaolud. Ja just selle naabri abiga, kes minu ümberkolimise järel sinna majutati. Need üksikasjad mind ei huvitanud, nagunii oli vanamees ju surnud.

Aga sellega lugu ei lõppenud. Kui ma hakkasin tagasi sõitma, seekord Irákleio lennuväljalt, päris passikontroll minult, kuidas ma üleüldse Kreeka riiki sisse olin saanud. „Lennujaama uksest,” vastasin nipsakalt. „Võimalik,” vastas ametnik võluvas kreeka aktsendiga inglise keeles. „Aga teil peab selle ukse läbimise kohta olema paber. Te täitsite ankeedi?” – „Täitsin.” – „Palun näidake mulle seda.” – „Ma ei hoidnud seda alleski, ankeedil ei olnud mingeid allkirju ega pitsereid, ma võin selle siinsamas uuesti täita.” – „Te saate isegi aru, kui absurdne teie jutt on.” – „Ei saa. Teie vajate ankeeti ja mina olen valmis seda täitma. Pole minu süü, et kui ma riiki sisenesin, ei suvatsenud keegi ei mulle ega mu täidetud ankeedile vähimatki tähelepanu osutada. Ankeet muutus seeläbi lihtsalt paberilipakaks ja selle paberilipaka ma viskasin ära.” – „Mida te mõtlete sõnadega paper box?” – „Kuidas mida, paberilipakat, ma ei oska seda inglise keeles paremini väljendada, eesti keeles on see paberilipakas.”

„Paberilipakas,” kordas ametnik kiiresti ja aktsendivabalt. Ning puhkes siis millegipärast naerma, lõi mulle templi passi ja tõstis käe kõrva äärde. Pärast passikontrolli, kui jõudsin turvakontrolli ja võtsin välja vedelike jaoks kohustus­liku plastkotikese, mingid poolvedelad möksid ja näoveed, ja liputasin seda kontrolli nina ees, jah, just sellel hetkel kustus kogu lennujaamas valgus. Elu jäi paugupealt seisma. Viibisime võikas pimeduses. Nüüd ei olnud enam mingit halastust. Pimedusest kerkisid minu ette politseinikud. Kenad Hellase poisid. Kaugetel nõukogude aegadel müüdi vänget lõhnaõli „Ellada”, mattklaasist pudel õrnrohelises siidvoodriga karbis, karbi peal kreeka kaunitari profiil, otsekui kamee. See „Ellada” oli mu vanaema lemmiklõhnu, ta kutsus seda lihtsalt Laadaks. Minu jaoks oli see vänge parfüüm Kreeka. Pigistasin silmad kinni, nuusutasin ja olingi Hellases.

Nojah, tulid hellenid, tumedates lühikeste varrukatega särkides, mustad baretid viltu peas, automaadid õlal, käerauad vööl kõlkumas. Ja samal hetkel tuli elekter tagasi, oli olnud mingi tehniline rike või kellegi apsakas, ükskõik, igatahes jäeti mind rahule ja ma võisin Kreetalt, mille veneetsialik pealinn oli mulle isegi pisut meeldima hakanud, Knossose palee ära näinuna ja merevaadetest küllastununa jälle tuimhallidele koduradadele pöörduda.

Nõndaks. Lõuna-Euroopa ükskõik millise riigi võimude suhtes polnud mul illusioone. Aga lennujaamas oma kreemipurgi järele joostes lootsin, et… Ei, ma ei lootnud midagi, sellel hetkel tahtsin lihtsalt kreemipurki kätte saada, et oma kohvrit rutem sulgeda. Mul oli piinlik. Mina, Euroopa Liidu kodanik…

Ja nad panidki mu käed raudu ning tegid minust osalise triviaalses filmis. Mu peas valitses segapuder Lucyst, kelle tegelik nimi oli Ludmilla, orto­doksi perekonnast pärit, aga oi, kuidas ta omal ajal J väikelinna luteri kiriku popu­laarsele pastorile puges, biitlitest, Hectorist, kes oli ka päriselt Hector – preten­sioonikad vanemad, õieti ema (Hector oli vallaslaps) oli selle nime pärast pikki otsinguid kuskilt leidnud –, Tanelist, Heldurist, hotellis surnud poisist, ammu mu elust kadunud Hintsust, kes elas nüüd vist New Yorgis või vähemalt Chicagos. Või oli ta vahepeal surnud? Oleksin tahtnud kõigest sellest rääkida, kas või politseinikele, kes mind ülekuulamisele viisid. Mõelgu mis tahavad. Ka nemad olid kenad poisid, mustade barettidega, ainult nende tumedate särkide varrukad olid Kreeka politseinike omadest praktilisemad – pikad käised, mida sai üles käärida ja tripiga kinnitada. Seljal kiri „POLICIA”…

