Ivar Sild: „Mutant kuurinurgas”.
„Ji”, 2017. 111 lk.
Ivar Silla luule on püsinud teenimatult varjus justkui värduja (lk 86) või mutant kuurinurgas (lk 29), millest viimases kogus kõneldakse. Kuna 2008—2016 vältas tema luules avaldamispaus, oli teda tormiliselt uueneval luulemaastikul ehk juba unustama hakatud. Silda on meie kultuuriruumis mõnevõrra märgatud ja käsitletud kitsalt ühe teema autorina, homoluuletajana. Selline hinnang on teenimatu. Mõistagi on selle kuvandi tekkimisel omad põhjused, ennekõike kogu „Spermaga ja puha” (2006), kus seksuaalne eksplitsiitsus on keskseim. Kriitika on tähele pannud, et mainitud kogu avameelsus on kujundivaene, kõik tiirleb türa ümber.[1] Kindlasti on homo-identifikatsioonil Silla luules oma kindel koht, mille tuumaks näib olevat vastandumispinge kasvatamine hälbelise luuletaja-mina ja normaalse ühiskonna vahel.[2] Aga avameelselt seksist kirjutamine ei tule Sillal siiani hästi välja, selles puudub naturalistlik loomulikkus, ikka on juures rõvetsemise-šokeerimise maik (vt näiteks „Heinakõrred”, 2016, lk 48). Pornograafiast ja kunstilisest avameelsusest küllastunud ajastul jääb Silla tekst liiga lahjaks, et päriselt šokeerida, samal ajal mõjuvad vägisõnad alati (ka kriitiku) tähelepanu koondavalt, neid sisaldavates luuletustes puudub rütmiline voolavus ja tähenduslikkuse hajumine, mis on Silla õnnestunud luuletuste trumpideks.
On tore lõpetada pikk sissejuhatus hea uudisega: „Mutant kuurinurgas” on sootuks teistsugune, epateerimisvaba raamat. Teine (:)kivisildniku koostatud kogu on esimese (juba mainitud „Spermaga…”) antipood, koostamise köögipoolt tundmata oleks vahva mõelda, et koostaja üritab siin publiku ühekülgset vaatevinklit kõigutada, Silla luule teisi kvaliteete esitleda. Ärgem unustagem, et autor debüteeris juba 1996. aastal ja on avaldanud üle kümne raamatu; enne kui tema loomingus hakati tasapisi kapist välja pugema, jõudis ilmuda mitu omanäolist kogu (eriti soovitan lugeda kogusid „Minu erinnüsed” ja „Usk, loodus, armastus”, mõlemad 2002).[3] Ometi ei saa väita, justkui oleks „Mutant kuurinurgas” esinduslik läbilõige Silla luule kõigist kihtidest või koguni õnnestunud naasmine nooruse süütute-kirglike katsetuste manu — kuigi sidet minevikuga on tunda.
Nagu mitu Silla varasemat kogu, on raamat jagatud sisuliselt nelja ossa. Esimese alajaotuse pealkiri „Ümber õrnalt” iseloomustab kogu raamatu tonaalsust. Lüüriline meeleolu on väljapeetud, nukker-melanhoolne ja pisut irooniline (see omadus on Silla luules uus, vanasti kirjutas ta surmtõsiselt). Kõigest räägitakse vihjete keeles, isegi armastusest: „möödaniku pimedatest / klubilistest varjudest / toidab ulg ja hala / mu armastusi [—] // kummitused nad pole / elajad ka mitte / ometi lõikab ajuluu / ja südamelihasest läbi” („Armutondid”, lk 23).
Valdavalt käib nostalgiline tundemäng lüürilise mina ja anonüümse sinu vahel, olgu too siis minu kõrval („Märkamine”, lk 21) või lõplikult eemal („Ma ei veeda sinuga õhtuid”, lk 33). Üliharva eksib Silla n-ö põhiline kaubamärk luuletusse delikaatse vihje vormis: „õnnetust ja õnne / sü’as ja tü’as // vastassugu / samasugu // verd pumpab / sinna ja tagasi” („Lagunenud”, lk 44) või „sa kardad mu vikerkaart” („Sina ja vikerkaar”, lk 77).