Mind viidi ülekuulamisele ja ma oleksingi seal võinud lõputult rääkida, aga ei osanud kohalikku keelt. Ja rahvusvaheliselt vaeses inglise keeles kõiki pähe tulevaid mõtteid välja laduda – see olnuks tuim ja arusaamatu. Olin sunnitud tunnistama, et emakeel on ikka rikas ja eriline, ning sellepärast teatasin, raudus käsi abiks võttes, et vajan eesti keele tõlki. „Estonia, Estonia,” kordasin ja oleksin peaaegu lisanud: „Mayday, Mayday…” Uurija, väsinud näoga erariides tüüp, kelle hapust ilmest järeldasin, et mees kannatas vist maohaavandite või mõne muu kõhuhäda all, vaatas mind oma rasvaste laugude vahelt ja käskis politseinikel käerauad eemaldada ning lahkuda. Ta helistas kuhugi, mispeale ilmus välja näitsik, kes mulle inglise keeles aeglaselt seletas, et nii kaua kui tõlk leitakse, võin ma kõrvaltoas istuda, oodata ja ta toob mulle kas kohvi või teed. Ma ju ei saanud tema teada ühestki „normaalkeelest” aru, aga teed tahtsin väga ja seepärast, kui näitsik lõpetas, kukkusin noogutama ja tänitama: „Tee, tee, jaa, tee, tee”, hääldades seda nagu eestlane ikka.

Jõin teed, rahunesin ja koondasin mõtteid. Muidugi ei hakka ma heietama mingist Lucyst või Hectorist, ma olin lihtsalt juhuslik toanaaber – see oli tõsi –, kes kuulis surmakarjeid ja tõttas vaatama, mis lahti. Ja et mind tabas šokk, mistõttu unustasin telefoni hommikumantli taskusse, küüniline kurjategija ju ei oleks lasknud nii juhtuda, ja õudne elamus sundis mind turva otsima, kust mujalt kui kodumaalt, omade hulgast. Sestap põgenemine lennujaama. Minagi tahaksin teada, mis tegelikult juhtus ja millesse mu kaasmaalane õieti suri. Õieti suri? Imelik eesti keel. Valesti suri?

Umbes tunni aja pärast juhatas sama näitsik mind jälle uurija juurde. Seal seisis naeratava näoga noor naine, muidugi blond, eestlase sirgete kiduravõitu juustega salgutriinu. Lõunamaa mehe unistus. Oh, kuidas ma ei salli noorte uusväliseesti naiste imal-õnnelikke naeratusi, nagunii mõne kohalikuga abi­elus, poluvernikutest lapsed, igatsev-üleolev suhtumine kodumaasse ja soov seal ikka endale nime teha ning kaasmaalastel meeles olla. Instagram täis õnne­likke perepilte tõmmu mehe ja heledapäiste, kuid tumedasilmsete lastega (või vastupidi), kohustuslik koer, olenevalt suurusest laste najal karglemas või pereema süles. Aga ma ei näidanud oma suhtumist välja – eks tõlgist ikka ka üht-teist olene. Muidugi ei kavatsenud ma rääkida surnud poisi esivanematest ja oma seostest nendega, sellel polnud juhtunuga mingit pistmist. Tegelikult ei olnudki mul midagi rääkida, öised appikarjed ja noormehe surm otse minu jalge ees – need olid mulle küll vapustavad sündmused, aga uurijat see ei aidanud. Eks teda huvita, miks ma lennujaama põgenesin, aga pole ime, et mina, kes ma niisuguste sündmustega kuidagiviisi ei saa harjunud olla, sain šoki ning šokiseisundis tehakse hullematki. Ma pean jääma meelekindlaks, šokk on möödas, ma saan juhtunust juba vabamalt rääkida ja räägin ka. Selle pisku, mis mul on öelda. Kuigi ma pole mingi polüglott, ei olnud ma siiani kuskil tõlki vajanud. Seekord olin seda ju ise nõudnud, aga mind häiris tekkinud ebamugav olukord: ma ei saanud avaldada oma mõtteid otse, vaid keegi teine pidi neid vahendama ja ma ei saanud kontrollida, kuidas ta seda teeb. Pöördusin tõlgi poole ja ütlesin, et ma ei tea asjast suurt midagi, et läksin karjete peale vaatama, mis on juhtunud, ja siis see noormees suri. „Oodake,” vastas tõlk, „kõigepealt formaalsused, nimi, elukoht jne, siis esitab uurija teile küsimusi ja teie vastate.” Seejärel esitles ta ennast mulle, muidugi kandis ta kahte perekonnanime, et huvitavam olla. „Ma loodan, et võin teid usaldada,” ütlesin hapult. „Aga muidugi, ma olen ju vannutatud tõlk, mitte mingi juhuslik siia elama sattunud eesti neiuke, au pair või midagi taolist.”– „Aga mis siis au pair’is halba on?” – „Ei muud kui see, et ta pole professionaalne tõlk, aga praeguses situatsioonis vajate just üht sellist.” – „Muidugi, ei, kahtlemata, hea, et teid leiti.” –„Ma elan siin juba kümnendat aastat,” pidas noor naisterahvas vajalikuks lisada. Uurija, kes oli meil seni lobiseda lasknud, pöördus tõlgi poole, käskides ilmselt asja juurde asuda. „Kas tohin teada saada, millesse too noor mees suri?” pärisin tõlgilt. Uurija muutus kärsituks. „Need noored mehed tappis tõenäoliselt narkootikumi üledoos, seda enam, et nad võtsid mõnuainet koos afrodisiaakumitega.” – „Need mehed? Mina nägin ainult ühte suremas.” – „Teine laip leiti magamistoast. Oli surnud vaikselt, une pealt. Kui teie sinna läksite, oli ta arvatavasti juba looja karjas.” Looja karjas! Milline anakronism noore läänes elava eesti naise suust. „Kohutav!”

Oleksin tahtnud küsida, kas see teine, kes samuti hiljaaegu looja karjaga liitus, oli too heledate lokkidega noormees, keda olin rõdul näinud, aga kasulikum oli vähem teada. „Imelik,” ütlesin selle asemel, „üks suri vaikselt une pealt, aga teine hirmsates piinades. Midagi siin ei klapi.” – „Võib-olla, aga see pole meie asi. Teie rääkige ainult seda, mida nägite ja kuulsite, nii on kõige parem.” – „Muidugi, seda muidugi,” pomisesin. Meid katkestas silmanähtavalt tige uurija: „Mu daamid, alustame!” Sellest fraasist sain ma tõlgitagi aru.

Kui uurija vastas istet võtsin, tundsin, et põlved vabisevad. Paljad põlved värisesid lausa märgatavalt. Vana tuttav värin. Kas või sellest korrast, kui sattusin autopesulasse, kus kästi vaba käik sisse panna, ja auto veeres igasugu pesu­masinate ja harjade vahel edasi, kuni lõpuks jõudis sildini „Ära pidurda!”. Aga kuidas sa ei pidurda, kui su ees tuuleklaasi kohal on jube föönikobakas, mis paistab, et ei mõtlegi kerkida. Ma ei pidurdanud, panin silmad kinni, aga põlved värisesid. Kui silmad lahti tegin, tõusis föön aeglaselt auto kohale ja kõik läks hästi, aga vaevalt sain toibuda, kui kuskilt ilmusid suured kuivatus­lapid nagu kaheksajalad ja mähkisid auto endasse. Sinna pesulasse ei läinud ma enam kunagi.

Kui uurija vahtis mulle oma väikeste metsseasilmadega otsa ja tema sekretär, tumedas kostüümis vanem naisterahvas, värvitu, maitsetu, lõhnatu – ja milleks sek­retär, lindistati ju nagunii –, põrnitses mind oma vesiste silmadega, siis järsku mõjus just selle mittemidagiütleva täiesti neutraalse naise nägemine mulle nõnda, et puhkesin nutma. Ulusin nagu haavatud loom, ninast tilkus tat­ti, sekre­tär ulatas mulle pabertaskurätikuid, ise midagi õrna häälega lalisedes nagu last uinutav ema. Alles nüüd läks öisest elamusest saadud šokk üle, põlved ei värisenud, suutsin uurijale isegi naeratada. Ülekuulamine võis alata…

Uurija pöördus minu poole, kuigi rääkis ju tõlgile. Küsiva lause lõpus hääl pisut tõusis. Kuid selle asemel, et küsimust mulle ümber panna, pöördus tõlk uurija poole ja minu meelest kordas tolle küsimust üle. Mispeale uurija noogutas ja viipas kergelt oma töntsi käega minu poole.