„Mutandis…” avaldub jälle see armastuse universaalsus, mida võis leida Silla varastes kogudes, see mõjub usutavamalt kui hälbelise hoora tegelaskuju. Kui muuta autori ammuses sonetis Laurile (kogus „Siniveri ja surrogaat”, lk 19) nimi Lauraks, ei saaks ka paadunud homofoob aru, et midagi on valesti.
Lüürilise mina üldine enesetunnetus on mõõdukalt nukker, aga väärikas, ollakse otsapidi elus, mitte läbinisti võõrdunud ega väljapoole püüdlemas, nagu juhtus sageli varastes kogudes: „Lõpmata hoovus / haarab ühtlaseks muutunud valu / äratundmus korduvustest / jääb vaid seisund / rutiin iseendast” („Deja vu”, lk 15); „tead see pole veel surm / see köökus ihu / tasakaalu hoidmas ühejalgsel / kõrgel / servadeta / toeta” („Kadudega”, lk 54).
Nii mõnigi kord on selles nukruses iroonilisi-humoorikaid toone (näiteks „Inimestest”, lk 97). Sellesse irooniakuube on rüütatud ka luulekogu kõige valusam teemaliin — vägivaldne lapsepõlv („Hajameelne”, „Lapsnäitleja”). Kuid üldiselt piirdutakse vägivallast luuletades vihjetega, naturalismi ei laskuta (vt näiteks globaalsest sõjast lk 63, 66).
Kõige suuremaks uuenduseks Silla luules tuleb pidada seda, et isamaaluulele on pühendatud terve alajaotus („Mina elan eestimaal”). See on isegi üllatav, et sotsiaalse närviga viljakas eesti luuletaja on seni isamaateemast peaaegu mööda käinud, näiteks kamraad Jürgen Rooste jõudis sellesse registrisse õige ruttu. Tinglikult võiks meenutada „Pealkirjata poeemi” „Minu erinnüstes”, kus Kalevipoeg ja mõned eesti kirjanikud seiklevad koos Petrarca Lauraga. Luulekogus „Oletus” (2004) tõuseb esile müüdiline-iidne mõõde, aga niivõrd ürgses kihistuses, et Eestist pole seal jälgegi. Enamasti kulgeb Silla luule kas klassikalistel müüdimaastikel (antiik, piiblilood), anonüümses linnakeskkonnas või varasemates kogudes ka suisa sürrealistlikus ruumis. Seda kaalukam on nüüd tekkinud rõhuasetus. Luuletaja kõneleb mureliku suuga teada-tuntud asjadest: lõhestumine ja väljaränne („Itk”, lk 60—61, „Protestiv”, 69—70, „Me ei muutu”, 73—74); ahnus: „isamaast iga meist / tahab tükikest / ja teist” („Rabagem raba”, lk 65). Õnnestunud kõverpilk heidetakse perekonna kaitsmise sihtasutusele (lk 67—70) ja eestlasi peetakse üldistavalt müüdirahvaks („’deoloogiline”, lk 79—80). Kõiges selles domineerib sõnum luule vormiliste lahenduste üle. Meeldejäävate kunstiliste õnnestumistena tooksin tsüklist esile luuletused „Põgenik” (lk 71—72), kus sotsiaalne suubub isiklikuks, ning „Isamaa oomen” (lk 75—76). Viimati mainitud luuletuses elustub korraks Silla varastest kogudest tuttav apokalüptilise ettekuulutuse vorm (vrd näiteks „Paralleelidega” kogus „Usk, loodus, armastus”), kuid siingi langeb prohvetile irooniavari: „riik ja maa jäävad tühjaks / sest nõnda on usutud algusest / et jääb / tühjaks / ja peegeldused ning varjud / ennatud ended / seda usub see rahvas / ei ela ei sure / ootab” (lk 76).
See irooniline siire kandub tsüklist väljapoolegi, üldinimliku vaeva muigvel kujundiks saab eesti matus („Inimestest”, lk 97).