„Kas oskate öelda, kuidas võis laiba kõrva sattuda skarabeus?” pöördus tõlk minu poole. „Mis mõttes?” Tõlk tõlkis. Uurija küsis. Mina püüdsin kõigest väest midagi mõistlikku vastata, kuni see üha süvenev pealekäimine sita­sitika küsimusega (kuidas nad üldse taipasid putukat õnnetu surnud noormehe kõrvast otsima minna, keegi peale minu pidi olema sellest teadlik) mind täielikku segadusse ajas. Ma hakkasin rääkima Lucyst ja Hectorist, Tanelist ja Heldurist, kusjuures uurija täpsustas vahepeal mõnda detaili küsimustega, rääkisin Hintsust, pärisin uurijalt koguni, kas ta vahest teab, kas Hints elab seal kuskil Chicagos või New Yorgis või on ehk surnud. Uurija ei teadnud. Tõlk vuristas tõlkida, sekretär klõbistas oma masinal ja vaatas mind kaastundega, tõstis hetkeks sõrme suule, otsekui mulle mõista andes, et ära lobise, aga mina patrasin edasi justkui transis. Kui ma jõudsin selleni, kuidas me Ainoga Lenini sajandal sünniaastapäeval „Volgas” lõunat sõime, kusjuures mulle näis, et tõlk oli ammu kaotanud võime minu teksti kui tervikut mõista, pigem vahendas ta lihtsalt sõnu, ütles uurija, et tänaseks aitab. „Tänaseks aitab!” teatas tõlk. „Mis tähendab tänaseks?” – „See tähendab, et võite nüüd puhata,” tõlkis noor eestlanna ja kohendas närviliselt oma silmile kippuvaid juuksesorakaid. „Puhata? Kuskohas puhata? Kas ma saan tagasi oma hotelli?” – „Kardan, et mitte,” arvas tõlk. „Küsige siis ometi selle rasvase juhmardi käest, mis minust nüüd saab!” – „Ausalt öeldes mina soovitan teil ka üles tunnistada.” – „Üles tunnistada? Mida?” – „Pärast seda pikka ülekuulamist kahtlustab uurija, et teie juuresolekul surnud noormees oli teie armuke, kellest te püüdsite vabaneda. Skarabeus võis olla mürgine.” – „Mis jama see veel on, miks te nii arvate, uurija ei saa olla midagi sellist öelnud!” – „Kust te teate?” nähvas tõlk nipsakalt. „Te ju keelt ei oska.” – „Ta ei küsinud midagi armukese kohta. Mida te üldse tõlkisite?” – „Rahunege nüüd ometi!” – „Mis jama te ajate, mis armuke, ma võiksin tolle noormehe vanaema olla!” – „Aga Brigitte Macron?” – „Mis puutub siia Brigitte Macron?” Enne kui tõlk jõudis vastata, hakkas uurija rääkima, kõneles tuimalt ja kaua. „Uurija arvab, et kui te väsinud ei ole, võik­sime praegu siiski veel jätkata. Pärast pausi. Niisiis, tulgem tagasi alguse juurde: kuidas sattus laiba kõrva skarabeus?” – „Sitasitikas pole mürgine,” vastasin tülpinult. „Milliseid seoseid näete siin Leniniga?” vahendas tõlk mulle uurija uue küsimuse. Hakkasin jälle patrama Lenini sajandast sünniaastapäevast. „Mis aastal Lenin suri?” vahendas tõlk. „1924 vist.” Uurija haaras mobla, kontrollis vastust Vikipeediast, elavnes ja hüüdis midagi võidukalt. „No näete! Miski siin kohe üldse ei klapi!” tõlgiti mulle. „Aga vaheaeg?” küsisin. „Jaa, tõepoolest, vahe­aeg, ma kohe küsin.” Uurija enam vaheaega ei tahtnud, kuigi olime vestelnud juba üle kolme tunni. Palusin võimalust kempsu minna. Kauase ootamise peale tuli pikk kõhetu naispolitseinik, mu käed pandi uuesti raudu. „Kuidas ma raudus kätega…?” – „Käed vabastatakse,” teatas tõlk, kellel oli ilmselt kogemusi nii mõnegi meie kaasmaalasest kurjategijaga.

Kui tagasi tulin, oli uurija otsustanud siiski vaheaja teha. Ju ta tundis ära, kui hea on ilma minuta. Mind juhatati ruumi, kus oli kohviautomaat. Käsi enam raudu ei pandud. Jäin sinna üksi, mingit valvurit ei olnud. Kohvivalik automaadis oli suur, aga võtsin kuuma šokolaadi, et veresuhkrut tõsta. Võtsin kohe mitu topsitäit, olid väikesed papptopsid. Siis toimetas ukse taga valvanud naispolitseinik, ikka seesama krõõp, mu uuesti uurija juurde. Selgus, et vahepeal oli läbi vaadatud sitasitikas, mürki polnud esialgu leitud. Ka teatas uurija mulle tähtsalt, et surnud noormees oli Taneli, mitte Helduri poeg. Mispeale ma natuke aega nutsin, vaikselt pisaraid nõristades.

„Tegelikult on meile kõik selge,” võttis tõlk naeratades sõna. „Ühtlasi vastutate surnukehade kodumaale toimetamise eest.” – „Mis surnukehade?” – „Mõlema noormehe.” – „Ainult üks oli ju minu armuke,” ütlesin irooniliselt. „See pole veel kindel.” – „Ja üleüldse, mismoodi ma vastutan? Kas ma pean ka kulud kandma? Neil on ju ometi sugulased, vanemad! Eestil on välisministeerium, uskuge! Miks siis mina? Mina olin seal täiesti juhuslikult.” – „Seda kõike veel kontrollitakse. Teine võimalus on jääda eeluurimiseks siia, kuni asjaolude täpsustamiseni. Vahepeal toimetatakse laibad kodumaale.” – „Aga te ütlesite ju, et teile on kõik selge.” – „Meile muidugi, aga teile?” – „Mis tähtsust sellel on?” – „Meie jaoks on.” Olgu öeldud, et vestlus käis ainult minu ja tõlgi vahel, uurija näppis sel ajal moblat.

Mulle meenub, kuidas me kirjutasime ükskord kambaga mingile praeguseks ilmumise lõpetanud ajalehele järjekat. See pidi olema krimi. Juba kolmandas osas tappis üks kirjutajatest peategelase ära, mina olin järgmine ja mul ei jäänud midagi muud üle, kui tüüp müstilisel viisil taas ellu äratada, et mitte uusi, täiesti mõttetuid tegelasi juurde tuua. Järgmine kirjutaja aga sogas midagi rohekaks tõmbunud laibast, kes klimberdas kõrvaltoas klaverit. Lenin ja tema ideed olid tolleks ajaks ammu päevakorrast maas, puhusid vabameelsed iseseisvustuuled. Sõna oli vaba ja mitte ainult. Näis, et ka tegu. Toompea lossi kõrvalt juuriti välja sirelid, mis kevaditi, kui ma jälle Tallinnas elasin, mu südant olid rõõmustanud ja haistmismeelele naudingut pakkunud. Nad võeti maha, sest nad olid nii väärika paiga jaoks nagu riigi parlament liiga odavad, liiga tavalised, mind ei huvitanudki enam, mis sinna asemele istutati, mis oli siis see ebatavaline, kallis ja väärikas. Enne seda oli maha võetud igasugu kujusid, Leninist ma ei räägigi, aga oli ka sümpaatsete ja veel elus olevate eestlaste isasid ja vanaisasid, kes ise polnud kaugeltki nii sümpaatsed. Või tont seda teab. Minu pärast oleks Peeter I võinud Vabaduse väljakul edasi seista, oleks nalja saanud. Aga see on ammu teada, et poliitikutel pole huumorimeelt. Igasugu aatejutud on neil enamjaolt täitsa lõbusad, aga see pole nii mõeldud. Eriti humoristlikult viljeldakse populismi, tõsimeelsel rahva õiguste eest seisjal silmad aina põlevad ja suu pritsib tatti. See on naljakas, aga poliitikud nii ei arva, sest alati leidub hulk lapsemeelseid, kes „rahvameest” tõsiselt võtavad ja tema lobaga kaasa lähevad. Need on poliitiku suurim kapital, tema valijad. Ma olen nii vana, et noore tudengina käisin omal ajal soome ehitusinseneridega EKP KK maja ehitusel, majakarp oli valmis, seisime katusel, see oli vist kõige kõrgem hoone Tallinnas, kui kiri­kud ja Pikk Hermann maha arvata. EKP KK ajal pidin ükskord selles majas ühe madalama astme ametniku käest peapesu vastu võtma, sest olin moealases tekstis partei peajoone vastu eksinud. Aga et ma polnud parteilane, siis mind ei karistatud, olin süüdimatu – mina ei võinud ju peajoonest suurt midagi teada, karistust pidi minu asemel kandma peatoimetaja, kes oli kaotanud valvsuse. Õnneks piirduti suulise noomitusega. Nüüd on selles majas välisministeerium, kuhu seinad, laed ja põrandad pritsivad nõukogudeaegset mürki, kihvtitades ministrite ajusid.