Pole midagi teha, vaata globaalseid hävinguvisioone või poeedi sisekosmost, sellist hävingulõõma ja eksperimenteerimist, mis pulbitses nooruspõlves, enam ei ole, valitseb mõõdukus. Noor Sild luuletas nagu muistne prohvet või seestunu, paralleel Hölderlinigagi poleks asjatu, kuigi nõuaks pikemat tehnilist võrdlust. Nüüd on lõõm aga leigunud ja seda puudujääki kompenseerivat vormiküpsust pole saabunud. Kuigi „Mutandis…” luuletatakse ka loomisest endast, milles puuduvad sõnad (lk 29, 53, 55—56), ning vaikus karjub (lk 40), domineerib sõnum ja selgus kõikjal. Siin on parajalt lühikesed, jälgitavad luuletused, mis moodustavad tervikmõtte. Kadunud on (või on koostaja valimata jätnud) sürrealistlikud voogamised ja keelemängud (neid leidus veel kogudes, mida retseptsioon juba ühe teema tekstidena tõlgendas, vt näiteks „Siniveri ja surrogaat”, lk 35—38). Samuti ei leia siit kogust üht Silla vormilist firmamärki: luuletusi, mille read on nii pikaks venitatud, et tervikmõte kipub lugedes hajuma. Seda, et Sild pole nimetatud võttest loobunud, näeme eelmise aasta kogust „Heinakõrred”.[4] Silla varasemates kogudes ilmnenud trumbiks julgen pidada pikemaid segaseid poeeme, mida ei hoia koos mitte tegevustik, vaid tegelased ja korduvad motiivid. Seda meenutab kogu viimane luuletus „Kameeleon” (lk 103—111), kuid seegi on pisut liiga selgepiiriline (vrd näiteks „Poeem arglikust salamandrist” kogus „Minu erinnüsed”). Siinses kogus kohtab üliharva veel üht Sillale iseloomulikku vormivõtet, kus riim hiilib sisse poole luuletuse pealt ja mõnikord katkeb lõpuks jälle (vt lk 27, 43). Seda, et riim on oma aja ära elanud, väidab kogu koostaja oma luuleõpikus korduvalt,[5] küllap on see põhimõte mõjutanud ka Ivar Silla kogu luulevalikut.
Ühes luulekogus ei peagi kajastuma autori kõik vormivõtted ja meelisteemad, samuti pole kogu koostamise tagamaid tundmata alust arvustada koostamistööd. Tahan lihtsalt öelda, et „Mutant…” ei ava Silla luule kõiki tugevusi ja positiivse programmiga jätkates oleks viimane aeg koostada üks esinduslik valikkogu — kas või „Ji” sari „100%” oleks selleks igati sobilik.
Üks Silla vormiline firmamärk on vaatlusaluses kogus siiski esindatud. Selleks on korduste abil loodud techno-rütmi esiletõus sõnumi kõrval (vt „Ärkamise techno”, „Mullitechno”, „Aiaambient”). Esimesi sedasorti katsetusi võib leida juba Silla teisest kogust „Pildimasin” (2001).
Kokkuvõtteks ütleksin, et „Mutant…” on eesti luule tublil keskmisel tasemel luulekogu, kuid pikale avaldamispausile järgnenud kaks raamatut uut kvaliteeti siiski ei näita. Selleks, et saada autori luulekeelest esmane ülevaade, tuleks kindlasti lugeda läbi nii „Mutant…” kui ka „Heinakõrred”. Kui see luule veidigi kõnetab, siis soovitan soojalt pöörduda autori varaste kogude poole. Luuletaja vastne looming on silla turvaline, veepealne osa, mis ehk ainult pisut jalge all kõigub; ent sajandivahetuse kanti jääv kraam uputab lugeja sügavale vaevavette.
[1] Vt V. Vaher, Kondoomita homoluule. „Looming” 2007, nr 5, lk 778—780; A. Loog, Pedelilla ja päevalill. „Vikerkaar” 2007, nr 3, lk 110—114.
[2] Niisuguse hoiaku ja sellega seotud paradokside üle tänapäeval on huvitavalt arutlenud Jaanus Adamson ja Alari Lindroos, vaadeldes 2003. a ilmunud Silla kogu „Siniveri ja surrogaat” („Sirp” 31. X 2003).
[3] Autori 8 esimest luulekogu on võrgus vabalt allalaetavad: http://lauapealne.weebly.com/.
[4] Kuigi „Heinakõrred” ilmus varem, on sealsed luuletused dateeritud hilisematena: 2015—2016, „Mutandis…” 2013—2015.
[5] Vt (:)kivisildnik, see õige luuleõpik, „Ji”, 2015, lk 51—56.