Aga ei seda ega teisigi Tallinna maju pole mul vist niipea võimalik enam näha, kui üldse, sest viibin juba teist aastat võõral maal eeluurimise all. Priske uurija, kellele olin rääkinud Leninist, haigestus koroonasse, jäi küll ellu, aga kohe ka pensionile. Sorakajuukseline eestlannast tõlk pages oma mehe, laste ja koeraga Eestisse tõvevarju. Uut samaväärset tõlki ei leitudki. Pole ka vaja. Vestlen kord kuus oma praeguse uurijaga või kes ta on. Särasilmne kiilaspäine noormees, Nikodemus nimi, räägib soravat british’it, mina tönkan tasapisi vastu. Armukesejutud on päevakorrast maas, Lenin teda ei huvita, küll aga „Volga” restorani nõukogudeaegne menüü, mis teeb mehele lõputult nalja. Räägime üldse palju toidust, katsusin Nikodemusele selgeks teha, mis asi on kamajahu, aga see ei õnnes­tunud enne, kui palusin välisasjaajamise kaudu (lähedasi mul ju kodumaal pole) seda mulle mu sünnimaalt saata. Kamapakk tuligi koos ministri tervitustega. Saan mehest aru, ta on väga palju oma lõhestunud isiksusest ohverdanud populismile, sama palju energiat kulutanud selle varjamisele, järele on jäänud närviline ja väga võimuahne häältesõltlasest olend. Vaatamata oma praegusele ebamäärasele staatusele võin minagi olla valija. Kes teab, võib-olla on minul see üks hääl, mis tal vajalikust häältearvust puudu jääb.

Ma ei nurise. Kliima mulle sobib, elan kesklinnas, kenas üürikorteris, mille olen saanud sisustada endale nii meelepäraseks kui võimalik, mul on jalavõru nagu orjal, aga muidu pole elul viga. Õpin kohalikku keelt, viimasel ajal vestlen selles ka oma uurijaga. Kui paljudel meist on oma uurija? See on umbes nagu pihiisa või psühhiaater. Kuulsin, et narkootikumi üleannusesse surnud noormehed – sitasitikas polnud ilmselt süüdi, minu osa olevat veel lahtine – tõmbasid mingit eriti võigast triipu. Muidugi on nad ammu kodumaale toimetatud, kõik on korras, laibad ei ole enam tülikad, bürokraatia on seljatatud, matuseorgiagi peetud. Lähedased, kes kõige sellega pikalt rassisid, on rahu leidnud ja kõige lähedasemad mahajäänud oma vaiksesse leina sulgunud. Nii need asjad käivad. Ent mina olen ikka veel siin. Ükskord viisin Nikodemusele kamajahu, aga talle ei läinud peale, nagu öeldakse, ükskõik, kas käkkidena või jogurtisse segatuna, suhkru või soolaga, temas see vaimustust esile ei kutsunud. Peale igat liiki kama­törlöntide ja -käkkide mekkimist läksime koos restorani ja loputasime selle patriootliku söögipoolise hea veiniga alla. Mina olen kama­jahu eest siiski asjaomastele tänulik – ikka sõõmuke isamaalist kraami, kuigi ma suur patrioot ei ole, aga aeg-ajalt seda maitsestamata jogurtisse segades ja suhkruga tempides tunnen ometi teatud meeleliigutust. Maitseb ka. Hakkasin katoliiklaseks. Käin sageli teatris ja kontsertidel, enamasti üksi, aga mõnikord Nikodemusega, oma riided ostan „Primarkist”, otsustasin, et jäängi siia.

Kui olin selle otsuse langetanud, muide, see polnud raske, hakkasin nägema unenägusid. Mitte et ma neid varem näinud poleks, ikka juhtus. Teinekord ma isegi ei mäletanud, mida olin öösel näinud, ent tuli ette ka väga elavaid, selliseid, mis püsivad kaua meeles, võib-olla terve elu. Lapsepõlves olin ma unenägude peale mihkel. Hundid, ellu ärganud laibad, mõrtsukad, kurjad põlevate silmadega vanaeided hirmutasid mind nii kaua, kuni uni ära läks ja enam tagasi tulla ei tahtnud. Magasin üksi meie elutoas sohval. Päeval oli see täiesti tsiviliseeritud koht, Eesti-aegne mööbel veel üpris värske, sohva ja kaks tugitooli, väike raadiolaud-kapike, ruumi üks nurk oli sisustatud söögitoaks: puhvetkapp, ümmargune laud, toolid – nagu ikka. Aga öösel oli see kõik teistmoodi, puhvetkapi klaasid läikisid pimeduses kui kummituse surnud silmad, söögilaud neljal massiivsel jalal oli muutunud verejanuliseks koletiseks, raadio rohesilm, kuigi pime, jõllitas ähvardavalt. Tuli ära kannatada, sest mul oli rangelt keelatud öösiti vanemate magamistuppa tungida. Kui ma ükskord keelust üle astusin, sain isa käest kõvad laksud vastu tagumikku ja hakkasin nutma. Röökisin mis kole, et ema ärkaks ja mind lohutaks. Ema ei liigutanud. Tal oli ehk minust halegi, aga ta ei saanud parata ja teeskles lihtsalt magajat, et vahejuhtumis erapooletuks jääda.

Nüüd mul selliseid hirme muidugi polnud. Unenäod ei olnud ka enam nii jubedad ja mis kõige imelikum – kunagi varem ei olnud ma näinud korduvalt üht ja sama unenägu, imestasin alati, kui mõnes raamatus sellistest asjadest kirjutati, mõni vahtis igal ööl eelmisest korrast pooleli jäänud unenägu nagu seriaali. Järsku juhtus see ka mu endaga, nägin ööst öösse ikka üht vanemat naist koos 5–6-aastase poisikesega, kuni kuskil kolmandal või neljandal korral sai mulle selgeks, et need olid vanaema Lucy ja ta surnud pojapoeg. Miskipärast veel väike. Nad jalutasid, mängisid koos, tegid rannal liivakooke ja ehitasid kindlusi, ujusid, mind, kes ma sealsamas iseendana seisin ja nende tegemisi jälgisin, täielikult eirates. Ja iga kord lõppes mu unenägu sellega, et väike poiss, unenäos oli ta nimi seesama mis eluski, märkas järsku mind, pööras mulle selja ja osutas sõrmega oma kõrvale ja siis kuklale, kus ikka ühes ja samas paigas, paremal pool juuste piiril tukkus suur must sitasitikas, kõrvavaigu kollakad laigud andsid putukale natuke vapsikuliku väljanägemise. „Mis on! Kas sitikas tegi sulle liiga?” küsisin, aga vastust ei saanud, poiss ja temast paar sammu taga­pool seisev vanaema Lucy valgusid laiali, kaotades kõigepealt näo ja siis ka kuju – nagu seda unenägudes tihti ette tuleb. Ja imelikul kombel ma ei ärganud pärast seda üles, vaid nägin juba mingit järgmist und, tavalist sompsu, mida ma hommikul enam ei mäletanudki. Aga Lucy oma pojapojaga olid mul ikka silme ees, meenusid mitu korda päevaski ja õhtuti kartsin uinuda, sest ega ma neid nii väga näha tahtnud. Paraku tulid nad ikka ja jälle, ajades igavaid argiasju, vanaema keetis süüa, kooris kartuleid ja väike pojapoeg – teinekord polnud ta vanem kui kolmene – püüdis kilgates spiraale, mida Lucy oma kartulikoorimis­noaga välja võlus.

Üha enam süvenes minus päeval ärkvel olles tunne, et ma ikkagi olen Hectori ja Lucy õnnetu järglase surmas süüdi, hakkasid kujunema mingid ähmased seosed, justkui oleksin enne seda vahejuhtumit näinud oma toas sedasama skarabeust, kes hiljem leiti surnud noormehe kõrvast. Ma oleksin pidanud selle putuka kuidagi laest alla saama, kas või hotelliteenijat appi kutsudes, ta surnuks trampima, et rasket õnnetust ära hoida. Hakkasin taipama, et mind ei peeta siin, jälitusvõru luupekse ümber, mitte juhuslikult, vaid kui süüdlast, ja tundsin heameelt, et mind koheldi siiski veel üsna leebelt. Lubati elada oma korteris ning linna piirides vabalt ringi liikuda. Ma polnud neist väljapoole kippunudki, peaks proovima, kas see oleks võimalik. Aga olin kindel, et ma seda kunagi ei proovi, sest ei suuda taluda teadmist, et olengi sellesse linna igaveseks vangi mõistetud. Linn oli nende paari aastaga täielikult ammendunud, needsamad muuseumid, kus näitused vahetusid visalt, seesama kontserdimaja ja teatri­hoone, vana ja väärikas punasest plüüsist istmetega ehitis, kus lavalt kajasid heroiseeritud klassikute õõnes-pateetilised sõnasähvatused, millele järeltulevad põlved on andnud suurejoonelisi tähendusi, tõlgendusi ja sügavusi, mida seal algselt polnudki. Ent see on inimkonna ühine vaikiv kokkulepe. Osake sellest, mida võib kutsuda ka euroopalikeks väärtusteks. Need väärtused on pidanud andma inimestele jõudu taluda terrorismi, sõdu ja pandeemiaid, süvendama eurooplaste vankuma löönud ühtsustunnet. Kui ikka annavad ja süvendavad. Nüüd, mil mul kohalik keel päris selge oli, käisin sageli teatris oma üha enam kõikuma löönud turvatunnet turgutamas. Ent kui ma olin omal ajal teinud siia jäämise otsuse, teadmises, et olen alati vaba minema, siis nüüd, kus mulle sai selgeks, et olen tegelikult selle linna vang, ja kus öösiti koputasid Lucy ja tema pojapoeg üha enam mu südametunnistusele, ei, mitte jõuliselt kloppides, vaid pigem tasakesi kaapides, hakkas linna piiratus mind ängistama ja kui koroo­na­­­l­ained ka turistid linnast eemale peletasid ning üha ja uuesti tulid tänavatel vastu samad näod, maskidest hoolimata mulle juba tuttavad, nööride ja rihmade otsas lipendamas ikka needsamad koerad, kohvikutes tuk­kusid konjaki- või viskiklaasi taga õhtust õhtusse samad tüübid, ukse vahel konutasid ühed ja samad kelnerid ja ettekandjad, kes ootasid välikohvikute ja -restoranide ikka korduvate külastajate märguandeid, muutus see kõik mulle aina talumatumaks. Ja üha enam leidsin ma seoseid omaenda käitumise ning Lucy lapselapse surma vahel. Otsisin abi kirikust, katoliiklase ja keeleoskajana oli mul nüüd võimalus pihtidagi, aga kes istus mu vastas pihitoolis? Paks, keda olin korduvalt näinud kirikusse sisenemas ja väljumas, pondunud silmalaugudega vaimulik, kes tegelikult oli erru läinud uurija, minu esimene tutvus selles linnas. Vist. Võib-olla. Ent mul polnud valikut, seda enam, et Nikodemus oli kadunud, kes teab, kas ära sõitnud või tapetud – aeg-ajalt leiti kesklinna pargist läbilõigatud kõriga inimesi, see oli saanud rutiiniks. Ega täpselt olnud teada, kas leiti, lehtedes sellest ei kirjutatud, see võis olla ka linnalegend.

Üha mõttetum tundus linna all loksuv meri, lõpmatu päikesepaiste ja talumatu kuumus, tühi plaaž ja rannapromenaad, mille ääres olnud arvukad kohvikud ja restoranid üksteise järel välja surid ja fatamorgaanana haihtusid. Ka moosekandid, mustkunstnikud, kuju-inimesed olid kadunud, või peaaegu kadunud, ainult vabadus­sambaks riietunud, valgeks võõbatud näo ja käsivartega naine hoidis, tardunud naeratus näol, oma kõrgele tõstetud käes – kuidas see küll ei väsinud? – patareidega hõõgvel püsivat vabadusetungalt, turd soome vanamees siniristilipu värvides maskis kääksutas lõõtsal Säkkijärve polkat ja mustkunstnik, kes kujutas peata mehikest – pead polnud, aga tühjuse kohal kõikus must kõvakübar – need kolm tüüpi olid iga päev platsis, kuigi raha neile enam keegi ei andnud.

Ühel päeval nägin promenaadil – lõpuks ometi! – uusi inimesi, selja tagant – seal kõndis kogukas naisterahvas valges, voodilinast õmmeldud kitoonis, kõrval poisike padjapüürist tuunikas. Antiikrõivad sobisid tühjaks valgunud kuurordiga, andes mingi teise dimensiooni, vähemalt tundus nii, enne kui taipasin, et Lucy ja ta pojapoeg on minu unenägudest elavate maailma kolinud või on siis elavate maailm unenäoks muutunud, allilmaks saanud ja ma ei teagi enam, kus olen mina, kas siin- või sealpool eraldavat piiri – selle ületamist polnud ma märganud, ei mingeid triviaalsusi nagu tunnelid helendava valgusega ühes otsas või taevas avanevad helesinised augud. Maailmas oli toimumas vahetus – surnud astusid elavatele ja elavad surnutele määratud poolele, aga kuni see protsess alles käis, olid elavad surnutega segi nagu iberoameerika kirjanduses, mida ma alati just sellepärast imetlenud olen. Aga seal on see ju nende elu…

Kuid segadus ei kestnud kaua, rahvast jäi üha vähemaks, ilmselt olin mina ikka veel elavate poolel, iga päevaga kadus inimesi ja küllap saabub kord päev, kus me kolm, Lucy, mina ja poisike, kõnnime inimtühjal rannateel, esindades nii siin- kui sealpoolsust, põlvitame koos promenaadi lõpus seisva jumalaemakuju ees ja viskame kulli ja kirja: kuhupoole jäävad nemad, kuhupoole mina. Või poisike üksinda. Hetkega on päike vajunud mägede taha, hetkega laskub pimedus ja kiiresti-kiiresti tõuseb taevasse täiskuu, valgustades leinkurbi kõdunevaid mahajäetud kaluripaate, mis lainetes tasa kõiguvad. Ning suurelt kirjutab nähtamatu sõrm taevalaotusse tähendamissõna: Ite ad malam crucem!